Põhjamaade seitsmeaastane sõda
| Põhjamaade seitsmeaastane sõda | |||
|---|---|---|---|
.jpg) | |||
| Toimumisaeg | 1563–1570 | ||
| Toimumiskoht | Põhja-Euroopa | ||
| Tulemus | Status quo ante bellum | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Põhjamaade seitsmeaastane sõda (rootsi keeles Nordiska sjuårskriget, taani keeles Den Nordiske Syvårskrig, poola keeles I wojna północna (Esimene Põhjasõda)) oli 1563–1570 toimunud sõda. Sõja vastaspoolteks olid ühelt poolt liitlased Taani-Norra, Rzeczpospolita ja vabalinn Lübeck ning teiselt poolt Rootsi.
Sõja põhjused
[muuda | muuda lähteteksti]Liivi sõja lõpul toimunud territoriaalsete muudatuste käigus kannatasid seni Liivimaal valdusi omanud suurriigid: Taani-Norra, Poola kuningriik ja Liivi sõja käigus uusi vabamaid kaubandusõigusi saanud vabalinn Lübeck.
1561. aastal Tallinna ja Põhja-Eesti rüütelkonna usaldusvande vastu võtnud Rootsi kuningas omastas sellega ka Taani kuninga Christian III poja hertsog Magnuse omandatud Tallinna piiskopkonna, samuti oli lahendamata Taani kuninga ja Rootsi kuninga vahel tekkinud nn kolmekroonitüli, milles kolm krooni riigivapil tähistasid Skandinaavia riikide seas ülemvõimu deklareerimist Taani, Norra ja Rootsi riigi valduste üle, samuti oli Rootsi laevastik hõivanud osa Taani sõjalaevastikust.
Poola kuningas Zygmunt II August oli aga kaotanud 1563. aastal oma liitlase Rootsis kuninga Erik XIV venna Soome hertsogi Johan III ja tema abikaasa Katarzyna Jagiellonka, Zygmunt II õe vangistamisega. Johan III, kes valitses Soomet, ei täitnud Rootsi kuninga korraldust asuda tema poolel sõtta Poolaga ja anda valdus Liivimaal asuvate losside üle Rootsi kuninga vägedele, et vältida nende sattumist Liivi sõja käigus vene vägede kätte. Johan käskis Erik XIV saadikud vangistada ja nõudis Soome aadlikelt usaldusvannet talle isiklikult. Pärast Rootsi vägede poolset Turu piiramist Johan III vahistati ja toimetati Stockholmi.
Vabalinn Lübeck esitas Rootsile pretensioone 1562. aastal pärast nelipühi Soome lahel Narvast saabunud Lübecki kaupmeeste laevade kinnipidamise ja konfiskeerimise eest Rootsi riigi kasuks. Rootsi kuningas õigustas konfiskeerimist sellega, et Tallinna oma kaitse alla võtmisega oli ta ka kohustunud kaitsma Tallinna laokohaõigusi ja selle alusel ei olnud välismaa kaupmeestel õigust kaubelda muude Soome lahe äärsete linnade kui Tallinnaga.
Põhjamaade seitsmeaastane sõda Eesti- ja Liivimaal
[muuda | muuda lähteteksti]
1563. aastal määrati Rootsi sõjaväe ülemjuhatajaks Liivimaal Åke Bengtsson Färla[1] ja Eestimaal Henrik Klasson Horn.
Samal aastal puhkes sõda Taani ja Rootsi vahel. Rootslased vallutasid Läänemaa ja poole Saaremaast (endised Maasilinna foogtkonna alad), septembris kogu Hiiumaa. Augusti algul vallutas Rootsi Haapsalu ja septembris kogu Hiiumaa, ka Pühalepa kihelkonna, mis kuulus Maasilinna foogtile. Rootsi alla läksid ka Lihula ja Koluvere linnus, mille rootslased vallutasid 1564 Henrik Klasson Horni juhtimisel hertsog Magnuse vägedelt. 1566. aastal suvel tegid taanlased sõjakäigu Hiiumaale, vallutasid selle ja Maasilinna, kuid rootslaste uue dessandi survel tõmbusid tagasi Saaremaale[2].
1568. aastaks langes Maasilinn rootslaste kätte. Pärast Maasilinna vallutamist sõlmiti Hiiumaal vaherahu taanlaste ja rootslaste vahel, mille põhjal Maasilinn, Pöide kihelkond ja Muhu saar jäid rootslaste otsesele haldamisele, Pajumõisa ametkond Loode-Saaremaal aga taanlastele vastutasuks hertsog Magnusele ostetud, kuid rootslaste poolt juba 1563 vallutatud Hiiumaa Käina kihelkonna eest.
