Claus von Stauffenberg

Claus Philipp Maria Schenk Graf von Stauffenberg
Sünninimi	Claus Philipp Maria Schenk von Stauffenberg
Sünniaeg	15. november 1907 Jettingen, Saksamaa
Surmaaeg	21. juuli 1944 (36-aastaselt) Berliin, Saksamaa
Rahvus	sakslane
Surma põhjus	mahalaskmine
Tuntud kui	20. juuli atentaadi koordinaator
Kodulinn	Albstadt, Saksamaa
Auaste	ooberst (kolonel)
Usk	Rooma-Katoliku kirik
Lesk	krahvinna Nina Schenk von Stauffenberg
Vanemad	krahv Alfred Schenk Caroline Schenk Gräfin (von Stauffenberg perekond)

Claus Philipp Maria Schenk von Stauffenberg (15. november 1907 Jettingen, Saksamaa – 21. juuli 1944 Berliin) oli aadlisoost (krahv) Saksamaa sõjaväelane. Stauffenberg oli üks juhtivaid sõjaväelasi 20. juuli vandenõus 1944, mille eesmärk oli Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri tapmine ja Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei võimult kukutamine. Ta oli Saksamaa vastupanuliikumise keskne tegelane.

Päritolu ja haridus

Claus Schenck von Stauffenberg sündis viimase Württembergi kuningriigi ülemõuemarssali krahv Alfred Schenk von Stauffenbergi ja krahvinna Caroline Schenk von Stauffenbergi (sündinud krahvitar von Uexküll-Gyllenband) kolmanda pojana (kaksikutest vendade Bertholdi ja Alexanderi järel). Claus sündis Stauffenbergi lossis Jettingenis Švaabimaa idaosas Ulmi ja Augsburgi vahel Baieri kuningriigis, mis sel ajal oli Saksa keisririigi osa.

Stauffenbergid on Lõuna-Saksamaa üks vanemaid ja tähelepanuväärsemaid suguvõsasid. Tema emapoolsete protestantlike esivanemate hulgas oli mitmeid kuulsaid preislasi, sealhulgas feldmarssal August von Gneisenau.

Noorpõlves oli ta koos vendadega Neupfadfineri liige: Saksa skaudiühingu ja Saksa noorteliikumise liige.

Sarnaselt vendadega koolitati teda hoolikalt ja kallutati kirjanduse poole, kuid viimaks valis ta siiski sõjaväelise karjääri.

Sõjaväeline karjäär

1926. aastal astus ta peretraditsioonina rügementi Bamberger Reiter- und Kavallerieregiment 17 (Bambergi 17. ratsavägi). Umbes sel ajal tutvustas kolme venda Albrecht von Blumentahl poeet Stefan George'i mõjukale Georgekreisi grupeeringule, millest hiljem kerkisid mitmed väljapaistvad vastupanuliikumise liikmed. George pühendas "Das neue Reich" ("Uus Reich") 1928, sealhulgas "Geheimes Deutschland" ("Salajane Saksamaa"), kirjutatud 1922. aastal Bertholdile. Teoses kujundatakse uut ühiskonda, mida valitseb hierarhiline spirituaalne aristokraatia. George lükkas tagasi kõik katsed selle kasutamiseks ilmalikel poliitilistel eesmärkidel, eriti natsismi jaoks.

Stauffenberg 17. ratsaväerügemendis 1926. aastal

Stauffenberg edutati 1930. aastal leitnandiks (teiseks leitnandiks). Ta õppis moodsate relvade kohta Berlin-Moabiti Kriegsakademies, kuid jäi pooldama hobuste kasutamist moodsas sõjapidamises, mis endiselt mängis suurt rolli transpordis läbi kogu Teise maailmasõja. Tema rügement ühines Saksa 1. valgusdiviisiga kindral Erich Hoepneri juhtimise all, kes oli osalenud 1938. aastal Saksa vastupanuliikumise riigipöördeplaanis, kuid mis katkes Hitleri ootamatu eduga Müncheni kokkuleppes. Üksus kuulus väeossa, mis vastavalt Müncheni sobingule sisenes Sudeedimaale, Tšehhoslovakkia ossa, kus oli saksa keelt rääkiv vähemus.

