Mine sisu juurde

Gennadi Janajev

Allikas: Vikipeedia
Gennadi Janajevi haud Trojekurovo kalmistul

Gennadi Ivanovitš Janajev (26. august 1937 Perevoz, Gorki oblast – 24. september 2010, Moskva[1]) oli Nõukogude Liidu poliitik, asepresident 1990–1991, üks augustiputši juhte (Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimees).

Ta lõpetas 1959 Gorki Põllumajandusinstituudi põllumajanduse mehaanikainseneri erialal. Ta on lõpetanud ka Üleliidulise Kaugõppe Juriidilise Instituudi ning on ajalookandidaat.

Janajev töötas 1959. aastast mehhaniseeritud põllumajandusrühma ülemana, seejärel Rabotkino tehnikaremondijaama peainsenerina ja "Selhoztehnika" Gorki oblasti Knjaginino osakonna juhatajana. Traktoristide ülemusena tutvus ta enda sõnul vene "folklooriga".

Ta oli 1962. aastast NLKP liige. Aastatel 1963–1966 oli ta ÜLKNÜ Gorki oblastikomitee teine ja 1966–1968 esimene sekretär. Seejärel oli ta 12 aastat NSV Liidu Noorsoo-organisatsioonide Komitee esimees. Aastatel 1980–1986 oli ta Nõukogude välisriikidega sõprus- ja kultuuriseltside liidu presiidiumi esimehe asetäitja.

Aastast 1986–1989 oli Janajev Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu sekretär rahvusvahelistes küsimustes, septembrist 1989 aseesimees ning aprillist juulini 1990 esimees. Ta pooldas üleminekut turusuhetele koos sotsiaalsete amortisaatorite loomisega. Muu hulgas toetas ta Balti liiduvabariikide üleminekut isemajandamisele.

Ta oli 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik ametiühingute poolt.

NLKP XXVIII kongress valis ta 1990. aastal NLKP Keskkomiteesse, mille liikmeks ta jäi 1991. aastani. NLKP KK 1990. aasta juulipleenum valis ta Mihhail Gorbatšovi soovitusel (hiljem on Gorbatšov nimetanud Janajevi toetamist suureks veaks) NLKP KK Poliitbüroo liikmeks ja NLKP KK sekretäriks 14. juulist 1990. Nendelt ametikohtadelt vabastas ta 31. jaanuaril 1991 NLKP KK 1991. aasta jaanuaripleenum seoses NSV Liidu asepresidendi ametikohale asumisega.

Gorbatšov kaalus tema paigutamist NSV Liidu Riikliku Teleraadiokomitee esimehe ja Vene Föderatsiooni Kommunistliku Partei esimese sekretäri ametikohale. Esimeselt kohalt õnnestus tal pääseda Nikolai Rõžkovi abiga.

27. detsembril 1990 valis IV NSV Liidu rahvasaadikute kongress ta NSV Liidu asepresidendiks (president Mihhail Gorbatšovi asetäitjaks). Esimesel hääletusel lükkas kongress tema kandidatuuri tagasi (1089 poolthäält, 583 vastuhäält; tema vastu oli regioonidevaheline saadikugrupp), kuid Gorbatšov keeldus esitamast teisi kandidatuure, jäädes kindlaks NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsusele, ja teises hääletusvoorus ta valiti. Janajevi valikus nähti järeleandmist NLKP vanameelsele tiivale. See oli uus ametikoht. Ametlikult jäi ta sellele ametikohale 4. septembrini 1991, mil erakorraline V NSV Liidu rahvasaadikute kongress ta vallandas. 5. septembril see ametikoht likvideeriti[2].

Märtsist 1991 oli ta NSV Liidu Julgeolekunõukogu liige.

Asepresidendina asus ta perestroikapoliitika suhtes eitavale seisukohale.[viide?] Augustis 1991 lasi ta end veenda Boriss Pugol ja teistel konservatiivkommunistidel, kes tahtsid perestroika lõpetada ning Gorbatšovi-eelse olukorra taastada.[viide?]

Putšistide plaanist sai Janajev enda sõnul teada 18. augustil kell 20 või 21, kui teda hakati koosolekul massiivselt veenma saama presidendi kohusetäitjaks; ta olevat nõustunud alles pärast südaööd (umbes kell pool üks). Janajev on öelnud: "Ma kirjutasin alla, sest ma sain aru, et seltsimehed, kes mulle seda aktsiooni ette panevad, on siiralt huvitatud riigi päästmisest. Ka mina tunnistasin tollal samasugust printsiipi."[3] Pressikonverentsi lükkas ta edasi 19. augustini kell 17, lootes saada dokumenti Gorbatšovi haiguse kohta. Pressikonverentsil äratas tähelepanu tema käte värisemine. Janajev on seda seletanud unetu ööga ning närveerimisega selle pärast, et tal ei olnud Gorbatšovi haiguse kohta midagi konkreetset öelda.

