Vana-Rooma
Vana-Rooma ehk Antiik-Rooma ehk Rooma impeerium on antiikaegne riik, mis tinglikult võttes eksisteeris 768 eKr kuni 416 pKr. Rooma riigi kaugeimad piirid ulatusid Suurbritanniast Mesopotaamiani ja tänapäeva Austriast Saharani. Rooma riigikeelena levis üle kõigi nende alade ladina keel, mis jäi käibele usu- ja teaduskeelena veel kauaks pärast riigi lagunemist. Vanarooma kultuur koos vanakreeka kultuuriga, millest roomlased paljugi üle võtsid, pani aluse hilisemale Euroopa kultuurile. Rooma linnriigi asutamisaasta on müütiline, Rooma vabariigi üleminek Rooma keisririigiks on seevastu ajalooliselt selgepiirilisem, kuid ka Lääne-Rooma keisririigi täpne lõpp on taas vaieldav, pealegi püsis Ida-Rooma keisririik ehk Bütsants veel 1453. aastani. Vana-Roomaga järjepidevusele pretendeerisid nii Saksa Rahva Püha Rooma Riik kui ka Venemaa kui "Kolmas Rooma". Teatud mõttes on Rooma riigi ideeline järeltulija isegi tänapäeval suuremat osa Euroopast hõlmav Euroopa Liit.
Proosa
[muuda]- Ja mul oli raske kujutella, et ma praegu kõndisin paigal, kus kord oli kogu maailma valitsetud, kus Cicero oli kõnelnud ja Julius Caesar äraandjate noahoopidest surnud. Nüüd oli isegi Kapitoolium talle selja pööranud ja vaatas üle jõe, kus kerkis Püha Peetruse kiriku kuppel. Rist, mille vastu isegi filosoof-keiser Marcus Aurelius oli võidelnud, unustades meelega kõik oma kõrged ideed, oli lõpuks siiski võitnud. (13. mai)
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975
- Globaliseerumine tähendab ikka ühe kultuuri või kultuurkonna võitu teiste üle ja nende hävitamist ja kõrvaletõrjumist. Pilt on sarnane sellele, mis kunagi sündis Rooma impeeriumis. Vallutatud aladel kadusid keeled, religioonid ja kultuurid, kunst ja arhitektuur on tüütult ühenäoline igal pool Kölnist Kartaagoni ja Palmyrast Heraklese sammasteni. Rooma võttis üle Kreeka kultuuri ja arhitektuuri ning paljundas, kloonis seda lõpmatult, toomata juurde kuigipalju uut. Kui paneme võrdusmärgid Rooma = USA ja Kreeka ja muud impeeriumi idaalad = Euroopa, saame päris head paralleelid mineviku ja tänapäeva vahel.
- Jaan Kaplinski, essee "Olla eurooplased, saada indiaanlasteks" Eesti Ekspress, neljapäev, 3. august 2000. a. Areen, lk B5
- [Julian Morrow:] "Roomlaste geniaalsus, ja võimalik, et nende viga," jätkas ta, "seisnes haiglases korraarmastuses. See hakkab silma nende arhitektuuris, nende kirjanduses, nende seadustes — see pimeduse, meeletuse, kaose raevukas eitamine." Ta naeris. "Arusaadav, miks roomlased, kes muidu teistesse religioonidesse nii sallivalt suhtusid, kristlasi armutult taga kiusasid — milline absurdne mõte, et lihtlabane kurjategija oli surnust üles tõusnud, milline jubedus, et jüngrid tema ülistuseks ta verd jõid. Selle kõige ebaloogilisus hirmutas roomlasi ja nad tegid, mis suutsid, et seda välja juurida. Ma arvan, et põhjus, miks nad astusid sääraseid drastilisi samme, oli selles, et nad mitte üksnes ei kartnud, vaid et see neid ka kohutavalt võlus. Pragmaatikud on sageli kummaliselt ebausklikud. Kes, vaatamata kogu oma loogikale, elasid veel armetumas üleloomulikuhirmus kui roomlased?"
- Donna Tartt, "Salajane ajalugu", tlk Liina Viires, Tallinn: Pegasus, 2007, lk 42-43
- Edward Gibbon kirjutab oma "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajaloos" ühest asjast, millele ma polnud seni osanud mõelda: Rooma riigist ei olnud kuhugi põgeneda. Omamoodi oli see hiiglaslik vangla. Kui sa miskipärast Rooma võimudele ei meeldinud, siis minna polnud sul mitte kuhugi. Tuli vastu võtta kas surm või pagendus kuhugi Impeeriumi jäledamasse nurka, Traakiasse või Daakiasse või Britannia piirialadele. Näib, et peamine väljasaatmispaik, Rooma Siber, oli nüüdne Rumeenia. Nii et ikkagi Ida, Kirre, metsik ja külm. Aga ära joosta polnud kuhugi. Mitte et Rooma piirid oleksid olnud nii hästi valvatud, vaid et nende piiride taga lihtsalt polnud midagi.
- Tõnu Õnnepalu, "Valede kataloog. Inglise aed". EKSA 2017, lk 72
Draama
[muuda]- MARIA: Muidugi, muidugi! Ainult et "kuidas me ka ei tahaks, oleme me mõnikord siiski sunnitud inimkonna helge tuleviku nimel ohvreid tooma..." Ja ikka nii edasi. Kes nii on kuulutanud? Kui väepealikud Rooma senatis kõnet pidasid, kui paavst jesuiite teele saatis, kui Abrahamid paluvad riigilt abi oma nülgimistööde laiendamiseks ... Eesmärk pühendab abinõu, on see teiste sõnadega. Kui palju õnne kaitsjaid! Kes meid küll nende eest kaitseks?!
- Enn Vetemaa, "Jälle häda mõistuse pärast" (1975), II vaatus, II pilt, lk 38-39
Kirjandus
[muuda]- "Antiigileksikon"
- Edward Gibbon, "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu", tlk Triinu Pakk, 2016
- Marju Lepajõe, "Roomlaste taltsutamine"