Stauffenberg ja tema rügement võttis sõja puhkemise järel 1939. aastal osa Poola ründamisest. Algul ta tolereeris seda, kuidas natsirežiim tegeles Poola okupeerimisega ja kasutas poolakaid orjatööjõuna Saksa heaolu saavutamiseks. On väidetud, et ta isegi toetas seda: süstemaatilist Saksa kolonisatsiooni ja Poola ekspluateerimist. Näiteks kirjutas ta oma naisele Ninale:

„Die Bevölkerung ist ein unglaublicher Pöbel, sehr viele Juden und sehr viel Mischvolk. Ein Volk, welches sich nur unter der Knute wohlfühlt. Die Tausenden von Gefangenen werden unserer Landwirtschaft recht gut tun.

(Siinne rahvas on uskumatult kiratsev; väga palju juute ja väga palju segarahvusi. Rahvas, mis tunneb end vaid piitsahoobi all hästi. Tuhanded vangid teevad õigusega meie põllumajandusele head.)“

Saksa aristokraatia sügavalt juurdunud veendumus oli, et idaterritooriumid, mis olid enne Esimest maailmasõda Saksamaa alla kuulunud, kuid olid ülekaalukalt poolakatega asustatud, tuleks koloniseerida, nagu Teutooni rüütlid seda keskajal teinud olid. Endiselt on märkimisväärne vastuolu selle üle, kas Stauffenberg tõepoolest kiitis heaks natsirežiimi sellise tee. Igatahes on kindel, et sõja varastel etappidel hoidis ta kinni tüüpilistest hilise imperialismiajastu aristokraatlikest väärtushinnangutest.

Stauffenbergile olid mõned natsipartei seisukohad vastumeelsed; olgugi et ta pooldas mõningaid natsionalistlikke seisukohti, ei saanud temast kunagi partei liiget. Sealjuures jäi ta endiselt katoliiklaseks. Rooma-Katoliku Kirik oli 1933. aastal alla kirjutanud Reichkonkordat'ile, samal aastal, kui Hitler ja natsipartei võimule tuli. Natsid rikkusid peagi seda kokkulepet, mis viis juhtivate Saksa katoliiklike piiskoppide ja paavsti protestini. See kulmineerus 1937. aastal paavsti ringkirjaga "Mit brennender Sorge" ("Tulise murega"), mis muuhulgas mõistis hukka rassistlikud ideoloogiad. Peale selle solvas suurenev juutide väärkohtlemine ja religiooni mahasurumine Stauffenbergi religioosset moraali ja õiglustunnet, ta arvas näiteks, et 1938. aasta kristalliöö tõi häbi kogu Saksamaale. Kuigi Stauffenbergi onu krahv Nikolaus von Üxküll-Gyllenband oli talle juba varem teinud ettepaneku liituda Hitleri-vastase vastupanuliikumisega, sai määravaks Poola sõjakäik, mille ajel olid tema südametunnistus ja usulised veendumused valmis seda otsust tegema. Osalemaks löögis Hitleri vastu, õhutasid Peter Yorck von Wartenburg ja Ulrich Schwerin von Schwanenfeld Stauffenbergi saama sel ajal kõrgeima Saksa armee komandöri Walther von Brauchitschi adjutandiks. Tollal Stauffenberg keeldus, tuues põhjuseks asjaolu, et Saksa sõdurid polnud truudust vandunud mitte Saksa Reichi presidendiinstitutsioonile, vaid andnud ustavusvande Adolf Hitlerile, kes oli 1934. aastal kasutusele võtnud Führerheidi.

Stauffenberg Teises maailmasõjas

Sõjakäigus Prantsusmaa vastu teenis Stauffenberg 6. Suurtükidiviisi staabis. Sõjakäigu eest autasustati teda I klassi raudristiga.

1941. aastal alustati Barbarossa plaani, Saksa invasiooni ettevalmistamist Nõukogude Liitu. Järgnenud juutide, poolakate, venelaste ja teiste rahvaste massihukkamistes nägi ta ilmset puudust sõjaväelises juhtimises (Hitler võttis enda kanda vägede ülemjuhataja ametikoha, pärast Hoepneri ja teiste vallandamist 1941. aasta lõpus), mis viimaks veenis Stauffenbergi 1942. aastal pooldama vastupanugruppe Wehrmachti sees, mis olid ainsaks jõuks suutmaks jagu saada Hitleri Gestapost, SD-st ja SS-st.

