Punaarmee

See artikkel räägib Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu relvajõududest; Hiina relvajõudude kohta vaata artiklit Punaarmee (Hiina).

---

Tööliste ja Talupoegade Punaarmee
Tegev	1918–1946
Riik	Vene SFNV ja NSV Liit

Punaarmee (vene keeles Красная армия, õigemini Рабоче-крестьянская Красная армия, lühend РККА) ka Tööliste ja Talupoegade Punaarmee oli Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu maavägede ametlik nimetus aastatel 1918–1946. Punaarmeesse ei kuulunud merevägi, lennuvägi, õhudessantvägi ja NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadile alluvad NKVD väed.

Punaarmee loodi Rahvakomissaride Nõukogu 28. jaanuari 1918. aasta dekreedi "Kohustuslikust sõjaväelisest väljaõppest" ("Об обязательном обучении военному искусству"). Esimesed Punaarmee väeosad moodustati punakaartlastest.

Juhid, juhtorganid ja organisatsioon

Punaarmee Lõuna-Ida rinde embleem 1918. aastal

Punaarmee esimesteks juhtorganiteks oli ÜK(b)P poliitilise juhtkonna poolt 8. mail 1918, moodustatud Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Ülevenemaaline Peastaap, sõjalise tegevuse planeerimise asutusena ja sellest 1919. aastal eraldatud Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu Välistaap sõjategevuse operatiivse keskasutusena. Ülevenemaalist Peastaapi juhtis Sõjanõukogu, kuhu kuulusid staabiülem ning algselt kaks, alates 15. septembrist 1919 aga juba kolm poliitilist komissari. Sõjanõukogu teostas kõigi ÜP valitsuste tegevust ning allus otse Nõukogude Venemaa sõjaasjade rahvakomissarile ja alates 6. septembrist 1918 Vabariigi Revolutsioonilisele Sõjanõukogule, mille juhiks oli sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski, kelle asetäitjaks sai endine tsaariarmee polkovnik lätlane Jukums Vācietis, kes sai ka esimeseks Punaarmee ülemjuhatajaks, keda asendas 1919. aasta juulist Sergei Kamenev.

Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Ülevenemaalise Peastaabi ülemaks määrati poliitkomissari kontrolli all endised keisriarmee kindralstaabi ohvitserid.

1934. aastal moodustati senise NSV Liidu Sõja- ja mereväe rahvakomissariaadi asemel NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat, mille juht oli Kaitse rahvakomissar ja mis oli NSV Liidu relvajõudude keskasutuseks kuni 1946. aastani, mil seoses kogu NSV Liidu riikliku haldussüsteermi reorganiseerimisega nimetati 25. veebruaril 1946. aasta NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu Presiidiumi määrusega koos Sõja-Merelaevastiku Rahvakomissariaadiga NSV Liidu Relvajõududude Ministeeriumiks.

Punaarmee reaalse sõjategevuse planeerimise ja juhtimisega tegeles Punaarmee Staap ja (alates 1935. aastast) Kindralstaap, mida juhtisid Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Staabiülemad, (alates 1935. aastast) Kindralstaabi ülemad.

Nõukogude Venemaa esimene sõjaasjade rahvakomissar Lev Trotski 1918. aastal

Kuni 1919. aasta 1. juunini juhtis Vene SFNV Revolutsiooniline Sõjanõukogu ainult Vene SFNV relvajõude, 1. juunist aga kui moodustati nõukogude vabariikide sõjalis-poliitiline liit, kõigi nõukogude vabariikide (Ukraina NSV, Valgevene ja Leedu, Läti SNV) relvajõude.

Punaarmee loomine

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni ning bolševike võimuhaaramisel olulist rolli mänginud sõja lõpetamise ning sõjavägede demobiliseerimislubaduste täitmist lagunes Ajutise Valitsuse sõjavägi ning rinnetel tekkis anarhia. Kaotati sõjaväeline distsipliin ning sõjalisi küsimusi otsustasid sõdurite nõukogud ning väeosade juhid "VALITI" endi seast. 1917. aasta 17. detsembril likvideeriti Vene SFNV RKN otsusega sõjaväes ka kõik auastmed, aunimetused, ordenid ja sõjaväelised eraldusmärgid ning kõigi sõjaväelaste nimetuseks määrati "revolutsioonilise armee soldat".

