Alutaguse kihelkond

Alutaguse kihelkond (Alentagh) oli muinaskihelkond Virumaal 13. sajandi alguses. Alutaguse piirnes läänes Askälä ja võib-olla ka Lemmu kihelkonnaga, põhjas Soome lahega, idas Narva jõe ja Novgorodi vürstiriiki kuuluva Vadjamaaga ning lõunas Peipsi järvega. Nimi tulenes sellest, kuidas lääne pool elanud Virumaa rahvas kutsus Alulinna taga asuvaid maid.

Alutaguse muinasajal

Vadjalaste kääbaskalmistu Jõugal

Alutaguse asustus koondus kihelkonna loodeossa, Kohtla-Järve ja Jõhvi ümbrusse. Narva juures oleva jõeületuskoha juures on oletatud sadama, kaubitsemiskoha ja linnuse olemasolu. Ülejäänud Alutaguse piirkonnad jäid väheasustakuks. Vaid kihelkonna lõunaossa tekkis alates 11.–12. sajandi vahetusest sisserände tulemusel uusi vadja külasid. Arheoloogilise materjali järgi kestis vadjalaste, kelle kultuurile oli iseloomulik kääbaskalmistute rajamine, juurdetulek kuni 14. sajandi alguseni. See eriilmelise rahvastikuga piirkond oli põhjapoolse Alutagusega ilmselt nõrgalt seotud või ei kuulunud üldse kihelkonda. Ka Alutaguse kihelkond tervikuna oli ülejäänud Virumaaga arvatavasti suhteliselt lõdvalt seotud. Arvestades muinaskihelkonna suurust ja iseseisvust, võis oletada, et kihelkonnas oli välja arenemas oma sisemised hõimuterritooriumidest lähtuvad suhted, millest oleks võinud pikema aja jooksul välja areneda iseseisev maakond.

Alutaguse keskajal

 Pikemalt artiklis Alutaguse (ajalooline piirkond)

Garlieb Merkeli kaart 13. sajandi Liivimaast

Aastatel 1219–1220 allutas ja ristis Taani Põhja-Eesti, sealhulgas Virumaa koos Alutaguse kihelkonna aladega. 1219–1238 oli kihelkond koos ümbritsevate kihelkondadega võimuvõitluste tallermaa ning Alutaguse kihelkonnas vahetus neil aegadel 12 korda peremees. 1238. aastal tagastati Stensby lepinguga Taanile kogu Põhja-Eesti, mis vahepeal oli Mõõgavendade ordu ja tema järglase Liivi ordu valduses.

Aastatel 1219–1241 koostasid mungad Taani hindamisraamatu, mille järgi oli Alutagusel (Alentagh), 316 adramaad (talu). Taani revisjonide andmeid analüüsides läbis 1241. aastal Alutaguse kihelkonda kaks põhilist ajalooliselt välja kujunenud teed. Tänapäevaseid kohanimesid kasutades kulgesid need Narvast Toolsesse ja sealt edasi suundub tee Rakvere–Tartu või Rakvere–Kadrina suunas. Teine tee oli ühenduses Vasknarva–Rannapungerja–Laiuse kaudu Kesk-Eestiga. Kohaliku tähtsusega küladevaheliste teede kulgemist võib ainult oletada, kuid kindlasti oli olemas mööda Narva jõe läänekallast kulgenud tee Narva sadama ja Vasknarva vahel.

1256. aastast olid esimesed teated Narva linnusest, mis ehitati Narvia küla lähistele, esialgu küll Narva jõe paremale kaldal. 1346. aastast olid ka esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas.