Seisakukuude kestel, nn Kummalise sõja ajal, enne sõjakäiku Prantsusmaa vastu (1939–1940), viidi ta üle Oberkommando des Heeresi organisatoorsesse ametkonda, Saksa armee kõrgemasse juhtkonda, mis juhtis idarinde operatsioone. Stauffenberg oli Hitleri kirjutatud ülemkäsu vastu ja tühistas selle aasta hiljem. Ta üritas pehmendada Saksa okupatsioonipoliitikat Nõukogude Liidu aladel, osutades kasule, mis saadakse Nõukogude Liidu elanike vabatahtlike värbamisel Idaleegionitesse, mis olid tema ametkonna juhtimise all. 2. juunil 1942 väljastati direktiivid väegrupi A poolt hõivatud Kaukasuse regiooni sõjavangide sobilikuks kohtlemiseks. Nõukogude Liit polnud Genfi konventsiooniga ühinenud (1929). Sellegipoolest tehti kuu aega pärast Saksa 1941. aasta invasiooni ettepanek Haagi konventsiooni vastastikuseks kinnipidamiseks. Sellele "märkusele" jätsid aga Kolmanda Reichi võimud vastamata. Stauffenberg ei sidunud end sel ajal ühegi riigivastase vandenõuga. Hitler oli 1942. aastal oma võimu tipul. Vennad Stauffenbergid hoidsid kontakti endiste komandöridega, näiteks Hoepneri ja Kreisau Ringiga; samuti kaasasid nad tsiviilisikuid ja sotsiaaldemokraate, näiteks Julius Leber, oma Hitleri-järgse administratsiooni plaanidesse.

1942. aasta novembris maabusid lääneliitlased Prantsuse Põhja-Aafrikas ning 10. Suurtükidiviis okupeeris Vichy nukuvalitsuse Operatsioon Antoni käigus, enne kui nad Aafrika korpuse osana üle viidi Tuneesia aktsiooni.

1943. aastal edutati Stauffenberg ooberstleitnandiks (kindralstaabi kolonelleitnandiks) ja ta saadeti Aafrikasse, kus temast sai 10. suurtükidiviisis kindralstaabi kõrgeim ohvitser. Sel ajal kui ta oli parajasti maad kuulamas uue võimuala jaoks, pommitasid tema sõidukit 7. aprillil 1943 Briti pommitajad ja ta sai raskelt vigastada. Ta viibis kolm kuud Müncheni haiglas, kus teda ravis Ferdinand Sauerbruch. Stauffenberg kaotas vasaku silma, parema käe ning vasaku käe neljanda ja viienda sõrme. Ta ütles naljatledes sõpradele, et ta tegelikult polnud ta teadnudki, mida nii paljude sõrmedega teha. Oma vigastuste eest ja julguse eest tasustati Stauffenbergi vastavalt 14. aprillil 1943 Kuldse Haava märgiga ja Kuldse ristiga 8. mail 1943.

Riigipöörde ja atentaadi ettevalmistamine

Stauffenberg saadeti pärast vigastada saamist taastuma oma koju Lautlingeni lossi (tänapäeval muuseum), mis sel ajal oli üks Stauffenbergide lossidest Lõuna-Saksamaal. Algselt oli ta frustreeritud, et tal puudus positsioon lavastamaks riigipööre. 1943. aasta septembri alguseks, pärast mõnevõrra aeglast paranemist, tõstsid vandenõulased, peamiselt staabiohvitser Henning von Tresckow, ta Ersatzheeri peakorterisse ("asendusarmee" – koosnedes väljaõppel olnud tagavarajõududest eesliini diviiside tugevdamiseks), mis asus Berliinis Bendlerstrassel (hiljem Stauffenbergstrasse).

Seal oli Stauffenbergi üks ülemusi kindral Friedrich Olbricht, vastupanuliikumise truu liige. Ersatzheeril oli ainulaadne võimalus riigipöörde läbiviimiseks, kuna üks selle funktsioone oli Operatsioon Valküür. See oli situatsiooniline meetod, mis laseks enda peale võtta kontrolli Reichi üle, kui sisemised segadused blokeerivad kommunikatsiooni kõrge militaarjuhtkonnaga. Paradoksaalselt oli Valküüri plaani Hitler isiklikult heaks kiitnud, mida nüüd aga salaja muudeti, et pärast füüreri surma kogu tema režiim võimult minema pühkida.

