Genova vabariik

Genova
	Koordinaadid: 44° 24′ N, 8° 56′ E

	Repubblica di Genova; Repúbrica de Zêna; Genova vabariik 1005–1815
	Lipp Vapp
	Genova ja selle laevastik, Christoforo de Grassi järgi (1597. aasta koopia, 1481. aasta joonistuse järgi); Galata Museo del Mare, Genova
Valitsusvorm	oligarhiline vabariik
Pealinn	Genova
Religioon	katoliiklus
Peamised keeled	liguuria, ladina, itaalia
Rahaühik	Genovino

Genova vabariik (itaalia: Repubblica di Genova, liguuria: Repúbrica de Zêna) oli sõltumatu riik aastatel 1005–1797 Liguurias Itaalia looderannikul, hõlmates Korsikat aastatel 1347–1768 ja arvukalt muid territooriume Vahemerel. See algas, kui Genova sai Regnum Italicumi omavalitsusega kommuuniks, ja lõppes, kui see vallutati Prantsusmaa Esimese Vabariigi poolt Napoleoni juhtimisel ja asendati Liguuria vabariigiga. Korsika loovutati Versailles' lepinguga aastal 1768. Liguuria vabariik annekteeriti Prantsuse esimese keisririigi poolt 1805. aastal ja selle taastamine kuulutati lühikeseks ajaks välja 1814. aastal pärast Napoleoni kaotust, kuid annekteeriti lõpuks Sardiinia kuningriigi poolt 1815. aastal.

Enne 1100. aastat kujunes Genovast sõltumatu linnriik, üks arvukatest Itaalia linnriikidest sel perioodil. Nimeliselt oli Saksa-Rooma keiser ülemisandaks ja Genova piiskop oli linna president; siiski omasid tegelikku võimu arvukad "konsulid", kelle igal aastal valis rahvakoosolek. Genova oli üks niinimetatud merevabariikidest (Repubbliche Marinare), üheskoos Veneetsia, Pisa ja Amalfiga, ning kaubandus, laevaehitus ja pangandus aitasid toetada üht suurimat ja võimsaimat laevastikku Vahemerel. Adorno, Fregoso ja teised väiksemad kaupmeheperekonnad võitlesid kõik võimu eest selles vabariigis, kuna konsulite võim võimaldas igal perekonnal saada rikkust ja võimu linnas. Genova vabariik laienes üle tänapäevase Liguuria ja Piemonte, Sardiinia, Korsika, Nice'i ja omas tegelikult täielikku kontrolli Türreeni mere üle. Seoses Genova osavõtuga Ristisõdadest loodi Genova kolooniad Lähis-Idas, Egeuse merel, Sitsiilias ja Põhja-Aafrikas.

Ülevaade

Ristisõdijate riikide kokkuvarisemine korvas Genova liitu Bütsantsiga. Kui Veneetsia suhted Bütsantsiga olid ajutiselt häiritud Neljanda ristisõja ja selle järelkajadega, oli Genova võimeline oma positsiooni parandama. Genova kasutas ära võimaluse laieneda Mustale merele ja Krimmi poolsaarele. Sisevaen võimsate perekondade, Grimaldi ja Fieschi, Doria, Spinola ja teiste vahel põhjustasid palju häireid, kuid üldiselt juhiti vabariiki kui äriettevõtet. Aastatel 1218–1220 teenis Genovat gvelfist podestà Rambertino Buvalelli, kes tõi arvatavasti oksitaani kirjanduse linna, mis võis varsti kiidelda selliste trubaduuridega, nagu Jacme Grils, Lanfranc Cigala ja Bonifaci Calvo. Genova poliitiline haripunkt tuli võiduga Pisa vabariigi üle Meloria merelahingus aastal 1284 ja ajutise võiduga oma rivaali, Veneetsia üle Curzola merelahingus aastal 1298.

