Mine sisu juurde

Manuel I Komnenos

Allikas: Vikipeedia
Manuel I Komnenos
Manuel I Komnenos
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
aprill 1143 – 24. september 1180
Eelnev Johannes II Komnenos
Järgnev Alexios II
Isikuandmed
Sünniaeg 1118
Surmaaeg september 1180
Abikaasa Bertha; Antiookia Maria
Vanemad Johannes II Komnenos ja Ungari Irene

Manuel I Komnenos (Μανουήλ Α' Κομνηνός; 28. november 1118 – 24. september 1180) oli Bütsantsi keiser alates 1143. aastast kuni surmani. Tema valitsusaeg oli Komnenoste restauratsiooni viimane õitseng, mille käigus impeerium oli taastanud oma majandusliku ja sõjalise võimsuse ning nautinud kultuuri elavnemist. Manuel I oli Porphyrogennetos ehk purpuris sündinud.

Manuel I soovis agaralt taastada impeeriumi ajaloolist hiilgust ja Vahemere superriigi staatust, mistõttu ajas keiser energeetilist ja ambitsioonikat välispoliitikat. Ta sõlmis liite paavst Hadrianus IV ja esiletõusva läänega. Ta ründas normannide Sitsiilia kuningriiki, kuigi edutult. Ta oli viimane Bütsantsi keiser, kes üritas taas vallutada läänepoolseid Vahemere-äärseid alasid. Keiser suutis ka hästi toime tulla teise ristisõja ristisõdijatega, kelle tee viis läbi impeeriumi ning millest võinuks kujuneda suur oht riigile. Keiser muutis ristisõdijate riigid oma protektoraatidest. Moslemite edusammud Pühal Maal, viisid Bütsantsi ja Jeruusalemma kuningriigi koostööle, ühiselt võeti ette ka rünnak Fatamiidide kalifaadi vastu. Manuel I korraldas ümber ka Balkani poliitilise kaardi. Ungari kuningriik sattus Bütsantsi hegemoonia alla. Keiser korraldas agressiivseid kampaaniaid naabrite vastu nii idas kui läänes.

Manuel I valitsusaja lõpul seadis tema vallutused idas ohtu tõsine lüüasaamine Myriokephaloni lahingus, mille põhjuseks oli tema ülbus rünnata seldžukkide hästi kaitstud laagrit. Kuigi bütsantslased toibusid ja Manuel sõlmis soodsa rahu sultan Kilidž Arslan II-ga, osutus Myriokephaloni lahing impeeriumi viimaseks ebaõnnestunud katseks Anatoolia sisemaa türklaste käest tagasi saada.

Manuel I hüüdnimi oli ho Megas (ὁ Μέγας, "Suur"). Ta suutis teda teeninud inimestes tekitada tingimusteta lojaalsuse. Tema sekretär Johannes Kinnamos on kirjutanud ajalooteoses tema arvele kõik voorused ning keiser on muudetud suisa kangelaseks. Manuel, keda mõjutasid kokkupuuted lääne ristisõdijatega, kutsuti mõnel pool lääneski "Konstantinoopoli kõige õnnistatumat keisrit." Tänapäeva ajaloolased on tema suhtes kriitilisemad. Tema suur võim tulenes tõenäoliselt mitte tema, vaid Komnenoste dünastia omadest saavutustest. Lisaks järeldatakse, et kuna Manuel I valitsemise järel sattus Bütsants katastroofilisse langusse, tuleb otsida ka vastavaid põhjuseid Manueli valitsemisajast.

Trooniletõus

[muuda | muuda lähteteksti]
Johannes II Komnenose surm ning Manuel I Komnenose kroonimine (William Tyre'i käsikiri "Historia and Old French Continuation", maalitud Akkos, Iisrealis 13. sajandil)

Manueli sündis 28. novembril 1118. aastal. Tema isa oli Johannes II Komnenos ning ema oli Ungari printsess Irene. Tema emapoolne vanaisa oli Ladislas Püha. Manuel oli keiserliku paari neljas poeg, mistõttu tundus väga ebatõenäoline, et temast võiks saada valitseja. Keiser Johannes II suri 8. aprillil 1143. aastal. Selleks ajaks olid keisri kaks vanemat poega, Alexios ja Andronikos juba surnud. Vanuselt järgmist poega Isaaki aga ei olnud keisri arvates õnnistatud riigi juhtimiseks vajalike oskustega ning ta määras enda järeltulijaks noorima poja Manueli.[1] Manuel avaldas oma isale muljet südikuse ja meelekindlusega 1140. aasta Neocaesarea (tänapäeva Niksar) piiramises türklaste vastu, mis siiski ebaõnnestus. 1143. aastal sai Johannes II sõjakampaania ajal jahil haavata ning haav nakatus. Surivoodil kinnitas keiser Manueli eelistamist Isaakile troonipärimises. Lisaks juba mainitud headele omadustele nimetas Johannes II ka Manueli oskust nõuandeid kuulata, samas kui Isaak oli kergesti ärrituv ja väga uhke.[2] Pärast Johannese surma kuulutas armee Manueli Konstantinoopolist kaugel Kiliikias keisriks. Seega oli esmaseks ülesandeks kindlustada uue keisri võim pealinnas, kuhu ta plaanis naasta nii kiiresti, kui võimalik. Seal aga oli Manuelil kaks ohtlikku rivaali: vanem vend Isaak, kes ei tahtnud kuidagi leppida isa otsusega jätta ta võimust ilma, ja tema nimekainmust onu Isaak. Lisaks andis pealinnas viibimine neile kahele mitugi eelist. Konstantinoopolis oli mõjuvõimas õukond ja seal asus ka riigikassa.[1] Samas tuli uuel keisril hoolt kanda ka isa matuste eest ning traditsiooni kohaselt tuli tal alustada ka kloostri ehitust isa surmapaika. Manuel tegutses otsustavalt ning saatis megas domestikos (vägede ülemjuhataja) Johannes Axouchi ees pealinna käsuga arreteerida kõige olulisem rivaal – vanem vend Isaak. Ta elas suures palees, kus tal oli ligipääs riigikassale ja valitseja ametimärkidele. Manueli kasuks mängis asjaolu, et Axouch saabus Konstantinoopolisse enne, kui uudis Johannes II surmast sinna oli jõudnud.[3] Axouch võttis Manueli venna ja onu valve alla, lubas vaimulikele palgatõusu, mi kallutas kõhelnud patriarhigi Manueli poolele[1] ning tagas igati linna lojaalsuse uuele keisrile. Manuel jõudis pealinna 1143. aasta augustis ning patriarh Michael II Kourkouas ta keisriks kroonis. Mõne päeva pärast, kui Manueli positsiooni enam miski ei ohustanud, vabastati rivaalid vahi alt.[3] Vastne keiser andis seejärel käsu jagada igale Konstantinoopoli peremehele 2 kuldraha ning Bütsantsi kirikule 200 naela kulda (lisaks iga aasta 200 hõberaha).[4]

Impeerium, mille Manuel päris, oli palju stabiilsemas seisus kui sajand varem. 11. sajandi lõpus oli keisririik seisnud silmitsi märkimisväärse sõjalise ja poliitilise langusega, ent Manueli vanaisa Alexios I ja isa Johannes II olid selle languse peatanud ning isegi riigi tõusuteele juhtinud. Siiski tuli riigil ka edaspidi hakkama saada hirmuäratavate katsumustega. 11. sajandi lõpus olid Sitsiilia normannid ajanud bütsantslased Itaaliast välja. Türklased-seldžukid olid teinud sama Kesk-Anatoolias. Levantis esitasid keisririigile uusi väljakutseid ristisõdijate riigid. Manuel I Komnenost ootasid veelgi hirmutavamad katsumused kui tema eelkäijaid.[5]

Välimus ja iseloom

[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasaegsed kirjutavad, et Manuel Komnenos oli väga ilus mees. Tal olid, nagu kõikidel Komnenostel, heledad juuksed, mis tõid veelgi esile keisri erakordselt tumeda naha. Omal ajal, kui Johannes läks veneetslastega tülli, kasutasid veneetslased Manueli silmatorkavat välimust keisri perekonna naeruvääristamiseks. Nimelt riietasid nad ühe mustanahalise poisi keisri rõivastesse.[1]

Keiser oli vägilase kasvu ning täiuslikku pilti rikkus vaid tema suhteliselt halb kehahoiak. Manuel oli ka väga hea ratsutaja, tema kohta on öeldud, et ta meenutas pigem Lääne rüütlit kui Bütsantsi valitsejat, ning võibki öelda, et keisri sümpaatiad olid pööratud Läände. Keisrile meeldisid peod, turniirid, muusika ja ta oli tunnustatud gurmaan. Nii olevat ta jätnud teda vähe tundvatele inimestele kergemeelse elupõletaja mulje. Kuid väliselt lihtsameelne ja lõbus keiser oli tegelikult vägagi haritud. Näiteks oli ta tunnustatud asjatundjaks teoloogia küsimustes ja võttis meeleldi osa usuteemalistest dispuutidest. Manuel on kirjutanud traktaadi astroloogiast ja veel oli ta päris hästi kursis arstiteadusega. Ka keisri õukond paistis silma suure hulga haritud inimestega. Kuid kõigist kiiduväärsetest omadustest kõige tähelepanuväärsem oli vaprus, kusjuures seesama ääretu vaprus asetas ta korduvalt täbarasse ja eluohtlikku situatsiooni. Veel isa valitsemise ajal, 1139. aastal, tormas ta keisriga kooskõlastamata lahingusse, põhjustades suure segaduse, mis sundis bütsantslasi lõppkokkuvõttes taganema. Selle teo eest sai ta isa käsul lihtsalt keretäie. Sõjaka ja hulljulge Manueli kohta ongi öeldud, et ta käsitses oda paremini, kui juhtis sõjaväge. Keiser paistis silma ka erakordse jõu poolest. Rüütliturniiril Antiookias olevat ta löönud vastase sadulast sellise hooga, et lennates paiskas see omakorda sadulast järgmise rüütli. Ühe lahingu käigus türklastega aga olevat ta haaranud vaenlaste vibulaskjal juustest ja tirinud ta oma laagrisse. Seejuures toitis Manueli sõjalist vaprust suur unistus ta tahtis taastada Rooma impeeriumi kogu kunagises hiilguses. Kuid selle unistuse juures jäi ta küllaltki kainelt mõtlevaks ja ettevaatlikuks diplomaadiks.[1]

Valitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjavägi

[muuda | muuda lähteteksti]

Manueli välispoliitika oligi üldiselt väga agressiivne. Ta nagu oleks tahtnud mõõga abil tõestada kõigile keisririigi vägevust. Kuid Manueli peamised reformid olid suunatud sõjaväe tugevdamisele. Seejuures olid kõik tema eeskujud Läänes ning üleüldse pidas ta Läänt Bütsantsist etemaks peaaegu kõigis eluvaldkondades. Seega võiks Manuelist isegi tinglikult lugeda Peeter I eelkäijaks, kes nägi samuti riigi moderniseerimisel ainsa eeskujuna Läänt. Võrreldes Bütsantsi ja Lääne sõjamehi, nimetas keiser esimesi "savipottideks" ja teisi "raudpottideks". Millised neist aga peavad löökidele paremini vastu, on kõigile selge. Nendeks "raudpottideks" olid rüütlid – ning keiser hakkas ümber kujundama ja relvastama oma sõjaväge Lääne rüütliväe eeskujul. Teine Manueli poolt ellu kutsutud muudatus puudutas sõjaväe ülalpidamise korda – see koorem veeretati nüüd riigilt otseselt kodanike õlule. Nii tähendas näiteks riigilt maa saamine ühtlasi ka kindla arvu sõjameeste ülalpidamise kohustust. Kuid vaatamata sellele muudatusele jäi Bütsantsi sõjavägi valdavalt palgaarmeeks. Milline aga oli selle armee võitlusvõime, selle kohta annavad allikad vasturääkivaid andmeid. Manuel I valitsemise ajal Konstantinoopolit külastanud juudi rännumees Benjamin kirjutas: "Sõjaks türklastega värbasid nad inimesi eri rahvaste seast, kuna neil endil sõjaline vaprus puudus. Ja üldse sarnanevad nad naistega, kelle loomuses puudub sõjaline alge." Teine keisri kaasaegne, Estafius oli aga vastupidisel seisukohal. Ta teatas: "Kes veel on osanud sellise kunstiga purustada ühte vaenlast teise abil. Samal ajal, kui meie naudime vaikust ja rahu. Üks hävitab teist, aga meie laulame rahu hümne. Ja need, kes on tulnud keisri teenistusse, on eelistanud head halvemale. Ja kuna nii on meie teenistusse tulnud palju meie endisi vaenlasi, siis keisril on õnnestunud pookida nende metsikuse külge meie pehmus ja saada selle tulemusel seesugune vili, mis võis sündida vaid Jumala aias."[1] Ainult sõjaväe reformimisest polnud kasu. Pöörates ennast täielikult Lääne suunas, jättis Manuel idapoliitika unarusse, see aga sai Bütsantsile mõne aja möödudes paljuski saatuslikuks.[1]

