Mine sisu juurde

Bilhorod-Dnistrovskõi

Allikas: Vikipeedia
Bilhorod-Dnistrovskõi
ukraina Білгород-Дністровський
Akkermani kindlus Bilhorod-Dnistrovskõis
Pindala: 31 km²
Elanikke: 47 727 (2022)
Koordinaadid: 46° 11′ N, 30° 20′ E
Bilhorod-Dnistrovskõi (Ukraina)
Bilhorod-Dnistrovskõi

Bilhorod-Dnistrovskõi (ukraina Білгород-Дністровський, rumeenia Cetatea Albă) on linn Ukrainas Odessa oblastis. Linn on Bilhorod-Dnistrovskõi rajooni halduskeskus ja asub Dnestri lahe ääres, 18 km kaugusel Mustast merest ja 81 km kaugusel Odessast.

Tänapäevane Bilhorod-Dnistrovskõi on piirkondlik keskus kergetööstusega, eriti tugevalt on arenenud toiduainetööstus, sealhulgas Antarktika tehases kalakonservide tootmine. Sellele lisaks toodetakse Bilhorodis veini, betoontooteid, mööblit ja rõivaid.[1][2]

Nimi

[muuda | muuda lähteteksti]

Bilhorod-Dnistrovskõil on olnud läbi ajaloo väga mitu erinevat nime, kuigi enamik neist, sealhulgas ka Bilhorod, tähistavad "valget linna". Dnistrovskõi tähendab otsetõlkes "Dnestri-äärne" ja teise nime sihiks on linna eristada Venemaal asuvast Belgorodi linnast.[3] Esmakordselt tähistati ajaloolist asulat Bilhorodi/Belgorodi nimega vanavene keeles 9. sajandil, kuid Kuldhordi ajal üles ehitatud linnal oli teine nimi ja praegune tüvi võeti kasutusele alles 1945. aastast.[4] Eesti keeles eelistati Nõukogude ajal venepärast kirjapilti "Belgorod-Dnestrovski" ja alles Ukraina iseseisvumise järel on hakatud kasutama ukrainapärast nimepilti.[5]

Esimene ajalooline nimetus, mida Bilhorodiga seostatakse, on vanakreeka Tyras, mis tähistas oli lisaks linna nimele ka ajalooline Dnestri jõe nimi. Keskajal loodud linna kohta kasutati enamasti genovalaste nime "Moncastro" või kreeka kaupmeeste "Asprocastro", mis mõlemad tähendavad "valget kindlust".[6] Pärast türklaste vallutust 1484. aastal sai linn endale nime Akkerman ("valge kalju"), mis oli väikeste pausidega kasutuses 1944. aastani. Erandiks olid vaid aastad 1918–1940, mil linn kuulus Rumeeniale ja kandis nime Cetatea Albă (valge tsitadell).[1][6]

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevane Bilhorod-Dnistrovskõi on asustatud peamiselt ukrainlaste ja venelastega, kuigi lähiajaloos on Bilhorodi linnapildis rolli mänginud ka moldovlased ja bulgaarlased.[1] Ukrainlased moodustasid 2001. aasta rahvaloenduse andmetel linnas 63% rahvastikust, venelased 28%, bulgaarlased 4% ja moldovlased 2%. Ülejäänud rahvusvähemused (valgevenelased, gagauusid, juudid) moodustasid Bilhorodis kõik alla 1% linna rahvastikust.[7]

Aasta 1967[2] 2001 2005[8] 2010 2015 2020[9]
Rahvaarv 29 000 51 890 51 034 60 233 57 511 55 743

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Tyras

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tyras

Esimene inimasustus tulevase Bilhorodi aladel tekkis juba paleoliitikumis. Esimene linn tekkis Bilhorodi aladele 6. sajandil eKr, kui kreeklased Mileetosest rajasid Dnestri kaldale koloonia, mida hakati kutsuma Tyraseks. Linna majanduse ja kultuuri õitseaeg oli umbes 4. sajandil, mil linn oli üks kaubavahendajaks kohalike rahvaste (sküütide, geetide, sarmaatide). Edu sümbolina vermiti Tyrases linnale oma münte. Esimesel sajandil e.m.a. purustasid geedid Tyrase, kuid linn taastus vaikselt järgnevatel sajanditel. Tyrast aitas uuesti üles ehitada Rooma ja teisel sajandil sattus Tyras Rooma keisririigi võimu alla.[6] Suure rahvasterände ajal loobusid roomlased Tyrasest ja linna purustasid tõenäoliselt goodid 3. sajandi lõpul.[10][11]

