Moldova

See artikkel räägib riigist; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Moldova (täpsustus)

---

Moldova Vabariik rumeenia Republica Moldova
Moldova lipp Moldova vapp
Juhtlause	Limba Noastra-i o Comoara (Meie keel on aare)
Riigihümn	Limba noastră
Pealinn	Chișinău
Pindala	33 844 km²
Riigikeel	rumeenia
Rahvaarv	2 603 813 (1.01.2022)
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Maia Sandu
Peaminister	Dorin Recean
Iseseisvus	27. august 1991
SKT	8,128 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	2290 $ (2017)
Valuuta	Moldova leu (MDL)
Ajavöönd	maailmaaeg +2
Tippdomeen	.md
ROK-i kood	MDA
Telefonikood	373

Moldova (ametlik nimi Moldova Vabariik, rumeenia keeles Republica Moldova, vanemas kirjapildis ka Moldaavia) on merepiirita riik Ida-Euroopas. Valdavalt rumeeniakeelne ja õigeusku Moldova piirneb põhjast, idast ja lõunast Ukrainaga ja läänes lahutab Moldovat Rumeeniast Pruti jõgi. Moldova territooriumil Dnestri vasakkaldal paikneb ka end iseseisvaks kuulutanud rahvusvaheliselt tunnustamata Transnistria. Moldova pealinn ja suurim keskus on Chișinău, kokku elab Moldova riigi ametlikes piires ligi 3 miljonit elanikku. Moldova majandus on suures osas põllumajanduslik ja hoolimata viimaste aastate edusammudest on Moldova üks vaesemaid riike Euroopas.

Tänapäevane Moldova riik on tekkinud ajaloolise Bessaraabia aladel ja välja arenenud 20. sajandil, mille jooksul oli Moldova nii Rumeenia osa kui ka Nõukogude Liidu liiduvabariik. Iseseisvuse Nõukogude Liidust kuulutas Moldova välja 27. augustil 1991 pärast augustiputši. Omariikluse saavutanud Moldova on üles ehitanud neutraalse ja parlamentaarse vabariigi, mis osaleb mitme rahvusvahelise organisatsiooni (sh ka ÜRO, WTO ja OSCE) tegevuses.

Loodus

Pinnamood

Moldova asub Ida-Euroopa lauskmaa edelaosas. Riigi põhjaosa iseloomustab künklik tasandik, mis läheb risti läbi riigi loodest kagusse. Metsaga on kaetud 12% Moldova pindalast. Moldova lehtmetsad asuvad peamiselt riigi keskosas. Tuntuim neist on künklik Codru mets, kus on ka Moldova kõrgeim tipp, 430 meetri kõrgune Bălănești mägi. Maa lõunaosa iseloomustab madal stepilaadne Bugeaci tasandik, mis on kaetud uurete ja kuristikkudega.

Moldova keskmine kõrgus merepinnast on 139 meetrit, kuid Codru metsas on keskmine kõrgus keskmiselt 350–400 m. Dnestri paremal kaldal Ida-Moldovas asub kõrgustik, mille kõrgeim tipp on 231 meetri kõrgune Dealul Vădeni küngas. Riigi kõige madalam koht on Dnestri ääres ja ulatub 2 meetrit meretasemest.

Veekogud

Moldovas on kokku üle 3000 jõe, millest kümme on üle 100 kilomeetri pikad. Kõige olulisemad jõed on Dnestr (Moldovas 657 km) ja Prut (695 km). Suuremad jõed on veel Răut (286 km), Cogâlnic (243 km), Bîc (155 km) ja Botna (152 km). Moldovas on umbes 60 looduslikku järve ja 3000 veehoidlat. Moldova suurimad järved on Beleu, Dracele ja Rotunda. Moldova mageveevaru moodustab umbes 2200 looduslikku allikat.

Moldoval merepiiri ei ole, kuigi Musta mere Dnestri lahest jääb riigil puudu vaid mõni kilomeeter. See-eest pääseb Moldova Mustale merele ligi Giurgiulești sadama kaudu Doonaul, millele ligipääsu võimaldas Moldovale alade vahetus Ukrainaga 1999. aastal. Ukraina oli valmis loovutama 450-meetrise lõigu Doonau kaldal, saades see-eest Moldovalt alasid Odessa läheduses. Kuigi Doonau jõgi voolab läbi Rumeenia ja Ukraina territooriumi, on jõgi laevatatav ning mõlemad riigid on võimaldanud Moldoval ligipääsu merekaubandusele.