19. augustist 21. augustini oli ta augustiputši läbi viinud Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee esimees ja NSV Liidu presidendi kohusetäitja, kelleks ta end määras NSV Liidu asepresidendi seadlusega 18. augustist 1991 "seoses Mihhail Sergejevitš Gorbatšovi võimatusega tervisliku seisundi tõttu täita oma NSV Liidu presidendi kohuseid NSV Liidu Konstitutsiooni paragrahvi 127(7) alusel".

Gennadi Janajevi sõnul ei olnud Erakorralise Seisukorra Komiteel kavas Valget maja rünnata ja selleks ei antud käsku, sest taotleti poliitilist lahendust (oodati Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee tegevuse heakskiitmist Ülemnõukogu poolt). Hiljem on ta jõu mittekasutamist kahetsenud. Samuti polnud Janajevi sõnul plaanis kedagi arreteerida ega võidelda Venemaa juhtkonnaga.

20. augusti õhtuks oli ta putši toetamisest sisuliselt loobunud.[viide?]

21. augustil lõpetas ta presidendi kohuste täitmise, sest president asus neid faktiliselt täitma.

Putšis osalemise eest ta arreteeriti 21. augustil 1991. Talle esitati süüdistus riigireetmises Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 64 järgi. Tema advokaat oli Abdulla Hamzajev. Kohtupidamine Janajevi ja tema 11 kaasosalise üle lükati edasi maini 1993. Veebruaris 1994 võttis Riigiduuma vastu amnestiaseaduse, mis tõi kaasa kriminaaluurimise lõpetamise. Janajev viibis vanglas Matrosskaja Tišina. Janajev ütles: "Ja ma kaotasin nende pooleteist aastaga 16 kg kaalust, kaotasin tervise. Pärast vanglat ma tulin välja ja pool aastat vedelesin peaaegu liikumatuna, selg oli mul halvatud ja ma kaotasin parema kõrva kuulmise ja terve rida muid kaasnevaid."[3]

Janajev ei tunnistanud, et on sooritanud riigipöörde. "... ma kvalifitseerin riigi kõrgemate juhtide (peale Gorbatšovi) väljaastumist 91. aasta augustis katsena võimalikult pehmete vahenditega mitte lubada Liidu lagundamist. Selleks ajaks me seisime tõesti ääre peal."[3] "Jutt oli tollal praktiliselt totaalsest kriisist, riigis käis avalik võimuvõitlus ühtse riigi ja ühiskondlik-poliitilise korra säilitamise ning selle vastaste vahel. See poliitiline kriis teravnes päev-päevalt, seda saatsid sageli konstitutsioonivastased aktid, ja kahjuks riigi poliitiline juhtkond sellele väärilist hinnangut ei andnud: majandus oli praktiliselt upakil seoses sellega, et kunstlikult olid lõhutud rahvamajanduslikud sidemed, ja mulle meenub, et me peaminister Pavloviga jälgisime raudteetranspordi liikumist, mis vedas koksistuvat sütt pideva arengutsükliga metallurgiaettevõtetesse. Ükski perestroika väljakuulutatud eesmärkidest majandus- ja sotsiaalvaldkonnas ei olnud realiseeritud, järsult oli teravnenud olukord tarbijaturul, Gorbatšovil oli õnnestunud kogu riik tühjade lettide äärde järjekorda seada, ainus mittedefitsiitne kaup oli siis vist nuudlid kõrvadele, mida ta rahvale edukalt valmis kaalus. Rahvustevaheliste suhete kriis: selleks ajaks oli valatud verd, te mäletate sündmusi: Farg‘ona, Sumqayıt, Bakuu, Mägi-Karabahh, Thbilisi, Vilnius."[3]

Hiljem töötas Janajev riigiteenistuse veteranide ja invaliidide komitee konsultandina ning oli mitteriikliku organisatsiooni "Traditsiooniliste religioonide vaimulik-valgustuslik kompleks Moskvas" lapsinvaliidide fondi juht.

Ta sai Venemaa Rahvusvahelise Turismiakadeemia isamaa ajaloo ja rahvusvaheliste suhete kateedri juhatajaks.

Gennadi Janajev oli Venemaa Föderatsiooni Kommunistliku Partei pooldaja.

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema huviala oli 1950. aastate estraadimuusika.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Suri Gennadi Janajev, Postimees, 24.09.2010
  2. ↑ Asepresidendi ametikoht likvideeriti seadusega nr 2392-I 5. septembrist 1991 "NSV Liidu riigivõimu- ja valitsemisorganitest üleminekuperioodil", mille võttis vastu erakorraline V NSV Liidu rahvasaadikute kongress
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 10-я годовщина событий августа 1991 года, Ehho Moskvõ, 19. august 2001

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Gennadi_Janajev&oldid=6469757"