Hermann-Hans-Joachim Stockeby

Hermann-Hans-Joachim Stockeby
Sünniaeg	20. september 1895 Tallinn
Surmaaeg	1. juulil 1956 Detmold, Saksamaa
Teenistus	Venemaa Keiserlik armee Eesti sõjavägi Saksa Wehrmacht
Auaste	kolonelleitnant
Juhtinud	6. Üksik Jalaväepataljon 183. Eesti julgestusgrupp
Sõjad/lahingud	Esimene maailmasõda Eesti Vabadussõda Suvesõda Teine maailmasõda
Autasud	Vabadusrist II/3 Saksa Sõjateeneterist mõõkadega

Hermann-Hans-Joachim Stockeby, ka Stokkebi VR II/3 (8.vkj/20. september 1895 Tallinn – 1. juulil 1956 Detmold, Saksamaa), kolonelleitnant (1939) oli Venemaa Keisririigi, Eesti ja Saksa Riigi sõjaväelane.

Elulugu

Hermann-Hans-Joachim Stockeby sündis Tallinnas tisleri pojana, õppis Tallinna ministeeriumikoolis ja Tallinna Peetri Reaalkoolis.

Esimeses maailmasõjas

Esimeses maailmasõjas oli Stockeby 1915. aasta septembrist 2. Tagavarapolgus. Sõjalised teadmised sai ta Gattšina lipnikekoolis 1915–1916, ülendati märtsis 1916 lipnikuks ning määrati 38. Smolenski družiinasse. Juulist 1916 teenis Stockeby 1. Viiburi kindluse jalaväepolgus. Ta ülendati alamleitnandiks juunis 1917.

Eesti Vabadussõjas

Detsembris 1917 siirdus Hermann Stockeby rahvusväkke ning astus 3. Eesti Polku, kus teenis nooremohvitserina kuni selle likvideerimiseni Saksa võimude poolt aprillis 1918. Ülendati aprillis 1918 leitnandiks. Eesti Vabadussõja eel 10. novembril 1918 astus ta teenistusse Eesti Kaitse Liitu, kus oli Tallinna 3. jaoskonna ülema abi.

Aprillis 1919 läkitati Stockeby 3. Eesti jalaväepolku, kus oli algul 12. roodu vanemohvitser, mais nimetati 1. roodu ülemaks ning detsembris sai 3. pataljoni ülemaks. Ülendati alamkapteniks detsembris 1919.

Teenistus Eesti Vabariigis

Maist 1920 oli Stockeby 3. jalaväepolgus rooduülemaks, juulist 1921 6. jalaväepolgu 9. pataljoni rooduülem. Augustist 1923 viidi ta üle teenistusse 7. Jalaväerügementi, kus teenis mitmesugustel kohtadel – viimati 3. kompanii ülemana ning 2. pataljoni ülema kohusetäitjana. Aastail 1922–1923 täiendas ta end Alalisväe Ohvitseride Kursustel.

Veebruaris 1924 nimetati senine alamkapteni auaste ümber kapteniks. Aastail 1928–1929 täiendas Stockeby end Kompaniiülemate kursustel.

Oktoobris 1930 viidi Stockeby üle 8. Üksiku Jalaväepataljoni koosseisu, kus teenis 1. kompanii ülemana. Ühtlasi oli ta veebruarist 1931 kuni juunini 1932 Sõjaringkonnakohtu ajutine liige. Ülendati veebruaris 1931 majoriks. Viibis oktoobrist 1933 lähetatuna Vabadussõja Ajaloo Komitees.

Alates maist 1937 teenis Stockeby taas 7. jalaväerügemendis 2. pataljoni ülemana. Veebruaris 1939 ülendati ta kolonelleitnandiks. Jaanuarist 1940 nimetati Stockeby 7. jalaväerügemendi staabi ülemaks. Ta oli korduvalt 7. Jalaväerügemendi Ohvitseridekogu abiesimees ja esimees ning aukohtu esimees. Stockeby kuulus VRVÜ Võru ja Tallinna osakonda ning 1933 Eesti Vabadussõjalaste Liitu.

Alates juulist 1940 määrati Stockeby 6. Üksiku Jalaväepataljoni ülemaks, kust juba septembris läkitati Tapale Soomusrongirügementi kolonel Nikolai Triigi käsutusse.

Korporatsioon Sakala liige.

Teises maailmasõjas

1941. aasta Suvesõjas oli Hermann Stockeby metsavendade grupi ülem ning juhtis Omakaitse operatsioone Pärnumaal.

Stockeby oli Eesti Julgestusgrupi 183 formeerija Pärnus ja esimene ülem augustis 1941, hiljem sideohvitser Eesti ja Saksa staapide vahel. Saksa okupatsiooni ajal teenis ta Kindralinspektuuris personaliosakonna ülemana. Pälvis Saksa Sõjateeneteristi mõõkadega.

Septembris 1944 pääses Stockeby Saksamaale. Seal oli ta inglaste käes sõjavangis interneerituna Uklei laagris, kus oli laagriülem septembrist 1945 kuni vabanemiseni kevadel 1946. Stockeby töötas Briti Tsooni Eestlaste Keskesinduse vanematekogu ja selle revisjonikomisjoni liikmena, oli Saksamaal baltlaste Borghorsti laagri juhataja ja alates 1946. aasta sügisest Bocholdi juurde viidud laagri juht.

Aastast 1948 oli Stockeby Ülesaksamaalise Eestlaste Esinduse ja Keskesinduse juhatuse liige. Ta valiti 1952 ühenduse Eesti Ühiskond Saksa Liitvabariigis esinduskogu liikmeks ja keskkomitee esimeheks, ühtlasi oli ka Abistamisfondi esimees, Eesti Võitlejate Ühingu vanematekogu liige ja aukohtu esimees, Eesti Skautide Maleva Saksamaal vanem, Balti Ühingu Eesti-Saksa ühenduse Eesti-poolne esimees jne.

Hermann-Hans-Joachim Stockeby suri 1. juulil 1956 Saksamaal Detmoldi haiglas südamehaiguse tõttu ja maeti Augustdorfi kalmistule.

Tunnustus

1920. aastal antii 3. jalaväepolgu alamkapten Hermann Stockebyle Vabaduse Risti II liigi 3. järk nr 1592, "hinnates wahwust, mis [ta oli] ülesnäitanud lahingus 22. juunil 1919 a. Riia-Pihkva kiwitee ääres". Lisandus 50 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses ja Vabadussõja mälestusmärk.

Autasumaa suurusega 21,36 hektarit eraldati Penuja valla Penuja mõisast ja ristiti Kõrgemäe taluks. Stockeby sai koha kätte mais 1923, kuid juba järgmise aasta kevadel müüs selle ära.

Läti Vabariik autasustas Hermann Stockebyt Läti Karutapja ordeni 3. järguga (nr 1793/26.10.1926, algselt oli LKO 3. järk määratud hoopis kontradmiral Johan Pitkale) ja Läti Vabadussõja Mälestusmärgi ning Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedaliga.

Isiklikku

Hermann Stockeby abiellus 16. (vkj 3.) veebruaril 1917 Viiburi garnisoni Peeter-Pauli õigeusu kirikus Maria Markovaga (1898–?). Kooselu lahutati Tartu-Võru Rahukogu tsiviiljaoskonna otsusega 22. septembril 1925. Lastetu.

Välislingid

• Sõjamuuseumi ohvitseride andmekogu