Kuid õitseng ei jäänud kestma. Kuldhord vallutas Genovalt Krimmis Kaffa ning 1347. aastal jõudis Genova kaubapunktist Kaffast (Theodosia) Krimmi poolsaarelt Mustas meres Euroopasse must surm. Mongolite riigi killustamise järel katkes ka transiit mööda Siiditeed. Pärast majanduse ja rahvastiku kokkuvarisemist võttis Genova omaks Veneetsia valitsemismudeli ning eesistujaks sai doodž (vaata Genova doodž). Sõjad Veneetsiaga jätkusid, ja Chioggia sõda (1378–1381) – kus Genoval peaaegu õnnestus Veneetsia otsustavalt alistada – lõppes Veneetsia ülemvõimu taastamisega Aadria merel. 1390. aastal algatas Genova prantslaste abiga ristisõja berberi piraatide vastu ja piiras Mahdiat. Kuigi seda ei ole hästi uuritud, näib 15. sajand olevat Genova jaoks tormiline aeg. Pärast Prantsuse ülemvõimu aastatel 1394–1409 läks Genova Milano Viscontide valitsemise alla. Genova kaotas Sardiinia Aragónile, Korsika sisemässule ning Lähis-Ida, Ida-Euroopa ja Väike-Aasia kolooniad türklaste Osmanite riigile.

Genova suutis oma positsiooni stabiliseerida 16. sajandisse jõudes, eriti tänu Andrea Doria jõupingutustele, kes rajas aastal 1528 uue põhiseaduse, tehes Genova Hispaania impeeriumi satelliidiks. Sellele järgnenud majandusliku elavnemisega kogusid paljud aristokraatlikud Genova perekonnad, nagu Balbi, Doria, Grimaldi, Pallavicini ja Serra, tohutu varanduse. Felipe Fernández-Armesto ja teiste järgi tavad, mida Genova Vahemerel arendas (nagu varaorjus), olid olulised Uue Maailma uurimisel ja hõlvamisel. Christoph Kolumbus näiteks oli Genovast pärit ja annetas kümnendiku oma sissetulekust Ameerika avastamisest Hispaaniale Banco di San Giorgiole Genovas, et leevendada toidu maksustamist.

Genova tippajal 16. sajandil meelitas linn paljusid kunstnikke, sealhulgas Peter Paul Rubens, Michelangelo Caravaggio ja Anthonis van Dyck. Arhitekt Galeazzo Alessi (1512–1572) projekteeris paljud linna suurepärastest paleedest, nagu tegi seda hiljem ka Bartolomeo Bianco (1590–1657), Genova ülikooli projekteerija. Mitmed Genova barokk- ja rokokookunstnikud asusid mujale ja mitmed kohalikud kunstnikud said silmapaistvaks.

Territooriumid

Kui Genova vabariik 11. sajandi algul loodi, koosnes see Genova linnast ja ümbritsevatest aladest. Kui linna äri kasvas, kasvas ka vabariigi territoorium. Aastal 1015 oli kogu Liguuria Genova vabariigi osa. Pärast Esimest ristisõda aastal 1098 omandas Genova asulaid Süürias. Enamus neist kaotati Saladini kampaaniate ajal. Aastal 1261 sai Smürna linn Genova territooriumiks. Aastal 1255 rajas Genova Kaffa koloonia Krimmi poolsaarel. Järgnenud aastatel rajas Genova Krimmi lõunarannikul Soldaia, Cherco ja Cembalo kolooniad. Aastal 1275 anti Chíose ja Sámose saared Bütsantsi poolt Genovale. Ajavahemikus 1316–1332 rajas Genova Mustast merest ida pool asuva Aasovi mere põhjakaldal La Tana ja Musta mere lõunakaldal Samsuni kolooniad. Aastal 1355 anti Lesbos Genovale. 14. sajandi lõpus loodi Samastro koloonia Mustal merel ja Küpros anti vabariigile. Sel ajal kontrollis Genova vabariik ka ühte Bütsantsi pealinna Konstantinoopoli kvartalit ja Trapezundi keisririigi pealinna Trapesundi. Enamik Genova territooriume vallutati Osmanite riigi poolt 15. sajandil.

