Midagi alkeemilist on selles põhišokolaadi muutumises targa lolli kullaks, selles uskmatu inimese nõiakunstis, mida isegi mu ema oleks nautinud. Töö ajal kirgastan ma sügavalt hingates oma vaimu. Aknad on lahti ja tõmbetuul oleks külm, kui pliidid ja vaskpannid poleks tulised ning sulavalt kattelt ei tõuseks auru. Šokolaadi, vanilje, kuuma vase ja kaneeli segunenud lõhnad on mürgised, samas aga tugevalt sugestiivsed: Ameerika toores ja mullane kõrvalmaik, vihmametsa kuum ja vaigune aroom. Nii reisin ma nüüd nagu asteegid oma pühades rituaalides: Mehhiko, Venetsueela, Kolumbia. Montezuma õukond. Cortés ja Kolumbus. Jumalate toit, mullitavad ja vahutavad tseremoniaalsed peekrid. Kibe elueliksiir. (lk 59)
