Gröönimaa

Gröönimaa
	grööni Kalaallit Nunaat
	taani Grønland
	Gröönimaa lipp Gröönimaa vapp
	Pindala: 2 166 086 km²
	Elanikke: 56 609 (1.01.2023)
	Rahvastikutihedus: 0,03 in/km²
	Pealinn: Nuuk

See artikkel räägib omavalitsuslikust alast; saare kohta vaata artiklit Gröönimaa saar

Gröönimaa on osalise iseseisvusega ala Taani Kuningriigi koosseisus. Asub Ameerika maailmajaos, hõlmab Gröönimaa saare ja mitu väikest saart, mis asuvad Põhja-Ameerika mandrist (Kanadast) kirdes Põhja-Jäämere ja Atlandi ookeani vahel.

Gröönimaa põhjaosa ja Kanadale kuuluvat Ellesmere'i saart eraldab Narese väin, mille kitsaim koht on 26 km. Väinas asub Tartupaluki saar. Narese väinast lõunasse jäävad Gröönimaa ja Kanada vahele Baffini laht ja Davise väin, mille laius on 350–700 km. Ida pool paiknevast Islandist eraldab Gröönimaad 300 km laiune Taani väin.

Gröönimaa pindala on 2 166 086 km²^[3] (mis on ligikaudu 50 korda suurem Eesti pindalast). Gröönimaa on maailma suurim saar. Gröönimaa ulatus põhjast lõunasse on 2670 km. Morris Jesupi neem 730 km kaugusel põhjapoolusest on mitme teatmiku järgi põhjapoolseim maismaapunkt. Ent selle neeme läheduses on mõni saareke veidi põhja pool. Lõunapoolseim punkt Nunap Isua neem (varasema nimega Farveli neem) paikneb Tallinnaga peaaegu samal laiuskraadil.

Rahvaarv seisuga 1. jaanuar 2011 oli 56 615.^[4]

Vaatamata (loodusgeograafilisele) asukohale Ameerikas, on Gröönimaa poliitika ja majandus olnud läbi aegade tihedasti seotud Euroopaga.

Nimi

Gröönimaa gröönikeelne nimi Kalaallit Nunaat tähendab grööni keeles inimeste maad (st gröönlaste maad).

Taanikeelne Grønland tähendab rohelist maad. Selle nime andsid maale sinna 10. sajandil elama asunud islandlased (vanaislandi Grænland).

Sümbolid ja tähised

Gröönimaal on lipp.

Autode eraldusmärk on GRO.

Lennukite eraldusmärk on Taani ja Fääri saartega ühine OY.

Interneti tippdomeen on .gl.

Loodus

Loodusgeograafilise liigituse järgi on Gröönimaa Põhja-Ameerika osa.

Suurem osa Gröönimaast on peaaegu puutumatu loodusega. Üle 80% Gröönimaast on kaetud igijää ja -lumega, mille paksus on kuni 2300 m ja maht 2,85 miljonit km³. Saare keskosas on jääalune maapind kohati üle 300 m allpool meretaset. Jäävaba maapinda on 410 449 km² (mis on Eestist ligikaudu üheksa korda suurem ala). Gröönimaa kirdeosa hõlmab Põhja- ja Ida-Gröönimaa rahvuspark, mis on maailma suurim looduskaitseala (972 000 km²). Sellest tohutust alast veidi lõuna poole saare idarannikule jääb ka Taani Kuningriigi kõigi valduste kõrgeim mäetipp Gunnbjørn Fjeld (3694 m). Valdav enamik Gröönimaa mägedest on siiski alla 1500 meetri kõrgused.

Liustike tegevuse tulemusena on tekkinud liigendatud rannajoon, kus leidub palju fjorde ja rannikulähedasi saari.

Kliima on kõikjal polaarne, kuid piirkonniti üsna erinev.

Gröönimaa saare lõunaosas kasvab madalaid puid ja põõsaid, suurem osa puudest kasvab Qinngua orus. Saare lõunaosa orgudes kasvab ka kanarbikku, kukemarja, mustikat, samblikke. Orgudes esineb kohati üsna lopsakaid niite.

Gröönimaal elavad polaarrebased ja hundid, põhjapõdrad, muskusveised, valgejänesed, jääkarud, rannikul hülged, morsad, vaalad. Saarel pesitseb umbes 50 linnuliiki.