Jõhvi kindluskirik vallikraaviga, barokse tornikiivri sai kirik 1728. aastal

Alutaguse kihelkonna maadele moodustati 13. sajandil Jõhvi, Lüganuse ja Narva kihelkond. Alutaguse keskuseks oli Jõhvi, kihelkonnakeskusena on Jõhvit ajalooürikutes esmamainitud 1354. aastal. Jõhvi kindluskirik koos Järve, Edise, Purtse vasallilinnuse ja Lüganuse kaitsekiriku ning Toolse, Narva ja Vasknarva ordulinnusega moodustasid keskajal kindlustatud vööndi Peipsi järve ja Soome lahe vahel.

 Pikemalt artiklis Eesti keskaeg

Alutaguse uusajal

Alutaguse, Eestimaa ja Ingeri 1659. aasta Adam Oleariuse Carte de la Livonie ou Lifland kaardil

Johannes Blaeu, Geographia Blaviana (1659)

17. sajandi alguses asusid Alutaguse piirkonda põgenikud Venemaalt, põgenedes Peipsi järvest lääne pool toimunud Ingeri sõja ja Segaduste aja eest. Sajandi lõpus rändasid vene vanausulised Peipsi rannikule Mustvee ja Kallaste kandis.

 Pikemalt artiklis Vanausulised Eestis

1680

Virumaa ja Alutaguse, Baltia quae et Scandia, Finningia (1659)

Ümberasunud vene õigeusklike luteri usku ümberpööramise soodustamiseks ehitati piirkonda Iisaku kirik ning moodustati ka eraldi Iisaku kihelkond. Usuvahetuse omaksvõtnute kohta tuli kasutusele nimetus poluvernikud (pooleusulised).

Rootsi ajal, aastast 1623 nimetati Virumaa Narva kihelkond Vaivara kihelkonnaks (Waywerschen Kerspel). 1641 nimetati piirkonda esimene Narva, Ingeri ja Alutaguse superintendent Heinrich Stahl, Narvas.. 1651. aastal ühendati aga Alutaguse kihelkond Eestimaa aadelkonna soovil nii halduslikult kui ka kiriklikult Eestimaa kubermanguga, Narva aga ühendati Ingeriga. 1654. aastal moodustati Jõhvi ja Vaivara kihelkonna kaugematest osadest Iisaku kirikukihelkond, mis sellistes piirides eksisteeriris iseseisvana aastani 1744. Uuesti moodustati Iisaku kihelkond 1867. aastal.

Ajaloolist Alutaguse kihelkonna nime, kui ajaloolist territoriaalset mõistet, mis hõlmas antud territooriumil asuvaid väiksemaid haldusüksusi, kasutati kuni 19. sajandini paralleelselt antud ajal kehtiva haldusjaotusega. Samuti oli rahvasuus kasutusel Alutaguse kui koondmõiste Virumaa nelja idapoolse (Vaivara, Iisaku, Jõhvi ja Lüganuse kihelkonna) kohta.

1888 saatis õigeusu kirik Kostroma Ipatjevi kloostrist nunn Varvara (Blohhina) kolme õe saatel Virumaale haigeid ravitsema. Aastal 1891 anti luba rajada Pühtitsasse nunnaklooster, mille esimeseks eestseisjaks saigi ema Varvara. Ehituse patroon oli Eestimaa kindralkuberner vürst Sergei Šahhovskoi. Kloostri peakirik ehitati kohta, kus varem oli ehitusjärgus luteri Illuka kirik. Uue kiriku rajamisel kasutati osaliselt Illuka kiriku materjali. Kuremäe klooster, Kuremäe külas oli esimene Eestisse rajatud õigeusu klooster.

Uuemal ajal muutus Alutaguse tähendus rohkem mõisteks Alutaguse metsad, tähistamaks suuri metsaalasid Ida-Viru maakonna kesk- ja lõunaosas.

Alutaguse Eesti Vabariigis

Eesti iseseisvumisel moodustati 1920. aastal omaette Alutaguse maakond koos Narva linnaga. Eelkõige pealinna valiku probleemi tõttu likvideeriti maakond 1921. aastal

Alutaguse nimi kerkis arutlustes ka hiljem haldusüksuse nimevariandina üles.