Koostati detailne militaarplaan mitte ainult Berliini okupeerimiseks, vaid ka sõjajõududega peakorteri ülevõtmiseks Ida-Preisimaal pärast Axel von dem Bussche enesetapuatentaati Hitleri vastu 1943. aasta novembri lõpus. Stauffenberg lasi need korraldused von dem Bussche kaudu isiklikult edastada major Joachim Kuhnile, kohe pärast seda, kui ta Wolfsschanzesse (Hundikoobas), Rastenburgi lähedal, Ida-Preisimaal (tänapäeva Kętrzyn, Poola) oli jõudnud. Ent von dem Bussche oli Wolfsschanzest idarindele siirdunud pärast seda, kui Hitleriga kohtumine jäi ära ning koos sellega ka kavandatav vandenõu ebaõnnestus. Kuhn peitis need kompromiteerivad dokumendid Wolfsschanze lähedal asuva OKW vaatlustorni alla.

Kuhnist sai pärast 20. juuli atentaati Nõukogude käsilane. Ta juhatas Nõukogude ametnikud 1945. aasta veebruaris dokumentide peidukohta. (1989. aastal Mihhail Gorbatšov tutvustas neid dokumente tolleaegsele saksa kantslerile Helmut Kohlile. Need Stauffenbergi ja tema kaasohvitseride poolt moodustatud dokumendid 1943. aastal osutavad vastupanuliikumise idealistlikele ootustele. Selles kaheldi ja see oli Saksamaal pärast sõda suureks vaidlusobjektiks. Mõned arvavad, et vandenõulased tahtsid Hitlerit tappa selleks, et lõpetada sõda ning säilitada oma privileegid kõrgete ohvitseridena ning olla seega nobiliteedi liikmed).

Kuna kõik Stauffenbergi organiseeritud atentaadid (näiteks von Kleisti, von Gersdorffi, von Breitenbuchi poolt) ebaõnnestusid peamiselt Hitleri ettearvamatu käitumise tõttu, olid vandeseltslased sunnitud metoodilise planeerimise vahetama improviseerimise vastu.

6. juunil 1944 maabusid lääneliitlased Prantsusmaal Normandias (D-Day). Stauffenberg, nagu enamik teisigi Saksamaa elukutselisi sõjaväelasi, ei kahelnud, et sellega oli sõda samahästi kui kaotatud. Ainult kohene relvarahu suutnuks ära hoida järgneva mõttetu verevalamise ja kahju Saksamaale – selle inimestele ja paljudele teistele rahvastele Euroopas. Siiski 1943. aasta lõpus kirjutas ta välja nõudmisi, kus ta arvas, et lääneliitlased peaksid nõustuma kohese rahuga Saksamaa poolelt vaadatuna. Nendes korraldustes sisaldus muuhulgas punkt, milles Saksamaa säilitab oma 1914. aasta idapiirid, Poola territooriumid Wielkopolska ja Poznań kaasaarvatud. Teised nõuded sisaldasid, et Saksamaale jääksid Reichi piirides sellised territooriumid nagu Austria ja Sudeedimaa, autonoomia andmise Alsass-Lorraine'ile ning isegi Saksamaa sõjaaegsete piiride laiendamise lõunasse annekteerides Tirooli kuni Bolzano ja Meranoni. Mitte-territoriaalsetes nõudmistes keelduti igasugusest lääneliitlaste Saksamaa okupatsioonist, nagu ka sõjakurjategijate väljaandmisest, nõudes õigust, milles "igale rahvale kehtivad ainult oma rahva seadused". Need ettepanekud tehti vaid lääneliitlastele – Stauffenberg tahtis taganeda ainult lääne-, lõuna- ja põhjapositsioonidelt, nõudes samas õigust jätkata militaarset okupatsiooni idas. Pärast liitlaste maabumist oli aga von Tresckowile ja Stauffenbergile selge, et nende üritusel oli vaid sümboolne tähendus. Sõda lõpeb tingimusteta rahuga.

