Mine sisu juurde

Ühe lapse poliitika

Allikas: Vikipeedia
Punaste tähtedega on kirjutatud: "Naissoost imikuid ei tohi diskrimineerida ega välja visata"
"Riigi ja perede heaolu jaoks palume ühe lapse poliitikat ellu viia"

Ühe lapse poliitikaks (traditsioonilises hiina kirjas: 計劃生育政策; lihtsustatud hiina kirjas: 计划生育政策) nimetatakse ülerahvastatust leevendavat pereplaneerimispoliitikat Hiina Rahvavabariigis, mis viidi ellu Hiina valitsuse poolt 1979. aastal[1] ja mis lõpetati ametlikult 2016. aastal[2]

1970. aastate teisel poolel elas Hiinas ligi veerand kogu maailma rahvastikust ning seda vaid seitsmel protsendil maailma viljakandvast maa-alast. Samal ajal oli oodata märkimisväärset sündide kasvu, kuna pereloomisikka hakkasid jõudma 1950. ja 1960. aastate beebibuumide ajal sündinud inimesed. 1979. aastaks oli kogu Hiina rahvastikust koguni kaks kolmandikku alla 30-aastased.[3] Mainitud beebibuumide ajal suurenes rahvaarv 1950. aasta 540 miljonilt 1970. aastaks 850 miljonile.[1] Sündimuse ohjeldamiseks ja muude sotsiaalsete, majanduslike ning keskkonnaalaste probleemide leevendamiseks pani valitsus 1979. aastal aluse uuele pereplaneerimispoliitikale, nn ühe lapse poliitikale. Siiski ei olnud see valitsuse esimene katse sündimust mõjutada. 1970. aastate keskel püüti juurutada “late, long, few” poliitikat, mis propageeris hilisemat pereloomisvanust, pikemat sündide vahet ning vähemate laste saamist ühe naise kohta. Selle poliitika tulemusena langes sündimusindeks aastatel 1970–1979 vastavalt 5,93-lt 2,66-le.[1] Valitsuse jaoks ei olnud see siiski piisav ning kasutusele võeti karmimad meetmed uue pereplaneerimispoliitika näol.

Ühe lapse poliitika on piirkonniti erinev, sellel on palju erandeid sõltuvalt inimese rahvusest, varasemast perekonnaseisust ja muudest teguritest.[4] Hiina pereplaneerimispoliitika on rangem linnades, kus abielupaaridel võib olla ainult üks laps. Pereplaneerimispoliitika on leebem maakohtades, kus mõned piirkonnad on sellest täiesti vabastatud.[5] Ühe lapse poliitikast on vabastatud välismaalased ja ka vähemusrahvused, kes 2010. aasta rahvaloenduse järgi moodustavad Hiina kogurahvastikust 8,49%.[6] Maakohtades elavatel paaridel on enamjaolt teise lapse saamine lubatud siis, kui esimene laps on tüdruk või kui esimesel lapsel on mõni raskemat sorti haigus (vaimne või füüsiline puue).[7] Teise lapse saamise üheks tingimuseks on ka minimaalne vahe sündide vahel (tavaliselt 3–4 aastat). Ühe lapse poliitika alla ei kuulu ka lapsed, kes on sündinud Hiina kodanikele väljaspool rahvavabariiki, tingimusel, et lapsel ei ole Hiina kodakondsust.[8] Ühe lapse poliitika on negatiivset vastukaja leidnud nii Hiinas kui ka mujal maailmas eelkõige selle võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu, milleks on pealesunnitud abordid[9], tüdrukutest väikelaste tapmine ja tüdrukute sündide teatamata jätmine.[10] Kuritegusid tüdrukute vastu põhjustab poisslaste eelistamine (son preference), mis on Hiinas pikemat aega traditsiooniks olnud. Ühe lapse poliitikat on peetud ka kummagi soo sündide suure vahe põhjuseks.[11] Samas toetab ligi 76% Hiina rahvastikust ühe lapse poliitikat.[12]

Ühe lapse poliitika mittejärgimisel karistatakse vanemaid trahvide, omandi äravõtmise ja muude sarnaste meetoditega, mis kehtestatakse arvestades pere sissetulekut ja teisi tegureid. Siiski leidub palju inimesi, kes seda poliitikat mitte järgides rohkem lapsi saavad.

