Maasilinna foogtkond
Maasilinna foogtkond oli Liivi ordu territoorium (saksa keeles Gebiet), mida valitses Maasilinna foogt.
Ajalugu
Loomine
Foogtkond loodi pärast Jüriöö ülestõusu Pöide foogtkonna asemele, kuid esimene foogt on teada alles 1405. aastast. Foogtkonna alad paiknesid (laidusid arvestamata) kolmel eri saarel: Ida-Saaremaal (Pöide ja Maasilinna alad), Muhus ja Ida-Hiiumaal. Selle keskuseks oli Maasilinna linnus (Soneburg), mis oli peale kindlustena kasutada võidavatele kihelkonnakirikutele (eriti Pöide kindluskirikule) ka foogtkonna ainsaks kindluseks. Foogtkond tegeles ordualadelt tuleva vilja turustamisega ja oli võrdlemisi jõukas. Maasilinna foogt kuulus ordumeistri käsknike-nõunike nn laiemasse ringi ja foogtil polnud eriti tugevat positsiooni ordu keskvõimu suhtes.
13. ja 14. sajandi jooksul jõudsid valdused kuuluda nii Liivi ordule kui Saare-Lääne piiskopile. Lõplikud piirid pandi paika alles 1438. aastal. Maasilinna foogtkonna läänistamata alad jagunesid kuueks ametimõisa piirkonnaks: Maasi mõis, Uuemõis, Saaremõis, Muhu mõis, Pühalepa mõis Hiiumaal ning Pajumõis, mida juhtisid valitsejad (Amtleute, Landknechte). Maasilinna foogtkonna maad olid enamikus ordu enda käes: vaid hea mullastiku ja tiheda asustusega Pöide aladelt on teada rohkem läänistusi.
Liivi sõda ja 16. sajand
Liivi sõja alul, 1558.–1559. aasta vaherahu lõppedes, mobiliseeris Liivi ordu üsna suure talupoegade maakaitseväe. Maasilinna foogtiks oli tol ajal Heinrich von Lüddingshausen-Wulff. Viimane pidi 1560. aasta kevadel lisaks oma ja foogtkonna aadli ratsanikele (22 "hobust") ning sõjasulastele (12 meest "suurtükkide" juurde) välja panema 700 eesti ja 100 rootsi talupoega. Aadlimõisate talupojad jäid sellest arvestusest välja (neid võeti vaid voori. Maasilinna foogti ülesandeks oli ka 50 ratsaniku kokkukutsumine linnusesse, st Maasilinna, ning nende hoidmine võitlusvalmiduses. Samuti oli vaja värvata 15 Landsknechti, et Saaremaa päris kaitseta ei jääks.
Maasilinna foogtkonna väkkekutset võiks tänapäeval nimetada lausa üldmobilisatsiooniks, võttes arvesse selle erakordset ulatust. 1569. aastal korraldatud Rootsi adramaarevisjoni järgi oli endistel ordumaadel Muhus 3501/5 asustatud adramaad 341 adratalu ja 74 üksjalakohaga, 33½ tühjaks jäänud adramaad ja 35 tühja talu. 1564. aastal oli Hiiumaa endistel ordualadel 1335/8 adramaad 171 adrataluga, 6 poolpundenikukohta, 203 üksjalakohta ja 120 vabadikku. Seega oli endise Maasilinna ordufoogti maadel (Ida-Saaremaa, Muhu ja Ida-Hiiumaa) kokku 5175/8 adramaad, 545 adratalu ja 283 üksjalakohta, sealhulgas poolpundenikud. Vabadikud tuleb kõrvale jätta, sest sõjateenistuses nad vaevalt osalesid. Kokku võeti nimekirja järgi teenistusse umbes 800 talupoega ehk igast majapidamisest tuli anda üks mees. Kui mitte arvestada üksikjalgu ja poolpundenikke, siis anti poolteist meest igalt adramaalt, kusjuures rootsi asustusega külades oli see koormis veel kaks korda suurem.
1563. aastal, kui algas Põhjamaade seitsmeaastane sõda, elas Maasi lossis (Soneburgis) endas napilt 80 inimest (kõrgemaid ametimehi 9, nende teenreid 8, sõjasulaseid 25, relvureid 3, majanduspersonali 24 ja foogti teenreid 8).
Likvideerimine
Foogtkond likvideeriti aastatel 1560–1564. Kui hertsog Magnus oli Saare-Lääne piiskopkonna 1560. aasta kevadel enda võimu alla saanud, püüdis ta oma mõjuala ka mujale Liivimaale laiendada, eriti aga endale haarata Maasilinna alasid, mis olid ümbritsetud piiskopkonna valdustega. Foogt Heinrich Lüdinghausen-Wulff püüdis ilmselt ordumeistri ja hertsogi vahel laveerida, kuid kaldus lõpuks viimase poole. 1562. aastal, kui Liivi ordu likvideeriti ja selle allesjäänud valdused Poolaga liideti, keeldus Lüdinghausen Maasilinna loovutamast, mille ta juba Taani kaitse alla oli andnud. 1564. aastal müüs ta foogtkonna lõplikult Taanile ja sellega lõppes ka foogtkonna eksistents. Selle integreerimine endise Saare-Lääne piiskopkonnaga võttis siiski aega, kuni 1570. aastateni jäi foogtkond maksudokumentides haldusliku üksusena püsima.
Vaata ka
Kirjandus
- Saaremaa Maasilinna foogtkonna maaraamatud 1569-1571 (koostaja: Leo Tiik). Tallinn, 1992.
- Andres Parve: "Koguva maavabad Liivimaa vasalliteenistuse ja 16. sajandi sõdade kontekstis". KVÜÕA toimetised 13/2010. Tartu 2010.