1939. aastal moodustati, 1939. aasta vallareformiga Alutaguse vald. Alutaguse valla alal asusid: Auvere mõis, Joala mõis, Hermomäe mõis, Hoovi küla, Metsküla küla, Mudajõe küla, Kudruküla mõis, Riigiküla, Laagna mõis, Põlendiku küla, Tšornaja küla, Tõrvajõe küla, Vanaküla, Vodova küla, Puhkovo küla, Laagna-Meriküla maakoht, Mereküla mõis, Mereküla maakoht, Mustajõe mõis, Pähklimäe mõis, Tuulase küla, Usnova mõis, Vaivara mõis, Hermomäe-Vasovi mõis, Vasova-Angometsa küla, Väike-Soldino mõis, Sundja küla, Vääska küla, Repniku mõis, Samokrassi mõis, Suur-Soldino mõis. Alutaguse valda kuulusid: Vodova, Oovi, Metsküla, Tõrvajõe, Tõrvajõe-Vanaküla, Põlendiku, Peeterristi, Lapiotsa, Vanaküla, Sininõmme, Kudruküla, Riigiküla, Tuulukse, Kivisaare, Puhkova, Laagna, Mereküla ja Udria, Pähklimäe, Vepsküla, Vaasovi, Orujõe, Tsornajõe, Joala, Kalmujõe, Mudajõe, Hermomäe, Helgepõllu, Soldina, Sundja, Arumäe, Hiiemetsa, Auvere, Kärekonna, Vallisaare, Putki, Ühekonna ja Mustajõe külad.

Alutaguse kihelkonna kronoloogia

Taani riik

• 1219–1220 – Taani allutas ja ristis Virumaa ning Alutaguse kihelkonna alad.
• 1223–1224 – saarlaste algatatud ülestõusust võtsid osa ka alutaguslased. Ülestõusu käigus vabastati vallutajatest peaaegu kogu Eesti (v a Tallinn).
• 1238 – Stensby lepinguga tagastati Taanile 1227. aastast Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu) käes olnud maad (Harjumaa, Revala, Virumaa).
• Taani hindamisraamatus, mida koostati kuni 1241. aastani, oli Alutagusel Alentagh 316 adramaad.
• 1253 – novgorodlased ja karjalased laastasid maa-alad lääne pool Narva jõge.
• 1255 – toimus venelaste rüüsteretk üle Narva jõe Põhja-Eestisse
• 1256 – esimesed teated Narva linnusest, mille olid Narvia küla lähistele ehitanud taanlased.
• 1267 – toimus kaks venelaste rüüsteretke läbi Alutaguse Rakvere alla.
• 1268 – jaanuaris tuli mitu vene vürsti oma vägedega (30 000 meest) üle Narva jõe ning läksid Rakvere alla, hävitades teel hulga koopasse põgenenud eestlasi. Koobastikku juhiti vesi ja väljatulijad tapeti.
• 1268. aasta 18. veebruaril leidis aset Kihola jõel verine lahing venelaste ja sakslaste-eestlaste vahel. Venelased said lahingus lüüa. Novgorodi vürst Daumantas rüüstas tagasiteel Virumaad.
• 1294 – Novgorodi vürsti väesalk põletas Narva
• 13. sajandil – moodustati Alutaguse kihelkonna aladele Jõhvi ja Narva kirikukihelkond (hilisem Vaivara kihelkond).
• 18. veebruaril 1268 ründasid kihelkonda Novgorodi vürst Dmitri ja Pihkva vürst Daumantase väed.
• 14. sajandini – ei olnud Alutaguse kihelkond halduslikult jagatud.
• 1341 – venelased põletasid teist korda Narva asula
• 1346 – esimesed kirjalikud teated kiriku kohta Narvas.
• 1346 – Taani kuningas Valdemar IV müüs pärast Jüriöö ülestõusu oma Eesti valdused (Harju- ja Virumaa koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnusega) Saksa ordule umbes nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marga) eest ja Saksa ordu pantis need 1347 Liivi ordule.