Tööliste ja Talupoegade Punaarmee moodustamise aluseks oli Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu poolt 1918. aasta 15. jaanuaril (28. ukj) välja antud dekreet. Sõjaväeosade moodustamise aluseks oli vabatahtlik liitumine, kui palgaarmeesse, sõdurid olid täielikul ülalpidamisel ning said 50 rubla tasu, mis tõusis 1918. aasta keskel 150 rublale, pereinimesed said 250 rubla. 1918. aasta maiks oli sellisel vabatahtlikkuse printsiibi alusel Nõukogude Venemaa Punaarmee suuruseks 306 060 inimest.

1918. aasta esimesel poolel hakkas Venemaa Nõukogude Vabariik sõjakomissar Lev Trotski juhtimisel taastama sõjaväge, kasutades selleks Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee 22. aprillil 1918 dekreeti "Kohustuslikust sõjaväelisest väljaõppest" ("Об обязательном обучении военному искусству") ja dekreeti 29. maist (16. vkj) 1918 "Sunduslikust teenistusse asumisest Töölis-Talupoegade Punaarmeesse" (О принудительном наборе в Рабоче–Крестянскую Красную армию), mille kohaselt kõik sõjaaegsed Venemaa ohvitserid olid kohustatud ilmuma teenima Punaarmeesse, tabatud mitteilmujaid karistati punase terrori korras Sõjatribunalide poolt mahalaskmisega. Bolševikud organiseerisid erikomisjoni Lev Glezarovi juhtimisel. Komisjoni töö tulemusel võeti kuni augustini 1920 "sõjaliste spetsialistidena" Punaarmee teenistusse 10 300 endist tsaariarmee ohvitseri, 214 000 allohvitseri, ning mõned kindralid – 200 000 tsaariarmee ohvitserist oli 75 000 Punaarmee teenistuses. Teenistusse Punaarmees sunniti vana Venemaa Keisririigi 775 kindralit ja 1726 kindralstaabi ohvitseri. Vana keisriarmee ohvitserkond moodustas 85% rinnete juhatajatest; 82% armeede juhatajatest; 90% armeede staabiülematest; 70% diviiside ülematest. Teenistusse Punaarmees sunniti ka kaks keisririigi sõjaministrit Aleksei Polivanov ja Dmitri Šuvajev ja Kerenski valitsuse sõjaminister Aleksandr Verhovski. 75 000 Punaarmee teenistusse asunud kindralstaabi ohvitserist oli 8000 vabatahtlikku liitujat, 49 000 sundmobiliseeritud ja ülejäänud sunnitud astuma Punaarmeesse pärast vangilangemist Punaarmee vastaste poolelt.

Esialgne kavatsus formeerida Punaarmee vabatahtlikkuse alusel kasutades loosungit "Sotsialistlik Isamaa on hädaohus!" ("Социалистическое Отечество в опасности!") luhtus. Punaarmee formeerimiseks mindi kiiresti üle mobilisatsioonile. Samuti keelati endiste säilinud tsaariarmee polkude (nagu Preobraženski, Semjonovski jt) laialisaatmine. 29. mail 1918 kuulutati välja üldine sõjaväekohustus 18–40-aastastele meestele. 1918. aasta suvel muudeti väeosa komandörid määratavateks, seni oli komandöri kohatäitja olnud väeosa poolt valitav.

Samuti oli tähtis Punaarmees välja antud korraldus komandöride käskude vastuvaidlematuks täitmiseks. Enne selle korra sisseviimist arutati komandöri käsku koosolekul ja hääletati selle poolt või vastu. Komandöride kui "sõjaliste spetsialistide" lojaalsuse kontrolliks moodustati väeosades komissari ametikohad. Suuremate väeosade juhatus toimus kolmiku – väeosa juht, staabiülem ja komissari juhtimisel, ainult vanade sõjaväespetsialistide korraldused ilma komissari nõusolekuta ei olnud kehtivad. Desertöörluse, marodöörluse ja käskude mittetäitmise puhul karistati kohapeal mahalaskmisega.

Väljaõppega sõjandusspetsialistide naasmine (surmaähvardusel) Punaarmeesse võimaldas ka endiste tsaariarmee ohvitseride juhtimisel, kuid komissaride kontrolli all, saavutada võidu Venemaa kodusõjas.

Venemaa kodusõja algusetapil 1918. aasta septembris oli Tööliste ja Talupoegade Punaarmee koosseisus 6 armeed ja 54 diviisi, milles moodustati ka esimesed 3 rinnet Venemaa kodusõja rinnetel: põhjarinne, läänerinne ja lõunarinne.