Gröönimaal on kaevandatud kivisütt, krüoliiti, marmorit, tsinki, tina ja hõbedat. Võimalik on nafta, kulla, nioobiumi, tantaali, uraani, rauamaagi ja teemantide kaevandamine.

Haldus

1979. aastal sai Gröönimaa autonoomia ja omavalitsuse (Hjemmestyre/Home Rule).

1973. aastast kuulus Gröönimaa Taani riigi osana Euroopa Majandusühendusse, kuid pärast autonoomia saavutamist ja 1982. aasta referendumi astuti sealt 1985. aastal välja. Gröönimaa kuulub Põhjamaade Nõukogusse ja Arktilisse Nõukogusse.

21. juunist 2009 hakkas Gröönimaal vastavalt 2008. aasta referendumile kehtima uus staatus, "isevalitsus" (taani Selvstyre), mis annab muu hulgas Gröönimaale kontrolli oma maavarade üle ja grööni keelele ainsa riigikeele staatuse. Taani keel on ilmselt muidugi endiselt laialt levinud.

Gröönimaa parlament

Gröönimaa parlamendis on 31 kohta. Erakondadest olid pärast 2018. aasta parlamendivalimisi esindatud: Siumut (9), Inuit Ataqatigiit (8), Demokratiit (6), Partii Naleraq (4), Atassut (2), Nunatta Qitornai (1) ja Samarbejdspartiet (1).

2021. aasta parlamendivalimiste järel enim kohti (12) Inuit Ataqatigiit käes. Järgnevad Siumut (10), Naleraq (4), Demokratiit (3) ja Atassut (2).

Taani parlamendis esindab Gröönimaad kaks esindajat.

Gröönimaa valitsus

Pikemalt artiklis Gröönimaa valitsus

2021. aasta parlamendivalimiste järel moodustasid valitsuse erakonnad Inuit Ataqatigiit ja Naleraq. Praegune peaminister on alates 2021. aastast Múte Bourup Egede.

Alates 2021

Ministrid
	Minister	Partei	Alates
Peaminister	Múte Bourup Egede	IA	23. aprill 2021
Sotisaal- ja tööhõiveminister	Mimi Karlsen	IA	23. aprill 2021
Finants- ja siseminister	Asii Chemnitz Narup	IA	23. aprill 2021
Kalandus-, jahindus- ja põllumajandusminister	Karl Lyberth	IA	23. aprill 2021
Kalandus- ja jahindusminister	Aqqaluaq B. Egede	IA	23. aprill 2021
Laste, noorte, perekonna- ja justiitsminister	Eqaluk Høegh	IA	23. aprill 2021
Haridus-, kultuuri-, spordi ja kirikuminister	Peter P. Olsen	IA	23. aprill 2021
Terviseminister	Kirsten L. Fencker	Naleraq	23. aprill 2021
Elamu-, infrastruktuuri, maavarade ja võrdõiguslikkuse minister	Naaja H. Nathanielsen	IA	23. aprill 2021
Tööstus-, kaubandus-, kliima- ja välisminister	Pele Broberg	Naleraq	23. aprill 2021
Põllumajanduse, jätkusuutlikkuse, energia- ja keskkonnaminister	Kalistat Lund	IA	23. aprill 2021

Suhted Taaniga

Taani esindajaks Gröönimaal on alates 2005. aastast ülemvolinik Søren Hald Møller. Taani pädevuses on välissuhted ja kaitsepoliitika, kuid Gröönimaal on õigus välissuhetes kaasa rääkida kõikides küsimustes, mis on otseselt Gröönimaaga seotud.

Suhted teiste inuittidega

Gröönimaa osaleb inuittide koostööorganisatsioonis Inuit Circumpolar Council.

Haldusjaotus

Gröönimaa jaguneb alates 2018. aastast viieks omavalitsuseks (Kujalleq, Avannaata, Qeqertalik, Qeqqata, Sermersooq) ja Gröönimaa rahvuspargi alaks. Omavalitsuste koostööd edendas 2018. aastani omavalitsuste liit KANUKOKA.

Rahvastik

Elanike arv on olnud:

2007: 56 361
2010: 56 452 (1. jaanuar)^[4]
2020: 56 367

Keskmine eluiga oli 2007. aasta hinnangul meestel 66 aastat, naistel 74 aastat.