1564. aasta septembris sõlmiti Venemaa ja Rootsi vahel 7 aastaks Tartus vaherahuleping, millega Venemaa tunnistas Tallinna, Pärnu, Paide ja teiste Eestimaal asuvate alade ja linnuste Rootsi võimu alla minekut.
1565. aastal vallutasid aga Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisamehed Pärnu ja peagi said taanlased tagasi ka Lihula. Horn vallutas Koluvere linnuse, kuid ei suutnud tagasi vallutada 29. aprillil 1565. aastal Poola teenistuses olnud Liivimaa mõisameeste kätte langenud Pärnut, mis jäi formaalselt Poola võimu alla 9. juulini 1575. 1565. aasta augustis saabusid mõisamehed ja landsknehtid Tallinna alla ja neid ründas Tallinnast välja tunginud rootslaste väesalk.
Oluline pööre sõjas toimus 1568. aastal, kui Rootsi troonile tõusis Poola-sõbralik Johan III.
1569. aastal juulis saabus Tallinna lahte Peder Munki (1534–1623) juhtimisel Taani laevastik, millega ühines 6 Lübecki laeva, ning pommitas Tallinna reidilt linna 13 päeva jooksul ägedalt. Liitlased riisusid Tallinna sadama täiesti tühjaks ja said sõjasaagiks enam kui 30 kaubalaeva, samuti 1564. aastal rootslastele kaotatud 56 kahuriga sõjalaeva Skotska Pincka (taani Skotske Pink) ja 4 Poola korsaari.[3]
7. jaanuaril 1570 võttis Liivi sõjas Rootsi poolel olnud mõisameeste pealik Klaus Kursell ootamatu rünnakuga oma valdusse Toompea Väikese linnuse. Tallinna raad vahendas kokkuleppe, millega kuberner Gabriel Kristiernsson Oxenstierna vabastati, linnus pidi aga jääma Kurselli kätte järgmiste nelipühadeni, milliseks ajaks oodati Johan III-lt võlgu oldavat summat või mingit muud lahendust olukorrale. 24. märtsil 1570 võtsid aga rootslaste väed Toompea linnuse kavalusega tagasi. Klaus Kursell ja enamik mässus osalenud mehi vangistati. Kursell mõisteti varsti surma ja hukati koos paari kaaslasega.[4]Klaus Kurselli mässu põhjus oli pikaleveninud Põhjamaade seitsmeaastane sõda, mis muutis Rootsi riigi ajutiselt maksejõuetuks ja mille tulemusena oli Liivimaal kohalikest aadlikest ja linnakodanikest moodustatud kolm lipkonda pikka aega palgata. Rootsi keskvalitsus kavatses olukorra ajutiseks lahendamiseks suunata rahulolematud Liivimaa ja Eestimaa rüütelkondade esindajad Liivimaalt taas Rootsi, et kaasata nad Rootsi pinnal sõjategevusse, kus osa neist oligi juba viibinud aastail 1564–1566. Rootsi suundumine seati eeltingimuseks, et saada tasumata palka kätte.
1570. aastal lõpetati sõda ning Johan III sõlmis Taani kuningriigiga Stettini rahulepingu. Põhjamaade seitsmeaastase sõja tulemusena läks Taani käest Rootsi valdusse Lääne-Eesti, kuid Saaremaa jäi Taani valdusse kuni Brömsebro rahuni.
Vene tsaaririik, kellele Erik XIV oli sõjalise abi eest koguni Põhja-Eestit lubanud[viide?], alustas pärast Põhjamaade Seitsmeaastast sõda Rootsiga Vene-Rootsi sõda ehk Kahekümne viie aastast sõda (1570–1595).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vilhelm Fredrik Palmblad: Biographiskt Lexicon öfver namnkunnige svenska män, 1838, s.330–331
- ↑ Leo Tiik, Kassari kaugetest aegadest, Nõukogude Hiiumaa : EKP Hiiumaa Rajoonikomitee ja Hiiumaa Rajooni RSN ajaleht, nr. 78, 4 juuli 1974 lk 3
- ↑ Roger Charles Anderson: Naval Wars in the Baltic: During the Sailing-Ship Epoch, 1522-1850
- ↑ Liivimaa mõisamehed Liivi sõja perioodil, Acta Historica Tallinnensia, 1. jaanuar 2006
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Mati Laur. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550–1800. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1999.