1919. aasta 1. juunil andis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee välja dekreedi Vene, Ukraina, Eesti, Läti, Leedu ja Valgevene nõukogude vabariikide sõjalisest liidust "võitlemiseks relvastatud interventsiooni vastu". Alates sellest ajast likvideeriti kõik "rahvuslikud armeed" ning reorganiseeriti läänerinne ja Ukraina rinne.

Punaarmee territoriaalne ülesehitus

Riigi territooriumi süstemaatilisemaks kaitseks sõjaväeringkondadeks kasutati ka Venemaa keisririigis.

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium#Sõjaväeringkonnad.

Nõukogude Venemaa Kõrgeima Sõjanõukogu otsusega nr 23 31. märtsist 1918 likvideeriti vanad keisririigi sõjaväeringkonnad ning nende isikkoosseisude ja territooriumite alusel (mis olid Nõukogude võimu all Venemaa Euroopa osas) moodustati 6 sõjaväeringkonda:

Valgemere sõjaväeringkond Moskva sõjaväeringkond

Orjoli sõjaväeringkond Volga-äärne sõjaväeringkond

Uuraliäärne sõjaväeringkond Jaroslavli sõjaväeringkond

Sõjaväeringkonnad jagunesid valdade, maakondade, kubermangude ja ringkondade sõjakomissariaatideks. SvR allusid Punaarmee Peastaabile. SvR sõjakomissariaadi koosseisu kuulusid: sõjalis-ringkondlik staap. Staapi kuulusid administratiiv-, mobilisatsiooni-, majandusvalitsused, ning ringkondlikud valitsused: suurtükiväe, sõjalis-majanduslik, sõjalis-tehniline, sõjalis-sanitaarvalitsus ja agitatsiooni ja kasvatustööd läbiviivad agitatsiooni- ja valgustusosakonnad.

SvR juhtis sõjakomissar,kes määrati ametikohale Vabariigi Sõjarevolutsiooninõukogu poolt ning oli kõrgeim sõjalise võimu esindaja ning kõigi sõjavägede, sõjaväeasutuste ja ettevõtete juht antud piirkonnas, armeekomandöri õigustes. Sõjakomissaril oli 2 abi, kellest üks tegeles ringkonnas kultuurilise valgustustööga.

Vene SFNV RKN otsusega määrati 4. mail 1918 kogu riigi territooriumi jagamist svr-deks (Lääne-Siberi SR; Kesk-Siberi SR; Ida-Siberi SR; Põhja-Kaukaasia SR; Turkestani SR; Uurali SR), kuid neid moodustati siiski vaid nõukogude võimu all olevatel territooriumitel Petrogradi SR, Lääne SR, Kiievi SR, Harkovi SR, Odessa SR, Volga-tagune SR, Põhja-Kaukaasia SR ja Siberi SR.

Vene kodusõja lõpus oli Punaarmees ja sõjalaevastikus isikkoosseis 5 500 000, kuid 1921. aastal alanud demobiliseerimisprotsessi tulemusel Punaarmee ja sõjalaevastiku isikkoosseis vähendati 701 960 ja 18 765 sõjaväelaseni. Suur osa sõjaväelasi viidi aga demobiliseerimise asemel üle sõjaväestatud tööarmeedesse.

1921. aastal oli Nõukogude Venemaal Petrogradi SVR, Orjoli SVR, Volga SVR, Uurali SVR, Põhja-Kaukaasia SVR, Harkovi SVR, Kiievi SVR, Украинский ПУР, Ida-Siberi SVR, Lääne SVR, Turkestani rinne, Balti laevastik, Põhjamere laevastik, Musta mere laevastik ja Aasovi mere laevastik.

Pärast Vene kodusõja lõppu 1923. aastal vähendati SvR-ide arvu 6-le ning jäid ainult: Moskva SR, Petrogradi SR, Volga-äärne SR, Lääne-Siberi SR, Põhja-Siberi SR, Põhja-Kaukaasia SR ja Ukraina SR ja 1924. aasta reorganiseerimise tulemusena oli kõrgeimaks võimuks Svr piires Sõjaväeringkonna Revolutsiooniline Sõjanõukogu, kuhu kuulusid ülemjuhataja ja 2 liiget. SvR RSN juures oli täidesaatva organina SvR Staap.