Muud territooriumid väljaspool Itaaliat

Logudoro giudicato (Sardiinia saar) 1259–1325
Põhja-Egeuse merevaldused keskusega Chíose saarel 1261–1566
Krimmi poolsaare lõunaranniku valdused Gazaria 1266–1475 (kaotati Osmanite riigile, Kefe ejalett)
Korsika saar 1284–1768

Ajalugu

Tõus

Vabariik tekkis 11. sajandi alguses, kui Genova sai Saksa-Rooma keisri ja Itaalia kuninga valitsetavas riigis Regnum Italicumi omavalitsusega kommuuniks. Sel ajal ründasid muslimitest rüüstajad rannikulinnu Türreeni mere ääres. Muslimid rüüstasid Pisat aastal 1004 ning aastal 1015 laiendasid nad rünnakuid, rüüstates Lunit, kusjuures Dénia taifa emiir Mujahid al-Siqlabi ründas 125 alusest koosneva laevastikuga Sardiiniat. Aastal 1016 Genova ja Pisa liitlasväed kaitsesid Sardiiniat. Aastal 1066 puhkes Genova ja Pisa vahel sõda – võib-olla Sardiinia kontrollimise pärast. Aastal 1087 ründasid Genova ja Pisa laevastikud Huguccio juhtimisel ning koos Amalfi, Salerno ja Gaeta vägedega Põhja-Aafrikas Fatimiidide kalifaadi pealinna Mahdiat. Rünnak, mida toetas paavst Victor III, sai tuntuks kui Mahdia kampaania. Ründajad vallutasid linna, kuid ei suutnud seda araablaste vägede vastu kaitsta. Pärast araablaste laevastiku põletamist linna sadamas Genova ja Pisa väed taandusid. Kuid araablaste laevastiku hävitamine andis kontrolli Vahemere lääneosas Genovale, Veneetsiale ja Pisale. See võimaldas Lääne-Euroopal varustada Esimese ristisõja (1096–1099) vägesid mere kaudu. Aastal 1092 ründasid Genova ja Pisa koostöös Leóni ja Kastiilia valitseja kuningas Alfonso VI-ga muslimite Valencia taifat; nad piirasid edutult ka Tortosat, kui neid toetasid Aragóni kuninga Sancho Ramíreze väed. Oma esimestel sajanditel oli Genova tähtis kaubalinn ja selle võim hakkas kasvama.

Genova hakkas laienema Esimese ristisõja ajal. Aastal 1097 läksid Grenoble'i piiskop Hugues de Châteauneuf ja Orange'i piiskop Guillaume I Genovasse ja jutlustasid San Siro kirikus vägede kogumisest Esimesse ristisõtta. Sel ajal oli linna rahvaarv umbes 10 000. 12 galeeri, üks laev ja 1200 sõdurit Genovast ühinesid ristisõjaga. Genova väed, mida juhtisid aadlimehed de Insula ja Avvocato, heiskasid purjed juulis 1097. Genova laevastik transportis ja pakkus meretoetust ristisõdijatele, peamiselt Antiookia piiramise ajal aastal 1098, kui Genova laevastik blokeeris linna, samas kui väed pakkusid toetust piiramise ajal. Jeruusalemma piiramisel aastal 1099 tegutsesid Genova amburid Guglielmo Embriaco juhtimisel toetusüksustena linna kaitsjate vastu.