Keskaegne Bilhorod

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Tyrase rüüstamist on asula info asula sälilimise kohta vastuoluline, kuid mitmed kirjalikud allikad (näiteks Prokopiose "Sõjad" 6. sajandist ja Al-Idrisi reisikirjad 12. sajandist) viitavad siiski asula piiratud säilimisele. 9. sajandil asustasid piirkonna slaavlased, täpsemalt ulitšite ja tivertside hõimud.[8] Piirkond oli kõigepealt Kiievi, seejärel Galiitsia vürstiriigi võimu all, kuid linnaks kujunes tollal Bilhorodina tuntud vanavenekeelne asula uuesti alles pärast mongolite vallutusi 13. sajandi lõpus.[6] Esimene kirjalik linna mainimine (Moncastro nime all) pärineb 1290. aastast, kui linn kuulus Kuldhordi alla.[12]

Kuldhordiaegne Bilhorod oli üks hordi suurematest kaubanduslinnadest, mille rahvaarv ulatus kuni 20 000 inimeseni. Linn oli mitmekesise taustaga ja seal elasid rumeenlased, kreeklased, idaslaavlased, tatarlased, juudid, bulgaarlased, itaallased, armeenlased, araablased ja mongolid. Linnas tegutsesid nii kreeka kui ka Genova kaupmehed ja Bilhorod oli tuntud oma käsitöö poolest. 14. sajandi alguses sai Bilhorod õigeusu piiskopkonna keskuseks, mis tõenäoliselt eksisteeris 15. sajandi lõpuni. 1370. aastatel nõrgenes Kuldhordi võim ja Bilhorod muutus autonoomseks linnaks.[6] Allikad on vasturääkivad sellel teemal, kuivõrd mõjukas oli tollal Genova linna ajaloos – ühtede allikate järgi kuulus linn sajandi lõpus sisuliselt Genova koosseisu, teiste järgi oli linnas Genova kaupmeestel väga piiratud võim.[1][12]

14. sajandi lõpus, umbes 1392. aastal sattus Bilhorod (tollal tuntud kui Asprocastro) Moldova vürstiriigi koosseisu, säilitades siiski oma autonoomia, umbes 20 000 inimese suuruse elanikkonna ja õiguse oma münte vermida. Kaitseks Osmanite riigi eest ehitas Moldova piirkonda kindlustusi ja ka Bilhorodi kindluse ehitamine linna Tyrase varemete peale algas Moldova perioodil, juba 14. sajandil, kestes 15. sajandini. Lisaks võimsale kindlusele hoidis BIlhorodi Moldova jaoks tähtsana ka siiditee, mille põhjapoolne suund läbis ka linna, ja sadam, mis Moldova jaoks oli suurim ja olulisim. Kindlused pandi ka proovile 1420. aastal, kui Bilhorodi kaitsjad tõrjusid linna vallutada üritanud Türgi laevastiku rünnaku. 1484. aastal suutis Osmanite armee pärast kuusteistpäevast piiramist linna vallutada.[6][12][13]

Türgiaegne Akkerman

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Bilhorodi vallutamist 1484. aastal nimetati linn Akkermaniks ja sellest sai Silistra ejaleti üks põhjapoolseimaid piirkonna keskuseid. Akkerman säilitas Türgi perioodil oma positsiooni kaubalinnana ja riigi tugipunktida Musta mere põhjarannikul ning linn osutus atraktiivseks sihtkohaks paljudele türgi kaupmeestele. Olulise keskusena säilimist tähistab 1538. aastal oli Akkermani eraldi sandžaki keskuseks tegemist ning Bilhorodi hordi keskuseks kujunemine 17. ja 18. sajandil.[1] 18. sajandiks koosnes Akkerman 13 linnaosast, millest enamik moodustasid moslemite linnaosad. Linnas olid oma piirkonnad veel armeenlastele, kreeklastele ja romadele. 18. sajandi teiseks pooleks oli linnas vähemalt 10 mošeed, millest vanim asus Akkermani kindluses. Teadaolevalt mõned vanimad säilinud Bilhorodi hooned on 15. sajandi kreeklaste kvartali kirik ja 17. sajandi algusest pärit armeenlaste kvartali kirik. Asustuse tuumikala elas tollal ranniku lähedal.[6][12]