Kliima

Moldova kliima on mõõdukalt kontinentaalne. Moldova talved on lühikesed ja pehmed ning suved on pikad ja kuumad. Seetõttu on külmavaba periood Moldovas lühike ning sademete hulk suvel tagasihoidlik. Aasta keskmine sademete hulk kõigub riigi põhja- ja keskosas 600–650 millimeetri vahel ning lõunas ja kagus 500–550 millimeetri vahel. Keskmine temperatuur talvel jääb –1...–2°C vahele, suvel on keskmine temperatuur vahemikus 25–30 °C. Kõrgeim registreeritud temperatuur on Chișinăus 39,4 °C ja madalam temperatuur −35,5 °C Põhja-Moldovas (Bălți ja Soroca ilmajaamas).

Rahvastik

Nõukogude ajal tõusuteel olnud Moldova rahvastik on iseseisvumisest peale olnud pidevas kahanemises. Kui 1989. aastal elas Moldovas umbes 4,3 miljonit elanikku, siis 2007. aasta alguses elas riigis 3,4 miljonit inimest ja 2022. aastaks on Moldova elanike hinnanguline rahvaarv 2,9 miljonit elanikku. Kui arvestada vaid Moldova hallatavadel aladel elavaid inimesi, siis 2021. aasta seisuga elas riigis 2 597 100 inimest. Moldovlaste mediaanvanus on 37,7 eluaastat ja elanike arvu toob alla nii sündimusest (10,19 sündi 1000 elaniku kohta) suurem suremus (12,47 surma 1000 elaniku kohta) kui ka suur väljaränne riigist (–8,87 migranti 1000 elaniku kohta). Viimane rahvaloendus toimus 2014. aastal ja ei kaasanud Transnistria andmeid.

Moldova rahvastikupüramiid

Umbes 3/4 rahvast peab ennast moldovlasteks (75,1%). Suurimad rahvusvähemused on rumeenlased (7%), ukrainlased (6,6%), gagauusid (4,6%), venelased (4,1%) ja bulgaarlased (1,9%). Alla protsendi (0,8%) rahvastikust on pärit muudest rahvustest. Rahvastikust 80,2% räägib emakeelena rumeenia keelt, kuigi 56,7% elanikest nimetab oma emakeelt moldova keeleks. Lisaks sellele kõneleb 9,7% rahvastikust vene keelt, 4,2% gagauusi keelt, 3,9% ukraina keelt, 1,5% bulgaaria keelt ja 0,3% mustlaskeelt emakeelena. Valdav enamus rahvastikust on ristiusku. 90,1% on õigeusklikud ja 2,6% teistest kristluse harudest. Ülejäänud rahvastik ei ole oma usku määratlenud.

Moldovas jätkub Nõukogude ajal hakanud linnastumine. Traditsiooniliselt elavad Moldova ajaloolised rahvad (moldovlased, ukrainlased ja gagauusid) maal ja 19. sajandist regiooni kolinud venelased ja ukrainlased peamiselt linnades, kuid aina rohkem kolivad linnadesse ka moldovlased. Sellegipoolest on linnades peamine suhtluskeel vene keel. Suurimad Moldova linnad on riigi pealinn Chișinău (umbes 491 000 elanikuga), Tiraspol (149 000 elanikku) ja Bălți (144 000 elanikku).

Majandus

Pärast iseseisvumist alustas Moldova järkjärgulist üleminekut käsumajandusest turumajandusele, erastades riigiettevõtted. Lokkav korruptsioon, vähene välisinvestorite huvi ning sisepoliitilised arengud takistasid aga kiiret ja edukat erastamist, mistõttu Moldova majandus on olnud kogu iseseisvuse perioodi väga nõrk. Kogu 21. sajandi on Moldova olnud üks vaesemaid riike Euroopas, hoides pikka aega ka kõige vaesema riigi tiitlit Euroopas.

Üle poole riigi maast on haritav ja enamust põlluharitavast maast kasutatakse põllukultuuride kasvatamiseks. Põllumajandus on mehhaniseeritud ja peaaegu kõik põllumajandustööd tehakse masinatega. Peaaegu kõigil maaomanikel on juurdepääs elektrile ning laialdaselt kasutatakse pestitsiide ja mineraalväetisi. Suurem osa põllukultuuride saadustest eksporditakse välismaale. Eriti olulised on viinamarjakasvatus ning puu- ja juurviljakasvatus, kuid olulisel kohal on ka tubaka ning päevalilleseemnete kasvatamine. Metsatustumise tõttu on Moldovas pidev puudus puidust ning seda imporditakse sisse Venemaalt.