Pärast Antiookia vallutamist 3. mail 1098 sepistas Genova liidu Taranto Bohemundiga, kellest sai Antiookia vürstiriigi valitseja. Selle tulemusel andis ta neile Antiookias peakorteri, San Giovanni kiriku ja 30 maja. 6. mail 1098 naasis osa Genova armeest Genovasse Ristija Johannese säilmetega, mis olid antud Genova vabariigile, kui osa nende tasust Esimeses ristisõjas osutatud sõjalise toetuse eest. Palju Lähis-Ida asulaid anti Genovale, samuti soodsaid kaubanduslepinguid. Genova sepistas hiljem liidu Jeruusalemma kuninga Baudouin I-ga (valitses 1100–1118). Liidu kindlustamiseks andis Baudouin Genovale ühe kolmandiku Arsufi isandkonnast, ühe kolmandiku Caesareast ja ühe kolmandiku Akkost ja selle sadama sissetulekust. Lisaks pidi Genova vabariik saama igal aastal 300 besanti ja ühe kolmandiku Baudouini vallutustest iga kord, kui 50 või rohkem Genova sõdurit ühines tema vägedega. Vabariigi roll merejõuna piirkonnas tagas palju soodsaid kaubanduslepinguid Genova kaupmeestele. Nad hakkasid kontrollima suurt osa Bütsantsi, Tripoli, Antiookia, Armeenia ja Egiptuse kaubandusest. Kuigi Genova säilitas vabakaubanduse õigused Egiptuses ja Süürias, kaotas ta mõned oma valdused pärast Saladini kampaaniaid nendel aladel 12. sajandi lõpul.

Aastal 1147 võttis Genova osa Almería piiramisest, aidates Alfonso VII-l linna muslimitelt tagasi vallutada. Pärast vallutust andis vabariik oma kolmandiku linnast rendile ühele oma kodanikule, Ottone di Bonvillanole, kes vandus vabariigile truudust ja lubas linna kogu aeg 300 mehega kaitsta. See näitab, kuidas Genova varajased jõupingutused oma mõju laiendamiseks olid seotud läänistamisega eraisikutele ja ülemere territooriumite kaudselt kontrollimisega, mitte läbi vabariigi halduse.

11. ja eriti 12. sajandi jooksul muutus Genova domineerivaks merejõuks Vahemere lääneosas, kui tema kunagised rivaalid Pisa ja Amalfi tähtsust kaotasid. Genoval (koos Veneetsiaga) õnnestus saavutada sel ajal keskne positsioon Vahemere orjakaubanduses. See jättis vabariigile ainult ühe suure rivaali Vahemerel: Veneetsia.

Genova ristisõdijad tõid Levantist koju rohelisest klaasist pokaali, mida genovalased pikka aega Pühaks Graaliks pidasid. Mitte kõik Genova kaubad ei olnud nii kahjutud, kui keskaegne Genova muutus suureks tegijaks orjakaubanduses.

13. ja 14. sajand

Genova ja Veneetsia äriline ja kultuuriline rivaliteet mängiti läbi 13. sajandil. Veneetsia mängis tähtsat rolli Neljandas ristisõjas, suunates "Ladina" energia oma endise patrooni ja nüüdse kaubandusrivaali Konstantinoopoli hävitamisele. Veneetsia toetus äsjaloodud Ladina keisririigile tähendas, et Veneetsia kaubandusõigused jõustusid ja Veneetsia saavutas kontrolli suure osa kaubanduse üle Vahemere idaosas. Genova vabariik, et taastada kaubanduskontroll, asus liitu Nikaia keisri Michael VIII Palaiologosega, kes tahtis Konstantinoopoli tagasivallutamisega Bütsantsi taastada. Märtsis 1261 sõlmiti liiduleping Nymphaionis. 25. juulil 1261 vallutasid Nikaia väed Alexios Strategopoulose juhtimisel Konstantinoopoli tagasi. Seetõttu kaldus vaekauss Genova suunas, kes oli saanud vabakaubanduse õigused Ladina keisririigis; Genova kaupmeeste käes oleva kaubanduskontrolli kõrval omandas Genova sadamaid ja vahejaamu paljudel saartel ja asundustes Egeuse mere ääres. Chíose ja Lesbose saared muutusid Genova kaubajaamadeks, samuti Smürna linn (İzmir).