Liivi orduriik

• 1347. aastal algas Alutagusel Liivi ordu võimuperiood. Moodustati Narva foogtkond, kuhu kuulus ka Vaivara kihelkonna ala.
• 1347 – alustas Liivi ordu Narva linnuse tugevdamist.
• 1349 – moodustati Vasknarva foogtkond, samal aastal ehitati kihelkonna maa-alale esimene Vasknarva ordulinnus, kuid pihkvalased hävitasid selle sõjakäiguga samal aastal.
• 1354 – mainiti esimest korda Jõhvi kihelkonda Alutaguse kihelkonna koosseisus.
• 1367 – venelased põletasid kolmandat korda Narva.
• 1407 – 29. juunil tungisid pihkvalased vürstide Konstantini ja Roman Sidorovi juhatusel üle Narva jõe Virumaale, rüüstasid palju külasid ja pöördusid rikkaliku röövsaagiga tagasi.
• 1427–1442 ehitas Liivi ordu Vasknarva ordulinnuse endisele kohale üles. Kindlust kutsuti Vastne-Narva, alamsaksa keeles Nyslot. Linnusest sai Vasknarva foogtkonna keskus.
• 1501 – venelaste vägi, kus oli palju tatarlasi, tungis röövides ja rüüstates Alutaguse ja Virumaa kaudu Harjumaale. Sõjaväel olid kaasas koerad, et eestlasi metsadest üles otsida. Teine vene vägi tegutses samal ajal Lõuna- ja Kesk-Eestis. Kuuenädalase rüüstamise järele hävitati palju majapidamisi ja vähenes kohutavalt rahvastiku arv. Üks kaasaegne allikas märkis ära 40 000 tapetut ja vangivõetut.

Liivi sõda

• 22. jaanuar 1558 – Moskva vägi tungis põhjas Alutaguse ja lõunas Vastseliina kaudu Tartu piiskopkonda, rüüsteretk kestis kolm nädalat.
• 11. mai 1558 – moskvalased vallutasid Narva.
• 6. juuni 1558 – moskvalased vallutasid Vasknarva.
• 4.–6. juuni 1561 – andis Viru rüütelkond ustavusvande Rootsi kuningale Erik XIV-le.
• 1561, 1566 ja 1571 – katkuaastad.
• 1570 – moskvalased rüüsteretk Narva, tapeti, hävitati, põletati.
• 1573 – moskvalased suur sõjakäik Narva kaudu Eestisse, vallutati Paide linnus. Pärast Paide vallutamist liikus 16 000-meheline sõjavägi Läänemaale, sai aga Koluvere lahingus rootslastelt lüüa.
• 6. november 1581 – rootslased vallutasid moskvalastelt Narva.

Rootsi riik

• 1581–1591 – Rootsi ajal kuulus Alutaguse Ingerimaa koosseisu.
• 10. august 1583 – Venemaa sõlmis Rootsiga Pljussa vaherahu, mille alusel Põhja- ja Lääne-Eesti jäid ajutiselt Rootsi võimu alla.
• 1591–1617 – Narva ja Vasknarva foogtkond ühendati Narva lääniks.
• 15. sajandil – liideti Lüganuse kihelkonna alad halduslikult Alutaguse kihelkonnaga.
• 17. sajandil – liideti Mahu kihelkonna alad halduslikult Alutaguse kihelkonnaga. Alutaguse kihelkonna halduspiir ulatus sellest ajast Kunda jõeni.
• 1617 – oli Alutaguse kihelkond Ingerimaa osana.
• 1623 – mainiti esimest korda Vaivara kihelkonda (Waywerschen Kerspel) – endine Narva kihelkond.
• 1641 – liideti Alutaguse kiriklikult Tallinna piiskopkonnaga, Narva linnakoguduste, Ingerimaa alade Narva ja Ingerimaa superintendendiks, Narvas nimetati Heinrich Stahl, 1646. aastast aga lahutati taas Tallinna piiskopkonnast
• 1651 – ühendati Alutaguse kihelkond Eestimaa aadelkonna soovil nii halduslikult kui ka kiriklikult Eestimaa kubermanguga.
• 1654–1744 – eksisteeris Iisaku kihelkond eraldi kihelkonnana. 1744. aastal liideti osa Iisaku kihelkonna alasid Jõhvi ja osa Viru-Jaagupi kihelkonnaga.
• 1658. aastal sõlmiti Vallisaare mõisas (Usnowa) Vaivara kihelkonnas Vallisaare vaherahu, mis peatas 1656. aastal Venemaa poolt alustatud Vene-Rootsi sõja.