Siseriiklikud reformid

[muuda | muuda lähteteksti]

Manueli välispoliitika oli karmikäeline ja agressiivne, aga ka sisepoliitikas jätkas ta põhimõttekindlat joont. Näiteks keelas ta kloostritel endale maid juurde hankida. Kirikuringkondade vastuseisu murdmiseks aga vahetas keiser oma valitsemisaja esimese kümne aasta jooksul välja viis patriarhi.[1]

Esimene katsumus – Antiookia vürst

[muuda | muuda lähteteksti]

Manueli esimene katsumus saabus 1144. aastal, kui Antiookia vürst Raymond nõudis Bütsantsilt Kiliikia alade loovutamist vürstiriigile[2]. Manuel polnud siis veel ametlikult kroonitudki. Vürst arvas, et suudab Johannes II surma ära kasutada ja vabaneda Bütsantsi ülemvõimust. Vürst oli veendunud, et noor keiser on niivõrd hõivatud oma võimu kindlustamisega, et ei pööra tema iseseisvumissammudele mingit tähelepanu. Vähe sellest, ta sooritas isegi rüüsteretke keisririigi aladele. [1] Hiljem samal aastal vallutasid islami džihaadi võitlejad Imad ad-Din Zengi juhtimisel Edessa krahvkonna. Vürst Raymond mõistis, et viivitamatu abi läänest ei tule kõne allagi. Kuna ohtlikud sündmused leidsid aset otse Antiookia idapiiril, tuli vürstil võtta ette alandav reis Konstantinoopolisse. Uhkust alla neelates võttis Raymond ette tee põhja, et Manuel I-le alistuda ja kaitset paluda.[2] Raymondil tuli pühalikult Johannes II haual andeks paluda[1]. Keiser andis talle, mida vürst küsis, ning liit kahe riigi vahel oli tagatud.

Kampaania Konya vastu

[muuda | muuda lähteteksti]

1146. aastal kogus Manuel oma väed Lopadioni (tänapäeva Loode-Türgis) sõjaväebaasi ning võttis ette karistusekspeditsiooni Rumi sultani Mas'udi vastu, kes oli korduvalt rikkunud impeeriumi piiri Lääne-Anatoolias ja Kiliikias. Bütsantsil polnud plaanis vallutada sultanaadi alasid, kuid keisririigi väed purustasid türklased Kara Hissari (bütsantsipäraselt Nicopolis) all. Seejärel ründas ning vallutas Bütsantsi armee kindlustatud Philomelioni linna, ning enne selle hävitamist evakueeriti kõik kristlastest elanikud. Edasi suundusid keisririigi väed Rumi pealinna Konya poole ning rüüstasid linnaäärsed alad, ent ei suutnud Konyat vallutada. Üheks Manueli motiiviks kampaania alustamisel oli soov näidata lääneriikidele oma toetust ristisõdade ideele. Ajaloolased on oletanud, et selle käiguga soovis keiser avaldada ka muljet ning näidata mõjuvõimu oma uuele pruudile. Kampaania käigus sai Manuel kirja Prantsusmaa kuningalt Louis VII-lt, kes teatas, et asub uue ristisõdijate armee etteotsa eesmärgiga vabastada kristlaste riigid Lähis-Idas.[6]

Teine ristisõda

[muuda | muuda lähteteksti]

Vt lisaks: Teine ristisõda

Ristisõdijae riigid 1135. aastal. Lilla – Bütsants; kollane – Edessa krahvkond; sinine – Antiookia vürstiriik

Otsus Teise ristisõja alustamiseks võeti Clairvaux' kloostri abti Bernardi õhutusel vastu 1147. aasta 15. juunil ning mõne aja möödudes asusid Saksa kuningas Konrad III (1137–1152) ja Prantsusmaa kuninga Louis VII (1137–1180) sõjamehed teele.

Teated eelseisvast ristisõjast tegid Manueli väga murelikuks. Lähenev ristisõdalaste vägi ei kujutanud mitte ainult otsest ohtu Bütsantsile, vaid ähvardas ka rikkuda keisri kinnistunud vahekordi ladinlaste riikidega Idas. Esimese ristisõja tulemusel tekkinud sellised kristlaste valdused nagu Antiookia vürstiriik ja Jeruusalemma kuningriik olid tolleks ajaks muhameedliku maailma poolt sisse piiratud ja nende ainsaks piirkondlikuks liitlaseks sai olla Bütsants. See võimaldas keisririigil esitada neile tingimusi ja hoida neid sisulises sõltuvuses. Nüüd aga võisid kristlikust maailmast ära lõigatud valdused loota lähenevale ristiväele, mis tooks neile võimaluse vabaneda Bütsantsi tülikast eestkostest. Lisaks seadis eelseisev ristisõda ohtu ka Manueli ja Konradi liidu. Ülaltoodut arvestades polegi üllatav, et keisri üheks esimeseks reaktsiooniks teatele kavatsetavast ristisõjast oli käsk vaadata üle ja parandada Konstantinoopoli müürid. Kuid hirm polnud kaugeltki ainsaks Manueli tegutsemise motiiviks. Eelseisev ristisõda võimaldas Bütsantsil alustada oma poliitilisi mänge ja üritada korrata Alexios I omaaegseid edukaid kombinatsioone. Seda enam, et Manuel pidas ennast roomlaste keisrina kristliku maailma juhiks ja seega oli ta loomulikult kohustatud asuma uskumatutega võitlevate vägede etteotsa. Selleks pretensiooniks oli ka formaalne põhjus: Manuel oli kristliku maailma ainsaks keisriks, samas kui Konrad polnud Rooma paavsti poolt kroonitud ja tal polnud sellele tiitlile õigust.[1]

Saksa ristisõdijate saabumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Teise ristisõja sõjameeste saabumine Konstantinoopoli väravate ette. Jean Fouquet' maal "Arrivée des croisés à Constantinople", 1455–1460

1147. aastal andis keiser ka formaalse loa ristisõdijatel läbida impeeriumi alasid. Toona oli ikka veel Bütsantsi õukonnas inimesi, kes mäletasid esimese ristisõja võitlejate marsi läbi riigi. Esimesest ristisõjast oli põhjalikult kirjutanud ka Manueli tädi Anna Komnene.[7] Paljud bütsantslased kartsid läbi keisririigi marssivaid ristisõdijaid nende vandaalitsemiste ja varastamiste tõttu.[2][8]

Konrad III armee sisenes esimesena 1147. aasta suvel Bütsantsi ning seda on allikates rohkem esile tõstetud, mis viitab sellele, et nemad olid kahest armeest tülikamad[2]. Saksa vägede liikumine toimuski enam vähem selliselt, nagu keiser oli kartnud. Kuigi Bütsantsi puhul oli tegemist liitlase territooriumiga, käituti kohalike elanikega pigem nii, nagu oleksid need vaenlased. See sundis keisrit saatma välja mitu väesalka, mille ülesandeks oli rüütlite taltsutamine ja mingigi korra hoidmine. Lisaks sai Manuel olla sel moel kursis iga rüütliväe kavatsetava sammuga. Bütsantslased omalt poolt maksid ristisõdalastele samaga – röövides ja tappes purjus ning peavägedest maha jäänud sõdalasi. Sakslastele järgnenud prantslaste kirjelduse järgi olevat kogu teed ääristanud eelkäijate mahajäetud surnukehad.[1]

Teised Bütsantsi üksused koondati pealinna ning nad olid valmis otsekohe reageerima igasugusele agressioonile. Kreeklaste ja frankide vahel esines siiski arvukalt vaenutsemisi, milles näib süü olevat mõlemal osapoolel. See tekitas omakorda pingeid keisri ja tema külaliste vahel. Manuel otsustas võtta kasutusele abinõud, mida tema vanaisa polnud teinud. Ta asus kindlustama pealinna müüre ning nõudis külaliste tagatisi oma territooriumide turvalisuse kohta. [2][8]

Manuel ei jäänud siiski ülemäära lootma vaid parandatud ja kindlustatud Konstantinoopoli müüridele, vaid üritas igaks juhuks suunata Konrad II pealinnast mööda, kuid see "ebaviisakas" katse luhtus ja 1147. aasta 10. septembril jõudsid saksa ristisõdalased pealinna. Bütsantsi autorid kirjeldavad nende teekonda ja linna saabumist kui lakkamatut rüüstamise ja pummeldamise jada. Hoogu sattunud rüütlid polevat jätnud laastamata ka keisri suvepaleed. Kas kõik need kirjeldused vastavad ka täies ulatuses tõele, pole teada, kuid nad iseloomustavad hästi bütsantslaste üldist suhtumist oma Lääne liitlastesse.[1]

Kuna Manuelil ei õnnestunud suunata Konradi juhitud sakslasi Konstantinoopolist mööda, siis tegi ta nüüd kõik mis oskas, et keelitada neid võimalikult kiiresti teekonda jätkama – ise samal ajal muidugi suurt külalislahkust teeseldes. Keisril oli vaja saada sugulasest lahti enne prantslaste kohale jõudmist. Kui ühekaupa oli ta oma liitlasi võimeline kuidagimoodi kontrolli all hoidma, siis koos ja ühise jõuna kujutasid nad keisririigile juba ületamatut ohtu. Lõpuks õnnestuski keisril oma plaan ellu viia ja toimetada sakslased väina teisele kaldale. Konradi ristisõdalaste vägi oli sõjaliselt organiseerimata ja tal puudus pikemaajaliseks sõjategevuseks vajalik varustus (toidumoona olid nad varunud vaid kaheksaks päevaks). Lõpptulemusena saidki sakslased Konya sultani ratsasalkadelt täielikult lüüa, ja oma töö tegid ka nälg ja haigused. Selle krahhi peamiseks süüdlaseks võibki ehk pidada just nimelt Manueli, ja on isegi väidetud, et saates Konradi rüütlid teele, oli tal eelnevalt sõlmitud türklastega salaliit.[1]

Manuel I Komnenose kiri paavst Eugenius III-le ristisõdade küsimuses (Konstantinoopol, 1146, Vatikani salaarhiiv): selle dokumendiga vastab keiser eelmisele paavsti kirjale, milles viimane palus Prantsusmaa kuningal Louis VII-l vabastada Püha Maa ja vallutada Edessa tagasi. Manuel vastab, et on nõus Prantsuse armeed vastu võtma ja seda toetama, kuid kurdab, et sai kirja Prantsusmaa kuninga saadikult, mitte paavsti saadetud suursaadikult[9]

Siiski muutusid Manuel I ja Konrad III suhted pärast 1147. aastat sõbralikumaks. 1148 otsustas Manuel kindlustada liitu Konradiga, kelle õe Sulzbachi Bertaga ta oli varem abiellunud. Keiser veenis kuningat uuendama nende liitu Sitsiila Roger II vastu. Manueli õnnetuseks suri Konrad III 1152. aastal ning korduvatest katsetest hoolimata ei suutnud ta Konradi järglase Friedrich I Bararossaga kokkuleppele jõuda.[6]