Genova ja Pisa olid ainsad riigid, kes said kaubandusõigusi Mustal merel. Samal sajandil vallutas vabariik palju asundusi Krimmi poolsaarel, kus rajati Genova koloonia Kaffa. Liit taastatud Bütsantsiga suurendas Genova rikkust ja võimu ning samaaegselt kahandas Veneetsia ja Pisa äri. Bütsants andis enamuse vabakaubanduse õigustest Genovale. Aastal 1282 püüdis Pisa saavutada Korsika kaubandus- ja halduskontrolli, pärast seda, kui oli kutsutud toetama kohtunik Sinucellot, kes mässas Genova vastu. Augustis 1282 blokeeris osa Genova laevastikust Pisa äri Arno jõe ääres. 1283. aasta jooksul tegid nii Genova kui ka Pisa ettevalmistusi sõjaks. Genova ehitas 120 galeeri, millest 60 kuulusid vabariigile, samas ülejäänud 60 galeeri renditi üksikisikutele. Värvati rohkem kui 15 000 palgasõdurit. Pisa laevastik vältis võitlust ja püüdis Genova laevastikku 1283. aastal välja kurnata. 5. augustil 1284 alistas Genova laevastik, mis koosnes 93 laevast ja mida juhtisid Oberto Doria ja Benedetto Zaccaria, Meloria merelahingus Pisa laevastiku, mis koosnes 72 laevast ja mida juhtisid Alberto Morosini ja Ugolino della Gherardesca. Genova vallutas 30 Pisa laeva ja uputas 7. Umbes 8000 pisalast tapeti lahingus, rohkem kui pooled Pisa vägedest, mida oli kokku umbes 14 000 meest. Pisa, mis ei taastunud merekonkurendina kunagi täielikult, kaotus põhjustas Korsika kaubanduskontrolli saavutamise Genova poolt. Sardiinia Sassari linn, mis oli olnud Pisa kontrolli all, muutus kommuuniks, mida kontrollis Genova. Sardiinia kontrollimine ei läinud siiski püsivalt Genovale: Aragóni Napoli kuningad vaidlustasid kontrolli ja ei nõustunud sellega 15. sajandini.

Genova kaupmehed pressisid lõuna poole, Sitsiilia saarele ja muslimite Põhja-Aafrikasse, kus Genova rajas kaubanduskolooniad, taotledes läbi Sahara toodavat kulda ja rajades Atlandil kaubapunkte isegi nii kaugel kui Salé ja Safi. Aastal 1283 tõusis Sitsiilia kuningriigi rahvas üles Anjou dünastia võimu vastu. Mäss sai tuntuks kui Sitsiilia vesprid. Tulemusena rajati kuningriigis Aragóni võim. Genovale, kes Aragóni toetas, anti Sitsiilia kuningriigis vabakaubanduse ja väljaveo õigused. Genova pankurid lõikasid ka kasu Sitsiilia uuele aadlile antud laenudelt. Korsika annekteeriti ametlikult aastal 1347.

Genova kaubandus oli kuulus oma karusnahkade, orjade ja viljakaubanduse poolest, mida tarniti Krimmist ja tänapäeva Lõuna-Ukraina aladelt, kus valitses muslimiusu üle võtnud tatarlaste Kuldhord. 1266. aastal pärast Kuldhordi poolt Krimmi vallutamist olid nad võimaldanud kaubandustegevuse jätkamist genovalastel Kaffas ja genovalastel ja veneetslastel La Tanas. Kaupmehed ehitasid linnades kaubahooned ja kindlustused ning mongolite-tatarlaste poolt Ida-Euroopas ja Aasias võetud orjad vahetasid omanikku. Veneetsia kaupmehed olid aga spetsialiseerunud peenemetele ja kõrgema väärtusega kaupadele nagu vürtsid. Genova oli kaugelt rohkem, kui kaubajaam narkootikumidele ja vürtsidele idast: oluliseks majanduse mootoriks oli siidkanga kudumine imporditud niidist, jälgides Bütsantsi ja Sassaniidide siidi sümmeetrilist stiili.

1343. aastal vallutati paavst Clemens VI poolt välja kuulutatud Smyrna ristisõdades (1343–1351) koos Hospitaliitidega, Veneetsia, Küprose, Dauphiné liitlastega osmanitelt Smyrna, Väike-Aasia läänerannikul.

