Budasus

Budasus ehk budaloomus (sanskriti keeles buddhatā, buddhatva; tiibeti keeles sangs rgyas nyid; hiina keeles 佛性 foxing; jaapani keeles busshō) on budismis mõiste, mis võib tähistada virgunud seisundit, kõigile olenditele omast võimet saada budaks või kõikjal olevat üldist printsiipi või välja.

Mõiste kujunemine

Varabudismis mõisteti budasuse all olekut, mis on omane ainult Buddhale ja eristab teda kõigist teistest olenditest, ka arhatitest. Budasuse avalduseks on kindlad sisemised ja välised omadused.

Budade paljususe idee tõi endaga kaasa idee budaloomusest ehk budasusest, mis on omane kõigile budadele ja avaldub neis kõigis. Mahajaanas kujunes selle alusel välja igavene ja kõikjalviibiv printsiip või omadus, loomus või olemus, mis võib avalduda mitmesuguste kehastustena, inimestena või muude olenditena. Arenes välja idee, et budaloomus on omane kõigile olendeile.

Mahajaana koolkondades, eriti chan’is, võib budasus tähendada kõigile olenditele sisemiselt omast võimet saada budaks, olles seega teataval määral tathāgatagarbha sünonüüm.

Buda loode

Tathāgatagarbha (sanskriti keeles ‘nõndaläinu üsk, nõndaläinu loode’; tiibeti keeles de bzhin gshegs pa’i snying po; hiina keeles 如來藏 rulai zang; jaapani keeles nyoraizō) on mahajaanas mõiste, mis kõige üldisemalt tähendab kõikidele olenditele sisemiselt omast võimet saada budaks. Tathāgatagarbha teooria järgi on kõikidel olenditel algusest peale täielikult virgunud loomus, mis saab aga avalduda alles siis, kui seda varjutavad meeleplekid ja muud takistused on kõrvaldatud. Senikaua on see olemas vaid avanemata võimalusena nagu loode emaihus.

Erinevates tekstides ja koolkondades on tathāgatagarbhat tõlgendatud mõnevõrra erinevalt. Ühtedes võrdsustatakse see tühjuse kategooriaga, rõhutades, et budasus ongi kõikide seadmuste olemuslik tühjus. Teistes räägitakse tathāgatagarbhast kui tegelikult olemasolevast kõikeläbivast ja kõikjalviibivast olemusest. Mõlema seisukoha järgi on kujustamine ja mõistmine need, mis viivad tathāgatagarbha avaldumiseni ja arenemiseni tõeliseks budasuseks.

Joogatšaaras ehk Vidžnjaanavaadas mõistetakse tathāgatagarbhat kohati ālayavijñāna ehk "ait-teadvuse" sünonüümina, mis sisaldab ‘kõige oleva seemneid’ (sanskriti keeles sarvabījaka), sealhulgas ka võimet ja võimalust saavutada budasus.

Tathāgatagarbha teooria põhitekstiks on Sthiramati (6. saj) «Aardeühenduse jaotus» (Ratnagotravibhāga). On olemas ka mahajaana suutra Tathāgatagarbha-sūtra, mis on tervikuna säilinud ainult tiibeti- ja hiinakeelses tõlkes.

Kõik ongi buda

6. sajandil Hiinas kujunenud tiantai koolkonnas jõuti Lootossuutra tõlgendustele tuginedes veendumusele, et igaühel, kõigil olenditel on budaloomus, igaüks võib saada budaks. Veelgi enam, kogu kõiksus on budaloomusega väestatud, kõik toimuv on budaloomuse ilmnemine. Budaloomus on ka mägedel ja jõgedel, kuni tolmukübemete ja rohulibledeni välja.

 Pikemalt artiklis Tiantai

Viited

Käesolevas artiklis on kasutatud "Ida mõtteloo leksikoni" materjale.