Mendeli seadused
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2008) |
Mendeli seadused ehk Mendeli reeglid ehk Mendeli pärandumisseadused ehk Mendeli pärilikkusseadused on organismide tunnuste pärandumise seadused geneetikas.
Mendeli seadused avastas 1860. aastatel loodusteadusest huvituv augustiini munk Gregor Mendel, kes tegi ristamiskatseid hernetaimedega, ning sõnastas need 1865. aastal Brunni (praegu Brno) Looduslooseltsi toimetistes ilmunud artiklis "Versuche mit Pflanzenhybriden", mis jäi esialgu suurema tähelepanuta. Alles 1900. aasta paiku kinnitati neid teedrajavaid tulemusi, need seostati kromosoomiteooriaga ja nad lülitusid klassikalise geneetika põhiteadmiste hulka.
Esimene Mendeli seadus ehk ühetaolisusseadus
[muuda | muuda lähteteksti]Ristates kahte homosügootset isendit (vanempõlvkond; P), on esimene järglaspõlvkonna (F1) isendid geneetiliselt sarnased (ühesugused).
Teine Mendeli seadus ehk lahknemisseadus
[muuda | muuda lähteteksti]Ristates erinevaid heterosügoote, tekib järglaspõlvkonnas tunnuse avaldumisel genotüübiline ja fenotüübiline lahknemine. Domineerimise korral (üks alleel surub teise alleeli maha) on F2-põlvkonnas kolmveerand järglastest dominantse tunnusevariandiga, veerand retsessiivse tunnusevariandiga (fenotüübiline lahknemissuhe 3:1 ja genotüübiline lahknemissuhe 1:2:1). Kodomineerimise korral on fenotüübiline lahknemine 1:2:1. Sama lahknemissuhe kehtib ka semidomineerimise (ehk intermediaalsuse) korral. Kodomineerimuse puhul on heterosügootide fenotüübis mõlema vanema tunnusevariant (nt AB0-veresüsteemi puhul AB-vererühm). Intermediaalsuse puhul on heterosügootide fenotüübiks mõlema vanema vahepealne tunnusevariant (nt roosaõielised lõvilõuad, kui vanemad on punase- ja valgeõielised).
Kolmas seadus ehk sõltumatusseadus ehk sõltumatu lahknemise seadus ehk vaba kombineerumise seadus
[muuda | muuda lähteteksti]Kaks tunnust (geeni) päranduvad üksteisest sõltumatult. Seadus kehtib ainult sel juhul, kui geenid, mis vastutavad tunnuse kujunemise eest, ei ole aheldunud. Kui geenid kujundavad ühte tunnust, võib tekkida uusi tunnusevariante (fenotüüpe), mida vanempõlvkonnal ei esine.