Langus

14. sajandi keskel vallutas Kuldhord Genovalt Krimmis Kaffa ja Kuldhordi khaan Džanibek-khaan keelustas kaubanduse kristlastele mööda Siiditeed, 1347. aastal jõudis Genova kaubapunktist Kaffast (Theodosia) Krimmi poolsaarelt Mustas meres Euroopasse must surm.

Majanduslanguse tulemusena Euroopas 14. sajandi lõpul, samuti pika sõja tõttu Veneetsiaga, mis kulmineerus kaotusega Chioggia juures (1380), algas Genova allakäik. See pöördeline sõda Veneetsiaga sai nimeks Chioggia sõda otsustava lahingu järgi, mille Genova Veneetsiale kaotas. Enne Chioggia sõda, mis kestis aastatel 1379–1381, nautis Genova mereülemvõimu, mis oli tema võimu ja seisundi allikas Põhja-Itaalias. Genova kaotus jättis Genova ilma selle mereülemvõimust, tõukas ta eemale Vahemere idaosa turgudelt ja algatas linnriigi languse. Kasvav Osmanite võim lõikas ära ka Genova kaebaturud Egeuse merel ja Musta mere kaubandus kahanes.

1450. ja 1460. aastatel muutus vabariik etturiks Prantsusmaa kuningriigi ja Aragóni krooni vahelistes võitlustes võimu ja mõju eest Itaalias. Alfonso V ohu ees andis Genova doodž aastal 1458 vabariigi üle Prantsuse kuningale, muutes selle Genova hertsogkonnaks Prantsuse kuningliku kuberneri Jean II de Lorraine'i kontrolli all. Siiski mässas Genova Milano toetusel ja vabariik taastati aastal 1461. Siis vahetas Milano pooli, vallutas aastal 1464 Genova ja valitses seda Prantsuse krooni läänina. Christoph Kolumbus sündis Genovas sel perioodil, kuid tegi karjääri mujal. Genovat okupeeriti sel perioodil prantslaste või Milano poolt palju kordi. Aastatel 1499–1528 jõudis vabariik madalseisu, olles peaaegu pideva Prantsuse okupatsiooni all. Hispaanlased, koos kohalike liitlaste, "vana aadliga", juurdusid mägikindlustesse Genova taga, vallutasid linna 30. mail 1522 ja allutasid linna halastamatule röövile. Kui suuradmiral Andrea Doria võimsast Doria perekonnast asus liitu Saksa-Rooma keiser Karl V-ga prantslaste tõrjumiseks ja Genova sõltumatuse taastamiseks, avanesid uuenenud väljavaated: 1528 tähistab esimest laenu Genova pankadelt Karl V-le.

Genova pankurite kuldajastu

Seejärel läbis Genova Hispaania impeeriumi noorema partnerina midagi taassünni taolist, kui Genova pankurid rahastasid eelkõige paljusid Hispaania krooni välispüüdlusi oma kontorist Sevillas. Fernand Braudel kutsus perioodi 1557–1627 isegi "Genova ajastuks", "valitsemisest, mis oli nii mõistlik ja kogenud, et ajaloolased pikka aega seda ei märganud", kuigi tänapäeva külastaja, möödudes hiilgavatest maneristlikest ja baroksetest paleefassaadidest piki Genova Strada Novat (nüüd Via Garibaldi) või via Balbit, ei suuda märgata, et seal oli olnud silmatorkav rikkus, mis tegelikult ei olnud Genova oma, vaid koondus kitsa ringi pankurite-finantsistide, tõeliste "riskikapitalistide" kätte. Genova kaubandus jäi siiski väga sõltuvaks Vahemere mereteede kontrollist ja Chíose kaotus Osmanite riigile (1566) tabas raske löögina.

