Keele-neelunärv
Keele-neelunärv ehk keeleneelunärv ehk IX peaajunärv ehk üheksas kraniaalnärv (ladina keeles nervus glossopharyngeus [IX]) on paljude kesknärvisüsteemiga loomade kraniaalnärv.
IX peaajunärv väljub enamikul loomadel (seal ja hobusel rebendmulgu kaudu) kägimulgu kaudu koljuõõnest ja jaguneb harudeks.[1] Suuremad harud on trumminärv (nervus tympanicus), neeluharu (ramus pharyngeus) ja keeleharu (ramus lingualis).
Keele-neelunärvi areng, anatoomia, füsioloogia, morfoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.
Roomajatel
[muuda | muuda lähteteksti]Maolistel
[muuda | muuda lähteteksti]Keele-neelunärv on tuvastatud madude embrüotel juba üsna varases arengujärgus.[2]
Imetajatel
[muuda | muuda lähteteksti]Inimestel
[muuda | muuda lähteteksti]Keeleneelunärv on seganärv, mille tuumad paiknevad piklikajus. Üheksas kraniaalnärv sisaldab motoorseid, sensoorseid ja parasümpaatilisi kiude.[3] Ta innerveerib motoorselt lihaseid, mis osalevad neelamisrefleksis, sensoorselt aga neeluseina, suulaemandleid ja keele tagaosa maitsmispungi.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 370, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
- ↑ Manfred Lüdicke, 5. Ordnung der Klasse Reptilia, Serpentes. Tl 2, lk 165 – 167, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 22.03.2014) (inglise keeles)
- ↑ Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 223, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
- ↑ Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, lk 543, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Sissekanne Terminologia Anatomicas, A14.2.01.135. Nervus glossopharyngeus [IX]. Keele-neelunärv