Närvikiud

Närvikiuks (ladina keeles neurofibra) nimetatakse enamiku närvisüsteemiga loomade närvirakust algavat eferentset haru (jätkeid) koos seda ümbritseva tupega.^[1]

Närvikiud koosneb vastavalt tüübile Schwanni raku tuumast, müeliintupest, rõngaskitsusest, aksonist ja neurolemmist.^[2]

Närvikiud moodustavad perifeerses närvisüsteemis närvikiukimpe ja närve.

Müeliinkiud moodustavad pea- ja seljaaju valgeaine.

Liigitus

Ümbrise alusel

Närvirakkude jätkete ümbrise alusel eristatakse müeliinkiude, mida ümbritseb Schwanni kest ja sellele järgnev fosfolipiide ning valku sisaldav müeliintupp, ja müeliinita kiude, mida ümbritseb neurogliiast koosnev Schwanni kest.^[3]

Funktsiooni alusel

Funktsiooni alusel eristatakse kahte tüüpi närvikiude:

aferentseid ehk sensiibleid ehk tundenärvikiude
eferentseid ehk motoorseid närvikiude.

Morfoloogia ja juhtekiiruse alusel

A-närvikiud ehk A-kiud – müeliintupega kaetud kiud, mis juhivad impulsse kiiresti, jagunevad alfa-, beeta-, gamma- ja deltakiududeks;
B-närvikiud ehk B-kiud – autonoomsesse närvisüsteemi kuuluvad müeliintupega närvikiud, mille juhtekiirus on 3–15 m/s;
C-närvikiud ehk C-kiud – autonoomsesee närvisüsteemi kuuluvad müeliintupega närvikiud, mille juhtekiirus on 0,7–2,3 m/s.

Müeliniseerumine

Pikemalt artiklis Müeliniseerumine

Joonis 1. Aju müeliniseerumise staadiumid Paul Flechsigi järgi. Tumedad piirkonnad müeliniseeruvad varakult, helehallid hiljem ning valged osalt alles puberteedieas

Areng

Müeliniseerumiseks nimetatakse neuroni neuriidi mitmekordset mähkumist ümbritsevatesse gliiarakkudesse, mis toob kaasa aksoni elektrilise isoleerituse, mis võimaldab internodaalsete segmentide ümberehitumise tõttu kiiremat erutuse juhtimist. Neuronite jätked mähkuvad gliiarakkudesse kõigepealt ühekordselt ja alles hiljem osa neist mitmekordselt, nii et moodustuvad müeliniseerunud närvikiud. See protsess toimub ontogeneesis kindlas järjekorras, milles sageli peegeldub ka sammude järjekord närvisüsteemi ja aju fülogeneesis; sellele juhtis tähelepanu juba Paul Flechsig^[4] Nii näiteks müeliniseeruvad eferentsed närvikiud enne aferentseid ja alusühendused enne lisaühendusi. Asi on selles, et paljud ühendused saavad tööle hakata alles siis, kui mingid teised on juba tööle hakanud.

Selleks et neuron hästi talitleks, ei ole müeliintuppe tingimata tarvis. Paljud närvikiud jäävadki ilma müeliintupeta (müeliniseerumata) ning talitlevad sellegipoolest, näiteks vegetatiivses närvisüsteemis, propriospinaalses süsteemis, seljaaju retikulaarformatsioonis, võrkkestas ja peaajus. Kulukas müeliintupp suurendab närvijuhtekiirust, kuid see on tuntav alles pikemate vahemaade korral.

Müeliniseeruvad pikemad aksonid, eelkõige nende neuroniühenduste omad, mis kannavad organismi sensoorseid või metoorseid suhteid keskkonnas (somaatiliste kiudude oikotroopne referents). Asi on selles, et teiste suhtes teiste organismidega etendab ärritusele reageerimise kiirus konkurentsis kiirenevalt kasvavat osa. Seevastu signaalijuhtmed, mis vahendavad organismi suhteid oma sisemaailmaga (vistseraalsete kiudude idiotroopne referents) ja mõjutavad siseelundite talitlust, seda kiirendust reeglina ei vaja.

Viited

↑ "Meditsiinisõnastik" 532:2004.
↑ Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 184, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
↑ Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 183, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
↑ Paul Flechsig. Anatomie des menschlichen Gehirns und Rückenmarks auf myelogenetischer Grundlage, Thieme: Leipzig 1920.

Välislingid

Sissekanne Terminologia Anatomicas A14.0.00.001: Neurofibra. Närvikiud

[1] "Meditsiinisõnastik" 532:2004.

[2] Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 184, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.

[3] Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 183, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.

[4] Paul Flechsig. Anatomie des menschlichen Gehirns und Rückenmarks auf myelogenetischer Grundlage, Thieme: Leipzig 1920.

[1]

[2]

[3]

[4]