Vene riik

• 1700 – Riia all algas Põhjasõda. Venelaste esimesed rüüstesalgad tungisid septembris Alutagusesse. Algas Narva piiramine venelaste poolt. 19. novembril toimus Põhjasõjas esimene Narva lahing
• 1703–1704 – venelaste korduvad rüüsteretked Narva ümbruskonda.
• 1704 – venelased vallutasid Narva lahingus linna.
• 1704 – eraldati Narva maakond Alutaguse kihelkonnast ja liideti Ingerimaaga.
• 1708 – Narva ja Tartu kodanikkond viidi Venemaale sundasumisele, kes osaliselt pääsesid tagasi alles viis aastat hiljem, väga paljud aga surid asumisel.
• 1708–1722 – oli Alutaguse kihelkond koos Viru- ja Tartumaaga Narva maakonna nime all Peterburi kubermangu koosseisus kui vallutatud ala.
• 10. septembril 1721 sõlmiti Uusikaupunki rahu, mis lõpetas Põhjasõja. Rootsi loovutas sellega Eestimaa kubermangu, Ingerimaa, Liivimaa kubermangu ja Saaremaa.
• 1771 – Alutaguse kihelkonda moodustati üks kahest Virumaa praostkonnast.
• 1783 – loodi Narva kreis, kuhu kuulusid osa Alutaguse kihelkonna maid ja osa Narva jõe taguseid alasid.
• 1797 – eraldati Narva kreisile allunud maadest Narva linn, ülejäänud maad liideti Eestimaa kubermanguga.
• 1798–1888 – moodustati Alutaguse kihelkonna adrakohtu ringkond, kuhu kuulus Iisaku, Jõhvi, Vaivara ja Viru-Nigula kihelkonna alad.
• 1816 – jõustus Eestimaa talurahvaseadus, mis vabastas talupojad pärisorjusest, kuid ei lahendanud maaküsimust.
• 1856 – 5. juunil anti välja uus talurahvaseadus, mis võimaldas talupoegadel maad rentida või osta päriseks.
• 1867 – moodustati uuesti Jõhvi kihelkonna lõunapoolsetest aladest Iisaku kihelkond.
• 1892 – liideti enamik valdu suuremateks valdadeks.

Vaata ka

• Alutaguse maakond

Kirjandus

• Arnold Schulbach. Õitsituled. Eesti Ajakirjanikkude album. Koguteos I. Eesti Ajakirjanikkude Ühingu väljaanne nr 1. Eesti Kirjastamise Ühisus. Tallinn 1922
• Otu Liiv, Vene asustusest Alutagusel kuni XVIII sajandi esimese veerandini. Koos asustuse tulunduselu ja usulise seisundi vaatluskatsega päämiselt Rootsi ajal. Kirjastus: Loodus, Tartu, 1928, 128 lk

Välislingid

• Bienenstamm, H. von (1826). Geographischer Abriß der drei deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner. Lk lk. 70–75.