89% Gröönimaa elanikest on Gröönimaal sündinud inuitid ja taanlased, 11% mujal, peamiselt Taanis, sündinud.^[5]

Majandus

Gröönimaa majandus on suures osas riiklik. Enamik suuremaist ettevõtteist kuulub Grööni valitsusele. Maa eraomand puudub. Peamine tuluallikas on kalandus, eelkõige krevetipüük. Olulised on Taani riigi makstavad subsiidiumid, mis ulatuvad 3 miljardi Taani kroonini aastas.

Grööni majandus kasvas 2005. aastal 3,0%, inflatsioon oli 1,4% ja tööpuudus 6,2%.

Rahvatulu elaniku kohta oli 2007. aastal 20 000 USA dollarit.

Peamine majandusharu on kalandus ja sellega seotud muud tööstusharud. Valitsusele kuuluv Royal Greenland on Põhja-Euroopa suurim kalatööstus. Tegeldakse ka hülge- ja vaalajahiga. Tulenevalt majanduse struktuurist ekspordib Gröönimaa eelkõige kalatooteid (sh krevette) ja muid toidukaupu. Euroopa Liiduga on sõlmitud kalandusleping, mis võimaldab kalatoodete eksporti Euroopa Liidu turule. Imporditakse eelkõige masinaid ja seadmeid, muid tööstuskaupu, toidukaupu ja kütust. Suurim kaubanduspartner on Taani.

Rahaühik on Taani kroon.

Gröönimaa ainus pank on GrønlandsBANKEN A/S. Sideteenuste ainus operaator on Grööni valitsusele kuuluv Tele Greenland. Gröönimaa rahvuslik lennundusettevõte on SASi osalusega Air Greenland.

Maanteede puudumise tõttu kasutatakse Gröönimaa sisetranspordis mere- või õhuteid (kopteriliiklus).

Ajalugu

Paleoeskimod

Rohkem kui 4500 aastat tagasi asustasid Gröönimaa paleoeskimod, kes saabusid Siberi idaosast ja asusid küllalt lühikese aja jooksul Alaskasse, Kanadasse ja Gröönimaale (Independence I ja Saqqaq'i kultuur). Paleoeskimod olid jahimehed, nad kasutasid väga mitmesuguseid püügivahendeid (harpuunid, odad, vibud) ja tööriistu (kirved, noad, kaabitsad, naasklid). Töödeldi puud (Gröönimaa rannikule oli eelnenud aastatuhandete jooksul kogunenud tohutul hulgal ajupuid), luud, sarvi, kivi, merevaiku, nahka. Elati vastavalt püügihooajale vahelduvates laagripaikades. Peamiselt elatuti hülge- ja põhjapõdrajahist, kala- ja linnupüügist (kajakad, hahad, haned). Korjati marju. Peeti koeri, keda tõenäoliselt kasutati koormavedamiseks ja jahil, saanide kasutamisest ei ole jälgi leitud. Toidu valmistamiseks tehti ajupuudest tuld.

Umbes 900 eKr tekkis Dorseti kultuur, mis erines eelnenust püügivahendite ja eluasemete välimuse poolest, ka ei kasutatud enam lõkke tegemiseks ajupuitu. Tuleaset asendasid nüüd steatiidist lambid, milles põletati mereimetajate rasva. Dorseti kultuuri hilisemal perioodil (umbes 400 eKr – 1500 pKr) muutus ühiskonna struktuur arvatavasti keerukamaks. Tekkisid eluasemed, mis mahutasid palju perekondi endise 1–2 asemel. Arvatavasti tugevnes šamaani positsioon usulise juhina. Inuittide gruppidel olid omavahel tihedad kaubandussidemed. Asustus koondus selle perioodi lõpus Gröönimaa loodeosasse.

