Boëthius
| Boëthius | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | ca. 480 |
| Surmaaeg |
524 Pavia (Idagootide kuningriik) |
| Amet | filosoof, kirjanik, tõlkija |
Anicius Manlius Severinus Boëthius [an'iitsius sever'iinus bo'eetius] (480 Rooma – 524 või 525 Pavia) oli kristlik filosoof. Teda on seostatud ka uusplatonismiga.[1]
Elu
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis Roomas väljapaistvas suguvõsas. Paljud tema esivanemad olid olnud konsulid, sealhulgas tema isa Flavius Manlius Boëthius 487. aastal, pärast seda, kui Odoaker oli troonilt tõuganud viimase Lääne-Rooma keisri. Tema suguvõssa oli kuulunud ka keiser Olybrius ja palju Rooma konsuleid.
Ta jäi varakult orvuks. Teda kasvatas rikas kristlasest pärija, suursugusest paganlikust suguvõsast pärinev Quintus Aurelius Memmius Symmachus, kelle tütre Rusticianaga ta hiljem abiellus.
Aastal 510 sai Boëthius konsuliks, kuigi see tiitel enam suurt midagi ei tähendanud. Boëthius oli idagootide kuningriigi ametnik (magister officiorum) ja teenis kuningat Theoderich Suurt ustavalt. Pärast üht tüli Bütsantsi keisri Justinus I kahtlustas kuningas teda koostöös Bütsantsiga. Nimelt pöördus äsja keisriks saanud Justinus I tagasi õigeusu poole ning keisririigis hakati teiste suundade esindajaid tagakiusama. Theoderich, kelle hõimukaaslased olid ariaanid, nägi selles otsest ohtu endale. Kui keiser võttis Rooma paavsti leppimise märgiks suurejoonelislt Konstantinoopolis vastu, kahtlustas kuningas reetmist variandis "üks paavst - üks keiser" ning Roomas läks lahti vana aristokraatia tagakiusamine.[2] Selle tagajärjel laskis kuningas Boëthiuse hukata. Varsti pärast seda hukati tema kasuisa Symmachus.
Siiski jõudsid tema kaks poega veel tema eluajal konsulid olla (522).
Teosed ja pärand
[muuda | muuda lähteteksti]
Boëthiuse tuntuim teos on "Filosoofia lohutus", mille ta tõenäoliselt kirjutas Pavias vangis istudes ja hukkamist oodates.
Boëthius oskas hästi kreeka keelt. Ta võis olla idas õppinud. Ta tahtis kõik Platoni ja Aristotelese teosed ladina keelde tõlkida, kuid enneaegne surm takistas tal seda tegemast. Boëthius jõudis tõlkida mõned Aristotelese loogikaalased teosed, neid osalt kommenteerides ja selgitades. Kuni 12. sajandini jäid need peaaegu ainsateks Aristotelese tekstideks, mis olid ladina keeles saadaval. Katoliiklased teda eriti ei armastanud, sest ta oli uusplatooniline filosoof ja arianismi pooldaja.
Boëthius kirjutas ka kommentaari Porphyriose "Isagogele" milles ta arutab liikide loomust: kas nad eksisteerivad sõltumata sellest, kas keegi nendest mõtleb, või eksisteerivad nad üksnes ideedena. Sellest teosest sai alguse üks keskaja filosoofia suuremaid vaidlusi. Küsimus üldistus üldiste ideede ontoloogilise staatuse küsimuseks ning sai tuntuks universaalideprobleemi nime all.
Boëthiuse huvid olid entsüklopeedilised. Lisaks mainitutele kirjutas ta traktaate süllogismidest, matemaatikast ja muusikast. Talle omistatakse ka mõned traktaadid teoloogiast, kuigi tema kristliku religioossuse sügavuses on kaheldud. Teda on nimetatud viimseks roomlaseks ja esimeseks skolastikuks.
Tema viimane teos "Filosoofia lohutus" tagas tema kuulsuse keskajal ja hiljemgi. Selle tõlkis kuningas Alfred Suur anglosaksi keelde. Hiljem tõlkisid Geoffrey Chaucer ja Elizabeth I selle inglise keelde. Säilinud on palju käsikirju. Raamatut anti palju välja ja tõlgiti kogu Euroopas alates 15. sajandi lõpust. Sellele koostati palju kommentaare ning see osutus üheks mõjukamaks raamatuks Euroopa kultuuris.
Suurt mõju keskaegsele mõtlemisele avaldasid tema mõisted "saatus" ja "ettehoole". Viimane ei ole Boëthiuse järgi sama mis predestinatsioon.
Muusikaalane töö
[muuda | muuda lähteteksti]Boëthius oli sillaks kreeka-rooma ja kristliku muusikakultuuri vahel. Kuigi ta pole vanade autorite õpetuse edastamisel kõiges päris täpne, olid tema kirjutised terve keskaja vältel muusikaõpetuses kõige autoriteetsemateks eeskujudeks. Seega pani ta sisuliselt aluse hilisemale Euroopa muusikateooriale.[3]