Piirialase linnana sattus Akkerman mitu korda rünnaku alla. 16.-17. sajandil ründasid linna mitu korda Zaporižžja kasakad. Linna paremaks kaitseks hakkasid 18. sajandi teisel poolel türklased Akkermani kindlust täiendama ja selle kaitsevalle paremandama, kuid Vene-Türgi sõjad peatasid Akkermani kindluse arendamise. Kuuenda ja seitsmenda Vene-Türgi sõja jooksul vallutas Venemaa aastatel 1770–1774 ja 1789–91 mõlemal korral linna, kuid loovutas selle uuesti Osmanitele pärast vaherahu. Viimast korda vallutasid linna venelased uuesti 1806. aastal ja 1812. aastal tunnustasid Osmanid Bukaresti rahulepinguga linna loovutamist.[6][12]

Uusaeg Bilhorodis

[muuda | muuda lähteteksti]

Vene võimu ajal liideti halduslikult Akkerman vallutatud Moldova aladega, millest moodustati Bessaraabia kubermang. Vallutustega muutus oluliselt ka linna rahvuslik koosseis. Pärast Bugeaci vallutamist saatsid venelased tatarlased ja türklased kogu piirkonnast, sealhulgas ka Akkermanist, välja. Nende asemele kutsus Vene võim piirkonda ja linna koloniseerima kristlasi. Kutsele vastasid mitmed moldovlased, rumeenlased, ukrainlased, kasakad, kes Bessaraabiasse tulles pääsesid pärisorjusest, ja bulgaarlased, kes pagesid Osmanite riigist. Linna elanikkond suurenes kiiresti: kui linnas elas 1818. aastal umbes 10 000 elanikku, siis 1861. aastaks elas Akkermanis juba üle 42 000 ja 1910. aastaks juba üle 50 000 elaniku. Bessaraabias oli Akkerman üks kõige väiksema moldovlaste osakaaluga alasid kubermangus: moldovlasi elas sajandi lõpuks seal 16,4% enamuse moodustasid ukrainlased ja venelased.[13][14][4]

Esialgu oli linna tegevad Venemaa relvajõud ja 1807. aastal muudeti kindlus relvade laduks ning sõjaväeosade paigutuskohaks, kuid sõjalise ohu hajumise järel likvideeriti ladu 1832. aastal, millega lõpeb ka Akkermani kindluse sõjaline ajalugu.[15] Sadam mängis olulist rolli linna elus, mille kaudu eksporditi peamiselt põllumajandustooted, ja sadamatöölised, kalastajad, viinamarjakasvatajad ja käsitöölised olid linnas levinuimad töökohad.[13] Siiski jäi Akkerman, nii nagu Bessaraabia kubermang üleüldiselt, Venemaa üheks vähearenenud linnaks, kus koole oli vähe, infrastruktuur vähearenenud ja majanduslik tegevus madal.[14] Sajandivahetusel olukord paranes ja kesklinna ehitati hoburaudtee, teater ja gümnaasiumid. Raudtee Chisinau-Akkermani vahel valmis 1914. aastaks ja Odessa-Akkemani vahel 1917. aastal. Oktoobrirevolutsiooni järel haarasid linnas võimu enamlased, kuid linna nõudis endale ka end iseseisvaks kuulutanud Moldova rahvavabariik. Pärast Rumeeniaga liitumist lõi Rumeenia armee enamlased Akkermanist välja ja maailmasõdade vahelise perioodi kuulus linn Rumeenia koosseisu.[4]

Rumeenia võimu ajal, aastatel 1918–1940, sai linn nimeks Cetatea Albă. Märkimisväärse slaavi vähemuse tõttu oli linn üks ukraina kultuurielu keskustest Bugeacis.[1][8] Rumeenia proovis rumeenistada Bessaraabia eripärasid, kuid nägi ka vaeva, et mahajäänud piirkonda arendada. Nende arengute näideteks Bilhorodis on 1930. aastatel ehitatud lennujaam ja uusbütsantsi stiilis ehitatud katedraal. Koolis tutvustati ladina tähestikus kirjutatavat rumeenia keelt, mis oli võõras paljudele, eriti Lõuna-Bessaraabia piirkonnas.[16] Rumeenia aja lõpuks elas Cetatea Albăs 55 000 elanikku.[4]