Prantslaste saabumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Konradist lahti saanud, asus keiser otsekohe lahendama "prantslaste probleemi". Prantsusmaa kuningat oli tal põhjust karta liitlastest sakslastest tunduvalt rohkem. Pealegi oli Louis VII astunud läbirääkimistesse Bütsantsi verivaenlase, Sitsiilia kuninga Roger II-ga. Seega pidi Manuel olema oma plaanide elluviimisel eriti ettevaatlik. Ta saatis Louis'le erakordselt sõbralikke kirju ja lubas prantslastel lahkesti igal pool kogu Bütsantsi aladel toidumoona osta. Samas aga anti Bütsantsi kohalikele võimukandjatele salajane korraldus, mis pidi muutma neile toidumoona kättesaamise võimalikult raskeks. Selle korralduse tulemusel olevat prantslastele jäänud mulje, et nad ei liigu mitte läbi jõuka ja küllusliku maa, vaid "läbi kõrbe, kus pole midagi". Kui bütsantslased soostusid neile midagi müüma, siis lasksid nad kogu söögikraami köitega müüridelt alla, hoides linnaväravad kiivalt lukus. Seega on täiesti selge, millises meeleolus jõudsid prantslased keisririigi pealinna lähistele ja milline viha neid valdas, kui nad leidsid ees Konstantinoopoli suletud väravad. Lisaks hakkasid levima jutud, et Manuel on sõlminud liidu türklaste sultaniga. Seepeale hakkasid Louis' leeris kostma tõsised nõudmised maksta keisrile kõige selle eest kätte ja tungida Konstantinoopolisse jõuga. Prantslaste viha oli niivõrd suur, et nad ajuti isegi unustasid ristisõjakäigu peaeesmärgi ning paistis, et keisril ei õnnestugi neist lahti saada. Kuid Manuel suutis ka kujunenud kriitilises olukorras rüütlid üle kavaldada. Ta tegi õige panuse inimlikule kadedusele ning laskis levitada kuulujutte sakslaste äsjasest võidust Ikonioni (Konya) sultanaadi üle ja eelseisvast sõjasaagi jagamisest. Need teated sütitasid prantslastes saamahimu ja nüüd oli nende ainsaks sooviks mitte jääda hiljaks ja pääseda kohe väina teisele kaldale. Neil oli sellega niivõrd kiire, et Louis VII nõustus isegi vasalltõotuse andmisega keisrile. Väina teisel kaldal aga ei kohanud prantslased mitte võidukaid liitlasi-rivaale, vaid nende purustatud sõjaväe riismeid eesotsas haavatud Konrad III ja Švaabi hertsogi Friedrichiga (hilisema Friedrich I Barbarossaga).[1]

Bosporuse teisel kaldal avanenud pilt süvendas veelgi rüütlite umbusku keisri vastu, kuid samas polnud ristisõdalastel teist valikut ja neil tuli leppida edasiliikumisel bütsantslastest teejuhtidega. Neile aga oli antud ülesanne juhatada ristiväge mööda kõige ohtlikumat marsruuti, mis tähendas ühtlasi ka lakkamatuid türklaste rünnakuid. Lõpuks jõudsid Konrad ja Louis 1148. aastal Jeruusalemma, kust nad võtsid ette veel kaks edutut sõjakäiku – Damaskuse ja Askaloni vastu. Pärast neid ebaõnnestumisi otsustasid mõlemad valitsejad pöörduda tagasi kodumaale; seejuures valis Konrad tee läbi Konstantinoopoli. Ning nüüd, kui kuningas ei kujutanud enesest enam mingit ohtu, võttis keiser ta vastu erakordselt suurte auavalduste ja armastusega. Sedamoodi pandigi sümboolne punkt Teisele ristisõjale. Kui omal ajal sai Esimesest ristisõjast kõige suuremat kasu Alexios I, siis nüüd osutus ainsaks sisuliseks võitjaks Manuel I. Lisaks sai ta türklastelt-seldžukkidelt (ilmselt tänutäheks) veel mõned kindlused.[1]

Itaalia kampaania

[muuda | muuda lähteteksti]

Sitsiilia kuningas Roger II

[muuda | muuda lähteteksti]
Lõuna-Itaalia 1112. aasta Sitsiilia kuningriik (roheliste värvidega) ajal, mil Roger II sai täisealiseks. Paksema musta joonega on kujutatud riigipiir Rogeri surma ajal 1154. aastal.

Lahendanud ristisõdalaste probleemi, suunas Manuel kogu energia võitluseks Rogeriga, keda tolleaegsed Bütsantsi allikad nimetasid "Sitsiilia draakoniks, kes on võimeline purskama tuleleeke isegi Etna kraatrist kõrgemale". Keskendumine võitlusele Rogeriga tähendas ühtlasi ka seda, et keiser sai lõpuks pöörata pilgu oma unelmate – Lääne suunas. Nii algaski 12. sajandi keskel Bütsantsi järjekordne tung Läände, mis viis kõigepealt serblaste taasallutamiseni. Sellele järgnes edukas sõda Ungari kuningaga ning Horvaatia, Bosnia ja Dalmaatsia lülitamine Bütsantsi mõjusfääri.[1]

1147. aastal tuligi Manuel I seista silmitsi Sitsiilia kuninga Roger II-ga, kelle laevastik oli vallutanud Bütsantsi saare Korfu ja rüüstanud Teeba ja Korinthose linna. Kuigi keisril oli tegemist Balkanil polovetside rünnaku tõrjumisega, suutis ta liitlasest Saksa kuninga Konrad III väega ja veneetslaste abiga purustada kiiresti võimsa Roger II laevastiku. 1149. aastal võtsid bütsantslased Korfu tagasi ning valmistusid vasturünnakuks normannide vastu. Samal ajal saatis Roger II 40 laevast koosneva laevastiku Georgios Antiookiast juhtimisel rüüstama Konstantinoopoli äärelinnu.[4] Keiser oli aga Konrad III-ga juba kokku leppinud Lõuna-Itaalia ja Sitsiila ründamises ning jagamises. Saksa liidu uuendamine jäi Manueli välispoliitika peamiseks suunaks kogu ülejäänud valitsemisaja, hoolimata kahe impeeriumi huvide järkjärgulisest lahknemisest pärast Konradi surma.[10] Bütsants suutis aga polovetsid nii hävitavalt purustada, et neil tekkis hirm ainuüksi keisri lähenemisest uuldes ning nad põgenesid. Üsna pea lakkasid polovetside kallaletungid Bütsantsi valdustele täielikult.[1]

Roger suri 1154. aasta veebruaris. Tema järglaseks sai Wilhelm I, kes seisis silmitsi laialdaste mässudega tema valitsemise vastu nii Sitsiilas kui ka Apuulias. Mässu ebaõnnestumise järel põgenesid osalised Apuuliast Bütsantsi õukonda. Konrad III järglane Friedrich Barbarossa alustas normannide vastu kampaaniat, ent see ekspeditsioon jäi soiku. Need arengud julgustasid keisrit ära kasutama ebastabiilust Sitsiilia kuningriigis.[11] Manuel saatis 1155. aastal sebastosed Michael Palaiologose ja Johannes Dukase (Bütsantsi tiitel, mis oli võrdne augustusega) impeeriumi vägedega, kümne laeva ning suure hulga kullaga ründama Apuuliat[4][12]. Kahele väejuhile tehti ülesandeks hankida Friedrichi toetus, ent viimane keeldus oma demoraliseeritud armee tõttu, mis ihkas tagasi koju suundumist. Sellegipoolest saatis Manueli hämmastavalt kiiresti edu, sest teda aitasid kohalikud rahulolematud parunid, nende hulgas krahv Loritello. Kogu Lõuna-Itaalia tõstis mässu Sitsiilia krooni ja Wilhelm I vastu.[10] Järgnes rida suurejoonelisi õnnestumisi. Paljud kindlused alistusid kas jõu või kullaga[6][13][14].

Bütsantsi-paavsti liit

[muuda | muuda lähteteksti]

Bari linn, mis oli olnud Bütsantsi Itaalia katepanikioni pealinn sajandeid enne normannide saabumist, avas oma väravad keisri armeele. Ülirõõmsad linnaelanikud lõhkusid normannide tsitadelli. Pärast Bari langemist vallutati ka Trani, Giovinazzo, Andria, Taranto ja Brindisi linn. Wilhelm I saabus oma armeega, milles oli ka 2000 rüütlit, ent sai kõvasti lüüa.[4]

Sellest edust innustatuna hakkas Manuel unistama Rooma impeeriumi taastamisest. Seda siiski katoliku ja õigeusu kirikute liidu hinnaga, mida pakuti sageli paavstile läbirääkimiste ajal[15]. See oleks olnud ajaloos ilmselt kõige soodsam hetk kirikute ühendamiseks ja paavstiga leppimiseks. Paavstid polnud kunagi normannidega hästi läbi saanud, välja arvatud siis, kui see oli sõjaliselt neile peale surutud. Katoliiklased eelistasid meeleldi, et nende lõunanaabriteks oleksid "tsiviliseeritud" bütsantslased, mitte aga tülitekitavad normannid. Paavst Hadrianus IV oli igati huvitatud kokkuleppele jõudmisest, sest see oleks suurendanud tema mõju kogu õigeuskliku maailma üle. Manuel I pakkus paavstile suurt rahasummat, et kirikupea aitaks bütsantslasi vägede varustamisega. Paluti ka, et paavst annaks keisrile õigused kolme mereäärse linna üle. Vastutasuks pakkus Bütsants Wilhelm I väljaajamist Sitsiiliast. Lisaks lubas keiser maksta paavstile 5000 naela kulda.[16] Läbirääkimised peeti kiiruga ning sõlmitigi liit Manueli ja Hadrianuse vahel.[11]

Paavst Hadrianus IV

Just siis, kui sõda tundus olevat otsustatud Manueli kasuks, pöördusid sündmused keisri vastu. Bütsantsi väejuht Michael Palaiologos võõrandas oma suhtumisega liitlasi. Väejuht peatas kampaania, sest Loritello krahv Robert III keeldus temaga rääkimast. Kuigi kaks meest suutsid üksteisega kokkuleppele saada, oli kampaania oma õige momendi mööda lasknud ning peagi kutsuti Palaiologos Konstantinoopolisse. Tema kaotamine oli suur löök ka kogu kampaaniale. Pöördepunkt oli Brindisi lahing, kus normannid alustasid suurt vasturünnakut nii maalt kui merelt. Vaenlase lähenemisega hakkasid Manueli palgasõdurid nõudma suurt palgatõusu ja kui sellest keelduti, siis sõdurid deserteerusid. Peagi hakkasid bütsantslasi hülgama ka kohalikud aadlikud ning väejuht Johannes Dukas jäi lootusetusse vähemusse. Keisririigi positsiooni ei suutnud taastada ka Alexios Komnenos Bryenniose saabumine mõne laevaga. Merelahing lõppes normannide kasuks ning Johannes Duas ja Alexios Bryennios võeti koos nelja Bütsantsi laevaga kinni.[4][8] Keiser saatis Alexios Axouchi Anconasse uut armeed kokku koguma, ent selleks ajaks olid normannid juba kõik Bütsantsi vallutused Apuulias tagasi võtnud. Kaotus Brindisi all lõpetas Bütsantsi püüdlused taastada kontroll Itaalia üle. 1158. aastal lahkus keisririigi vägi igaveseks Itaaliast.[8][15] Kaks peamist kaasaegset ajaloolast, Nicetas Choniates ja Konnamos nõustuvad, et Axouchi kättevõidetud rahutingimused Wilhelm I-lt kindlustasid Manuelile väärika väljumise sõjast, hoolimata normannide laastavast rüüstamisest 164 laevast koosneva laevastikuga (koos 10 000 mehega) Euboia ja Almira piirkondades 1156. aastal.[4][6]

Kirikuliidu ebaõnnestumine

[muuda | muuda lähteteksti]

Nii Itaalia kampaania ajal kui ka hiljem, mil paavst tülitses Saksa keisri Friedrich Barbarossaga, proovis Manuel saavutada kahe kiriku liitu. Kuigi 1155. aastal oli Hadrianus IV väga innukas kirikute liidu osas, tekkisid ületamatud probleemid Bütsantsi-paavsti liidule. Hadrianus ja tema järglane Aleksander III nõudsid paavsti tunnustamis kõigi kristlaste juhina ning ülemvõimu Bütsantsi keisri üle. Nad ei soovinud langeda ühe keisri sõltuvuse alt teise.[15] Keiser Manuel I soovis aga enda tunnustamis nii ida kui lääne ilmaliku juhina[8]. Selliste tingimustega ei tahtnud kumbki pool nõustuda. Isegi kui läänemeelne Manuel oleks paavsti tingimustega nõustunud, oleksid Bütsantsi kreeklased selle otsuse tagasi lükanud, nagu tehti seda peaaegu 300 aastat hiljem, kui õigeusu kirik allutati korraks paavstile. Kuigi keiser oli sõbralik katoliikluse vastu ja heades suhetes kõikide paavstidega, ei austanud ükski neist Manueli lisanimega Augustus. Manuel saatis kahel korral, 1167. ja 1169. aastal saadikud Aleksander III jutule, pakkudes kirikute liitmist, keeldus paavst, tuues ettekäändeks probleemid, mis sellele järgneksid.[17]

Itaalia kampaania lõpptulemusena sai Bütsants vaid piiratuid eeliseid. Ancona linnast sai Bütsantsi baas Itaalias ning linlased aktsepteerisid Manueli valitsejana. Normannid oli sõjas samuti kannatada saanud ning läksid impeeriumiga kokkuleppele, mis kindlustas rahu kogu Manueli valitsemisajaks. Lisaks näitas Bütsants oma võimet sekkuda sõjaliselt Itaalias. Bütsants oli sõtta pannud suuri kullakoguseid (umbes 30 000 naela kulda), ent kampaania lõpp näitas, et kullal ja diplomaatial on samuti piirid ning nendest ei piisa alati.[8][18]

Bütsantsi poliitika Itaalias pärast 1158. aastat

[muuda | muuda lähteteksti]
Frederick Barbarossa allub pärast Legnano lahingus lüüasaamist paavst Aleksander III autoriteedile (Siena Palazzo Pubblico fresko; autor Spinello Aretino).

