Vana-Pärnu

See artikkel räägib endisest linnast; Pärnu linnaosa kohta vaata artiklit Vana-Pärnu (Pärnu)

Vana-Pärnu (ladina (Antiqua) Perona, saksa Alt-Pernau) oli Eesti keskaegne linn Saare-Lääne piiskopkonnas Pärnu jõe suudme läänekaldal.

Pärnu asutamine

1228. aastal loodi Riia piiskopi Alberti poolt Läänemaast, Saare-, Hiiu- ja Muhumaast ning väiksematest saartest, Saare-Lääne piiskopkond. 29. juunil 1228 sõlmis esimene Saare-Lääne piiskop Gottfried lepingu Mõõgavendade orduga. Viimasele määrati kõikidest piiskopkonna saartest kolmandik, piiskopile jäid aga sealsed vaimulikud õigused. Ordu pidi pakkuma vastutasuks piiskopkonnale sõjalist kaitset. 1238. aastal leppis Saare-Lääne piiskop Heinrich I kokku Liivi Saksa orduga, et Perona jõe äärse 300 vakamaa suuruse maa-ala sissetulek läheb katedraali ehituseks ja korrashoiuks.

Vana-Pärnu (Perona)oli asutatud hiljemalt 1251 Saare-Lääne piiskopkonna pealinnana Heinrich I poolt. 1241. aastal^[1] alustati Saare-Lääne piiskop Heinrich I-e poolt toomkiriku ehitamist Vana-Pärnus ja 1251. aastal õnnistas ta sisse Jeesus Kristuse, Neitsi Maarja ja Evangelist Johannese toomkiriku. Vana-Pärnus, kus asus ka Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk kateeder ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium Saare-Lääne toomkapiitel. Vana-Pärnu hävitati 2. veebruaril 1263 žemaitide poolt, Žemaitija valitseja vürst Treniota juhtimisel, mille järel piiskopkonna keskus viidi üle Haapsalusse.

Taastatud Vana-Pärnule avaldas ebasoodsat mõju vaen teisel pool Pärnu jõge asunud, Liivimaa ordule kuulunud Embeke (Uus-Pärnu) linnaga ja Pärnu komtuuri Pärnu ordulinnusega ja Vana-Pärnu põletati veel mitu korda maha, kuni lõpuks Zygmunt III 21. oktoobril 1611 Uus-Pärnu pealekäimisel linna taastamise keelas. Selle otsuse kinnitas Karl IX 19. augustil 1607 ja Gustav II Adolf 28. novembril 1617. Vana-Pärnu maa-ala ühendati Uus-Pärnuga.

16. sajandil algatas Saaremaa piiskop Johannes IV Vana-Pärnusse kõrgema õppeasutuse ("ülikooli") asutamise ja kutsus rektoriks Egbert Harlemi, algatus nurjus alanud reformatsiooni tõttu.

Carl Russwurm on Vana-Pärnu mälestuseks kirjutanud:

„Teadmatult astub rändaja jalg vanade eluhoonete alusmüüridele ja hävinud põlvede haudadele, kaastundmuseta nende saatuse vastu, kelledest ta kolletanud paberites paremal juhtumisel ainult mõne nime või lühikese märkuse leiab. Ning siiski on ka need inimesed rõõmu ja ahastust, lõbu ja muresid tunnud, on moodustanud kogukonna, mille alalhoidmine ja edendamine nende uhkuseks oli, bürgermeister ja raat mõistsid neile õigust, käsitööliste ühingute, ühiste jumalateenistuste ja kaubandushuvide kaudu olid nad üksteisega seotud. Oma eesõiguste eest on nad oma kitsarinnalises piiratud meeles, kuid heas usus, et nad toimivad linnale ainult kasuks, võidelnud, ning siiski üht eesõigust teise järele pidanud hävimas nägema... Üks teine sugu on nende asemele astunud, avaramate teadmiste ja laiaulatuslikumate abinõudega, uhke enesetundega uueaja määramatuid leidusi mineviku armetute olukordadega võrreldes; – üks uus linn on õitsele löönud ja edeneb... päevast päeva.“

Pikemalt artiklis Vana-Pärnu raad

Vana-Pärnu rae liikmete loend

Bürgermeistrid

1466 Yochym [Yochym Dafyth?]
1468 Hynryck Salomon [Hynryck van Salmen?]
1479 Yochym Dafyth
1479–1494 Hynryck van Salmen
1502–1503 Dyderyck Rysenbeck
1516 Hynryck Hoppe
1520 Yachob Wantscherder
1522 Ghert Dalle
1522–1530 Andreus Loer
1535 Benedict Grote
1538 Berend Sloemer
1544 Dyderyck Lytthel
1551–1555 Pauwel Smyth
1599 Peter Kock
1599 Wendell Zigeler

Foogtid

1468–1481 Tydeman Loer
1492–1503 Hynryck Hoppe
1494 Harmen Sylle
1520 Andreus Loer
1525 Dyderyck Lytthel
1530 Berenth Sloemer
1544 Yohan van Erffthen
1551 Hans Lynnten
1553 Jachob Canthelbarch
1554 Alberd Ryttßo
1555 Berenth Ghrotthussen
1556 Carsten Düdinck
1569 Lucas Went
1594 Peter Kock

Raehärrad

1451 Iurgen Weddeberch, Symel van Oghel, Yochym Daffyth, Alff Lyndenbecke
1456 Yachob van Solen, Symon van Oeghel, Rottgerth Dückemacker, Jonth van Mynden, Rotghert Schryffer
1466 Dyderyck Kaddel, Hynryck van Sollen, Hans Hoff
1479 Hans Hoffmonnych, Yachob van der Kullen, Iurghen Rossenhaghen
1491 Hans Kock, Harmen van Sylle
1494 Hynryck Hoppe
1520 Dyderyck Lytthel, Harmen Schybbe
1555 Carsten Dudingk, Tomas Hynryckes, Andres Rycholt
1556 Berenth Ghrotthussen

Vaata ka

Vana-Pärnu piiskopilinnus

Viited

↑ Tõnu Kann, Vana-Pärnu kui Eesti Pompei, Pärnu Postimees, 31. oktoober 2001

Kirjandus

Nachrichten über Alt-Pernau, zusammengstellt von Carl Russwurm, Reval, 1880.

Välislingid

Tõnu Kann, Vana-Pärnu kui Eesti Pompei, Pärnu Postimees, 31. oktoober 2001
Tõnu Kann, Vana-Pärnu pakkus arheoloogidele mõistatuse , Pärnu Postimees, 25. november 2009

[1] Tõnu Kann, Vana-Pärnu kui Eesti Pompei, Pärnu Postimees, 31. oktoober 2001

[1]