Moldova raudteevõrgustik liigub kahte põhiliini pidi: esimene läheb läbi Tiraspoli, Chișinău ja Ungheni ning teine läbi Tiraspoli ja Reni. Sisse tuuakse Moldovasse peamiselt kivisütt, naftasaadusi, rauda, värvilisi metalle, puitu, mineraalväetisi, masinaid ja seadmeid. Samuti toetub Moldova taristu peaaegu täielikult asfalteeritud (kuid suures osas remonti vajavale) teedevõrgule. Sõltuvalt asukohast on Moldovas oluline ka jõetransport, Dnestr on Moldova piires suures osas laevatatav ning Doonau võimaldab Moldoval ligipääsu merele. Õhutransport ühendab Moldovat teiste riikidega, peamine vabariigi lennujaam asub Chișinăus. Olulisemad Moldova lennufirmad on Air Moldova, Moldavian Airlines, Nobil Air ja Tandem Aero.

Haldusjaotus

 Pikemalt artiklis Moldova haldusjaotus

Moldova haldusjaotus jaguneb kaheks tasemeks: kohalik tasand ning piirkondlik tasand. Kohaliku tasandi moodustavad linnad, vallad (comune) ja külad (sate). Linnad jagunevad veel omavalitsusega linnadeks (municipi) ning maakonnalinnadeks (orașe). Kokku on kohaliku halduse tasemel ligi 900 üksust. Omavalitsuslike üksuseid valitakse kohapeal ning neid valitakse omavalitsustesse otse. Kohalik haldus vastutab kohapealse eelarve, taristu hoolduse, kultuuriarendamise, tervishoiusüsteemi ülalhoiu ning sotsiaalsete struktuuride eest.

Piirkondlikul tasandil jaguneb Moldova kaheks territoriaalüksuseks (unitate teritorială), kaheks keskalluvusega linnaks (municipi) ja 32 rajooniks (raion). Territoriaalüksused on autonoomsed alad, millel on õigus valida asjaajamine omas keeles ning Moldovas on neid kaks: Gagauusia ning Stînga Nistrului, millest viimase alasid Moldova de facto ei kontrolli. Keskalluvusega linnad on Moldovas Bălți ja Chișinău. Ülejäänud Moldova Vabariik on jaotatud 32 rajooniks, kus võim on kohaliku presidendi käes (presedinte). Piirkondlikud valitsused vastutavad regiooni hariduse, majanduse arendamise ja energeetika eest.

Ajalugu

Vanaaeg

Esimesed arheoloogilised jäljed tänapäevase Moldova territooriumil on pärit vanemast kiviajast ja on umbes 500 000 aastat vanad. Viienda aastatuhande lõpus ja neljanda aastatuhande alguses eKr kujunes eneoliitikumi ajastul Moldova, Rumeenia ja Ukraina aladel välja Cucuteni-Tripilja kultuur, mille saavutused kunstis olid oma aja kohta väga tähelepanuväärsed. Kuuendast sajandist eKr levisid Moldovas arvatavasti traakia keeli kõnelevate daaklatse ja geetide hõimud, kes püsisid tänapäevase Moldova aladel võimul kuni 1. sajandini eKr. Mõlemal hõimul olid sagedased kontaktid rannikul asuvate kreeklaste kolooniatega, millest olulisem oli Tyras (tänapäeval rumeenia keeles tuntud kui Cetatea Albă). Esimesel sajandil eKr suutis geedi valitseja Burebista ühendada oma ainuvõimu alla mitmed Doonau ja Dnestri kallastel, Karpaatide ja Balkani mäestikel ning Musta mere ääres elavad hõimud, olles esimene teadaolev suure hõimuliidu rajaja regioonis. Arvatavasti asus Burebista riigi keskus Sireti jõe orus Moldovas, kuhu hiljem kerkis ka tulevase Moldova vürstiriigi pealinn. Hõimuliit lagunes Burebista surma järel, kuigi Transilvaanias säilis vähendatud kujul Daakia kuningriik, mis Burebista liidust välja kasvas.