 Pikemalt artiklis Leningradi sõjaväeringkond#Juhtkond ja organisatsioon

Punaarmee Vene kodusõjas

 Pikemalt artiklis Vene kodusõda

Punaarmee maailmarevolutsiooni levitajana

 Pikemalt artiklites Soome kodusõda, Eesti Vabadussõda, Läti Vabadussõda ja Nõukogude-Poola sõda

Sõjaväekohustus Nõukogude Liidus

Sõjaväeteenistusse kutsuti valikuliselt 21-aastasi mehi. Sõjaväeteenistuse läbis umbes kolmandik kutseealisi. Üldist sõjaväekohustust pärast Venemaa kodusõja lõppu kuni 1. septembrini 1939 Nõukogude Liidus ei olnud. 28. septembril 1922 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee ja Rahvakomissaride Nõukogu vastu dekreedi, mille kohaselt olid kõik Vene NFSV meeskodanikud sõjaväekohuslased, kuid määratleti täiendusena ka isikute kategooriad, kes ei kuulunud sõjaväeteenistusse kutsumisele.

Pärast 19. augusti 1939 VK(b)P KK Poliitbüroo salajast istungit kokku kutsutud NSV Liidu Ülemnõukogu 4. erakorraline istungjärk võttis 1. septembril 1939 vastu seaduse üleüldisest sõjaväekohustusest, viies sõjaväekohustuse alampiiri 18 aastale. Kohustusliku ajateenistuse aeg jäeti kaheks aastaks. Uue seaduse alusel kutsuti teenistusse kolme aastakäigu mehed, kelle teenistusaeg pidi lõppema 1941 aasta septembris. Sama seadusega kehtestati ka alampolkovniku auaste.

13. märtsil 1940 võttis VK(b)P KK Poliitbüroo vastu otsuse, partei kõigi nomenklatuurtöötajate atesteerimise ja neile sõjaväeliste auastmete andmise kohta. Selle otsuse alusel muutus kogu Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei poolsõjaväelisest sõjaväestatuks. Selle otsuse alusel atesteeriti 99 000 nomenklatuurset poliittöötajat.

Punaarmee suurus

Üks tipphetki oli 1920. aasta alguseks, kui Punaarmee oli kodusõja kõige karmimate ja ulatuslike lahingute käigus kasvanud suuruseni 64. laskur- ja 14. ratsaväediviisi, mis moodustaid 16. armeed. 1. oktoobril 1920 kuulus Punaarmeesse 2 361 000 inimest, (Lääne- ja Edelarindel 581 000); tööarmeedes 159 000, reservarmeedes 391 000, ja sõjaväeringkondade alluvuses 2 587 000, kokku – 5 498 000 inimest. Pärast kodusõda koondati Punaarmeed järsult. Sõjaväe suurus küll vähenes 1922. aasta alguseks 2 500 000-le ja 1. augustiks 920 000 inimeseni, kuid diviiside arvu suurendati 1923. aastaks 100-ni. Diviisid muudeti territoriaalseteks staapideks, mis on nagu karkass, mis vajadusel täidetakse reservist kutsutud sõduritega.

1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest. 1930. aastast hakkas Punaarmee täitma territoriaalseid diviise kaadri ja sõduritega. 1937. aastaks olid üle poole diviisidest kaadriga komplekteeritud. 1938. aasta lõpuks olid kõik olemasolevad diviisid kaadriga komplekteeritud. Augustis 1939 oli Punaarmeel komplekteeritud 96 laskurdiviisi ja 1 motoriseeritud laskurdiviis. 19. augustil 1939 oli neis 2 miljonit meest. 19. augustil 1939 kirjutati alla käskkirjad uute laskurdiviiside moodustamisest numbritega 101–186, mida ka septembris moodustama hakati. Kuigi numeratsioonis oli ka mõningaid tühemikke, mis täideti hiljemalt 1940. aasta juuniks. 1. septembril 1939 võeti vastu seadlus "Üleüldisest sõjaväekohuslusest".

Punaarmee Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklites Halhõn goli lahing, Talvesõda, NSV Liidu kallaletung Poolale ja Teine maailmasõda

Punaarmee ettevalmistused sõjaks

1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 295 uut laskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uut lennuväediviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja läänepiiril 756 suurtükipolku.