Teise maailmasõja ajal, 26. juunil 1940, esitas Nõukogude Liit Rumeeniale ultimaatumi, nõudes et rumeenlased loovutaks Bessaraabia, muuhulgas ka Cetatea Albă. Rumeenia loovutas nõutud alad ja 28. juunist võttis linnas võimu Nõukogude Liit. Taastati linna tsaariaegne nimi Akkerman ja linn ühendati Izmajili oblasti koosseisus Ukraina Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi külge. Saksamaa Nõukogude Liitu sissetungi järel taastas sakslaste liitlane Rumeenia Bessaraabias, muuhulgas ka Akkermanis oma võimu, kuid Punaarmee taastas Nõukogude võimu linnas 1944. aastal.[17]

1945. aasta 9. augustil otsustas Nõukogude Liidu Ülemnõukogu Presiidium linna ümber nimetada Bilhorodiks. Kuna linna venekeelne kirjapilt Belgorod oleks võinud tekitada segadust Venemaa koosseisus oleva Belgorodi linnaga, lisati nimele lõppu Dnistrovskõi. Pärast maailmasõda ehitati Bilhorod uuesti üles ja Nõukogude ajal arendati linnas tööstust. Erilist tähelepanu said linna sadam ja kalastamisega seotud tööstus, linnas avati isegi kalastamisele keskenduv kutsekool.[4] Ukraina iseseisvumise järel 1991. aastal on Bilhorodist saanud üks Odessa oblasti keskusi.[18]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 "Bilhorod-Dnistrovskyi". Internet Encyclopedia of Ukraine. Canadian Institute of Ukrainian Studies. 1984. Vaadatud 06.06.2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Belgorod-Dnestrovski". Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. Kd 1. 1968. Lk 316.
  3. ↑ "Bilhorod-Dnistrovskyi". OLKAS. Vaadatud 09.06.2023.
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 "БІЛГОРОД-ДНІСТРОВСЬКИЙ, БІЛГОРОД-ДНІСТРОВСЬКИЙ РАЙОН, ОДЕСЬКА ОБЛАСТЬ". Історія міст і сіл Української РСР. 1962.
  5. ↑ "Bilhorod-Dnistrovskõi". KNAB. Vaadatud 09.06.2023.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 "Tyras - Bilhorod (Akkerman), on the way from the Black Sea to the Baltic Sea". UNESCO. 22.07.2019. Vaadatud 06.06.2023.
  7. ↑ "Про кількість та склад населення Одеської області за підсумками Всеукраїнського перепису населення 2001 року". Державний комітет статистики України. 2004.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 Tikkanen, Amy. "Bilhorod-Dnistrovskyy". Britannica. Vaadatud 07.06.2023.
  9. ↑ "Населення та міграція". Ukraina Statistikaamet. Vaadatud 09.06.2023.
  10. ↑ Eesti Nõukogude Entsüklopeedia VIII. Tallinn: Valgus. 1976. Lk 185.
  11. ↑ SZTETYŁŁO, Z.; BERNHARD, M. L. (1976). "TYRAS (Belgorod Dnestrovskii) Ukraine". The Princeton Encyclopedia of Classical Sites. Vaadatud 07.06.2023.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 Красножон, А.В. (2023). "БІЛГОРОД-ДНІСТРОВСЬКИЙ". Інститут історії України НАН України. Vaadatud 07.06.2023.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 "About the city". Білгород-Дністровська міська рада. 2022. Vaadatud 08.06.2023.
  14. ↑ 14,0 14,1 Haynes, Rebecca (19.03.2020). "Chapter 6: Russian Bessarabia". Moldova: A History (inglise). Bloomsbury Publishing. ISBN 1788318145.
  15. ↑ МАРКЕВИЧ, Александр, toim (2022). "Развернутая историческая справка". Білгород-Дністровська міська рада. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.06.2023. Vaadatud 08.06.2023.
  16. ↑ Haynes, Rebecca (19.03.2020). "Chapter 7: Bessarabia's union with Romania". Moldova: A History (inglise). Bloomsbury Publishing. ISBN 1788318145.
  17. ↑ Haynes, Rebecca (19.03.2020). "Chapter 8: The Second World War and Soviet rule". Moldova: A History (inglise). Bloomsbury Publishing. ISBN 1788318145.
  18. ↑ Orest Subtelny (2000). Ukraine: A History. Toronto: University of Toronto Press.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bilhorod-Dnistrovskõi&oldid=6541374"