Esimese sajandi jooksul eKr sagenes ka kontakt daaklaste-geetide ning roomlaste vahel. Kontaktid olid nii poliitilised kui ka sõjalised ning esimeseks sajandiks pärast Kristust olid tavaliseks kujunenud daaklaste-geetide sõjaretked Rooma riiki. Seetõttu otsustas 2. sajandi alguses keiser Traianus hõimud oma võimu alla allutada. 106. aastal purustasid roomlased Daakia kuningriigi ja ühendasid Karpaatide ning Doonau vahel oleva maa-ala Roomaga. Vallutatud alad jagati Daakia ning Alam-Möösia provintsideks, millest viimase juurde kuulus ka Pruti ja Dnestri vahele jääv rannik ning seega ka väike osa Moldova lõunapoolsest osast.

Traianus ehitas Pruti ja Dnestri vahelise ala kaitsmiseks Moldova territooriumile ka Traianuse valli, mille varemed kohati jätkuvalt Lõuna-Moldovas näha on. Hoolimata sellest ei suutnud Traianuse järglane Hadrianus kaitsta kõiki vallutatud alasid barbarite rünnakute eest, mistõttu tõmbasid roomlased välja mitmest raskemini kaitstavast territooriumist, sealhulgas loobuti tänapäeva Moldova territooriumil olevatest aladest. 273. aastal lahkusid roomlased pidevate barbarite rünnakute tõttu ka Moldova naabruses olevast Daakia provintsist. Sellegipoolest oli roomlaste mõju regioonile suur – hoolimata lühikesest kontrollist asusid regiooni elama roomlastest uusasukad, allutatud alad läbisid põhjaliku roomastamise ning ka pärast Rooma võimu taandumist jäid daaklased-geedid rääkima vulgaarladina keelt ja ääremaana Rooma maailma osaks.

Keskaeg

 Pikemalt artiklis Moldova vürstiriik

14. sajandi alguses ühendati Doonau ja Karpaatide vahelised Ungari kuningriigile kuulunud vojevoodkonnad Valahhia vürstiriigiks. Veidi hiljem asutati Karpaatidest idas paikneval territooriumil Moldova vürstiriik, mille 15. sajandil vallutas Osmanite riik, 1538 laiendas Türgi oma valdusi juba Kesk-Bessaraabiale ja Põhja-Bessaraabia sai Osmanite riigi vasallriigiks. Algul maksti türklastele lihtsalt makse, 18. sajandi alguses aga kaotati iseseisvus täielikult.

Uusaeg

1775. aasta sõjas kaotas Osmanite riik Moldova vürstiriigi põhjaosas asuva Bukoviina Austria ertshertsogkonnale. 1812. aastal Prantsusmaa keisri Napoleon I ja Venemaa keisri Aleksander I vahel sõlmitud mõjusfääride lepingu alusel liideti Põhja-Moldova Venemaa keisririigiga, ülejäänud praeguse Moldova territoorium sai nimeks Bessaraabia.

1856. aastal liideti Bessaraabia lõunapoolsed alad taas Moldova vürstiriigiga, mis koos Valahhiaga eraldus Osmanite riigist iseseisvaks Rumeeniaks. 1877–1878. aasta Vene–Türgi sõjas vallutas Venemaa Bessaraabia uuesti.

Rumeenia kuningriigi territoorium läbi 20. sajandi: purpur näitab vana kuningriiki enne 1913. aastat, oranž näitab Suur-Rumeenia alasid, mis ühinesid või annekteeriti pärast Teist Balkani sõda ja Esimest maailmasõda, kuid kaotati pärast Teist maailmasõda, ja roosa näitab alasid, mis ühinesid Rumeeniaga pärast Esimest maailmasõda ja jäid sinna ka pärast Teist maailmasõda

1917. aastal toimus Bessaraabias rahvaülestõus ja 1918. aastal kuulutas Bessaraabia parlament end Venemaast sõltumatuks iseseisvaks Moldova Demokraatlikuks Vabariigiks 6. veebruaril 1918. aastal ning katkestas kõik sidemed Nõukogude Venemaaga ning 9. aprillil hääletas Moldova parlament liitumise poolt Rumeenia kuningriigiga. NSV Liit asutas 1924. aastal Dnestri idakaldale väikese Moldaavia ANSV Ukraina NSV koosseisus.