Pärast 1158. aastat, uutes tingimustes, muutusid Bütsantsi välispoliitika eesmärgid. Keiser otsustas seista vastu Hohenstaufen dünastia juhitud Saksa keisririigi püüdlustele annekteerida Itaalia ja viia see otsese Friedrich I Barbarossa võimu alla. Kui sõda Barbarossa ja Põhja-Itaalia linnade vastu, toetas Manuel Lombardia liitu rahaliselt, nõuandjate ja isegi mingil määral vägedega.[19] Milano müürid, mille sakslased olid purustanud, ehitati üles Bütsantsi abiga[6][15]. Ancona linn säilitas oma tähtsuse Bütsantsi mõjukeskusena Itaalias. Linlased allusid vabatahtlikult Konstantinoopolile ning Bütsants säilitas enda esindajad linnas[20]. Manueli positsiooni Itaalias parandas Friedrich I lüüasaamine Legnano lahingus 1176. aasta 29. mail. Ajaloolase Kinnamose sõnul läksid Cremona, Pavia ja veel mitu linna üle Bütsantsi poolele.[2][6] Head suhted olid ka Genovaga ja Pisaga, ent mitte Veneetsiaga. 1171. aasta märtsis läks keiser järsku Veneetsiaga tülli ning andis käsu arreteerida kõik 20 000 keisririigi aladel viibinud veneetslast ja konfiskeerida nende vara.[6] Vihaseks aetud Veneetsia saatis aga 120 laevaga laevastiku Bütsantsi vastu, kuid nad olid sunnitud ilma eduta tagasi pöörduma, sest nende seas levis epideemia ning Manuel oli neile vastu saatnud 150 Bütsantsi alust.[4] Tõenäoliselt ei taastunud Manueli eluajal Bütsantsi-Veneetsia sõbralikud suhted[15].

Konflikt Antiookiaga

[muuda | muuda lähteteksti]

Küprose invasioon

[muuda | muuda lähteteksti]

1156. aastal koondus Manuel I tähelepanu taas Antiookiale, sest uus vürst Raynald Châtillonist kuulutas, et Bütsantsi keiser taganes oma lubadusest maksta talle, ning tõotas seega rünnata Bütsantsi Küprose provintsi. Vürst arreteeris saare kuberneri Johannes Komnenose, kes oli keiser Manueli vennapoeg, ja väejuht Michael Branase.[21] Ladina ajaloolane William Tüürosest mõistis selle kaaskristlaste ründamise hukka ning kirjeldas põhjalikult Raynaldi meeste julmusi[16]. Antiooklased pöörasid saare pea peale ning rüüstasid selle rikkused, misjärel sandistati ellujäänuid enne, kui sunniti neid tagasi ostma, selle vähese varaga, mis neil alles oli, röövitud loomakarju üüratute hindade eest. Nende rikkustega, millest Antiookiale oleks piisanud aastateks, asuti laevadele, et seilata tagasi kodumaale.[22][23] Raynald saatis ka mõned sandistatud pantvangid Konstantinoopolisse, et demonstreerida oma allumatust ja põlgust keisri vastu.[21]

Manuel I vastas sellele vägivallatsemisele talle iseloomulikul energilisel viisil. 1158/59. aasta talvel marssis ta suure armee eesotsas Kiliikiasse. Armee, mis koosnes 500 ratsaväeüksusest, liikus sellise kiirusega, mis üllatas Küprose invasioonis osalenud Kiliika Armeenia vürst Thoros II-t.[6] Vürst põgenes mägedesse ja Kiliika langes kiiresti Bütsantsi kätte[24].

Manuel Antiookias

[muuda | muuda lähteteksti]
Antiookia Bütsantsi protektoraadina 1159–1180

Peagi jõudsid Antiookiasse uudised bütsantslaste edenemisest. Vürst Raynald teadis, et tal pole lootust keisrit purustada ja abi Jeruusalemma kuningriigist polnud samuti loota. Jeruusalemma kuningas Baldwin III ei olnud Küprose ründamist heaks kiitnud ning kuningas oli juba varem Manueliga sõlminud kokkuleppe. Täielikult isoleerituna otsustas Raynald, et ainus lootus on armetu allumine. Vürst ilmus keisri ette riietatuna kotti, köis kaela seotuna ning palus andestust. Keiser eiras esialgu alandlikku Raynaldi ning suhtles hoopis tema õukondlastega. William Tüürosest on kirjutanud, et see häbiväärne stseen kestis nii kaua, et kohalviibijatel hakkas lausa vastik.[25] Lõpuks soostus keiser siiski Raynaldile andestama tingimusel, et temast saab Bütsantsi vasall, loovutades sellega Antiookia iseseisvuse keisririigile.[26] Alistamise märgiks ulatas vürst keisrile oma mõõga.[1]

Pärast rahu taastamist korraldati 12. aprillil 1159 suur ja pidulik rongkäik, milles võidukas Bütsantsi armee Antiookiasse sisenes. Manuel I ratsutas mööda tänavaid hobuse seljas, Antiookia vürst järgnes talle jalgsi.[6] Erandina oli lubatud Jeruusalemma kuningal liikuda ratsa, kuid ka tema pidi loovutama sümboolse allaandmise märgiks oma mõõga. Antiookia tornidel aga lõid lehvima keisri lipud. Nii oli Manuel, vaatamata ebaedule Itaalias, saavutanud triumfi ladinlaste üle.[1] Keiser "jagas" linnaelanikele õiglust ning juhatas rahvale mõeldud mänge ja turniire. 1159. aasta mais alustas ta ühendatud kristliku armee eesotsas teed Edessa suunas, ent loobus kampaaniast pärast seda, kui Süüria valitseja Nur ad-Din vabastas 6000 kristlasest sõjavangi, kes olid eelnevalt teise ristisõja käigus vangi langenud.[6][13][14] Vaatamata kampaania hiilgavale lõpule väidavad tänapäeva ajaloolased, et keiser saavutas palju vähem, kui oli soovinud impeeriumi taastamiseks teha.

Olles seniste jõupingutustega rahul, suundus Manuel I tagasi Konstantinoopolisse. Tagasiteel üllatasid keisri vägesid türklased. Siiski saavutasid bütsantslased täieliku võidu, suunates vaenlase armeed oma tahte järgi ning tekitades neile suuri kaotusi. Järgmisel aastal lõi keiser türklased Isauriast välja.[27]

Üldiselt oli keisril tolal türklastega soojad suhted. 1161.–1162. aastal külastas Konstantinoopolit isegi sultan Kilidž Arslan ja veetis seal kaheksa päeva. Talle korraldati niivõrd hiilgav vastuvõtt, et rabatud sultan polevat isegi söandanud istuda keisri kõrvale. Kõrge külalise auks korraldati turniire, pidustusi, näidislahinguid koos "kreeka tule" demonstreerimisega ja ta puistati üle kingitustega. Sama hiilgava vastuvõtu osaliseks sai 1171. aastal ka Jeruusalemma kuningas. Kusjuures niisuguseid vastuvõtte ei korraldatud kaugeltki puhtast külalislahkusest, pigem taheti potentsiaalsetele vaenlastele näidata keisririigi vägevust ja sundida neid seeläbi kuulekusele.[1]

Sõjad Balkanil

[muuda | muuda lähteteksti]
Manuel I välja antud Bütsantsi kuldmünt hyperpyron. Ühel mündi poolel (vasakpoolne pilt) on kujutatud Kristus, teisel pool Manuel I Komnenos

Keisririigi põhjapiiril tegi Manuel I tõsised jõupingutusi, et säilitada keiser Basileios II ajast (v. 976–1025) püsinud vallutusi. Balkani naabrid hoidsid keisri tähelepanu tema põhieesmärgist – normannide allutamisest. Suhted serblaste ja ungarlastega olid püsinud head 1129. aastast, seetõttu tuli ka serblaste ülestõus ootamatusena. Raška serblased tungisid Sitsiilia kuninga Roger II õhutusel 1149. aastal Bütsantsi.[26]

Manuel sundis mässumeelsed serblased ja nende juhi Uroš II vasallsõltuvusse (1150–1152)[28]. Seejärel tegi ta korduvaid rünnakuid ungarlaste vastu, mille eesmärgiks oli annekteerida nende ala Sava jõe ääres. Sõdades aastatel 1152–1153 ja 1163–1168 juhtis Manuel oma väed ungarlaste aladele ning pidev rüüstamine tõi riigile suure sõjasaagi. 1167. aastal saatis keiser Andronikos Kontostephanose juhtimisel 15 000 meest ungarlaste vastu.[8] Sirmiumi lahingus saavutati otsustav võit ning Ungari kuningriigiga sõlmiti soodne rahuleping, millega Srem, Bosnia ja Dalmaatsia loovutati keisririigile. 1168. aastaks oli peaaegu kogu Aadria mere idarannik Bütsantsi käes.[29]

Keisririik tegi ka diplomaatilisi pingutusi Ungari täielikuks annekteerimiseks. Ungari troonipärija Béla, tolal valitsenud kuninga István III noorem vend, saadeti Konstantinoopolisse, et saada haridust keiserlikus õukonnas. Manuel plaanis Béla panna paari oma tütre Mariaga ning teha noormehest enda järeltulija. Sellega oleks ta kindlustanud Ungari uniooni impeeriumiga. Õukonnas võttis Béla enda nimeks Alexios ning sai tiitli despot, mida varem anti vaid keisritele. Kaks ettearvamatut sündmust muutsid Manueli plaane. 1169. aastal sündis keisril poeg, mis jättis Béla automaatselt troonipärimisest ilma. Bütsants ei loobunud siiski Ungarilt võetud Horvaatia aladest. Teiseks suri 1172. aastal lastetult Ungari kuningas István ning Béla suundus tagasi koju, et võtta troon. Enne Konstantinoopolist lahkumist vandus ta Manuelile pühalikult, et "peab alati silmas keisri ja roomlaste huve". Béla III pidas sõna: Manuel I eluajal ei nõudnud ta Horvaatia alasid tagasi, mis liideti alles hiljem taas Ungariga.[29]

Suhted Kiievi-Venega

[muuda | muuda lähteteksti]

Manuel püüdis Vene vürstiriike tõmmata enda Ungari ja vähesel määral ka normannidevastasesse diplomaatiasse. See jagas vürstiriigid Bütsantsi pooldajateks ja vastasteks. 1140. aastate lõpus võistlesid kolm vürsti ülimuslikkuse pärast Vene aladel: Kiievi vürst Izjaslav II Mstõslavõtš, kes oli suguluses Ungari kuninga Géza II-ga ning oli seetõttu Bütsantsi-vastane; Suzdali vürst Juri Dolgoruki, kes oli Manueli liitlane; Galiitsia vürst Vladimirko, keda on kirjeldatud keisri vasallina. Galiitsia asus Ungarist põhjas ja kirdes ning oli seetõttu oluline Bütsantsi-Ungari konfliktis. Olukord muutus pärast Izjaslavi ja Vladimirko surma, misjärel vürst Juri, Manueli liitlane võttis üle Kiievi ja Jaroslavi juhtimise. Galiitsia uus juht Jaroslav Osmomõsl võttis aga Ungari-meelse hoiaku.[30]

