Riigivanem

See artikkel räägib ametinimetusest; viina kohta vaata artiklit Riigivanem (viin); Mark Soosaare filmi kohta vaata artiklit Riigivanem.

Riigivanem oli aastatel 1920–1934 Eesti valitsusjuhi nimetus riigipea ülesannetes ning aastatel 1934–1937 Eesti riigipea nimetus.

1920. aasta põhiseaduse jõustumiseni 21. detsembril ja riigivanema ameti loomiseni juhtis valitsuse tööd peaminister. 1920. aasta põhiseadus kaotas ära peaministri ametinimetuse ning valitsust juhtis sellest peale riigivanem.

Riigivanem 1920–1934

Riigivanema Maja, kus asus 1919–1929 Riigivanema residents.

Aastatel 1920–1934 oli riigivanem Vabariigi Valitsuse juht (peaminister), aga täitis ka rahvusvahelises õiguses ette nähtud riigipea kohustusi. Riigivanema koos teiste Vabariigi Valitsuse liikmetega määras ametisse Riigikogu. Iseseisvat riigipea institutsiooni ei olnud.

Vastavas ajavahemikus Riigivanem:

Esindas Eesti Vabariiki;
Juhtis ja ühtlustas Vabariigi Valitsuse tegevust;
Juhatas Vabariigi Valitsuse istungeid;
Võis pärida aru üksikutelt ministritelt nende tegevuse kohta;
Kontrollis (pidas valvet) Riigikantselei üle.

13. juulil 1922 määras Vabariigi Valitsus Riigivanema ametinimetuse ametlikud tõlked teistesse keeltesse:

inglise keelde: State Head või President
prantsuse keelde: Chef d'État või President
saksa keeles: Staatspräsident
vene keelde: Глава Республики

1930. aastal olid kasutusel ametikoha järgmised tõlked teistesse keeltesse:

prantsuse keelde: Chef de la République (või Chef de l'État)
vene keelde: глава государства (harva государственный староста)
saksa keelde: Der Staatsälteste
hollandi keelde: Staatsaeldeste
rootsi keelde: Statsäldste [vahel Riksäldste(!)]
poola keelde: Naczelnik Panstwa Estonskiego
läti keelde: Valsts vecākais
itaalia keelde: Il capo dello stato
inglise keelde: Head of the State (mitteametlikult State Elder)
soome keelde ei tõlgitud
ungari keelde: Az Észt köztarsásági fej (Allamven)^[1]

„

Muuseas, alguses ratifikatsiooni aktides kõneles riigivanem enesest ainsuses ("mina, riigivanem, jne"), kuna välisministri Hellati ajal 1923. aastal maksma pandi vorm, kus riigivanem kõneleb enesest paljuses ("meie, riigivanem see ja see"), kuna nüüd uuesti riigivanem kõneleb enesest ainsuses.^[2]

“

Ants Piip

Aastatel 1920–1933^[küsitav] asus Eesti Vabariigi riigivanema ametielamu, nn Riigivanema Maja^[3], Toompeal aadressil Lossi plats 7^[4].

Riigivanem 1934–1937

Aastatel 1934–1937 kehtinud Eesti Vabariigi 1934. aasta põhiseaduse alusel lahutati riigivanema ja peaministri ülesanded ning Riigivanema ametikoht muutus otsevalitavaks. Kandidaate said üles seada 10 000 Eesti kodanikku.

Riigivanem:

Määras ametisse Vabariigi Valitsuse;
Juhtis sise- ja välispoliitikat;
Võis kasutada edasilükkavat vetot Riigikogu poolt vastu võetud seadustele;
Võis Riigikogu laiali saata;
Võis anda välja seadusi dekreetidena Riigikogu töövaheajal;
Esindas Eestit ning sõlmis lepinguid;
Nimetas ametisse kõrgemad riigiametnikud ning vajadusel kutsus nad tagasi;
Andis vajadusel armu,
Oli Riigikaitse kõrgeim juht ning kaitsevägede kõrgeim juht;
Esitas seaduseelnõusid Riigikogule;
Valvas riigivõimu teostamise üle seadustega sätestatud korras;
Esitas Riigikogule riigieelarve;
Sõlmis rahu ning kuulutas sõda Riigikogu vastava otsuse põhjal;
Võis juhatada Vabariigi Valitsuse istungeid
Võis kuulutada välja kaitseseisukorra kogu riigis või selle osades, ning esitas selle kinnitamiseks Riigikogule.

Eesti Vabariigi riigivanemad

Enne 1920. aasta põhiseaduse jõustumist 21. detsembril ja riigivanema ameti loomist juhtis valitsuse tööd peaminister, kelleks olid Konstantin Päts, Otto Strandman, Jaan Tõnisson (kaks ametiaega), Ado Birk ja Ants Piip. 1920. aasta põhiseadus kaotas ära peaministri ametinimetuse ning valitsust juhtis sellest peale riigivanem.

Ants Piip (1884–1942) – 21. detsember 1920 – 25. jaanuar 1921
Konstantin Päts (1874–1956) – 25. jaanuar 1921 – 21. november 1922
Juhan Kukk (1885–1942) – 21. november 1922 – 2. august 1923
Konstantin Päts (1874–1956) – 2. august 1923 – 26. märts 1924
Friedrich Akel (1871–1941) – 26. märts 1924 – 16. detsember 1924
Jüri Jaakson (1870–1942) – 16. detsember 1924 – 15. detsember 1925
Jaan Teemant (1872–1941) – 15. detsember 1925 – 9. detsember 1927
Jaan Tõnisson (1868–1941?) – 9. detsember 1927 – 4. detsember 1928
August Rei (1886–1963) – 4. detsember 1928 – 9. juuli 1929
Otto Strandman (1875–1941) – 9. juuli 1929 – 12. veebruar 1931
Konstantin Päts (1874–1956) – 12. veebruar 1931 – 19. veebruar 1932
Jaan Teemant (1872–1941) – 19. veebruar 1932 – 19. juuli 1932
Karl Einbund (Kaarel Eenpalu) (1888–1942) –19. juuli 1932 – 1. november 1932
Konstantin Päts (1874–1956) – 1. november 1932 – 18. mai 1933
Jaan Tõnisson (1868–1941?) – 18. mai 1933 – 21. oktoober 1933
Konstantin Päts (1874–1956) – 21. oktoober 1933 – 3. september 1937 (alates 24. jaanuarist 1934 Peaminister Riigivanema ülesannetes, 1934. aasta põhiseaduse alusel)

Kümnest riigivanemast kaheksa kas tapeti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt või surid vangistuses; Otto Strandman jõudis enne arreteerimist 1941. aastal sooritada enesetapu ning üksnes August Reil õnnestus Rootsi pageda.^[5]