1940–1990

NSV Liit esitas Rumeeniale ultimaatumi 26. juunil 1940, 28. juunil algas Punaarmee avalik sissetung, Rumeenia kuningriik leppis ultimaatumi tingimustega ja loovutas Moldova Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina alad lahinguteta NSV Liidule. 2. juulil 1940 loodi nendel aladel marionetlik Moldaavia NSV. Pärast Bessaraabia liidendamist NSV Liiduga läks läänepoolne osa Moldaavia ANSV-st vastloodud Moldaavia NSV koosseisu, idapoolne liideti Odessa oblastiga.

12.-13. juunil 1941 toimus Moldovast ja Põhja-Bukoviinast küüditamine, mille käigus saadeti NSV Liidu Kasahstani, Komi ANSV-sse, Krasnojarski kraisse ja Omski oblastisse ning Novosibirski oblastisse 29 839 inimest.

Transnistria

Teises maailmasõjas sai Rumeeniast Saksamaa liitlane ning ta võttis 1941. aastal Bessaraabia tagasi. 1944. aastal vallutas Nõukogude Liit Moldova tagasi.

Nõukogude valitsus korraldas sõjajärgsel perioodil tööealiste venekeelsete inimeste (peamiselt venelaste, valgevenelaste ja ukrainlaste) immigratsiooni Moldaavia NSV linnastunud piirkondadesse, osaliselt selleks, et kompenseerida sõjast põhjustatud demograafilist kahju. Samuti korraldati kampaaniaid näitamaks, et moldovlastel ja rumeenlastel on erinev etniline identiteet. Ametlik Nõukogude poliitika kinnitas, et moldovlaste kõnekeel erineb rumeenia keelest. Nende kahe eristamiseks kirjutati nõukogude perioodil moldova keelt kirillitsas, erinevalt rumeenia keelest, mida alates 1860. aastast kirjutati ladina tähestikus.

1980. aastatel moodustati glasnosti ja perestroika aegsete poliitiliste tingimuste õhkkonnas Moldova Demokraatlik Liikumine, mida 1989. aastal hakati nimetama Moldova Rahvarindeks. 27. augustil 1989. aastal korraldas Rahvarinne Chișinăus massimeeleavalduse, mida hakati nimetama Suureks Rahvusassambleeks. Assamblee avaldas Moldaavia NSV võimudele survet keeleseaduse vastuvõtuks. 31. augustil 1989. aastal võeti vastu keeleseadus, mis kuulutas välja moldova keele Moldaavia NSV riigikeeleks ladina tähestikuga. Samuti tehti teatavaks selle keele identiteet rumeenia keelega.

Esimesed demokraatlikud kohaliku parlamendi valimised toimusid 1990. aasta veebruaris ja märtsis. Parlamendi esimeheks valiti Mircea Snegur ja peaministriks Mircea Druc. 23. juunil 1990 võttis parlament vastu Moldova Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi suveräänsusdeklaratsiooni, mis muu hulgas sätestas Moldova seaduste ülimuslikkuse Nõukogude Liidu omade ees.

1991. aastast alates

27. augustil 1991 kuulutati välja iseseisev Moldova Vabariik. Idapoolsed Moldova alad, mis olid olnud Moldaavia ANSV osad ning oluliselt tugevamalt venestunud, kartsid rahvusmeelset Moldovat ja kuulutasid 16. augustil 1990. aastal välja iseseisva Transnistria Moldaavia Vabariigi pealinnaga Tiraspolis. See tunnustamata jäänud vabariik soovis esialgu säilitada kohta Nõukogude Liidu koosseisus, kuid pärast selle riigi lagunemist liituda Venemaaga. Moldova proovis oma võimu Dnestri vasakkaldal taas kehtestada 1992. aastal Transnistria sõjas, aga Vene armee sekkumise tõttu suutis Transnistria end kaitsta.

2. jaanuaril 1992. aastal läks Moldova üle turumajandusele, liberaliseerides hinnad, mis tõi kaasa kiire inflatsiooni. 1993. aastal võttis Moldova valitsus ajutise kupongi asemel kasutusele uue rahvusvaluuta Moldova leu. Aastatel 1992–2001 tabas riiki tõsine majanduskriis, mis jättis suurema osa elanikkonnast allapoole vaesuspiiri.

