Ticinum

Ticinum (tänapäeva Pavia) oli muistne linn Gallia Cisalpinas, mis rajati samanimelise jõe (tänapäeval Ticino jõgi) kallastele veidi ülesvoolu kohast, kus jõgi liitus jõega, mida tunti nimega Padus (tänapäeval Po).

Plinius Vanema järgi rajasid linna Liguuria hõimud levi (ka laevi) ja marici, kuid Ptolemaiose järgi rajasid linna hoopis insuberid.

Linnast võib olla pärit Vana-Rooma biograaf Cornelius Nepos (u 110 eKr – u 25 eKr).

Vana-Rooma aeg

Koha olulisus Vana-Rooma ajal tulenes selle asukohast: linna jõudis üks suure Rooma maantee Via Aemilia haru. Aastal 187 eKr valminud Via Aemilia algas Ariminumist (Rimini) ja kulges kuni Paduse (Po) jõeni, mille ületas Placentias (Piacenzas). Seal tee hargnes – üks haru viis Mediolanumisse (Milano) ja teine Ticinumi ning sealt omakorda edasi Laumellumisse (Lomello). Seal hargnes tee uuesti – üks haru läks edasi Vercellae (Vercelli) suunas, viies seega ka Eporediasse (Ivrea) ja Augusta Praetoriasse (Aosta), ning teine haru Valentia suunas, jõudes välja Augusta Taurinorumisse (Torino) või Pollentiasse (Pollenzo). Eporediasse viiv haru peab olema ehitatud enne aastat 100 eKr.

Kuigi Ticinum oli omavalitsusõigusega linn (munitsiipium), on linna enda kohta on teada vähe. Klassikalise perioodi kirjanikud mainisid Ticinumi oma teostes sageli ja on teada, et 4. sajandil valmistati seal vibusid ja seal asus ka rahapaja. Linna esimesed kristlikud piiskopid olid Juventius ja Syrus.

Langobardid

Aastal 452 rüüstas linna hunnide hõimuliidu juht Attila ning aastal 476 germaani väepealik Odoaker. Gootide ajal sai Ticinum oluliseks sõjaliseks keskuseks ja seal ning Dertonas (Tortona) asusid ka Liguuria teraviljavarud. Gootide valitseja Theoderich Suur lasi Ticinumi ehitada palee, termid, amfiteatri ja uue linnamüüri. Amfiteatris on säilinud idagootide kuninga Athalarici (valitses 516–534) ajast pärinev istmete parandamisega seotud raidkiri (529). Ilmselt sel ajal algas ka laevatamine mööda Paduse jõge. Keiser Justinianus I teenistuses olnud väepealik Narses suutis Ticinumi Ida-Rooma riigile tagasi võita, kuid aastal 572 pidi sealne garnison pärast pikka piiramist langobardidele alistuma.

Nimi Papia, millest on tulnud ka tänapäevane nimekuju Pavia, ilmus dokumentidesse alles ajal pärast langobardide kätte langemist. Linnast sai Langobardide kuningriigi pealinn ja sellena ka üks juhtivaid linnu Itaalia aladel.

Arhitektuur

Pavias on vähe säilinud Rooma-aegsest Ticinumist ja puuduvad ka piisavad tõendid selle kohta, et Pavia katedraal võiks asuda antiikaegse Kybelele pühendatud templi asukohas. Kuid katedraali keskmise osa korrapärane plaan reedab selle Rooma päritolu ja see võidi ehitada nt sõjaväe laagri kohale. See ei oleks ebaloomulik, kuna Paviat ei ole kunagi täielikult hävitatud ja isegi 1004. aasta tulekahju kahjustas linna vaid osaliselt, säilitades Pavia algse ülesehituse. Võimalik on, et linna väravad säilisid kuni 8. sajandi alguseni.

Linnas asub Teise maailmasõja ajal puruks pommitatud ja seejärel algsel kujul üles ehitatud sild, mis ühendab Paviat jõe paremal kaldal oleva eeslinnaga. Silla asukohas asus varem Rooma-aegne sild, millest on säilinud vaid üks Baveno kivimurrust toodud graniitplokkidest ehitatud sammas. See sammas asub keskaegse silla keskmisest võlvkaarest järele jäänud osa all ning tõenäoliselt kasutati keskaegset silda ehitades ülejäänud vana silla osad ehitusmaterjalina samas ära. Keskaegne sild on dateeritud vahemikku 1351–1354.

Allikas

Chisholm, Hugh, ed. "Encyclopædia Britannica" (11th ed.). Cambridge University Press. 1911.