Portugali põhiseadus (1822)
1822. aasta Portugali põhiseadus oli Portugali esimene põhiseadus, mis võeti vastu 1820. aastal riigis toimunud liberaalse revolutsiooni tulemusel.
Detsembris 1820 toimusid Portugalis esmakordselt pooldemokraatlikud valimised riiklikusse esinduskogusse Cortesesse. Valimissüsteemi alusena kasutati 1812. aasta Hispaania põhiseadust, millest lähtuti hiljem ka Portugali esimese põhiseaduse koostamisel. Jaanuaris 1821 kogunenud Corteses oli 100 liiget, kelle seas oli kõige enam magistraate ja juriste (39), aga ka küllalt palju õpetajaid ja teisi liberaalseid ametimehi (21).[1]
Cortese välja töötatud 1822. aasta põhiseadus polnud mitte ainult riigi esimene, vaid ka kõige demokraatlikum põhiseadus läbi aegade. Selle eesmärk oli piirata kuningavõimu, kehtestada demokraatlik esindussüsteem, tagada üksikisiku põhiõigused ning luua ühtne, mõistuspärane õigussüsteem.[1]
Põhiseadus kehtestas riigis konstitutsioonilise monarhia. See viis sisse klassikalise võimude lahususe põhimõtte, eraldades seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu. Kõrgema võimu kandjaks kuulutati rahvas. Seadusandlik võim läks ühekojalisele parlamendile, täidesaatev võim jäi kuningale ja tema riigisekretäridele, kohtuvõim ilmalikele kohtutele. Kuningal ei olnud parlamendis esindatust ega voli parlamenti laiali saata.[2] Parlamendivalimised pidid toimuma iga kahe aasta järel ja valimisõigus laienes kõigile püsiva sissetulekuga kirjaoskusega meestele, välja arvatud mungad. Inkvisitsioon ja kirikukohtud saadeti laiali.[1]
Seadusandluse algatamise õigus oli ainult parlamendiliikmetel, mitte kuningal. Riigisekretärid võisid teha parlamendile seaduste ettepanekuid, kuid nende arvestamine ei olnud parlamendile kohustuslik. Kuningal oli küll ühekordne vetoõigus, kuid kui parlament sama seaduse teist korda vastu võttis, oli kuningas kohustatud selle heaks kiitma.[3]
Absoluutse monarhia pooldajad ei saanud uue põhiseadusega nõustuda. Kuigi kuningas João VI oli 1. oktoobril 1822 uuele põhiseadusele ustavust vandunud, ei olnud mitmed tema lähikondlased, kaasa arvatud tema noorem poeg Dom Miguel põhiseaduse põhimõtetega nõus. Esimesena tõstis mässu sõjavägi. Veebruaris 1823 toimunud rahutustele järgnes absolutistide hunta moodustamine, mis hakkas koordineerima vastupanu liberaalsele parlamendile ja põhiseadusele. Mais 1823 puhkenud uus konservatiivsete sõjaväelaste mäss sundis kuningat oma senist seisukohta revideerima.
2. juunil 1823 kogunes demokraatlikult valitud Cortes viimast korda. Samal päeval avaldas João VI üleskutse läbi viia põhiseaduslik reform ja asendas demokraatliku Cortese traditsioonilise, kolme seisuse esindajatest koosneva Cortesega.[3] Põhiseaduse kehtivus oli sellega sisuliselt peatatud, kuid kuningas ei soovinud ka absolutismi tagasi pöörduda, eelistades mõõdukat konstitutsioonilist monarhiat. See viis aprillis 1824 absolutistliku paleepöördeni, mis tühistas 1822. aasta põhiseaduse kehtivuse lõplikult.[1]
Konstitutsionalistide ja absolutistide vastuolud Portugali ühiskonnas jäid aga püsima, viies 1826. aasta troonipäriluskriisini ja 1828. aastaks puhkenud miguelistide sõdadeni.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Payne, Stanley G. Portugal under the Nineteenth-Century Constitutional Monarchy A History of Spain and Portugal. Vol. 2. Ch. 22. Vaadatud 17. aprillil 2013.
- ↑ Portugal – Revolution of 1820 Country Studies. Vaadatud 17. aprillil 2013.
- ↑ 3,0 3,1 The Constitutional Monarchy (1820–1910) The Parliament in the History of the Constitution. Parliament of Portugal. Arhiivikoopia. Vaadatud 17. aprillil 2013.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Verduin, James W. The Making of the Portuguese Constitutions of 1822 and 1826. Madison, University of Wisconsin, 1935.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- A Constituição de 1822 (1822. aasta põhiseaduse täistekst, portugali keeles, vaadatud 17. aprillil 2013)