Bütsants pärast võitu Ungari üle 1170. aastate alguses

Ajavahemikus 1164–1165 põgenes Manueli nõbu ja tulevane keiser Andronikos vangistusest Bütsantsist. Ta suundus Galiitsiasse vürst Jaroslavi õukonda. Olukord, kus Andronikos võis konkureerida Bütsantsi troonile ning mida toetasid nii Galiitsia kui ka Ungari, tekitas Bütsantsis muret ja enneolematut diplomaatilist võitlust. 1165. aastal andis Manuel nõole amnestia ning kutsus ta tagasi Konstantinoopolisse. Kievisse, mida toona juhtis vürst Rostislav, saadeti diplomaatiline saatkond, kes veensid vürstiriiki sõlmima soodsat lepingut ning toetama keisririiki abivägedega. Galiitsia vürst Jaroslav meelitati samuti loobuma sidemetest Ungariga ning naasma täielikult keisririigi koosseisu. 1200. aastate lõpus olid Galiitsia vürstid hindamatud abilised Bütsantsile, tõrjudes impeeriumi vaenlasi eemale, toona olid nendeks polovetsid. [30]

Suhete taastamine Galiitsiaga muutus Manueile kohe kasulikuks, sest 1166. aastal saatis ta kaks armeed Ungarit ründama, mis kujunes tohutuks ungarlaste pihtide vahele võtmiseks. Üks armee ületas Valahhia tasandiku ja sisenes Ungarisse Transilvaania alpide (Lõuna-Karpaadid) kaudu. Samal ajal läks teine armee ringiga läbi Galiitsia ning ületasid galiitslaste abiga Karpaatia mäed. Kuna ungarlased olid koondanud enamuse oma vägedest Sirmiumi ja Belgradi rindele, kus nad võitlesid esimese armeega, siis tabas neid bütsantslaste rünnak Galiitsiast ootamatult. Selle tulemusena laastas Bütsantsi armee Ungari Transilvaania provintsi täielikult.[31]

Sissetung Egiptusse

[muuda | muuda lähteteksti]

Liit Jeruusalemma kuningriigiga

[muuda | muuda lähteteksti]
Amaury I ja Maria Komnene abiellumine 1167. aastal Tüüroses (William Tüürose "Historiast", maalitud Pariisis umbes 1295–1300)

Kontroll Egiptuse üle oli Jeruusalemma kuningriigi kümnendeid vana unistus. Kuningas Amaury I vajas kõike võimalikku sõjalist abi, mida ta suutis koguda, et kampaania teoks teha. 1165. aastal saatis kuningas saadikud Bütsantsi õukonda, et arutada abieluliitu (Manuel oli juba abiellunud 1161. aastal Amaury nõo Antiookia Mariaga).[6] Kuningas oli lahutanud oma senise abielu ning kahe aasta pärast abiellus ta Manueli venna Andronikose lapselapse Maria Komnenega. Ametlik liit sõlmiti 1168. aastal, millega valitsejad leppisid kokku Egiptuse vallutamises ja jagamises. Kusjuures Bütsants pidi saama rannikualad ja Jeruusalemm sisemaad. 1169. aastal saatsid liitlased oma väed Egiptusse. Ashkelonis ühinesid Amaury väega Bütsantsi maavägi ning laevastik, mis koosnes 20 suurest sõjalaevast, 150 kaleerist ja 60 transpordialusest. Neid vägesid juhtis megas doux Andronikos Kontostephanos.[6][32] William Tüürosest, kes oli liitu sõlmimise aruteludes osaline, oli eriti vaimustatud suurtest transpordilaevadest, mida kasutati ratsaväe transpordiks.[16]

Kuigi see Bütsantsi otsus rünnata enda riigi keskusest nii kauget ala võib tunduda ebatavaline (viimati proovis keisririik midagi sarnast üle 120 aasta tagasi, kui prooviti vallutada Sitsiiliast), saab seda selgitada Manuel I välispoliitikaga, mille eesmärgiks oli kasutada ladinlasi, et tagada impeeriumi püsimajäämine. Suurema geopoliitilise pildi vaatamine viiski bütsantslased Vahemere kagurannikule. Usuti, et kontroll Egiptuse üle saab otsustavaks teguriks kristlaste riikide ja islamimaailma vahel. Sai selgeks, et raskustes olev Fatamiidide kalifaat oli ristisõdijate riikide püsimajäämise võti. Kristlaste üritus sattus ohtu, kui Egiptus väljus isolatsioonist ning ühendas jõud moslemitega Nur ad-Dini (Seldžukkide impeeriumi Süüria provintsi juht) juhtimisel.[6]

Edukas invasioon Egiptusse oleks Bütsantsile toonud mitmeid eeliseid tulevikus. Egiptus oli rikas provints ning oli olnud Bütsantsi keisririigi viljaait enne, kui 7. sajandil araablased piirkonna endale vallutasid. Tulud, mida Egiptuse vallutamine oleks toonud, oleksid olnud märkimisväärsed isegi siis, kui neid oleks pidanud jagama ristisõdijate riikidega. Lisaks sellele, et Manuel soovis Jeruusalemma tähelepanu Antiookialt eemale hoida, nägi ta ühistes sõjakäikudes võimalust hoida Amauryd Bütsantsist sõltuvana ning keisririik sai ka ise osa territoriaalsetest võitudest.[6]

Kampaania läbikukkumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Manuel I ja Amaury saadikud – ristisõdijate saabumine Pelusiumi (Tüürose Williami käsikirjad "Historia" ja "Old French Continuation", maalitud 13. sajandil Iisrealis Aakeris)

Ühendatud väed alustasid 27. oktoobril 1169 Damietta sadamalinna piiramist, mis kujunes ebaõnnestunuks, sest liitlased ei suutnud täielikult koostööd teha[33]. Bütsantsi vägede sõnul venitas Amaury operatsiooniga seni, kuni bütsantslastel toiduvarud lõppema hakkasid, sest ta ei soovinud kasmit jagada. Kui söök hakkas otsa saama, alustasid kuninga väed rünnakut, ent katkestasid selle peagi, sest asusid piirajatega läbi rääkima. Tüürose Williami sõnul polnud ka kreeklased laitmatud.[16] Vihmade saabudes suundusid mõlemad armeed koju. Tagasiteel kaotas Bütsants tormides poole oma laevastikust.[23]

Hoolimata halvasti lõppenud kampaaniast, unistas Jeruusalemma kuningas edasi Egiptuse vallutamisest ning hoidis häid suhteid Bütsantsiga. Ta lootis korraldada veel ühte operatsiooni, mis kunagi teoks ei saanud.[23] 1171. aastal, pärast Egiptuse langemist Saladinile, läks Amaury ise Konstantinoopolisse. Keiser korraldas kuningale suure tseremoniaalse vastuvõtu, mis avaldas Amauryle austust, ent rõhutas ka tema alluvust keisrile. Ülejäänud Amaury valitsusaja oli Jeruusalemm Bütsantsi satelliitriik. Manuel tegutses aga pühapaikade kaitsjana ning saavutas üha suuremat mõju kuningriigis.[6][34] 1177. aastal saatis keiser 150 laevast koosneva laevastiku Egiptust vallutama, ent pöördus Akko (linn tänapäeva Põhja-Iisraelis) juures tagasi, sest Flandria krahv Phillip ja paljud teised Jeruusalemma aadlikud keeldusid teda abistamast.[35]

Kilidž Arslan II ja türklased-seldžukid

[muuda | muuda lähteteksti]
Gustave Doré pilt, mis kujutab türklaste varitsust Myriokephaloni kurus. See lahing purustas Manueli lootused vallutada Konya.

1160.–1170. aastad olid Manueli valitsemisaja hiilgusajad ja paistis, et kõik on läinud tema plaani järgi. Ristisõdalased õnnestus üle kavaldada, ladinlaste riigid Idamaadel olid jälle Bütsantsist sõltuvad, Armeenia ja ulatuslikud piirkonnad Balkanil taas keisririigi mõjusfääris. Mõnele teistsuguse iseloomuga ja vähem sõjakale keisrile oleks ehk nendest võiduloorberitest täielikult piisanud, kuid Manueli süda ihkas veelgi suuremaid võite. Keiser tahtis korda saata midagi sellist, millega ta oleks saanud demonstreerida peamiselt just nimelt Läänele Rooma keisririigi tõelist vägevust. Ning selleks otsustas Manuel täita püha kohustuse – puhastada tee Jeruusalemma peale, näidates nii kogu kristlikule maailmale oma jõudu.[1]

Mitmete kampaaniate tulemusena ajavahemikus 1158–1162 Rumi sultanaadi vastu, saavutas Bütsants soodsa rahulepingu. Kokkuleppe järgi pidid mitmed piiriäärsed alad, sealhulgas Sivase linn, minema teatud rahasumma eest Bütsantsile. Lisaks sundis leping sultan Kilidž Arslan II tunnustama Manueli ülemuslikkust.[19][36] Sultan kasutas rahu keisririigiga ning Süüria juhi Nur ad-Din Zangi surmast 1174. aastal tekkinud võimuvaakumit ära kasutada ning saatis danishmendi türklased Anatooliast välja. Kui sultan keeldus danishmendidelt võetud alasid ettenähtult Bütsantsile üle andmast, otsustas Manuel I seldžukkidega lõplikult arved klaarida.[27][10][19]

Ettevalmistused suureks sõjakäiguks türklaste vastu algasid 1176. aastal. Kui sultan sai neist teada, püüdis ta kõikide vahenditega keelitada keisrit oma ideest loobuma, pakkudes Bütsantsile ka erakordselt soodsat lepingut. Kuid sõjapidamise kasuks otsustanud keiser lükkas kõik moslemite ettepanekud tagasi.[1] Keiser koondas kogu oma väe.[19] Impeeriumi strateegia nägi ette korralikku ettevalmistust Dorylaioni ja Sublaeumi baasides ning seejärel võimalikult kiiret rünnakut Konya vastu.[8]

Esialgse plaani järgi pidid väed alustama liikumist kevadel, enne suvist palavust, kuid serblaste ja ungarlaste abivägede saabumine venis ja kampaania algus lükkus ikkagi edasi ebasoodsale suvisele ajale.[1]

Sõjateele asudes oli Manuel veendunud, et ainuüksi tema sõjaväe suurus paneb türklased värisema. Lisaks kinnitas keisri arvates türklaste hirmulolekut ka asjaolu, et sultan saatis, nüüd juba keisri laagrisse, veel kord saadikud rahuettepanekuga. Kogenud väepealikud soovitasid need pakkumised vastu võtta, kuid sõjakale Manuelile olid hoopis rohkem meeltmööda vastupidised nõuanded, millistest polnud ka puudu. Manueli lähikonnas teati suurepäraselt, kuivõrd kõrgelt keiser hindab isiklikku vaprust, ning sellega silma paista lootvad uljaspead nõudsid kohemaid sõjategevuse alustamist. Ja kuidas saigi rüütlihingega keiser eelseisvast "turniirist" loobuda, kui selle läbiviimiseks olid nii ulatuslikud ettevalmistused juba tehtud.[1] Manueli armee, mis koosnes 35 000 mehest, oli küll suur, ent kohmakas. Kirjas, mille keiser saatis Inglismaa kuningas Henry II-le, on märgitud, et sõdurite kolonn venis lausa 16 kilomeetri pikkuseks[12]. Manuel marssis Konya vastu läbi Laodicea, Colossae, Lampe, Kelainai, Choma ja Antiookia.[13][14][6]

