Negros

Negros on tähistatud kaardil numbriga 7.

Negrose asendikaart

Negros on üks Visayani saartest. Ta kuulub Filipiinidele.

Negrosest edelasse jääb Sulu meri ja läände sellesse kuuluv Panay laht, põhja jääb Visayani meri ja kagusse Boholi meri. Saartest jäävad loodesse Guimaras ja selle taga olev Panay, itta Cebu, kagusse Siquijor ja lõunasse Mindanao. Kaugemal läänes asuvad väikesed Cagayani saared ja Arena saar.

Negrose pindala on 12 710 km². Saar on mägine ja vulkaaniline, kõrgus kuni 2465 meetrit.

Saar on põhja-lõuna suunas piklik. Halduslikult on ta jagatud pikuti pooleks. Tema lääneosa kuulub Lääne-Visayasi piirkonda, mille keskus Bacolod asub Negrosel. Saare idaosa kuulub Kesk-Visayasi piirkonda, mille keskus Cebu asub samanimelisel naabersaarel.

Negrose suurimad asulad on kõik rannikul ja neid ühendab piki rannikut ümber saare kulgev maantee. Negrose suurimad linnad Lääne-Visayasis on põhja poolt lõuna poole minnes Victorias, Bacolod, Bago, Kabankalan ja Sipalay. Negrose suurimad linnad Kesk-Visayasis on põhja poolt lõuna poole minnes Sagay, San Carlos, Bais, Dumaguete ja Bayawan ehk Tulong. Negrose suurim asula on Bacolod, üle 100 000 elaniku on ka Bagos ja Dumaguetes.

Ajalugu

Negrose esialgne nimi oli Buglos. Pärismaalaste keeles tähendab see sõna 'ära lõikama'. Usutavasti oli Negros kunagi osa suuremast maismaamassiivist, mis lagunes ka mandrite triivi tõttu või pärast jääaja lõppemist toimunud ülemaailmse ookeanitaseme tõusu tõttu.

Saare pärismaalased olid negriitode hulka kuuluvad atid. Kui hispaanlased 16. sajandil saarele jõudsid, andsid nad atide nahavärvi järgi saarele nimeks Negros. Samas tunnistasid hispaanlased ka saare esialgset nime: kuningas Felipe II nimetas 1572. aastal Magalhaesi ekspeditsiooni juhtimise üle võtnud ja Hispaaniasse viinud Juan Sebastián Elcano Buglase markiiks ning tema järeltulija, 17. Buglase markii, elab tänapäevalgi Negrosel.

Pärast koloniaalvõimu algust hakkasid saarel tekkima linnad. Neid ei asutanud eurooplased, vaid olemasolevad pärismaalaste külad kasvasid järjest suuremaks. Esimestena said linnaõigused Binalbagan (1573) ja Ilog (1584). Mõlemad on tänapäevalgi linnad ja maakonnakeskused (3. taseme omavalitsusüksuse keskused).

Esimene Filipiinide kindralkuberner Miguel López de Legazpi määras Negrose Panay saarel Otonis resideeriva kuberneri haldusalasse. 1734 sai Negros omaette sõjaväeringkonnaks ja Ilog muudeti saare esimeseks pealinnaks. 1849 viidi saare keskus üle Bacolodi. 1890 moodustati saarel kaks provintsi: Lääne-Negros ja Ida-Negros. Need provintsid on säilinud tänapäevani ja need kuuluvad eri piirkondadesse.

Negrose Vabariik

3. novembril 1898 puhkes Negrosel ülestõus Hispaania koloniaalvõimude vastu, keda juhtis kuberner kolonel Isidro de Castro. Mõne päeva pärast suundusid ülestõusnute väesalgad Bacolodi peale. Neid juhtisid kindralid Juan Araneta ja Aniceto Lacson. Tegelikult kandsid nad võltsrelvi: nende püssid olid palmiokstest välja nikerdatud ning kahurid olid tehtud kokkurullitud bambusemattidest ja mustaks värvitud. 6. novembri pärastlõunal kapituleerus kolonel de Castro tingimusteta, lõpetades sellega Hispaania võimu Negrosel. Seda sündmust nimetatakse Negrose revolutsiooniks.

27. novembril 1898 kuulutati välja Negrose Kantonivabariik, mis 22. juulil 1899 nimetati Negrose Vabariigiks. Aniceto Lacson sai selle riigipeaks ja Juan Araneta sõjaministriks. 30. aprillil 1899 muutus Negros USA protektoraadiks ja 30. aprillil 1901 saatis USA Negrose Vabariigi laiali.

10. veebruaril 1989 allkirjastas Filipiinide president Corazon Aquino seaduse, millega kuulutas iga aasta 5. novembri Ida-Negrosel töövabaks pühaks, et mälestada päeva, mil ülestõusnud Hispaania koloniaalvõime petsid ja niimoodi vabaks said.