Stauffenberg oli teadlik, et Saksa seaduse järgi (siis ja praegu) oli ta sooritamas suurt riigireetmist. Ta rääkis avameelselt noorele konspiraatorile Axel von dem Busschele 1943. aasta lõpus:

„"Gehen wir in medias res, ich betreibe mit allen mir zur Verfügung stehenden Mitteln den Hochverrat..."

("Öelgem otse, ma viin läbi kogu oma võimu ja jõuga riigireetmise)“

Ta õigustas oma kavatsust Busschele loodusseadusega ("Naturrecht), kaitsmaks miljonite inimeste elusid Hitleri kriminaalse agressiooni eest ("Nothilfe" - hädaabi)

Stauffenberg oli vandenõu initsiaator 1943. aasta septembri algusest kuni 21. juulini 1944. Tema kindlameelsus, organisatoorsed võimed ja tema radikaalne revolutsiooniline lähenemine tegid lõpu seisakule, mis oli põhjustatud kahtlustest, pikkadest aruteludest selle üle, kas militaarvoorused olid vananenud Hitleri käitumise tõttu. Oma sõbra Henning von Tresckowi kaasabil ühendas ta vandenõulased ja pani nad tegutsema. Stauffenberg otsustas kohe pärast vandeseltslase kindral Helmuth Stieffi ebaõnnestunud atentaati Hitleri vastu mundrite väljapanekul Klessheimi lossis Salzburgi lähedal 7. juulil 1944, Hitleri personaalselt tappa ja teostada vandenõu Berliinis. Selleks ajaks olid Stauffenbergil suured kahtlused vandenõu õnnestumise osas. Tresckow veenis teda asjaga lõpuni minema ka juhul, kui see ei pruukinud õnnestuda, sest see oleks olnud ainus viis maailma tõestada, et Hitleri režiim ja Saksamaa polnud üks ja seesama, ja et mitte kõik sakslased ei toetanud valitsevat korda.

20. juuli atentaat

Esialgse plaani kohaselt pidi Stauffenberg viibima Bendlerstrasse kontoris Berliinis, kust ta oleks ühendust võtnud Euroopa ja Reichi regulaararmee üksustega, veenmaks neid vahistama natsipartei poliitiliste organisatsioonide jõuametkondade liidreid, näiteks Sicherheitsdienst ja Gestapo. Paraku oli ta sunnitud samal päeval ise toime panema katse Hitlerit tappa ja vallandama militaaraktsiooni Berliinis. Ta oli ainus vandenõulane, kellel oli tänu "asendusarmee" staabiülema ametikohale võimalus pääseda Ersatzheeri peakorterisse briifingutele.

Niisiis 1944. aastal nõustus Stauffenberg, kes selleks ajaks oli edutatud Ooberstiks (koloneliks), isiklikult Saksa füüreri atentaati läbi viima – vajadus, mis sai üha silmanähtavamaks pärast mitmeid ebaõnnestunud suitsiidirünnakuid (Axel von dem Bussche ja Ewald von Kleisti üritused). Pärast paljusid luhtumisi õnnestus Stauffenbergil 20. juulil 1944 Wolfsschanzes korraga samal ajal kohtuda nii Hitleri, Göringi ja Himmleriga. Albert Speer oli Stauffenbergiga kokku puutunud koosolekutel Berchtesgadeni lähedal ja Ida-Preisimaal 1944. aasta suve jooksul. Speer kirjeldas pikka ooberstit oma memuaarides "müstiliselt hea väljanägemisega" mehena.

20. juuli 1944. Stauffenbergi kohvris oli kaks väikest pommi, mõlemal Briti "ajapliiats", mida oli võimalik seadistada detoneerima 10–15-minutilise viivitusega. Pärast lennureisi Berliinist Ida-Preisimaale (tänapäeva Poola) sisenes ta enne Hitleri ilmumist briifinguruumi. Ootamatult viidi nõupidamine aga maa-alusest Führerbunkerist Speeri puubarakki. Stauffenberg ütles Hitleri teenrile, et tal on vaja oma särki vahetada ja lahkus nõnda nõupidamisruumist, võttes endaga oma kohvri.