Teekonnal, mis viis läbi mägise ala, ei võtnud bütsantslased kasutusele mingeid ettevaatusabinõusid ning keiser, olles kindel enda üleolekus ja tõlgendades sultani rahuettepanekuid argusena, ei saatnud välja isegi luuresalka. Bütsantslaste hoolimatus muutus niivõrd kõikehõlmavaks, et sisenedes 1176. aasta 17. septembril kitsasse mäekurru Myriokephaloni juures ei jäetud maha isegi suurt voori, venitades nii sõjaväe mitme kilomeetri pikkuseks ussiks. Kui kolonni pea ulatus lõpuks mägede vahelt välja, ründasid vaenlased ootamatult. See toimus ajal, kui kitsas mäekurus olid üheaegselt peajõud, kaardivägi, voor ja sõjamasinad. Eest oli Manueli sõjavägi väljapääsust ära lõigatud, tagumised, mõistmata mis toimub, aga pressisid peale, kuhjates mägede vahele kümneid tuhandeid inimesi. Mingigi läbimõeldud kaitse organiseerimine osutus sellises olukorras võimatuks – seda enam, et türklased puistasid varjupaikadest keisri sõjaväe nooltega üle. Ja ka põgeneda polnud võimalik.[1] Türklased aga seadsid põhieesmärgiks varustuse ründamise.[6]

Selle kohta, mis nüüd järgnes, on öeldud, et "kreeklasi hävitati nagu lambakarja". Õhtuks olevat langenud ka enamjagu keisri lipukandjatest ja ihukaitsjatest ning et Manuelil polnud enam kuidagi võimalik juhina mõjutada lahingu käiku, astus ta võitlusse tavalise ratsanikuna. Üsna pea olevat ainuüksi tema kilbis turritanud rohkem kui kolmkümmend vaenlase noolt ja kätte oli talle jäänud murdunud oda, pähe vajunud kiiver aga varjas kogu vaatevälja. Kuid ka sellisena tundis üks türgi sõjamees keisri lahingumöllus ära. Ta haaras Manueli hobuse valjaist ja valmistus juba keisrit vangistama, kui sai murdunud odaga sellise löögi, et kukkus surnult maha ning ühel appi rutanud sõdalasel õnnestus talutada oma keiser eelvägede kindlustatud laagrini. Jõudes omade juurde, kummardus hingetu keiser oja kohale, et kustutada piinavat janu, kuid pärast esimesi lonkse hakkas tal paha. Vesi oli bütsantslaste verest punane. Seda nähes puhkes keiser nutma, needes hirmsat päeva, millal ta oli sunnitud jooma kristlaste verd. Üks sõjamees aga olevat selle peale teatanud, et keiser joob roomlaste verd juba kaua ja on laastanud neid lakkamatute sõdadega – nüüd on siis saabunud kättemaks.[1]

Selle päeva üleelamised olid viinud kogu keisri energia ja vapruse ning ta nõudis enesele hobust, et sündmuspaigast põgeneda. Kui keisri argpükslik kavatsus sai laagris teatavaks, reageeriti sellele varjamatu sõimu ja ähvardustega, mis lõpuks sundisid Manueli meelt muutma ja jääma vägede juurde. Sõjameeste pahameelest võib aru saada – jäädi ju mägede vahele lõksu keisri otsesel süül. Kuid ka sellises olukorras leidus neid, kes keisri käitumist ülistasid. Nii on imetlusega kirjeldatud sedagi, kuidas suurt hulka türklasi kohanud keiser oli julgenud üksinda põgeneda, kartmata seejuures kogu nende noolte, mõõkade ja odade hulka.[1]

Täielikust hävingust Myriokephaloni all päästis bütsantslasi vaid sõjameeste poolt üles näidatud vaprus ning see, et nende eelvägi suutis rünnakust pääseda. Lisaks olid ka türklaste jõud otsakorral ning nende liitlased turkmeenid eelistasid osaleda pigem sõjasaagi jagamises kui edasises sõjategevuses. Nii saatiski sultan järgmisel päeval keisri laagrisse saadikud koos kingitustega ja samas kirjutati alla rahuleping, mille tingimused olid Bütsantsile suhteliselt soodsad – keiser pidi loobuma vaid paarist kindlusest. Mõned ajaloolased on pidanud sultani sammu põhjendamatuks ja arusaamatuks ning nad on otsinud sellele mingit salapärast seletust. Kuid tegelik põhjus võib olla ka lihtsam: türklaste väed ja ressursid olid ammendunud, aastaid tagasi toimunud sultani visiit Konstantinoopolisse aga oli talle demonstreerinud keisririigi vägevust. Nii et võib-olla Manuel ei kulutanudki omal ajal asjata raha, kui üritas sultanit hiilguse ja vägevusega rabada.[1]

Kuna bütsantslaste piiramisvarustus oli hävitatud ning türklaste varitsus oli jätnud keisri sõdalastele mentaalselt tugeva jälje, polnud rünnak Konyale enam kuidagi mõeldav[16]. Kolmandal päeval pärast lahingu lõppu alustasid bütsantslased taganemist ning nende silmadele avanes õudustäratav pilt. Türklased olid vahepeal koristanud oma hukkunud ja lahinguvälja katsid vaid arvukad bütsantslaste laibad.[1]

See kaotus oli häbiväärne nii keisrile isiklikult kui ka tema riigile.1176. aasta Myriokephaloni lahingut on võrreldud Romanos IV Diogenese hävinguga 1071. aastal Mantzikerti juures. Mantzikerti on nimetatud surmahoobiks Bütsantsi ülemvõimule Väike-Aasias, ent toona keelduti seda tunnistamast. Kaotus Myriokephaloni all aga pani i-le täpi. On isegi öeldud, et see lahing otsustas Ida saatuse.[1] Komnenosed olid kõvasti töötanud selle nimel, et 105 aastat tagasi Manzikerti lahingus kaotatud reputatsiooni taastada. Tema liigse enesekindluse tõttu nägi maailm, et Bütsants ei suuda eelnevast edust hoolimata seldžukke hävitada. Mõningate hinnangute kohaselt muutis see kaotus Manueli roomlaste keisrist kreeklaste kuningaks.[37] Kuigi Myriokephaloni lahingut on kujutatud sageli kui katastroofi, kus terve Bütsantsi armee hävitati, ei olnud kaotus tegelikult liiga suure hinnaga, ega kahandanud oluliselt impeeriumi armeed.[37] Suuremaid kaotusi kandis armee parem tiib, mis koosnes peamiselt Antiookia Baldwini (frangi rüütel) liitlasvägedest, ja armee varustus, mis oli türklaste põhisihtmärk.[8][27]

Bütsantsi n-ö põlisvägi taastati kiiresti ning juba järgmisel aastal alistasid bütsantslased teatud türklaste üksused. Keiser saatis Johannes Komnenos Vatatzese türklaste sissetungi peatama. Vatatzes ei piirdunud pealinnast teele asunud vägedega, vaid kogus tee peal lisajõude. Vatatzes tabas türklased varitsedes, kui nad ületasid Meanderi jõge. Järgenud Hyelioni ja Leimecheiri lahingut purustasid edukalt türklased kui võitlusvõimelise üksuse. See näitab, et keisririigi armee püsis tugevana ja Väike-Aasia lääneosa kaitse oli jätkuvalt edukas.[8] Pärast neid kahte võitu juhtis keiser ise väikest väegruppi, et tõrjuda türklased Panasiumist (tänapäeva Kütahyast lõunas) välja[18].

1178. aastal aga taganes Bütsantsi armee pärast kohtumist seldžukkide väega Charaxi (tänapäeva Hereke) all. See võimaldas türklastel röövida palju kariloomi. 1179. aastal piirasid türklased sisse Claudiopolise Bitüünias ning Manuel pidi juhtima väikest ratsaväge linna päästmiseks. Isegi 1180. aastal saavutasid bütsantslased võidu türklaste üle.[26]

Bütsantsi allikate sõnul kaotas keiser nii Myriokephaloni lahingu ajal kui ka pärast julguse, kõikudes enesepettuse ja enesealanduse äärmuste vahel.[6] Tüürose Williami sõnul polnud valitseja pärast seda enam kunagi endine.[16] Ränk kaotus murdis Manueli täielikult, tema endisest energiast ja jõust polnud jälgegi järele jäänud. Kõik tema unistused olid ühe hetkega olematusse haihtunud ja ta lakkas täielikult tundmast huvi poliitika vastu. Nüüdsest sai keisri põhiliseks harrastuseks astroloogia, millele ta pühendas kogu oma aja. Ta tegeles astroloogiliste arvutustega niivõrd tõsiselt, et kui ta oli kord välja rehkendanud peatselt toimuva kahe tähe kokkupõrke, käskis ta koguni tõsta palee aknad eest, vältimaks nende purunemist suure paugu ajal.[1]

Pidev sõdimine ei mõjunud keisri elujõule hästi. Tema tervis halvenes ja 1180. aastal jäi ta palavikku. Kuid tasakaal türklaste ja bütsantslaste vahel hakkas nihkuma ning Manuel ei rünnanud neid enam. Tulevikus liikusid türklased aina enam läände, kaugemale Bütsantsi aladele.[26]

Kiriklikud lahkhelid

[muuda | muuda lähteteksti]
Bütsantsi mosaiik Johannes Chrysostomosest Hagia Sophias (9.–10. sajand). 1156.–1157. aasta vaidlus puudutas Johannese armulaua liturgiat: "Sina oled see, kes ohverdab ja keda ohverdatakse ja kes võtab vastu" tõlgendamist

Manueli valitsusajal toimus kolm suurt teoloogilist dispuuti. Aastatel 1156–1157 tõstatati küsimus, kas Kristus ohverdas end maailma pattude eest vaid Isale ja Püha Vaimule või ka Logosele (st iseendale)[38]. Lõpuks võttis 1157. aastal Konstantinoopolis peetud kirikukogu vastu kompromisliku sõnastuse, et Kristus tegi kahekordse ohverduse pühale Kolmainsusele, kuigi Antiookia patriarh Soterichos Panteugenos jäi eriarvamusele.[26]

Kümme aastat hiljem tekkis vaidlus selle üle, kas Kristuse ütlus "Minu isa on suurem kui mina", viitas tema jumalikule loomusele, inimloomusele või nende kahe ühendile[38]. Bütsantsi diplomaat Demetrius Lampest, kes oli äsja naasnud Läänest, naeruvääristas sealset tõlgendust, et Kristus on inimlikkuse poolest oma isast madalam, ent jumalikkuse poolest võrdne. Keiser seevastu aga, pidades ilmselt silmas võimalikku kirikute liitu, leidis, et seisukohal on jumet. 2. märtsil 1166. aastal kokku kutsutud kirikukogul saavutas ta võidu. Teda toetas ka patriarh Lukas Chrysoberges[26] ja hiljem patriarh Michael III Anchialos. Nendelt, kes ei nõustunud kirikukogu otsustega, konfiskeeriti vara ning nad saadeti pagendusse. Seisukoha juhtiv teisitimõtleja oli Manueli vennapoeg Alexios Kontostephanos.[6]

Kolmas vaidlus tekkis 1180. aastal, kui Manuel vaidlustas pühaliku lahtiütlemise vormi, mida nõuti islamisse pöördunutelt. Üks kõige silmatorkavamaid anateeme selles lahtiütlemises oli see, mis oli suunatud Muhamedi ja islamistide kummardatud jumala vastu:[39]

„ Ja enne kõiki panen ma kirikuvande alla Muhamedi jumala, kelle kohta ta [Muhamed] ütleb: "Ta on ainuüksi Jumal, Jumal, kes on tehtud tahkest, vasaraga löödud metallist; Ta ei sigita, ega ole sigitanud, ega ole kedagi tema sarnast. “

Keiser käskis selle anateemi kustutada kiriku katehheetilistest tekstidest, mis kutsus esile nii patriarhi kui ka piiskoppide ägeda vastuseisu.[39]

Rüütlilood

[muuda | muuda lähteteksti]

Manuel I Komnenos esindas uut tüüpi valitsejat, kes oli mõjutatud lääne ristisõdijatest. Ta korraldas rüütliturniire ja osales isegi neis, mis oli bütsantslaste jaoks ebatavaline ja ebamugav vaatepilt. Keiser oli heas füüsilises vormis ning see põhjustas oma aja Bütsantsi allikates tema vapruse ülepaisutamist. Rüütliromaanide eeskujul või lausa koopiana ilmusid jutustused, mille kohaselt oli keisri jõud nii suur, et Antiookia Raymond ei suutnud keisri relvi käsitseda. Ühel kuulsal turniiril olevat Manuel sisenenud võitlusse keevalise ratsu seljas ning kukutanud kaks kõige kangemat itaalia rüütlit. Ühel päeval olevat keiser tapnud omal käel 40 türklast ja ühes lahingus ungarlaste vastu olevat keiser varastanud vaenlase lipu ning ületanud üksinda silla, mis eraldas vaenlast omadest. Teisel korral olevat Manuel lõiganud end läbi 500 türklasest koosnenud eskadrilli, ilma et oleks saanud haavata. Ta oli metsa varitsuse paigutanud ning teda saatis ainult tema vend ja Alexios Axouch.[3][27]

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]
Antiookia Maria Manuel I Komnenosega

Keiser Manuel I Komnenosel oli kaks naist. Saksa kuninga Konrad III tütre Sulzbachi Berthaga abiellus ta 1146. aastal. Naine suri 1159. aastal. Neil oli kaks last:[40]

  1. Maria Komnene (1152–1182), kes oli abielus Montferrati markii poja Renieriga[40], kes nimetati hiljem ümber bütsantsipärasemalt Johanneseks;[41]
  2. Anna Komnene (1154–1158).[40]

1161. aastal abiellus Manuel Antiookia vürsti Raymondi tütre Antiookia Mariaga (hüüdnimi Xene). Paaril oli üks poeg:[42]

  1. Alexios II Komnenos (1169–1183), kellest sai keiser 1180. aastal[42]

Keisril oli ka vallaslapsi.

