Soome mütoloogia

Soome mütoloogial on palju ühist teiste soome-ugri rahvaste mütoloogiatega. Soome mütoloogia sarnaneb näiteks eestlaste ja ka teiste baltlaste ning skandinaavlaste mütoloogiaga. Soome ja ülejäänud läänemeresoome rahvaste mütoloogiline maailmapilt on tihedas seoses teiste soome-ugri rahvaste, sealhulgas ka saamide mütoloogiaga.

Soome mütoloogia elemendid olid suulises pärimuses aktiivselt käibel kuni 18. sajandini.

Soomlaste Peajumal Ukko (sm 'vana mees') oli alguses loodushing nagu teisedki Soome jumalused. Müüdi järgi oli karu kõige püham loom, keda peeti eelkäijate kehastuseks. Karu kutsuti ka selliste eufemismidega nagu mesikämmen (est 'mesikäpp'), otso (est 'ott') ja kontio.

Esimesena mainis soomlaste uskumusi piiskop Mikael Agricola oma Uue Testamendi tõlke eessõnas. Soome mütoloogia üks olulisemaid uurijaid 19. sajandil on Lars Levi Laestadius. Ekspeditsioone folkloorse ainese kogumiseks, mille hulka kuulusid runo- ja rahvalaulud, korraldati peamiselt 19. sajandi jooksul. koostas Ekspeditsioonide käigus kogutud materjali põhjal koostas Elias Lönnrot Soome rahvuseepose "Kalevala".

Maailma teke ja jagunemine

Müüdi järgi tekkis maa linnumuna lõhkemisest. Taevast peeti munakoore ülemiseks osaks või telgiks, mida toetas põhjapoolusel põhjanaela all asuv sammas.

Tähtede liikumist kirjeldati taevakupli pöörlemisega ümber põhjanaela ja iseenda. Keerlemisel tekkinud tuuleiil viis lahkunute hinged surnute maale ehkTuonelasse (est Toonela).

Maad peeti lamedaks. Maa serval asus Lintukoto (est lindude kodu) – koht, kus arvati linde talvel elavat. Sinna lendasid linnud mööda Linnunrata (est linnutee).

Linnud tõid inimesele sündides hinge ja viisid selle pärast inimese surma Toonelasse. Mõnes piirkonnas kandsid inimesed puust linnukuju, et takistada hinge äraviimist magamise ajal.

Kangelased, jumalad ja hinged

Ahti (või Ahto), kalaandja
Ajattara (mõnikord Ajatar), kuri metsahing
Akka (vana naine)
Äkräs, viljakusjumal ja taimede kaitsja
Antero Vipunen, surnud hiiglane, teadmiste ja maagia kaitsja
Hiisi, deemon
Iku-Turso, merekoletis
Ilmarinen, sepp, taeva looja, õhu meeshing
Ilmatar, õhu naishing; Väinamöise ema Kalevalas
Jumala e jumal
Kalevanpoika (Kalevi poeg), Kalevipoeg
Kave, taevajumal. Väinamöise isa
Kotitonttu
Kullervo
Lalli
Lemminkäinen
Lempo
Louhi
Loviatar
Luonnotar
Menninkäinen
Mielikki
Nyyrikki, jahijumal
Näkki
Otso, karu hing
Pekko (või Pellon Pekko), Peko, saagijumal
Perkele, kurat.
Pellervo (või Sampsa Pellervoinen)
Pihatonttu
Piru, hing, deemon
Päivätär, päeva jumalanna
Rahko, karjala ajajumal
Surma, vägivaldse surma personifikatsioon
Saunatonttu
Tapio, metsajumal
Tellervo, metsajumalanna
Tonttu
Tuonetar
Tuoni, surma personifikatsioon
Tursas
Tuulikki
Ukko (vana mees) taeva- ja äiksejumal, seotud Thoriga (eesti Taara).
Vellamo, Ahti naine, mere, järvede ja tormide jumalanna
Vedenemo (vete ema), karjala veejumalanna
Väinämöinen, vana ja tark mees, Kalevala peategelane

Paigad

Kyöpelinvuori (Raatikko) – teispoolsus neitsina surnud naistele
Tuonela (ka Manala, Pohjola) – allilm, toonela
Kalevala
Pohjola

Loomad

Pruunkaru; karu peeti kõige pühamaks loomaks, keda nimetati vaid eufemismidega.
Tuonela luik (Tuonelan joutsen).
Hiie hirv (Hiiden hirvi).

Esemed

Vaata ka