Ortogonaalne sagedustihendus

Ortogonaalne sagedustihendus ehk ortogonaalne sagedusmultipleksimine (ingl Orthogonal Frequency Division Multiplexing, lühend OFDM) on hulkkandjamodulatsiooni meetod, mille puhul laiaribaline digitaalsignaal edastatakse osasignaalide kaupa korraga paljudel abikandesagedustel kitsastes kõrvutistes sagedusribades. Kandevõnkumiste ortogonaalsus ehk ristiolek (90-kraadine faasinihe) naaberribades on vajalik signaalide ribadevahelise ülekostvuse vähendamiseks. Kasutatakse ka kodeeritud ortogonaalset sagedustihendust COFDM (Coded Orthogonal Frequency-Division Multiplexing), mille puhul OFDM on täiendatud edastusjärgse veaparandusega.

Sagedusribades rakendatakse kvadratuuramplituudmodulatsiooni (QAM). Ühe sümbolisammuga edastatakse 4-QAM korral 2 bitti,16-QAM korral 4 bitti, 64-QAM ‒ 6 bitti, 256-QAM ‒ 8 bitti jne. Näiteks 4 biti korral kantakse 7000 abikandesagedusel korraga üle 28 000 bitti; üldise sagedusriba laiusel 8 MHz võib siis andmekiirus ulatuda väärtuseni 30 Mbit/s.

OFDM ja COFDM on kasutusel paljudes andmeedastussüsteemides, näiteks

  • digitaalne audioringhääling DAB (Digital Audio Broadcasting) ‒ 192‒1536 kandjat, üldine ribalaius 1,5 MHz;
  • maapealse leviga digitelevisioon DVB-T ‒ 2048, 4096 või 8192 kandjat, üldine ribalaius 6,5‒8 MHz;
  • WLAN (WiFi) vastavalt standardeile IEEE 802.11a, IEEE 802.11g ja IEEE 802.11n;
  • ADSL ‒ 32 kandjat üles- ja 190 kandjat allalaadimisel, iga kandja ribalaius 4,3125 kHz, üldine ribalaius umbes 1 MHz;
  • WiMAX vastavalt standardile IEEE 802.16.2 ‒ 256 või 2048 kandjat;
  • mobiilside standard LTE ‒ 1200 kandjat.

Vaata ka

muuda