Stauffenbergi mälestusplaat Bambergis

Hukkamine

Tulevikus nurjumisele määratud katses päästa enese elu, määras kaasvandenõulane, asendusväe ülemjuhataja kindralooberst Friedrich Fromm Bendlerblockis (armee peakorteris) loodud kunstlikus tribunalis atentaadi sepistajatele surmanuhtluse. Ooberst Claus von Stauffenberg, tema abi leitnant Werner von Haeften, kindralooberst Fredrich Olbricht ja ooberst Albrecht Mertz von Quirnheim hukati laskekomando poolt 21. juuli öösel natuke enne kella 01.00. Hukkamiskohaks oli Bendlerblocki sisehoov, mida valgustasid veoki esituled.

Stauffenberg oli enne leitnant von Haeftenit hukkamisjärjekorras kolmas. Kui saabus Stauffenbergi kord, hüppas von Haeften aga laskekomando ja Stauffenbergi vahele, saades viimasele ettenähtud kuulitabamused. Stauffenbergi viimased sõnad enne hukkamist olevat olnud "Elagu meie püha Saksamaa!" ("Es lebe unser heiliges Deutschland!"). Väidetakse, et ta olevat öelnud hoopis "Elagu salajane Saksamaa!" ("Es lebe das geheime Deutschland!"). Fromm käskis hukatud ohvitserid (oma endised kaasvandenõulased) kohe sõjaliste austusavaldustega matta Schönebergi linnaosas asuvale Matthäusi kalmistule. SS kaevas siiski järgmisel päeval Stauffenbergi surnukeha välja. Temalt eemaldati aurahad ja ametimärgid ning laip tuhastati.

Vandenõu teine keskne persoon oli Stauffenbergi vanim vend Berthold Schenk Graf von Stauffenberg. Bertholdi üle mõisteti kohut 10. augustil 1944 president-kohtunik Roland Freisleri ees erilises "Rahvakohtus" (Volksgerichtshof). Nimetatud kohus loodi Hitleri initsiatiivil poliitiliste väärtegude menetlemiseks. Berthold oli üks kaheksast vandenõulasest, kes hukati samal päeval läbi piinarikka aeglase lämmatamise (väidetavalt klaverikeelt kasutades) Berliini Plötzensee vanglas. Enne tapmist oli Bertholdi korduvalt kägistatud ja taaselustatud. Kogu hukkamine ja korduv elluäratamine võeti Hitleri jaoks filmilindile vabal ajal vaatamiseks. Rohkem kui 200 inimest mõisteti avalikult süüdi ja hukati. Hitler kasutas 20. juuli vandenõud ettekäändena kõrvaldamaks kõiki, kes võisid talle ohtlikuks muutuda. Traditsiooniline auandmine asendati natsliku "Sieg Heiliga". Puhastuste käigus tapeti või saadeti koonduslaagritesse üle 20 000 sakslase.

Mälestuse jäädvustamine

Tänapäeval on Saksamaal Claus von Stauffenbergi järgi nimetatud tänavaid rohkem kui kellelgi teise järgi. Ludwig van Beethoven asub selles arvestuses teisel kohal.

Isiklikku

Stauffenberg abiellus Nina Freiin von Lerchenfeldiga 26. septembril 1933 Bambergis. Neil oli viis last: Berthold, Heimeran, Franz-Ludwig, Valerie ja Konstanze, kes sündis pärast Stauffenbergi hukkamist Frankfurdis Oderi ääres. Berthold, Heimeran, Franz-Ludwig ja Valerie, kellele isa teost ei räägitud, pandi kuni sõja lõpuni kasuperre. Kuna Stauffenbergi peeti sestpeale tabuks, olid lapsed sunnitud võtma uue perekonnanime. Nina suri 2. aprillil 2006 Bambergi lähedal Kirchlauteris 92 aasta vanuselt. Berthold ülendati pärast sõda Lääne-Saksamaa Bundeswehris kindraliks. Franz-Ludwig oli Baieri liidumaa esindajana nii Saksamaa parlamendi kui ka Euroopa Parlamendi liige. 2008 avaldas Konstanze von Schulthess-Rechberg raamatu oma emast krahvinna Nina Schenk von Stauffenbergist.

Vaata ka

• Operatsioon "Valküür" (film)

Välislingid

• Andres Laasik. Uhke ooberst von Stauffenberg põrus hästi suurelt Eesti Päevaleht, 12. veebruar 2009