Hajuskiirgus

Hajuskiirgus on see osa päikesekiirgusest, mis hajub atmosfääris. Hajumise põhjuseks on õhku moodustavad molekulid, aerosoolid, veeaur ja pilved. Hajuskiirgus langeb maapinnale ühtlaselt igas suunast.

Päikesepaistelise ilmaga päeval ilmneb hajuskiirgus otsekiirgusega koos, pilves ilmaga aga jõuab päikesekiirgus maapinnale ainult hajuskiirguse kujul. Hajuskiirgus esineb samuti varjus paiknevates kohtades.

Hajuskiirguse voogu mõjutab lisaks päikese seniitkaugusele kõige rohkem see, kui suur osa taevasfäärist on kaetud pilvedega, kuidas pilved paiknevad päikese suhtes ning kui paksud on pilved. Selge taeva korral kujundab hajuskiirguse voo päikese seniitkaugus ning veeauru ja aerosooli hulk atmosfääris.

Hajuskiirguses on lühema lainepikkusega kiirguse osakaal suurem kui otsekiirguses.

Hajuskiirguse puhul on oluline osa ka lumikattel. Viimase olemasolul suureneb maapinnale langenud kiirguse tagasipeegeldumine, mis omakorda hajub atmosfääris tagasi maa suunas ja suurendab nii hajuskiirguse hulka.

Hajuskiirguse kuusummad Eestis on vahemikus 20 kuni 300 MJ/m².

Kirjandus

• Üldmaateadus (õpik kõrgkoolidele). Koostanud Ülo Mander, Ülle Liiber. Tartu, 2014. lk.237