Pina Bausch

Pina Bausch (kodanikunimega Philippine Bausch; 27. juuli 1940 Sollingen, Saksamaa – 30. juuni 2009 Wuppertal, Saksamaa) oli saksa koreograaf, tantsija ja ballettmeister, kes asutas tantsuteatri, mille algatas tema õpetaja Kurt Joss.

Bauschi eripära oli selles, et teda erutas vaataja ja tantsija meeleseisund. Üks Pina Bauschi tuntud tsitaate on: „Mind huvitab kõige vähem see, kuidas inimesed liiguvad, mind huvitab see, mis neid liikuma paneb.“

Elulugu

Pina Bausch

Bausch sündis ja veetis oma lapsepõlve Sollingenis Saksamaal. Tema vanemad August ja Anita Bausch olid väikese hotelli ja restorani omanikud. Vanemad tegelesid äriga ja noor Pina Bausch lõbustas end ise, ta istus hiliste tundideni restorani laudade all või korraldas klientide meelelahutuseks spontaanseid tantse.

Juba lapsepõlves näitas Pina Bausch huvi tantsu vastu. Viieaastaselt hakkas ta käima balletistuudios, kus ta alustas tantsuõpinguid, Bauschist sai Wuppertali linna lasteballeti solist. Pärast Sollingeni keskkooli lõpetamist astus ta 14-aastaselt Essenisse Folkwangi muusika-, tantsu- ja kõnekooli, mida juhtis saksa ekspressionistlik koreograaf Kurt Joss. See haridus mängis võtmerolli tema kunstilise nägemuse kujunemisel.

Pärast Folkwangi lõpetamist sai ta DAADi stipendiumi abil võimaluse õppida Ameerika Ühendriikides. Ta astus Juilliardi Schooli, kus sai tantsida New American Balletis ja Metropolitan Operas. 1962. aastal katkestas ta ajutiselt oma karjääri Ameerika Ühendriikides ja tema õpetaja Kurt Joss kutsus ta Saksamaale tagasi. Saksamaal sai Bauschist Folkwangi juhtiv baleriin.1969. aastal tõusis ta kunstiliseks juhiks.

Tema esimene mitteklassikaline ballett lavastati 1968. aastal. 1969. aastal võitis ta esikoha rahvusvahelisel koreograafide konkursil Kölnis. Pärast eksperimentaalset balletti “Nachnull” 1973. aastal asus Pina Bausch juhtima Wuppertali ooperi- ja balletiteatri balletitruppi. Ta juhtis truppi kuni elu lõpuni. Trupi nimi oli Pina Bauschi Tantsuteater Wuppertalis.

Looming

Pina Bauschi teatri uurimise eesmärk oli isiksuse sisemaailm, kus keha oli peamine uurimisvahend. Tema maailma ettekujutus oli subjektiivne ja see kajastus ka tema loomingus. Bausch segas oma lavastustes klassikalist balletti ja modernset tantsu, luues esitusi, mis olid mõtlikud nagu tema ise. Tema kunst oli alati toores, närviline, eklektiline ja hõlmas erinevate ajastuste ja žanrite muusikat.

Bausch on öelnud: „Tanztheater – pole lihtsalt institutsiooni nimi, vaid eraldi žanr, mis ühendab endas plastilise-tantsu ja visuaalse-teatraalse väljendust.“

Bauschi etendusi näidati tuntud lavadel üle maailma, sealhulgas tema asutatud Tanztheater Wuppertal Pina Bauschi trupi esitusega. Bausch esines mitmes riigis, sealhulgas Saksamaal, Ameerika Ühendriikides ja Prantsusmaal. Tema teosed, nagu „Cafe Müller“, „Frühlingsopfer“ ja „Agua“ on saavutanud ülemaailmse kuulsuse.

Tema julge, tugev teatraalne kujutlusvõime ning stiilide ja žanrite mitmekesisus moodustavad naljakuse ja traagilisuse segu. Bausch ei pakkunud kunagi selgitusi isegi kõige lihtsamate asjade kohta, ta lasi oma loomingul rääkida laval toimuva kohta.

Bauschi loodud tantsuteater tõestab, et kunstil pole piire. Ta suutis luua tantsuteatri, mis rõõmustas ja inspireeris publikut üle kogu maailma. See teater ei karda sõnu ega hääli, ei karda näida inetu ja naeruväärne, see on institutsiooni teater, mida on füüsiliselt tunda. See on teater sisemisest üksindusest, mis sünnib grupi refleksiooni kaudu.

Tunnustus

• 1984 – Bessie auhind, New York
• 1991 – Prantsuse Vabariigi kunstide ja kirjanduse orden
• 1995 – Saksa rahvustantsu preemia
• 1997 – Berliini teatri auhind
• 1997 – Suurrist tähe ja lindiga teenete eest Saksamaa Föderatiivse Vabariigi ees
• 1997 – Santiago ordeni rist, Portugal
• mai 1999 – Euroopa teatriauhind, Taormina, Itaalia
• 1999 – Samuel Scrippsi / ADF-i preemia saavutuste eest kaasaegse tantsu valdkonnas, Ameerika Ühendriigid
• 1999 – Keiserlik auhind, Jaapan
• november 1999 – honoris causa kunsti, muusika ja meelelahutuse alal, Bologna ülikool, Itaalia
• 2003 – Austusleegioni orden
• 2004 – Nijinski preemia, Monte Carlo
• 2005 – teatriauhind Kuldne Mask, Moskva
• 2006 – Aukraad (itaalia direttore onorario) Itaalia rahvustantsuakadeemias
• juuni 2007 – Veneetsia biennaali Kuldne Lõvi panuse eest kunsti
• november 2007 – Kyoto preemia
• 2008 – Goethe preemia, Frankfurt am Main