Šona keel
| Šona keel | |
|---|---|
| Kõneldakse |
 Zimbabwe Sambia Mosambiik Botswana |
| Kokku kõnelejaid | 10,7 miljonit (2006)[1] |
| Keelesugulus |
Nigeri-Kordofani hõimkond bantu keeled bantu keelte S-rühm šona keeled šona keel |
| Ametlik staatus | |
| Ametlik keel | Zimbabwe |
| Keelekoodid | |
| ISO 639-1 | sn |
| ISO 639-2 | sna |
Šona keel on Nigeri-Kordofani hõimkonna Bantu S-rühma keelte hulka kuuluv keel, mida kõneldakse peamiselt Zimbabwes.[2][3] Šona keel on šonade emakeel ja üks Zimbabwe ametlikest riigikeeltest. Zimbabwes kõneleb šona keelt 9 miljonit inimest ehk rohkem kui 80% elanikkonnast. Šona keelt kõneldakse ka Sambias, Mosambiigis ja Botswanas.[3] Šona keelega sarnaneb kõige rohkem tonga keel, mida kõneldakse samuti Zimbabwes ja Sambias.[1]
Šona keelt kõneleb hinnanguliselt 10 759 200 inimest.[1] Sel on mitu murret. Põhimurded on kalanga, karanga, korekore, manjika, ndau ja zezuru murre.[2] Kaks peamist murret on karanga ja zezuru.[4]
Šona keelt õpetatakse ka koolides, kuid seda ei kasutata õppekeelena.[5] Šona keelel on küllaltki arenenud kirjandus, arvestades, et esimene šonakeelne raamat anti välja juba aastal 1957. Raamatu pealkiri on "Feso" ja selle autor on Zimbabwe kirjanik Solomon Mutswairo. Raamat läheb ajas sadu aastaid tagasi, kirjeldades aega enne Briti kolonisatsiooni. Mutswairo raamat osutus väga populaarseks ning seda õpetati isegi koolides.
Mõiste šona võttis 1931. aastal esimesena kasutusele Lõuna-Aafrika õpetlane Clement Doke, kes ühendas selle nimetuse alla vastastikku mõistetavad murded.[5] Šona keele juured ulatuvad Monomatapo impeeriumi ja Suur-Zimbabwe tsivilisatsiooni.[5]
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Asesõnad
[muuda | muuda lähteteksti]Isikulised asesõnad
[muuda | muuda lähteteksti]Et isikut näitab juba tegusõna vorm, siis lisatakse tegusõnale alusena isikuline asesõna ainult isiku rõhutamiseks. Siiski on olemas rööpsed isikulised asesõnad, mida kasutatakse isikut veel rohkem rõhutades. Kolmandas isikus sugu ei eristata. (Mamadza 36–37)
Isikulised asesõnad on:
- ini ('ma, mina'), inini ('mina, mina ise')
- iwe ('sa, sina'), iwewe ('sina, sina ise')
- iye ('ta, tema'), iyeye ('tema, tema ise')
- isu ('me, meie'), isusu ('meie, meie ise')
- imi ('te, teie, Te, Teie'), imimi ('teie, teie ise, Teie, Teie ise')
- ivo ('nad, nemad'), ivavo ('nemad, nemad ise') (Mamadza 36–37)
Arvsõnad
[muuda | muuda lähteteksti]| Null – ziro | ||
| Üks – motsi/poshi | ||
| Kaks – piri | ||
| Kolm – tatu/nhatu | ||
| Neli – china/ina | ||
| Viis – shanu | ||
| Kuus – tanhatu | ||
| Seitse – nomwe | ||
| Kaheksa – sere | ||
| Üheksa – pfumbamwe | ||
Kümme – gumi
Foneetika[muuda | muuda lähteteksti]Šona keel kasutab ladina tähestikku. Sõnade hääldus sõltub peamiselt dialektist.[4] Šona keel on toonikeel, milles eristatakse kaht tooni: kõrge ja madal. Kirjakeeles toone ei märgistata. Sõnade tähendus sõltub hääldusest ehk kas on kasutatud kõrget või madalat tooni. Šona keeles on viis täishäälikut: a, e, i, o, u. Täishäälikuid hääldatakse sarnaselt eesti keelega. Šona keele nimi- ja tegusõnadel on eesliide ja sõnatüvi. Tegusõnad lõppevad täishäälikuga. Eristatakse kahte minevikuvormi: esimene, mis kirjeldab täna toimunud tegevust, ja teine, mis kirjeldab eile või kaugemas minevikus toimunud sündmusi. Eituse moodustamine varieerub vastavalt tegusõna vormile. Seega on infinitiivil ja finiitverbil erinevad eituse morfeemid. Šona keeles on lause sõnajärg subjekt-verb-objekt (SVO).
Keelenäide[muuda | muuda lähteteksti]Vanhu vese vanoberekwa vakasununguka uyewo vakaenzana pahunhu nekodzero dzavo. Vanhu vese vanechipo chokufunga nekuziva chakaipa nechakanaka saka vanofanira kubatana nomweya wohusahwira.[3] – Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim. (Inimõiguste I artikkel)[6]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
|
