Helmuth Karl Bernhard von Moltke

Krahv Helmuth Karl Bernhard von Moltke ehk Helmuth Moltke vanem (26. oktoober 1800 Mecklenburg-Schwerinis Parchimis – 24. aprill 1891 Berliinis) oli Preisimaa sõjaväelane, kindralfeldmarssal (1871). Ta oli Preisimaa ja hiljem Saksamaa kindralstaabi ülem kuni 1888. aastani.

Moltke sündis Taani kindralleitnandi Friedrich Philipp Victor von Moltke (1768–1845) pojana. 1805 asus isa Holsteini. Samal aastal hävis kogu tema vara, kui Prantsusmaa sõjaväelased neljanda koalitsiooni sõja ajal põletasid maha perekonna maamaja ja rüüstasid linnamaja Lübeckis. Sellepärast kasvas Moltke üles vaesuses. 11-aastaselt saadeti ta Kopenhaagenisse kadetikooli, kus koolitati Taani sõjaväelasi ja õukondlasi. 1818 sai ta Taani kuninga paažiks ja teiseks nooremleitnandiks jalaväerügemendis.

21-aastaselt läks Moltke üle Preisimaa sõjaväkke, hoolimata esialgest kaotusest aukraadis. Kuid juba 1822 sai ta taas teiseks leitnandiks, seekord Oderi-äärses Frankfurdis asuvas 8. jalaväerügemendis. 23-aastaselt lubati tal astuda sõjakooli, mida hiljem hakati nimetama Preisi sõjaväeakadeemiaks. Ta lõpetas akadeemia 3 aastat kestnud õppeaja järel 1826. 1833 ülendati ta esimeseks leitnandiks.

Kirjanikuna avaldas Moltke hulgaliselt raamatuid, peamiselt populaarteaduslikke, kuid ka ilukirjanduslikke. 1827 avaldas ta seiklusjutu "Kaks sõpra". 1831 avaldas ta essee "Hollandi ja Belgia omavahelised suhted alates nende eraldumisest Felipe II ajal kuni ühinemiseni Willem I ajal". 1832 avaldas ta uurimuse "Ülevaade Poola siseolukorrast ja sotsiaalsetest tingimustest", mis põhines niihästi lugemusel kui isiklikel tähelepanekutel. 1885 avaldas ta teose "Poola: ajalooline visand", milles väitis, et enne oma jagamist oli Poola Euroopa kõige tsiviliseeritum maa. 1832 sõlmis ta kokkuleppe, et tõlgib Edward Gibboni kuueköitelise teose "Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu" saksa keelde. Selle eest pidi ta saama 75 Saksa marka, mida vajas hobuse ostmiseks. 18 kuuga tõlkis ta raamatust kolmveerandi ära, aga kirjastaja ei suutnud raamatut välja anda ja Moltke sai tasuks kõigest 25 marka.

1835, pärast oma ülendamist kapteniks, sai Moltke pool aastat puhkust, et reisida Kagu-Euroopas. Pärast lühikest viibimist İstanbulis palus sultan Mahmud II tal aidata kaasajastada Osmanite riigi sõjaväge. Pärast seda, kui Moltke oli Berliinist nõuetekohase volituse saanud, võttis ta pakkumise vastu. Ta jäi İstanbuli 2 aastaks. Sellel ajal reisis ta palju Valahhias, Bulgaarias ja Rumeelias, uuris İstanbuli, Bosporust ja Dardanelle, samuti Eufrati ülemjooksu.

1838 saadeti Moltke Anatooliasse sealsete Türgi vägede kindralstaabi nõunikuks. Türgi valmistus sõjakäiguks Egiptuse mässulise asevalitseja Muhammad Ali vastu. 1839 liikus armee lõunasse, aga vaenlasele lähenedes keeldus väepealik Moltke nõu kuulda võtmast. Selle tulemusel pani Moltke oma koha kindralstaabis maha ja võttis üle suurtükiväe juhtimise. 24. juunil 1839 toimunud Nizibi lahingus sai Türgi armee ligi poole väiksemalt Egiptuse armeelt otsustavalt lüüa. Suurte raskustega naasis Moltke Musta mere äärde ja sealt İstanbuli. 1. juulil 1839 oli Mahmud II surnud ja uus sultan Abdülmecit teda ei vajanud. Nii naasis Moltke Saksamaale ja jõudis Berliini 1839. aasta detsembris.

Helmuth Moltke oli Preisimaa vägede ülemjuhataja võidukates sõdades Taani (1864), Austria (1866) ja Prantsusmaa vastu (1870–1871). Teda peetakse oma aja üheks väljapaistvaimaks strateegiks. Moltke juhtis vägesid põhimõtte järgi: "Eraldi marssida, koos rünnata", mis tähendas vägede hajutamist enne lahingukohta minekul ning nende koondamist alles vahetult lahingu eel. Moltke strateegiaks oli ka sõda otsustava pealahingu andmine. Tema ajal kujunes Saksamaa peastaabist ka sõjaväe peamine juhtimiskeskus, see uuendus võeti enamiku riikide poolt peagi üle.

Moltke valdas seitset keelt: lisaks saksa keelele taani, inglise, prantsuse, itaalia, hispaania ja türgi keelt. Ta oli viljakas kunstnik ja populaarne kirjanik, kes illustreeris oma raamatuid enese maastikupiltide ja portreedega.

Helmuth von Moltke noorem, Saksa kindralstaabi ülem Esimese maailmasõja alguses, oli tema vennapoeg.