1994. aasta parlamendivalimistel saavutas Demokraatlik Põllumajanduspartei enamuse kohtadest, mis tõi kaasa pöördepunkti Moldova poliitikas. Kuna Rahvarinne jäi parlamendis vähemusse, võeti vastu meetmeid, et maandada etnilisi pingeid riigis. Rumeeniaga liitumise plaanidest loobuti ning uus põhiseadus andis autonoomia Transnistriale ja Gagauusiale. 23. detsembril 1994. aastal võttis Moldova parlament vastu Gagauusia õigusliku eristaatuse seaduse. Ühendamine viidi läbi 1994. aasta detsembrist 1995. aasta juunini, mil 1990. aastal moodustatud tunnustamata Gagauusi Vabariik juriidiliselt likvideeriti ja piirkonnast sai Gagauusia autonoomne territoriaalüksus.

2000. aastal muudeti põhiseadust, muutes Moldova parlamentaarseks vabariigiks, kusjuures president valiti kaudsete valimiste, mitte otsese rahvahääletuse teel. 2001. aasta parlamendivalimistel sai 49,9% häältest Moldova Vabariigi Kommunistide Partei (mis oli taasasutatud 1993. aastal pärast 1991. aastal ebaseaduslikuks kuulutamist), kes sai 101 parlamendikohast 71. Parlament valis 4. aprillil 2001. aastal Vladimir Voronini riigi kolmandaks presidendiks. Moldovast sai esimene nõukogudejärgne riik, kus võimule naasis kommunistlik partei. 2009. aasta augustis leppisid neli Moldova parteid (Liberaaldemokraatlik Partei, Liberaalpartei, Demokraatlik Partei ja Meie Moldova Liit) kokku Euroopa Integratsiooni Alliansi loomises, mis jättis Moldova Vabariigi Kommunistide Partei opositsiooni.

2012. aasta märtsis valiti Nicolae Timofti parlamendihääletusel Moldova presidendiks, kes sai esimeseks täiskohaga presidendiks pärast kommunist Vladimir Voronini tagasiastumist 2009. aasta septembris. Enne Timofti valimist oli Moldoval kolme aasta jooksul olnud kolm presidendi kohusetäitjat.

Pärast poliitilist ebastabiilsust ja massilisi avalikke proteste moodustati 2016. aasta jaanuaris uus valitsus, mida juhtis Pavel Filip. 2016. aasta detsembri presidendivalimistel valiti vabariigi uueks presidendiks sotsialist, venemeelne Igor Dodon.

17. märtsil 2020. aastal kuulutas parlament koroonapandeemia tõttu välja erakorralise seisukorra vähemalt 60 päevaks, peatades kõik rahvusvahelised lennud ning sulgedes piirid naabrite Rumeenia ja Ukrainaga.

2020. aasta novembris toimunud presidendivalimistel valiti vabariigi uueks presidendiks Euroopa-meelne opositsioonikandidaat Maia Sandu, kes võitis valimistel senist venemeelset presidenti Igor Dodonit ning sai seega Moldova esimeseks naissoost presidendiks. 2020. aasta detsembris astus tagasi peaminister Ion Chicu, kes juhtis venemeelset valitsust alates 2019. aasta novembrist. Ennetähtaegsed parlamendivalimised toimusid 11. juulil 2021. aastal ja tõid ülekaaluka võidu Euroopa-meelsele Tegevus- ja Solidaarsusparteile. 6. augustil vannutati Natalia Gavrilița juhitud valitsuskabinet ametisse 61 häälega, kõik hääled anti Tegevus- ja Solidaarsuspartei poolt.

Veebruari algul 2023. aastal hoiatas Ukraina luure esindaja Moldovat, et Venemaa Föderatsioon soovib seal lähiajal läbi viia riigipöörde. 10. veebruaril 2023. aastal astus tagasi Moldova läänemeelne peaminister Natalia Gavrilița, uueks valitsusjuhi kandidaadiks esitati riigi julgeolekunõukogu sekretär, presidendi julgeolekunõunik Dorin Recean. Valitsus sai kohustuse jätkata oma kohustuste täitmist kuni uue valitsuskabineti moodustamiseni. Gavrilița märkis pressikonverentsil, et mitte keegi ei oleks oodanud, et 2021. aasta suvel valitud valitsusel tuleb hakkama saada nii paljude kriisidega, mille põhjuseks on Venemaa agressioon Ukrainas.

Vaata ka

• Moldova Eurovisiooni lauluvõistlusel
• Moldova jalgpallikoondis
• Moldova veinid
• Moldova muusika
• Moldova Õigeusu Kirik
• Eesti Kultuuriselts Moldovas
• UNESCO maailmapärand Moldovas
• Moldova 2004. aasta rahvaloendus

Välislingid

• Moldova Vabariigi veebileht
• Moldova parlament