Mine sisu juurde

Hahn (Laekvere)

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on Rostockist pärit suguvõsast; teiste samanimeliste suguvõsade kohta vaata artiklit Hahn (suguvõsa).

Hahni suguvõsa aadlivapp. Laekvere Hahnid kasutasid sarnast vappi Pastende Hahnidega, ehkki nad ei olnud omavahel suguluses

Hahn (saksa keeles Hahn a. d. H. Ladigfer, ‘Hahn Laekvere kojast’), varem ka Hane, Haen ja Han oli Rostockist pärit kaupmehe- ja aadlisuguvõsa.

Hahnede kohta on teateid XV sajandist, mil Rostocki ülikoolis õppis Petrus Hane (suri pärast 1473). Suguvõsa liin algab XVI sajandi lõpul Rostockis elanud Joachim Hanega (suri pärast 1597), kes kuulus linna raadi. Tema noorem poeg oli Joachim Hane (u 1580−enne 1637),[1] kes sai 1630. aastal Rootsi kuningalt Gustav II Adolfilt Rootsi Ingerimaal Ostrovo mõisa, kuid pöördus tagasi kodumaale Mecklenburgi.

Viimase poeg Ernst Haen (Hahn) (1621–1701) rändas XVII sajandi keskpaiku Rostockist Eestimaale Tallinnasse, sai 1649. aastal Tallinna kodanikuks.[2] ja valiti Tallinna raadi, raehärraks ning bürgermeistriks; temast sai suguvõsa Tallinna liini rajaja.[3] Johann Hahn (suri 1710) oli Tallinna raehärra, Michael Hahn (maetud 1722) Suurgildi vanem.[4] Ernst Haeni pojapoeg Michael Hahn (1697–1750) omandas immissiooni Laekvere mõisale ja rajas Hahnide Laekvere liini.

Tema poeg insener-kapten Ernst Hahn (1737–1809) tõusis 1786. aastal teenistuse kaudu Venemaa aadliseisusse ja sai perekonnanimeks von Hahn. Ernst Hahni poeg Wilhelm August von Hahn (1802–1868) immatrikuleeriti Eestimaa rüütelkonna matriklisse 1864. aasta 9. märtsil (vkj).[5]

Hahnide järeltulijad pidasid Laekvere mõisa 1876. aastani. Suguvõsa suri ilmselt meesliinis välja 1917. aastal.

Suguvõsa liikmeid

[muuda | muuda lähteteksti]

Hahni suguvõsa mõisavaldused

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Eestimaa:
  • Ingerimaa:
    • Ostrovo (doneeriti 1630)
  • Mecklenburg:
    • Detershagen (XVII sajandil), Hanshagen (XVII sajandil)
  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 334, allmärkus.
  2. Adelheim, Georg. Das Revaler Bürgebuch 1624 – 1690 nebst Fortsetzung bis 1710. Tallinn: 1933. Nr 338 [1].
  3. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 334–335.
  4. Adelheim, Georg. Das Revaler Bürgebuch 1624 – 1690 nebst Fortsetzung bis 1710. Tallinn: 1933. Nr 1270 [2].
  5. Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978, lk 388.
  6. Adelheim, Georg. Das Revaler Bürgebuch 1624 – 1690 nebst Fortsetzung bis 1710. Tallinn: 1933. Nr 1154 [3]
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 310–311.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 334–335 [4].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 388.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]