Skandinaavia asustus

10. sajandi lõpust kuni 15. sajandini asustasid Gröönimaa edelarannikut Skandinaavia päritolu sisserändajad. Islandlaste saaga andmetel avastas Gröönimaa islandlane Gunnbjörn Úlfsson. Esimene ümberasuja oli saagaandmete kohaselt Eiríkr Punane (rauði), kes purjetas sinna 982. aasta paiku. Ta uuris Gröönimaa ranniku põhjalikult läbi, valides välja piirkonnad, mis olid loomakasvatuse seisukohalt soodsaimad. Eiríkr andis kirjalike allikate andmetel maale ka nime Grænland ('Roheline maa'), lootuses, et hea nimi meelitab sinna rohkem inimesi. 10. sajandil oli Gröönimaal kliima arvatavasti praegusest soojem ning Islandiga võrreldes olid sealsed rohumaad lopsakamad, mis tegi saare väljarändajatele ahvatlevaks. Gröönimaa edelaosa, kuhu väljarändajad saabusid, asub Islandist geograafiliselt lõuna pool, samadel laiuskraadidel Shetlandi saartega ning Bergeni ja Osloga Norras. Viikingiajal oli madalaid rohumaid seal ka praegusest rohkem, maa on aja jooksul vajunud ja osa tolleaegseid rohumaid on praeguseks merre kadunud.

Keskajal skandinaavlaste ehitatud Hvalsey kiriku varemed 20. sajandi alguses. Pildistanud Frederik Carl Peter Rüttel

Aastal 985 asus Islandilt Gröönimaa poole Eiríkr Punase juhtimisel teele 25 laeva, millest 14 jõudis kohale. Asustus koondus Gröönimaa edelarannikul kahte keskusse: Ida-Asula (Eystribyggð, praegune Narsaq, Qaqortoq ja Nanortalik) ja Lääne-Asula (Vestribyggð, Nuuki fjordi kaldal). Skandinaavia asustuse hiilgeaegadel, 12.–13. sajandil elas seal 3000–5000 inimest. Gröönimaa ristiti umbes aastal 1000. Aastal 1125 loodi Gröönimaa piiskopkond, keskusega Garðarris (Igaliko). Saarel oli üle kümne kiriku. Lisaks loomakasvatusele (lambad, kitsed, lehmad, hobused, sead) tegeleti Gröönimaal jahiga (põhjapõdrad, morsad, jääkarud, linnud) ning kala- ja vaalapüügiga. Gröönimaa pakutavad morsakihvad, jääkarud, polaarrebase- jt nahad, vaalakiused olid Euroopas hinnatud luksuskaupadeks, mis võimaldasid sisse osta rauda, puud, vilja ja muud vajalikku. Kui Gröönimaa skandinaavlased aasta 1000 paiku Ameerika avastasid, käidi ka seal puid toomas, Gröönimaal kohapeal võis leida vaid ajupuud. Gröönimaa skandinaavlastest elanikkond oli sõltuv kaubandusest Euroopaga ja esimestel sajanditel suheldigi Lääne-Euroopaga küllalt tihedalt. Näiteks jõudsid sinna üsna kiiresti Lääne-Euroopa rõivamoed. Mingil määral suheldi ja kaubeldi ka inuittidega.

15. sajandil Gröönimaal Skandinaavia asustus hääbus. Viimane kirjalik tunnistus skandinaavlastest Gröönimaal pärineb aastast 1407, kirjeldatud on Hvalsey kirikus peetud pulma. Viimased arheoloogilised leiud, mis tunnistavad skandinaavlaste asustusest Ida-Asulas, pärinevad 15. sajandi lõpust.

Asustuse kadumise põhjused ei ole päriselt selged. Selles võis oma osa olla kliima jahenemisel, mis tõi kaasa ikaldusi, põhjustas inuittide liikumise lõuna poole ja raskendas laevaühenduse pidamist Euroopaga. Võimalik, et mingi osa inimesi rändas Gröönimaalt uuesti välja. 1540. aasta paiku olevat üks tormiga Gröönimaale aetud kaupmees näinud seal kivimaju ja leidnud ühes neist surnud mehe, kel oli peas kapuuts, seljas villased ja hülgenahksed rõivad ning käe kõrval peaaegu lõpuni ära kulunud nuga. Rohkem inimesi ta seal ei kohanud.