Theodora Vatatzinaga:

  1. Alexios Komnenos (sündis 1160. aastate alguses), keda tunnustati ametlikult keisri pojana ning ta sai endale tiitli sebastokrator. Ta oli lühikest aega (1183–1184) abielus oma onu Andronikose vallastütre Eirene Komnenega. Seejärel lasi tema äi tal silmad välja torgata. Ta elas vähemalt 1191. aastani.[43]

Johannes Dukas Komnenose naise Maria Taronitissaga oli tal üks poeg:

  1. Alexios Komnenos (hüüdnimega pinkernes, st veinivalaja), kes põgenes Konstantinoopolist 1184. aastal. Temast sai võtmetegelane normannide Thessalonica invasioonis ja piiramises 1185. aastal.

Teiste armukestega:

  1. Nimetu tütar. Arvatakse, et ta sündis 1150. aastate kandis ning abiellus Theodoros Maurozomesega enne 1170. aastat. Tema poeg oli Manuel Maurozomes, kelle tütar abiellus Rumi sultani Kaykhusraw I-ga ning nende järeltulijad valitsesid sultanaati aastatel 1220–1246.[44]
  2. Teine nimetu tütar, kes sündis umbes 1155. aastal. Tema lapselaps oli ametnik ja kirjanik Demetrios Tornikes.[42]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Myriokephaloni lahingut kaotas Manuel huvi poliitika vastu. Tema ükskõiksus reaalse maailma vastu oli kindlaks märgiks, et talle polnud enam antud palju eluaega. Keiser Manuel I Komnenos suri 24. septembril 1180[1], olles just tähistanud oma poja Alexios kihlumist Prantsusmaa kuninga tütrega.[45] Manuel sängitati oma isa kõrvale Pantokratori kloostrisse Konstantinoopolis.[46] On öeldud, et suhteliselt varajane surm (umbes 62-aastaselt) säästis Manueli tema poliitika kurbade tagajärgede nägemisest[1]. Keisriks sai Manueli poeg Alexios II Komnenos, kes päris oma eelkäijate, Alexios I, Johannes II ja Manuel I diplomaatia ja sõdade tulemusena tugeva, majanduslikult jõuka ja turvaliste piiridega riigi. Alexios II oli aga troonile saades vaid 11-aastane, kuid riik vajas sel ajal tugevat juhti. See asjaolu viis peagi riigipöördeni, mis paiskas impeeriumi võimuvõitlustesse. See omakorda muutis riigi olukorra täbaraks.[45]

Hinnangud Manuel I valitsusajale

[muuda | muuda lähteteksti]

Välispoliitika ja sõjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Noore mehena oli keiser Manuel otsustanud taastada jõuga Bütsantsi ülemvõim Vahemere maades. Kui ta 1180. aastal suri, oli möödunud 37 aastat sellest, kui Manueli isa Johannes II ta 1143. aastal Kiliikas keisriks kuulutas. Nende aastate jooksul oli Manuel I sõdinud naabritega igas impeeriumi nurgas. Manueli isa Johannes II ja vanaisa Alexios I olid töötanud kannatlikult selle nimel, et heastada Manzikerti kaotusese järel saadud kahjusid. Nende jõupingutuste tulemusena päris Manuel riigi, mis oli viimaste sajandite tugevaimas seisus. Selge on see, et Manuel kasutas neid eeliseid täiel määral, ent raske on öelda kui palju ta neile juurde lisas ning kas ta kasutas neid parimal viisil ära.[6]

Manuel I tõestas ennast energilise keisrina, kes nägi võimalusi kõikjal ja kelle optimistlik maailmavaade oli kujundanud ka tema välispoliitikat. Sõjalisest võimekusest hoolimata saavutas keiser eesmärgi – impeeriumi taastamine – saavutamiseks vähe. Mõned ajaloolased on tema eesmärke hinnanud ebarealistlikeks, tuues näiteks tema Egiptuse ekspeditsiooni. Tema suurim sõjaline kampaania Rumi sultani pealinna Konya vastu lõppes alandava kaotusega. Samuti ebaõnnestus ta enda suurimas diplomaatilises katses liita katoliku ja õigeusu kirikud. Ajaloolase Mark. C. Bartusise sõnul püüdis Manuel (ja ka tema isa) taastada rahvuslikku armeed, kuid tema reformid ebaõnnestusid, mida tõestas ka lüüasaamine Myriokephaloni all. Ajaloolase Edward Gibboni sõnul ei andnud Manueli võidud mingeid püsivaid või kasulikke vallutusi. Gibbon on öelnud:[3]

„ Manueli iseloomu kõige erilisem joon on kontrast töökuse ja laiskuse, sitkuse ja naiselikkuse vahel. Sõjas tundus ta rahust mitte midagi teadvat, rahus tundus ta võimetu sõdima. “

Sisepoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolane ja Manueli kaasaegne ametnik Niketas Choniates kritiseeris keisrit maksude tõstmise eest ja osutas sellele ajale kui liigsete maksude perioodile. Ajaloolase hinnangul kulutati inimeste arvelt saadud raha pillavalt. Nii Bütsantsi, ladina kui ka idamaised allikad viitavad sellele, et keiser kulutas oma vahendeid rikkalikult ega säästnud ühes valdkonnas, et arendada teist.[27] Kokku ei hoitud ei sõjaväes, mereväes, diplomaatias, tseremooniates, ega ka paleede eitamises. Märkimisväärne osa kuludest oli puhas kahju impeeriumile, näiteks Itaaliasse ja ristisõdijate riikidesse kuhjatud toetused ning 1155.–1156., 1169. ja 1176.aasta sõjakäikudele kulutatud summad.[6][47]

Nende probleemide kõrval oli ka mõningane edu, eriti Balkanil, kus sõjalised võidud tagasid julgeoleku selle piirkonna elanikele. Kui tema plaan vallutada Egiptus oleks teoks saanud, oleks riik saanud endale väga produktiivsed põllumaad ja olulised kaubanduskeskused, mis oleks omakorda kasu toonud iigi elanikkonnale. Siiski tõi sõda Ungariga riigi koosseisu rikkaliku põllumajanduspiirkonna – Dalmaatsia, ning Doonau kaubandusteed Ungarist Musta mereni. Ungari sõjast sai riik endale ka palju tööjõudu orjade näol ning hulganisti kariloomi.[6] Samuti korjati pärast 1167. aasta[31] lahingut ungarlaste laipadelt riigi sõjaväele tohutul hulgal relvi[2]. Isegi kaotatud ja kahjumlikest sõdadest saadi saagina palju kariloomi.[6]

Eelnev võimaldas lääneprovintsidel jätkata majanduslikku õitsengut, mis oli alanud Alexios I ajal ning kestis sajandi lõpuni. Arvatakse, et 12. sajandi Bütsants oli rikkaim ja jõukaim kui kunagi varem pärast pärslaste sissetungi Herakleiose valitsusajal, umbes 500 aastat tagasi. Palju on tõendeid uute ehitiste ja kirikute kohta ka kaugemates piirkondades, mis tõestab, et rikkus oli laialt levinud. Kaubandus õitses täiel määral. Konstantinoopoli elanike arv oli Manueli valitsusajal umbes pool kuni miljon elanikku, mis tegi sellest Euroopa suurima linna. Manueli suurim sissetulekuallikas oli kommerkion. See oli Konstantinoopoli ekspordile ja impordile kehtestatud tollimaks, mis kogus päevas umbes 20 000 hyperpyrat (Bütsantsi keskaegne maksevahend, mis võeti kasutusele soliduse asemel).[35]

Sellel perioodil laienes impeeriumi pealinn jõudsalt. Itaalia kaupmeeste ja ristisõdijate teekond läbi Konstantinoopoli suurendas linna tähtsust maailmalinnana. Veneetslased, genovalased ja teised avasid Egeuse mere sadamad kaubandusele, tuues kaupa Fatamiidide Egiptusest ja ristisõdijate riikidest Konstantinoopolisse, kus toimus kauplemine Läänega.[48] Need kaupmehed hoidsid elus Kreeka ja Makedoonia linnade ja Kreeka saarte kaubandust ning lõid agraarmajanduse kõrvale uusi valdavaid rikkuse allikaid[6]. Thessalonikis, impeeriumi teises linnas, toimus iga aasta kuulus suvelaat, mis tõi linna kauplejaid üle Balkani ja kaugemaltki. Korinthose siiditootmine hoidis sealse majanduse õitsvana. Kõik see tõestab Komnenoste dünastia keisrite edus Pax Byzantina (Bütsantsi rahu) kindlustamisel nendel riigi tuumikaladel.[31]

Pärand

[muuda | muuda lähteteksti]
Bütsantsi keisririik Manuel I valitsusaja lõpus, umbes 1180. aastal

Õukonna retoorikute hinnangul oli Manuel I Komnenos "jumalik keiser". Põlvkond pärast tema surma, viitas Choniates talle kui "kõige õnnistatum keisrite seas" ning sajand hiljem kirjeldas Johannes Stavrakios teda kui "suurepärane heades tegudes". Johannes Phokas, sõdur, kes võitles Manueli armees, ütles tema kohta mõned aastad pärast surma, et keiser oli "maailma päästja" ja suursugune keiser.[35] Prantsusmaal, Itaalias ja ristisõdijate riikides mäletati teda kui kõige võimsamat valitsejat maailmas[26]. Üks genova analüütik märkis, et "Jumaliku mäluga Manuel oli kõige õnnistatum Konstantinoopoli keiser surmaga ... kandis kogu kristlus suurt hävingut ja kahju"[48]. William Tüürosest ütles Manueli kohta nii: "Tark ja diskreetne, suure hiilgusega prints, kes on igati kiitmist väärt", "võrreldamatu energiaga ning suure hingega mees", kelle "mälestust hoitakse alati õnnistuses". Clari Robert kiiris Manueli kui "õige väärt mees, [...] ja rikkaim kõigist kunagi elanud kristlastest."[49]

Keiser Manueli mõju ristisõdijate riikidele on näha siiani Petlemma Kristuse sünni kirikus. 1160. aastatel rekonstrueeriti kiriku pikihoone uuesti ning seal on näha mosaiike kujutamas kiriku nõukogusid.[50] Keiser oli selle töö üks patroonidest. Kiriku lõunaseinal on kreekakeelne kiri "praeguse töö lõpetas munk, maali- ja mosaiigikunstnik Ephraim suure keisri Manuel Porphyrogennetos Komnenose ning suure Jeruusalemma kuninga Aumary valitsemise ajal". Asjaolu, et Manueli nimi esikohale pandi, oli sümboolne avalik tunnustus keisri ülemvõimule kristliku maailma juhina. Manueli roll õigeusu kristlaste ja üldiselt kristlike pühapaikade kaitsjana ilmneb ka tema katsetes kindlustada tema õigusi Püha Maa üle. Keiser osales veel paljude Pühal maal asunud basiilikate ja kreeka kloostrite, sealhulgas Jeruusalemma Püha Haua kiriku ehitamisel ja kaunistamisel, kus tema pingutuste tõttu lubati Bütsantsi vaimulikel iga päev õigeusu liturgiat läbi viia. Kõik see tugevdas tema positsiooni ristisõdijate riikide ülemvalitsejana. Manuel I oli ka viimane Bütsantsi keiser, kes oma sõjalise ja diplomaatilise edu tõttu Balkanil võis end nimetada "Dalmaatsia, Bosnia, Horvaatia, Serbia, Bulgaaria ja Ungari valitsejaks".[29]