Genova pangakonsortsiumile avanemine oli Felipe II jaoks riiklik pankrot aastal 1557, mis paiskas Saksa pangamajad kaosesse ja lõpetas Fuggerite valitsemise Hispaania rahastajatena. Genova pankurid pakkusid välja paindliku krediidi ja pideva sissetulekuga kohmaka Habsburgi süsteemi. Vastutasuks viidi vähem usaldusväärsed Ameerika hõbeda saadetised kiiresti Sevillast Genovasse, et pakkuda kapitali edasisteks ettevõtmisteks. Näiteks Genova pankur Ambrogio Spinola kogus ja juhtis ise armeed, mis võitles Kaheksakümneaastases sõjas Hollandis 17. sajandi algul. Hispaania langus 17. sajandil tõi kaasa ka uue Genova languse ja Hispaania krooni sagedased pankrotid hävitasid eriti palju Genova kaupmehekodasid. Aastal 1684 pommitati linna Prantsuse laevastiku poolt karistuseks liidu eest Hispaaniaga.

Katk tappis poole Genova elanikest aastatel 1656–1657. Mais 1625 aeti vabariiki tunginud Prantsuse-Savoia armee Hispaania ja Genova ühendarmee poolt edukalt välja. Mais 1684, karistusena Genova toetuse eest Hispaaniale, pommitati linna Prantsuse laevastiku poolt, linnale sadas umbes 13 000 kahurikuuli.

18. sajand

Genova aeglane langus jätkus 18. sajandil. Aastal 1742 kaotati viimane Genova valdus Vahemeres – Tabarka saarkindlus, Tunise beile.

Genova ei soovinud astuda aastal 1745 Austria pärilussõtta. Genova toetas Bourbonide Prantsusmaad ja Hispaaniat, et vältida oma surmavaenlase Sardiinia kuningriigi poolt Finale Ligure margi annekteerimist, mis oleks vabariigi pooleks lõiganud. See otsus tõi kaasa rea õnnetusi – alistumise austerlastele 6. septembril 1746 ja linna okupeerimise. Detsembris 1746 oli suur rahvaülestõus, millele andis tõuke poiss nimega Giovan Battista Perasso, kes sai hüüdnimeks Balilla, kes viskas kivi Austria ametniku pihta ja muutus järgnevatele põlvkondadele rahvuskangelaseks. Austerlased aeti minema, kuid nad tulid edutuks Genova piiramiseks aastal 1747 tagasi. Vähemalt säilitas Genova Aacheni rahuga Finale. Suutmata säilitada oma võimu Korsikal, kus aastal 1755 kuulutati välja mässuline Korsika vabariik, oli Genova sunnitud aastal 1768 mässu tõttu nõude Korsika Prantsusmaale maha müüma ja nii loovutati Korsika 1768. aasta Versailles' lepinguga.

1780. aastatel leidis aset majanduslik elavnemine.

Prantsuse satelliit

1797. aastal okupeeris vabariigi Prantsuse revolutsiooniarmee Napoleon Bonaparte'i juhtimisel, kes kukutas vana eliidi, kes oli valitsenud linna kogu selle ajaloo jooksul, ja asendas selle rahvavabariigiga, mis tuntud kui Liguuria vabariik, Napoleoni Prantsusmaa valvsa pilgu all. Pärast Bonaparte'i võimuvõtmist Prantsusmaal võeti vastu palju konservatiivsem põhiseadus, kuid Liguuria vabariigi elu oli lühike – aastal 1805 annekteeriti see Prantsusmaa poolt ning muudeti Apennins', Gênesi ja Montenotte'i departemangudeks. Pärast linna vallutamist Briti vägede poolt 17.–22. aprillil 1814 kuulutas kohalik eliit Briti agendi Lord William Bentinck julgustamisel välja vana vabariigi taastamise, kuid Viini kongress otsustas, et Genova tuleb anda Sardiinia kuningriigile. Briti väed surusid vabariigi detsembris 1814 maha, kuid evakueerusid siis Genovast, mille Sardiinia annekteeris 3. jaanuaril 1815.

Vaata ka

Välislingid