Hiina kodusõda

Hiina kodusõda
Päripäeva ülalt: kommunistide väed Sipingi lahingus, moslemid Rahvusliku Revolutsiooniarmee koosseisus, Mao Zedong 1930. aastatel, Jiang Jieshi sõdureid üle vaatamas, kommunistide kindral Su Yu enne Menglianggu lahingut
Toimumisaeg	1. august 1927 – 22. detsember 1936 31. märts 1946 – 1. mai 1950
Toimumiskoht	Hiina
Tulemus	Kommunistide võit Kommunistid saavutasid kontrolli Hiina mandriosa üle Hiina mandriosas loodi Hiina Rahvavabariik Hiina Vabariigi valitsus asus ümber Taiwanile Sõjategevus küll lõppes, aga rahulepingut ei sõlmitud
Osalised
Hiina Vabariik Guomindang (1927–1936; 1947–1949) Rahvuslik Revolutsiooniarmee (1927–1936; 1946–1947) Ühinenud sõdurite salgad (1927–1936; 1946–1947) Hiina Vabariigi sõjavägi (1947–1950) Natsionalistidele lojaalsed sissid, Hiina mandriosale ja Myanmari jäänud sõdurisalgad (1949–1950) Hiina Kommunistlik Partei (1927–1936; 1946–1949) Hiina Nõukogude Vabariik (1931–1936) Hiina Tööliste ja Talupoegade Punaarmee (1927–1936) Jiangxi–Fujiani Nõukogude Vabariik (1927–1934) Fujiani Rahvavalitsus (1933–1934) Hiina rahvavabastusarmee (1946–1950) Teine Ida-Turkestani vabariik (1944–1946) Ili rahvaarmee (1944–1946)
Väejuhid või liidrid
Chiang Kai-shek Bai Chongxi Chen Cheng Li Zongren Yan Xishan He Yingqin Wang Yaowu Wei Lihuang Fu Zuoyi Liu Chih Sun Li-jen Du Yuming Xue Yue Zhang Xueliang Cen Chunxuan Feng Yuxiang Mao Zedong Zhu De Peng Dehuai Lin Biao Liu Bocheng Zhou Enlai Chen Yi Deng Xiaoping Nie Rongzhen Su Yu Chen Geng Xu Xiangqian Ye Fei He Long Ye Ting
Jõudude suurus
*4 300 000 (juuni 1946) 3 650 000 (juuni 1948) 1 490 000 (juuni 1949) *1 200 000 (juuni 1945) 2 800 000 (juuni 1948) 4 000 000 (juuni 1949)
Kaotused
u 1 500 000 (1948–1949) u 250 000 (1948–1949)

Hiina kodusõda (hiina keeles 國共內戰; lihtsustatud hiina kirjas 国共内战; pinyinis guó-gòng nèizhàn; otsetõlkes 'natsionalistide-kommunistide kodusõda') oli sõda Hiinas. Sõja osapooled olid Guomindangi juhitud Hiina Vabariigi valitsusele lojaalsed jõud ja Hiina Kommunistliku Partei jõud. Sõda algas augustis 1927 generalissimus Jiang Jieshi Põhjaekspeditsiooniga, sõda lõppes 1950. aastal. Konflikti tagajärjel tekkis kaks riiki – Hiina Vabariik (Taiwan) ja Hiina Rahvavabariik, mõlemad riigid peavad enda valitsust Hiina ainukeseks ja õigeks valitsuseks.

Sõda väljendas kommunistliku HKP ja natsionalistlike joontega KMT vastuolusid. Sõjategevus jätkus vahelduva intensiivsusega 1937. aasta lõpuni, kui parteid moodustasid Teise Ühendatud Rinde, et peatada jaapanlaste sissetung. Aastal 1946, aasta pärast Jaapaniga rahu sõlmimist, täiemõõtmeline sõjategevus jätkus. Neli aastat hiljem lõppes suurem sõjategevus, äsjamoodustatud Hiina Rahvavabariik sai kontrolli Hiina mandriosa (ja Hainani provintsi) üle. Hiina Vabariigi mõju alla jäid Taiwan, Penghu saarestik, Jinmen, Matsu saared ja teised väiksemad saared.

Kommunistide võidu põhjusteks võib pidada asjaolu, et tehti vähem sõjaväelisi vigu kui Chiang Kai-shek ning taotleti tugevat keskvalitsust, Chiangil oli liiga paljudest Hiina ühiskonnagruppidest vaenlaseid. Rahvuslaste partei nõrgenes sõjas Jaapaniga tunduvalt rohkem. Suurem osa hiinlastest (nt talupojad) said end samastada pigem kommunistide ideedega kui natsionalistidega. Chinag kirjutas juunis 1948 oma päevikus, et KMT kukkus läbi mitte väliste vaenlaste pärast, vaid parteisiseste vastuolude pärast. USA tugev toetus vähenes pärast Marshalli missiooni läbikukkumist ning lõppes täielikult peamiselt korruptsiooni tõttu KMT-s ja lahingute kaotustele Kirde-Hiinas. Kommunistide maareformipoliitika, mis lubas talupoegadele põllumaad, tagas Hiina rahvavabastusarmeele toetuse ühiskonnas. Pärast seda kui Jaapan Teise maailmasõja lõpus kapituleerus andis Nõukogude Liit jaapanlaste käest võetud sõjatehnika ja Mandžuuria HKP kontrolli alla. Pärast 1945. aastat kukkus majandus Hiina Vabariigi aladel hüperinflatsiooni ning läbikukkunud rahareformide ja hinnakontrolli tõttu kokku. Pärast 1948. aasta lõpus toimunud jüaani väärtuse kiiret langust langes natsionalistide toetus linnade keskklassides veelgi. Kommunistid seevastu saavutasid tänu oma maareformidele ja vara ümberjagamispoliitikale toetuse maarahva seas.

Tänapäevani pole rahulepingut sõlmitud ning on vaieldav, kas kodusõda on õiguslikult lõppenud. Kahe riigi vahelised suhted on raskendatud sõjalise ohu ja majanduspingete tõttu, mõlemad riigid on jäänud ametlikult "ühe Hiina poliitika" juurde. Hiina Rahvavabariik ähvardab Hiina Vabariiki endiselt sõjaväelise sissetungiga, kui Hiina Vabariik peaks end ametlikult iseseisvaks kuulutama või nime "Taiwani vabariigiks" muutma. Hiina Vabariik nõuab Hiina mandriosa endiselt endale ja mõlemad osapooled võitlevad diplomaatilise tunnustuse pärast. Hetkel toimub "sõda" vaid poliitilisel ja majanduslikul rindel, sellest hoolimata on osapoolte vahel tugevad majandussidemed.