Thule kultuur

Pikemalt artiklis Thule kultuur

Jääkarukütt kajakil. Pildistatud 1904. aastal Frederik Carl Peter Rütteli poolt

Aasta 1200 pKr paiku saabus Põhja-Ameerikast Gröönimaale uus inuittidest sisserändajate laine: Thule kultuur. Asustus levis ajapikku peaaegu terve Gröönimaa ranniku ulatuses, välja arvatud kõige põhjapoolsemasse piirkonda. Talvel elati paiksetes külades, suvel liiguti ringi ja käidi jahil. Asulad olid küllalt suured, mis näitab, et ühiskond oli suhteliselt organiseeritud. Ühistegevuse tegi vajalikuks nende peamine tegevusala, vaalapüük. Jahiti ka hülgeid, põhjapõtru, muskusveiseid, morski, püüti kalu ja linde, korjati mollusekid, marju ja taimi. Talvel elasid mitu perekonda koos ühises suuremas majas, suvel elasid perekonnad eraldi telkides. Majade ja telkide ehitamiseks kasutati vaalaluid ning ajupuid, viimast eriti läänekaldal. Katused ja seinad kaeti hülgenahkadega. Teel olles ehitati ka lumest maju, iglusid. Reisides kasutati koerte veetavaid saane, kajakke (nahast ühemehepaate) ja umiakke (naiste juhitavaid perepaate). Thule kultuuri tööriistad ja majapidamisesemed valmistati kivist, luust, sarvest, puust, vähesel määral ka vasest, üksikuid rauast tööriistu saadi skandinaavlastelt või nende ammu tühjaks jäänud asulatest.

Uued sidemed Skandinaaviaga

Aastal 1721 saabus Gröönimaale Norra kirikuõpetaja Hans Egede, kes lootis eest leida viikingite järeltulijad. Skandinaavlasi ta saarelt ei leidnud, kuid tekkisid kontaktid inuittidega, kelle seas Egede hakkas misjonitööd tegema, üritades neid "tsiviliseerida". Godthåbi (praegu Nuuk) rajati kaubalinn ja Gröönimaa muutus Norra kolooniaks (sel ajal valitses ka Norrat Taani kuningas). Aastal 1814 muutus Gröönimaa ka formaalselt Taani kolooniaks. 1953 kaotati koloonia staatus ja Gröönimaa muudeti põhiseadusega Taani riigi osaks, võrdselt Taani maakondadega. Aastal 1979 sai Gröönimaa kohaliku omavalitsuse.

Vaata ka

Viited

↑ https://bank.stat.gl/pxweb/en/Greenland/Greenland__BE__BE01__BE0120/BEXSTA.px/table/tableViewLayout1/
↑ 20.06.2023.
↑ Greenland in Figures 2014. Grønlands Statistik, vaadatud 5.04.2015.
↑ ^4,0 ^4,1 Grønlands befolkning. Grønlands Statistik, vaadatud 5.04.2015.
↑ http://www.stat.gl/dialog/main.asp?lang=da&theme=Befolkning&link=BE

Kirjandus

Kurt Welker: Unustatud kontinent. Normannide avastusreisid Gröönimaale ja Põhja-Ameerikasse. Tõlkinud Ants Viires. Eesti Raamat, 1978
Else Roesdahl: The Vikings. Penguin Books, 1999.
Viikingid Vinlandis. Eiríkr Punase saaga ja Gröönlaste saaga. Tõlkinud Arvo Alas. Perioodika, Loomingu raamatukogu 7/8, 2003
Grønlands forhistorie. Toim. Hans Christian Gulløv. Gyldendal, 2005

Välislingid

Gröönimaa valitsuse koduleht (grööni, taani ja inglise keeles)
Gröönimaa statistikaamet (grööni, taani ja inglise keeles)
Greenland.com Gröönimaa Turismiinfo koduleht (inglise, taani, prantsuse, saksa keeles)
"Gröönimaal kütab kirgi uraani ja haruldaste muldmetallide kaevandamise võimalus" ERR, 12. aprill 2021

[1] ttps://bank.stat.gl/pxweb/en/Greenland/Greenland__BE__BE01__BE0120/BEXSTA.px/table/tableViewLayout1/

[2] 20.06.2023.

[stat2014-3] Greenland in Figures 2014. Grønlands Statistik, vaadatud 5.04.2015.

[stat-befolkning-4] 4,0 ^4,1 Grønlands befolkning. Grønlands Statistik, vaadatud 5.04.2015.

[stat2-5] ttps://www.stat.gl/dialog/main.asp?lang=da&theme=Befolkning&link=BE

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]