Avamäng
See artikkel räägib muusikalisest avamängust; sõna teiste tähenduste kohta vaata artiklit Avamäng (täpsustus). |
Avamäng ehk uvertüür (prantsuse keelest: ouveture, 'avamine') on muusikas lavateose (ooperi, balleti, opereti, muusikali, näidendi) või vokaalinstrumentaalse suurteose (kantaadi, oratooriumi) instrumentaalne, tervikliku vormiga sissejuhatus.
Klassikaline avamäng on tavaliselt sonaat-allegro vormis, esitatakse ilma kordusteta.
Alates 19. sajandist sisaldab avamäng sageli teose tähtsamaid teemasid ja juhtmotiive. Seetõttu kirjutatakse avamäng enamasti alles kogu teose lõpetamisel, kõige viimasena.
Teisi tähendusi
[muuda | muuda lähteteksti]- 18. sajandil nimetati avamängudeks mitmesuguseid süite.
- Alates 19. sajandist on avamängudeks pealkirjastatud ka üheosalisi sümfoonilisi teoseid, sümfoonilisi poeeme.
Eestikeelne nimetus
[muuda | muuda lähteteksti]Sõna "avamäng" tõi eesti keelde heliloojast keeleteadlane Karl August Hermann, kes on tublisti üle saja tänapäevani vastu pidanud sõna autor.[1] Sõna "helilooja" üllitas Hermann 1885. aastal[2], kuid aastate jooksul tutvustas ta oma muusikaalastes kirjutistes veel selliseidki uudissõnu nagu "helilooja", "heliredel", "üksiklaul", "kirikulaul", "keelpill", "löökpill", "metsasarv", "tiibklaver" jm.[1]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Vikisõnastiku artikkel: avamäng |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Reet Kasik. Kust tuli helilooja? Sirp. 05.07.2019.
- ↑ Sõna "helilooja" Sõnaveebis[alaline kõdulink] (vaadatud 28.10.2019).