Mine sisu juurde

Pidurivedelik

Allikas: Vikipeedia


Pidurivedelik on hüdrovedelike liik, mida kasutatakse hüdropidurites. Hüdropidurid on kasutusel sõiduautodel, paljudel mootorratastel, jalgratastes, kaubikutel ja teistel sõidukitel.

Autodel on praegu kasutusel pidurivedelikud koondnimetusega DOT (Department of Transportation; USA / Transpordi ministeerium), mida on mitut tüüpi: DOT 2, DOT 3, DOT 4, DOT 5 ja DOT 5.1.

Autodel oli vanasti kasutusel pidurivedelikud koondnimetusega BSK, NEVA, LHM.


Koostisosad
[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt sagedasest valearvamusest ei ole pidurivedelikud enamasti õlid, välja arvatud DOT 2 ja LHM.

Enim kasutust leidvad pidurivedelikud; DOT 3, DOT 4 ja DOT 5.1 on valmistatud glükooleetrite ja eetrite baasil (värvitu), mistõttu võib neid omavahel kokku segada. Need pidurivedelikud on paraku aga hügroskoopilised, nad imevad endasse ümbritsevast keskkonnast niiskust, põhjustades muuhulgas halvenenud hüdraulilisi omadusi ja korrosiooni.

DOT 5 on valmistatud silikooni baasil (värvuselt lilla), mistõttu on ta hüdrofoobne (ei imenda vett endasse) ning teda ei tohi kokku segada ülejäänud DOT vedelikega!

LHM ja selle edasiarendus LHM+ on valmistatud mineraalõli baasil, mistõttu on nad hüdrofoobsed (ei imenda vett endasse) ning neid ei tohi kokku segada ülejäänud pidurivedelikega. Tegemist on ainukese laialt levinud kasutuses oleva pidurivedelikuga, mis on tõesti "piduri õli".

DOT 2 ehk vene BSK on valmistatud kastroolõli ja butüülalkoholi segust (värvuselt punane). Ta on hüdrofoobne (ei imenda vett endasse) ning teda ei tohi kokku segada ülejäänud pidurivedelikega! DOT 2 vedelikku tõsieluliselt enam ei kasutata.


Pidurivedelikud peavad vastama teatud nõuetele, mis on defineeritud erinevate standardite alusel- rahvusvaheliste, riiklike vöi kohalike organisatsioonide poolt.

ISO[1] ehk Rahvusvaheline Standardimisorganisatsioon on kinnitanud nõude ISO 4925[2] mis klassifitseerib DOT-id vastavalt klass 3, klass 4, klass 5, klass 5.1 ja isegi klass 6 ja klass 7 vastavalt temperatuuri taluvusele.

SAE ehk Autotööstuse Inseneride Assotsiatsioon on kinnitanud nõuded J1703, J1704, J1705 mis klassifitseerib pidurivedelikud määrmisomaduste järgi, millel on viited vastavalt omakorda ISO 4925-ele.

LHM kuiv keemispunkt on 249 kraadi ja märg keemispunkt on 249 kraadi.

Viskoossus[3] -40 kraadi juures 1200 mm2/s, +100 kraadi juures 6,5 mm2/s. Põhikomponent : mineraalõli[4]

DOT 2 kuiv keemispunkt on 190 kraadi ja märg keemispunkt on 140 kraadi.

Viskoossus[3] -40 kraadi juures (andmed puuduvad), +100 kraadi juures (andmed puuduvad). Põhikomponent : kastoorõli[5] ja butüülalkohol[6].

DOT 3 kuiv keemispunkt on 205 kraadi ja märg keemispunkt 140 kraadi.

Viskoossus -40 kraadi juures 1500 mm2/s , +100 kraadi juures 1.5 mm2/s . Põhikomponent : glükooleeter[7]

DOT 4 kuiv keemispunkt on 230 kraadi ja märg keemispunkt on 155 .

Viskoossus -40 kraadi juures on 1800mm2/s, +100 kraadi juures 1.5 mm2/s . Põhikomponent : glükooleeter[7], butüülester.

DOT 5 kuiv keemispunkt on 260 kraadi ja märg keemispunkt on 180 kraadi.

Viskoossus -40 kraadi juures 900 mm2/s, +100 kraadi juures 1.5 mm2/s. Põhikomponent: silikoon[8]


Pidurivedelik ei tohi põhjustada pidurisüsteemis roostetamist- piduritorudes, pidurisilindrites, pidurisadulatel, ABS süsteemis. Pidurivedelik peab sisaldama lisaainet, mis takistaks korrusiooni teket, kuna niiskus siseneb süsteemi läbi õhu. Silikoon[8] on kordades vähem sööbivam värvkatte suhtes, kui seda on näiteks glükooleeter[7]baasil toimiv DOT pidurivedelik.

Näiteks LHM õli, mis on tuntud, kui Citroën[9]-i hüdraulikaõli, ei vaja lisandeid veeniiskuse peletamiseks, sest mineraalõlis ei toimu vee sidumist õliga, korrusiooni oht puudub.

Seevastu DOT 3, 4 ja 5.1 on glükooli baasil, ning imendavad endasse aktiivselt vett, mistõttu tuleb seda tüüpi piduriõli vahetada vähemalt iga 2 aasta tagant.

BSK piduriõlist aurustub ära aga seevastu aja jooksul alkohol, mistõttu tuleb butüülalkohol lisada tagasi, vöi pidurivedelik hoopiski välja vahetada.