Manuel I Komnenosest jäi maha tugev ning õitsva majandusega impeerium, mille ülesehitamisega olid algust teinud juba tema vanaisa Alexios I ja isa Johannes II, ent oli ka tõsiseid probleeme. Pärast Manueli surma sattus riigi stabiilsus ohtu. Impeerium vajas tugevat juhti, ent uueks keisriks sai alaealine Alexios II ning tema regendivalitsus oli väga ebapopulaarne. Impeeriumi vanad vaenlased, türklased ja normannid ootasid sobivat juhust, et Bütsantsi rünnata. Manueli surmaks olid riigi suhted isegi vana lääneliitlase Veneetsiaga halvad. Riik vajas kaitsjat välisohtude eest. Manueli poeg ei püsinud kaua troonil ning peagi võttis riigipöördes võimu Manueli nõbu Andronikos Komnenos. See viis aga riigi pikaks ajaks võimuvõitlusse.[45]

Eelnev
Johannes II Komnenos 		Bütsantsi keiser
1143–1180 		Järgnev
Alexios II

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 1,31 1,32 1,33 Vseviov, David (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 367-379.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Kinnamos, Johannes (1976). Deeds of John and Manuel Comnenus (inglise keelde tõlkinud Charles M. Brand). Columbia University Press.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Gibbon, Edward (1995). "XLVIII: The Decline and Fall". The History of the Decline and Fall of the Roman Empire (Volume III) (inglise). Kd III. Penguin Classics. Lk 72. ISBN 0-14-043395-3.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Norwich, John J (1995). Byzantium: The Decline and Fall (inglise). ISBN 0-679-41650-1.
  5. ↑ "Byzantium". Papyros-Larousse-Britannica (Volume XIII) (kreeka). Kd XIII. 2006. ISBN 960-8322-84-7.
  6. ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 6,15 6,16 6,17 6,18 6,19 6,20 6,21 6,22 6,23 Magdalino, Paul (2002). The Empire of Manuel I Komnenos, 1143–1180 (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-52653-1.
  7. ↑ Komnene, Anna; Sewter, E. R. A. (1969). "XLVIII: The First Crusade". The Alexiad of Anna Comnena translated by Edgar Robert Ashton Sewter (inglise). Penguin Classics. ISBN 0-14-044215-4.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  8. ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 Birkenmeier, John W (2002). "The Development of the Komnenian Army: 1081–1180". The Campaigns of Manuel I Komnenos (inglise). Brill Academic Publishers. ISBN 90-04-11710-5.
  9. ↑ "Letter by the Emperor Manuel I Komnenos To Pope Eugene III on the Issue of the Crusades". Vatican Secret Archives. 02.02.2007. Originaali arhiivikoopia seisuga 2.02.2007. Vaadatud 05.02.2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Magdalino, Paul (2004). "The Byzantine Empire (1118–1204)". Luscombe, D.; Riley-Smith, J. (toim). The New Cambridge Medieval History, Volume 4, c.1024–c.1198, Part 1 (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. Lk 611–643. ISBN 9781139054027.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  11. ↑ 11,0 11,1 Duggan, Anne J (2003). "The Pope and the Princes". Adrian IV, the English Pope, 1154–1159: Studies and Texts edited by Brenda Bolton and Anne J. Duggan. Ashgate Publishing, Ltd. ISBN 0-7546-0708-9.
  12. ↑ 12,0 12,1 Birkenmeier, John W (2002). "The Campaigns of Manuel I Komnenos". The Development of the Komnenian Army: 1081–1180 (inglise). Brill Academic Publisher. ISBN 90-04-11710-5.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Brooke, Zachary Nugent (2004). "East and West: 1155–1198". A History of Europe, from 911 to 1198. Routledge (UK). ISBN 0-415-22126-9.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Norwich, John Julius (1998). A Short History of Byzantium. Penguin. ISBN 0-14-025960-0.
  15. ↑ 15,0 15,1 15,2 15,3 15,4 Vasiliev, Alexander Alexandrovich (1928–1935). "Byzantium and the Crusades". History of the Byzantine Empire (inglise). ISBN 0-299-80925-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: kuupäeva vorming (link)
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 16,5 William Tüürosest (tõlkinud E. A. Babock ja A. C. Krey) (1943). Historia Rerum in Partibus Transmarinis Gestarum (A History of Deeds Done Beyond the Sea). Columbia University Press.
  17. ↑ Guettée, Vladimir (1866). "Chapter VII". The Papacy: Its Historic Origin and Primitive Relations with the Eastern Churches (arhiveeritud originaalist 27.10.2009) (inglise).
  18. ↑ 18,0 18,1 Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society (inglise). Stanford, California: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 Rogers, Clifford J. (2010). The Oxford Encyclopedia of Medieval Warfare and Military Technology: Vol. 1 (inglise). Oxford: Oxford University Press. ISBN 978-0195334036.
  20. ↑ Abulafia, D. (1984). Ancona, Byzantium and the Adriatic, 1155–1173 (inglise). Kd 52. Papers of the British School at Rome. Lk 195–216.
  21. ↑ 21,0 21,1 Read, Piers Paul Read, (kreeka keelest tõlkinud G. Kousounelou) (2003). The Templars (inglise). Enalios. ISBN 960-536-143-4.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  22. ↑ Hillenbrand, Carole (2003). "The Imprisonment of Raynald of Châtillon". Texts, Documents, and Artefacts: Islamic Studies in Honour of D. S. (Donald Sidney) Richards edited by Chase F. Robinson. Brill Academic Publishers. ISBN 90-04-10865-3.
  23. ↑ 23,0 23,1 23,2 Madden, Thomas F (2005). "The Decline of the Latin Kingdom of Jerusalem and the Third Crusade". The New Concise History of the Crusades. Rowman & Littlefield. ISBN 0-7425-3822-2.
  24. ↑ Jeffreys, Elizabeth; Jeffreys Michael (2001). "The "Wild Beast from the West": Immediate Literary Reactions in Byzantium to the Second Crusade". The Crusades from the Perspective of Byzantium and the Muslim World edited by Angeliki E. Laiou and Roy Parviz Mottahedeh (PDF). Dumbarton Oaks Research Library and Collection. ISBN 0-88402-277-3. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 10. mai 2017. Vaadatud 17. juunil 2022.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  25. ↑ Hamilton, Bernard (2003). "William of Tyre and the Byzantine Empire". Porphyrogenita: Essays on the History and Literature of Byzantium and the Latin East in Honor of Julian Chrysostomides, edited by Charalambos Dendrinos, Jonathan Harris, Eirene Harvalia-Crook and Judith Herrin. Ashgate Publishing. ISBN 0-7546-3696-8.
  26. ↑ 26,0 26,1 26,2 26,3 26,4 26,5 26,6 Stone, Andrew. "Manuel I Comnenus (A.D. 1143–1180)". Online Encyclopedia of Roman Emperors. Vaadatud 05.02.2007.
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 27,3 27,4 Paparrigopoulos, C.; Karolidis, P. (1925). History of the Hellenic Nation (kreeka). Kd Dd. Ateena: Eleftheroudakis.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  28. ↑ Curta, Florin (2006). "Chronology". Southeastern Europe in the Middle Ages, 500–1250 (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-81539-0.
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 Sedlar, Jean W. (1994). "Foreign Affairs". East Central Europe in the Middle Ages, 1000–1500. University of Washington Press. ISBN 0-295-97290-4.
  30. ↑ 30,0 30,1 Obolensky, Dimitri (1971). The Byzantine Commonwealth: Eastern Europe 500–1453. London: Weidenfeld and Nicolson. ISBN 1-84212-019-0.
  31. ↑ 31,0 31,1 31,2 Angold, Michael (1997). The Byzantine Empire, 1025–1204 (inglise). Longman. ISBN 0-582-29468-1.
  32. ↑ Phillips, J. (2005). The Fourth Crusade and the Sack of Constantinople (inglise). Penguin Books. ISBN 978-0143035909.
  33. ↑ Rogers, Randal (1997). "The Capture of the Palestinian Coast". Latin Siege Warfare in the Twelfth Century (inglise). Oxford University Press. ISBN 0-19-820689-5.
  34. ↑ Mayer, Hans. "The Latin East, 1098–1205". David; Riley-Smith, Jonathan (toim). The New Cambridge Medieval History, Volume 4, c.1024–c.1198, Part 1 (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. Lk 644–674. ISBN 9781139054027.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: toimetajate loend (link)
  35. ↑ 35,0 35,1 35,2 Harris, Jonathan (2014). Byzantium and the Crusades (inglise) (2 trükk). Bloomsbury. ISBN 978-1-78093-767-0.
  36. ↑ Heath, Ian (1995). Byzantine Armies 1118–1461 AD (Illustrated by Angus McBride) (inglise). Osprey Publishing. ISBN 1-85532-347-8.
  37. ↑ 37,0 37,1 Nicol, Donald M. (1988). "The Parting of the Ways". Byzantium and Venice: A Study in Diplomatic and Cultural Relations (inglise). Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 0-521-34157-4.
  38. ↑ 38,0 38,1 Kurtz, Johann Heinrich (1860). "Dogmatic Controversies, 12th and 14th Centuries". History of the Christian Church to the Reformation (inglise). T. & T. Clark. ISBN 0-548-06187-4.
  39. ↑ 39,0 39,1 Hanson, Graig L. (2003). "Manuel I Komnenos and the "God of Muhammad": A Study in Byzantine Ecclesiastical Politics". John Tolan (toim). Medieval Christian Perceptions of Islam: A Book of Essays edited by (inglise). Routledge. ISBN 0-415-92892-3.
  40. ↑ 40,0 40,1 40,2 Garland, Lynda, Stone, Andrew. "Bertha-Irene of Sulzbach, first wife of Manuel I Comnenus". Online Encyclopedia of Roman Emperors. Vaadatud 05.02.2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  41. ↑ Robert of Torigni (1844). Chronicle. Lk 528.
  42. ↑ 42,0 42,1 42,2 Varzos, Konstantinos (1984). Η Γενεαλογία των Κομνηνών [The Genealogy of the Komnenoi] (PDF) (PDF) (kreeka). Kd A. Thessaloniki: Bütsantsi uuringute keskus, Thessaloniki ülikool. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 3. märts 2021. Vaadatud 27. juunil 2022.
  43. ↑ Každan, Alexander P.; Epstein, Ann Wharton (1990). "Popular and Aristocratic Popular Trends". Change in Byzantine Culture in the Eleventh and Twelfth Centuries (inglise). University of California Press. ISBN 0-520-06962-5.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  44. ↑ Brand, Charles M. (1989). "The Turkish Element in Byzantium, Eleventh-Twelfth Centurie". Dumbarton Oaks Papers (inglise) (43 trükk). Dumbarton Oaks: Trustees for Harvard University. Lk 1-25.
  45. ↑ 45,0 45,1 45,2 Magdalino, Paul (2002). "The Medieval Empire (780–1204)". The Oxford History of Byzantium By Cyril A. Mango (inglise). Oxford University Press. ISBN 0-19-814098-3.
  46. ↑ Melvani, N. (2018). "The tombs of the Palaiologan emperors". Byzantine and Modern Greek Studies. Lk 237-260.
  47. ↑ Choniates, Nicetas (1984). O City of Byzantium, Annals of Niketas Choniatēs. Translated by Harry J. Magoulias (inglise). Detroit: Wayne State University Press. ISBN 0-8143-1764-2.
  48. ↑ 48,0 48,1 Day, Gerald. W. (1977). "Manuel and the Genoese: A Reappraisal of Byzantine Commercial Policy in the Late Twelfth Century". The Journal of Economic History. Lk 289-301.
  49. ↑ Robert Clarist (umbes 1208). Account of the Fourth Crusade. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. veebruar 2005. Vaadatud 3. juulil 2022.
  50. ↑ Zeitler, Barbara (1994). "Cross-cultural Interpretations of Imagery in the Middle Ages". The Art Bulletin (inglise). Lk 680–694.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Manuel_I_Komnenos&oldid=6747014"