Sündimus on Hiinas vähenenud juba 1970. aastate algusest (pärast late, long, few poliitika kehtestamist). 1970. aastal oli kogu Hiina Rahvavabariigi keskmine sündimusindeks 5,93[1] ning 1990. aastate lõpuks oli sündimusindeks juba tunduvalt langenud – suurim oli see Tiibetis (3,11) ning väikseim Pekingis ja Shanghais, kus oodatav laste arv ühe naise kohta langes alla ühe.[13] Sündimuse vähenemise tõttu väheneb nooremate elanike osakaal. 2000. aastal oli kuni 14-aastaste osakaal Hiina rahvastikus ligi 23%, kuid juba 2010. aastaks oli nende osakaal vähenenud 16,6%-ni.[6] Pärast ühe lapse poliitika kehtestamist soovisid vanemad enda üheks ja ainsaks lapseks ilmtingimata poissi. Sellest tingitult on poiste ja tüdrukute sündide vahe alates 1980. aastatest märgatavalt kasvanud.[14] 1982. aastal sündis Hiinas saja tüdruku kohta 107,2 poissi ning aastaks 2005 kasvas see arv juba 120,5-ni.[15] Tänapäeva Hiina Rahvavabariigis on suhe kummagi soo sündide vahel maailma üks suuremaid.[16]

Hiina rahvastiku- ja pereplaneerimiskomisjoni esindaja sõnul mõjutab ühe lapse poliitika vaid ligi 35,9% Hiina elanikest.[17] Võimude sõnul on ühe lapse poliitika väga hästi õnnestunud ning alates 1980. aastast hoidnud ära ligi 250 miljoni lapse sünni.[18] Arvatakse, et vahemikus 1979–2011 on ära hoitud ligi 400 miljoni lapse sündimine. 2008. aastal ütles Hiina rahvastiku- ja pereplaneerimiskomisjoni minister, et ühe lapse poliitika jääb samaks veel vähemalt kümneks aastaks.[19]

Vaatamata ühe lapse poliitikale sünnib Hiinas iga viie nädala jooksul miljon inimest rohkem kui sureb.[20]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Hesketh, Therese. Zhu, Wei Xing (1997) „Health in China: The one child family policy: the good, the bad, and the ugly” British Medical Journal, 314(7095), 1685
  2. "The End of China's One-Child Policy: Implications". Brookings (Ameerika inglise). Vaadatud 19. septembril 2024.
  3. Hesketh, Therese. Lu, Li. Zhu, Wei Xing (2005) „The Effect of China’s One-Child Family Policy after 25 Years” The New England Journal of Medicine, 353(11), 1171
  4. Xizhe, Peng (2004) „Is it Time to Change China's Population Policy?“ China: an International Journal, 2(1), 136
  5. BC (2000) "China steps up 'one child' policy"
  6. 6,0 6,1 National Bureau of Statistics of China (2011): "Major Figures of the 2010 Population Census"
  7. Huiting, Hu (2002) "Family Planning Law and China's Birth Control Situation"
  8. Qiang, Guo (2006) "Are the rich challenging family planning policy?" China Daily
  9. Mcelroy, Damien (2001) "Chinese region 'must conduct 20,000 abortions'" The Telegraph
  10. Hesketh, Therese. Lu, Li. Zhu, Wei Xing (2005) „The Effect of China’s One-Child Family Policy after 25 Years” The New England Journal of Medicine, 353(11), 1173
  11. Xizhe, Peng (2004) „Is it Time to Change China's Population Policy?“ China: an International Journal, 2(1), 141
  12. Pew Research Center (2008) "The Chinese Celebrate Their Roaring Economy, As They Struggle With Its Costs"
  13. Xizhe, Peng (2004) „Is it Time to Change China's Population Policy?“ China: an International Journal, 2(1), 135
  14. Eklund, Lisa (2011) „Modeling Prenatal Son Preference: Some New Perspectives from China“ Population Review, 50(2), 49
  15. Li, Shuzhuo. United Nations Population Fund (2007) 4th Asia Pacific Conference on Reproductive and Sexual Health and Rights: „Imbalanced Sex Ratio at Birth and Comprehensive Intervention in China" http://www.unfpa.org/gender/docs/studies/china.pdf
  16. OECD andmebaas. Gender, Institutions and Development Database 2009 > Son Prefernce http://stats.oecd.org/Index.aspx?DataSetCode=GID2
  17. Xiaofeng, Guan (2007) "Most people free to have more child" China Daily
  18. BBC (2000) "China steps up 'one child' policy"
  19. Yardley, Jim (2008) "China Sticking With One-Child Policy" The New York Times
  20. Taylor, John (2005) "China – One Child Policy" Foreign Correspondent

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]