Baltoskandia
Baltoskandia on käsitlus, mis oli välja kasvanud Sten de Geeri teisest regiooniteooriast Fennoscandiast. Fennoscandia kujutas endast Soome rahvusriigi ehitamise protsessi ja eemaldumist Vene mõjusfäärist 19. sajandi lõpus.
Baltoskandia teooriat tutvustas esimesena Rootsi geograaf Sten De Geer 1928. aastal. Hiljem de Geer laiendas oma käsitlust ning lisas ühtsesse kultuuriruumi ka Eesti ja Läti. Selline liit oli loodud looduslikel alustel, peamiselt Läänemerest lähtuvalt. Samuti ühendasid Baltoscandia maid protestantlik kristlus, põhjamaade rass ja riigikord.[1] Sten de Geeri käsitlust arendas edasi Eesti geograaf Edgar Kant, kes liitis kõik Läänemere kallastel asuvad maad ühiseks Baltoscandiaks.
Baltoscandia oli rahvuslikul identiteedil põhinev poliitiline eesmärk baltlaste jaoks. See täitis suurema koostöövõimaluse eesmärki Skandinaavia maadega. Tegemist oli siiski vaid kontseptuaalse visiooniga, mitte reaalse liiduga.[2] Baltoscandia näol oli tegemist peamiselt Balti riikide lootusega liikuda läänelikuma ühiskonna poole. Põhjamaad nägid iseennast pigem kõrgemalt arenenuna ning keskendusid Skandinaavia maade geopoliitilisele käsitlusele. Kuigi tunnistati teatud ühisosa Eesti ja Lätiga, ei olnud Baltoscandia Põhjamaades just kõige populaarsem ning jätkusuutlikum visioon Põhja-Euroopa tulevikust.
Baltoscandia nime kandnud teoreetiline kontseptsioon vajus aga Teise maailmasõja tõttu unustusehõlma ning Balti riigid langesid Vene mõjusfääri.