Tonaalsus

Tonaalsus on muusika helisüsteemis heliklasside orienteeritus referentsheliklassile.

Tonaalsus on lääne muusika üks põhimõisteid, millega enamasti mõeldakse meloodiate ja harmooniate orienteeritust referentsiaalsele heliklassile ehk toonikale. Laiemalt mõistetakse tonaalsuse all heliklasside süstemaatilist korraldust ja omavahelisi seoseid.

Choroni poolt aastal 1810 esimest korda kasutusele võetuna mõisteti tonaaluse all dominandi ja subdominandi paiknemist toonikast vastavalt üleval- ja allpool, eristades sellega oma aja modernse muusika harmoonilist organisatsiooni (tonalité moderne) vana muusika harmoonilisest organisatsioonist (tonalité antique).

Funktsionaalharmoonias väljendub tonaalsus helistiku olemasolus, mis tähendab heliklasside funktsionaalset sõltuvust kesksest heliklassist, toonikast.

Eri tonaalsuste modelleerimiseks on võetud kasutusele tonaalsusromb.

Mõiste ajalooline määratlus

Tonaalsus (i.k tonality, it.k tonalità, pr.k. tonalité, sks.k Tonalität) on Choroni poolt aastal 1810 kunstlikult loodud termin prantsuskeelsest sõnast ton (helistiku (sks.k Tonart) tähenduses viitena ladinakeelsele sõnale tonus) tuletatud prantsuskeelsele omadussõnale tonal sufiksi -ité kui tüüpilise nomen qualitatis'e lõpu lisamisega. Omadussõna 'tonaalne' (samuti alates aastast 1810), nimisõnavormiga 'tonaalsus' (la science du Tonal Ecclesiastique) esineb ainukordse juhtumina aastal 1728 ("Mercure de France", kd 14, veebruar 1728, 236) ja seejärel uuesti alles 20. sajandi alguses (vrd A. Thiéry, "Le Tonal de la parole". "Psychologie expérimentale", Revue Néo-Scolastique VII, 1900-VIII, 1901). Itaalia keeles tonalità (alates aastast 1815), adjektiiv t[u]onale (kui epiteet sõnale fuga, L. A. Sabbattinil alates aastast 1802). Inglise keeles tonality (hiljemalt 1824), adjektiiv tonal esineb J. Hawkinsi (aastal 1776) tuletatud mõistes „Tonal music“ ekvivalendina ladinakeelsele sõnale tonale [sc. libellum], mis on kaudselt seotud keskaja muusikas (näiteks Tonale Sancti Bernardi 12. sajandi esimesesl poolel) leiduva sünonüümiga tonarius, tonarium kirikuheliridadele põhineva gregooriuse koraalide süstemaatilise nimistu tähenduses. Erinevates keeltes võeti nimisõna 'tonaalsus' kasutusele muusikavälistes valdkondades. Näiteks juba aastal 1846 kasutas seda Georges Sand ("La mare au diable"), Frederic Chopini ajutine elukaaslane, kirjeldavalt tähenduses 'kõlavärving, kõlaomadus, värvikäsitlus, koloriit'. Sõna 'tonaalsus' kasutati ka erialase väljendina eelkõige maalikunstis (anglosaksi ja romaani keeleruumis alates 1866, vrd J. Murray jt, "A New Engl. Dictionary on Historical Principles" X, 1, Oxford 1926, 125 a), aga ka teistes distsipliinides nagu keemias (itaalia keeleruumis) või lingvistikas.

Oma algses tähenduses on prantsuskeelne tonalité "helirea helide seoste korraldusprintsiip". Algusest peale on selgesti äratuntav mõistest 'tonaalus' tuletatud terve terminite perekond, näiteks koos terminitega helirida (Tonleiter) või helistik (Tonart). Prantsusmaal on alates aastast 1810 täheldatav eelkõige ebaühtlane keelekasutus. Fr.-J. Fétis'l esineb tonalité mitmetahulise terminina, mis oma põhieesmärgina väljendab "simultaanselt või suktsessiivselt korraldatud helirea helide hädavajalike seoste kombinatsiooni". Peaaegu kõigile järgnevatele mõiste määratlustele, mis on rõhutatult seotud mõistetega helirida (Tonleiter) ja helistik (Tonart), on omane tähendus eelkõige seoses duur-moll-süsteemiga. Mõnikord kujutab mõiste tonaalsus enesest lihtsalt helistiku sünonüümi. Eelkõige saksakeelsed teoreetikud seostavad mõistet 'tonaalsus' "toonika rõhutamisega".

Kaugeleulatuv uus interpretatsioon toimub alates 1870. aastatest seoses Hugo Riemanniga, kes mõistab sõna 'tonaalsus' all "akordide funktsioone seoses toonikaga". Oma järgnevas tänapäevani kehtivas põhitähenduses on tonaalsus mõistetav kui "helistiku mõiste laiendus, mille puhul rõhutatakse kõigi kooskõlade seost ühe keskse heliga". Laiendatud helistiku mõistena võib 'tonaalsus' tähendada eelkõige "muusikalõigu või tsükli sisese helistike seoste süsteemi ". Üldmõiste 'tonaalsus' asemel kasutatakse eelkõige saksa muusikateoorias alates 19. sajandi lõpust täpsustatud konstruktsioone "dominantne tonaalsus", "funktsionaalne tonaalsus", "harmooniline tonaalsus" ning "duur-moll tonaalsus". Toonika rõhutamise põhjal näeb R. Réti mõistet 'tonaalsus' "tonikaalsuse lühendina".

20. sajandi alguses kujundab arusaamist tonaalsuse mõisteperekonnast suhteseos mõistega 'atonaalne'/'atonaalsus'. Vastandmõistete 'tonaalsus' – 'atonaalsus' erinevuse põhiliseks kriteeriumiks on mõistete 'helistik' (või 'helirida') implikatsioonide erinev rõhutamine. Oma kiiresti tavakeelde läinud tähenduses määratleb J. M. Hauer alates 1920. aastatest tonaalsusena "olemuslikult tingitud ideaalse üksiku rütmiseeritud muusikaliselt heli" olemasolu. Mõiste "tonaalsus" sellise üldistamise tõttu on arusaadav ka omaaegne kriitika mõiste "atonaalsus" suhtes.

Tulenevalt ühest küljest mõiste riemannilikust rõhuasetusest ning teisest küljest spetsiifilisest kompositsiooniajaloolisest arengust on alates 19. sajandi lõpust toimunud tonaalsuse mõiste uus laienemine ja muutumine. Oma kõige üldisemas tähenduses saadakse eelkõige austria kultuuriruumis mõistest 'tonaalsus' aru kui "helidevahelisest seosest". Selle kõrval kohtab individuaalseid katseid muuta tonaalsuse mõiste muusikaliseks üldmõisteks. Järgmistes modifikatsioonides esineb mõiste 'tonaalsus' rõhuasetusena helide tsentreerimisele. Juhuslikult esineb mõistet 'tonaalsus' ja eriti selle inglise ja prantsuskeelseid vasteid tihedas mõistelises suhtes 'kõlavusega' (Tonigkeit).

Nüüdismuusika heliloojate ja teoreetikute (eelkõige uus viini koolkond) poolt on mõiste 'tonaalsus' tihti nivelleeritud väljendiks, mis tähistab ühte muusika kompositsiooni- ja organisatsiooniprintsiipi.

Vaata ka