1939. aasta juunis oli Nõukogude Liidus 144 välisuurtükiväepolku. Augusti otsusega suurendati nende arvu 341ni, kuid enne veel, kui nende komplekteerimine lõppes, kirjutas Stalin 13. septembril 1939 alla uuele suurendamisele 577-ni. 21. juuniks 1941 ületas komplekteeritud suurtükipolkude arv 900. Kasv aga jätkus. Siin ei ole arvesse võetud rannakaitsesuurtükiüksusi ega väeosade koosseisus olevaid suurtükipatareisid, samuti ei ole siin arvestatud NKVD alluvuses komplekteeritavaid suurtükipolkusid. Aastatel 1939–1940 sai punaarmee 82 000 suurtükki ja miinipildujat. 1941. aastal olid Punaarmee relvastuses uusimad mudelid, mis olid oma omadustelt maailma parimad ja jäid selleks kuni sõja lõpuni. Nende seas oli ka M-30 haubits kaliibriga 122 mm, mis loodi 1938 ja katsetati Halhõn goli lahingutes, M1-20 152 mm haubits-kahur ja Br-2 152 mm kahur. M1-20 kahuri mürsk kaalub 43,6 kg ja Br-2 mürsk 48,8 kg.

1940. aasta 7. mail kehtestati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi ukaasiga Punaarmees uued sõjaväelised auastmed kõrgemale juhtivkoosseisule: kindralmajor, kindralleitnant, kindralpolkovnik, armeekindral ja Nõukogude Liidu marssal; eriväeliikide komandöridele kehtestati auastmed (suurtükiväes, lennuväes, tankivägedes, sidevägedes, inseneri- ja tehnilistes vägedes) — kindralmajor, kindralleitnant, kindralpolkovnik väeliigi nimetuse lisamisega, intendantidele aga täpsustuse intendanditeenistuse lisamisega.

1941. aastal oli Nõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Võrdluseks astus Saksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6 tankidiviisiga. Tankidiviisidest oli moodustatud 29 mehhaniseeritud korpust 1000 tanki igaühes. 21. juunil 1941 oli 1000 tanki kolmel korpusel, 800–900 tanki neljal, 500–800 tanki üheksal ülejäänud 13 korpusel oli 100–400 tanki. See on ainult tankikorpustes olev tankide arv, peale selle diviiside ja eraldiseisvate tankipolkude tankid.

22. juunil 1941 oli punaarmeel komplekteeritud ja lahinguvalmis 31 armeed. neist 16 seisid Vene-Saksa piiril, 5 Vene-Jaapani piiril ning ülejäänud komplekteeritud teise ešeloni armeed olid teel läänepiirile dislotseerumistähtajaga 10. juuli 1941. 16 armeest läänepiiril oli standardselt komplekteeritud, ainult mõni üksik, enamus oli komplekteeritud löögiarmeedeks, st liidetud 1–3 tankikorpust suurendatud suurtükiväge ja jalaväge. 9. ja 12 armee olid aga täielikult hiigelmoodustised. 9. armeel oli ainuüksi tanke 3800, peaaegu samapalju, kui Hitleril üldse.

Tehtud oli kõik ettevalmistused veel 28 armee moodustamiseks. Lennuväemarssal S. Krassovski kirjeldab 22. juuni sündmusi Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonnas. Kohe, kui teatati sõja puhkemisest, hakati formeerima 55. armeed.

• 1923 – 550 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1927 – 586 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1933 – 885 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1937 – 1 110 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1938 – 1 513 000 sõdurit ja ohvitseri
• 19. august 1939 – 2 000 000 sõdurit ja ohvitseri
• 1. jaanuar 1941 – 4 207 000 sõdurit ja ohvitseri
• 21. juuni 1941 – 5 500 000 sõdurit ja ohvitseri.
• 29. juuni 1941 – 10 800 000 sõdurit ja ohvitseriseitsme – esimese sõjapäeva jooksul kutsuti lisaks neile, kes juba olid armeesse 5 300 000 sõdurit ja ohvitseri, kuid sellest tuleks lahutada Punaarmee seitsme esimese sõjapäeva kaotused. Septembrini 1941 langes vangi umbes 3 900 000 – 4 200 000 sõdurit ja ohvitseri, peale selle langenud.

Peale selle olid NKVD väed: valve-, konvoi-, piirivalve- ja operatiivväed 3 armeed. Peale selle ka õhudessantväe 10 korpust, millest viis oli lahinguvalmis, ja merevägi.

Nelja sõja-aasta jooksul võeti Punaarmeesse 29 400 000 sõdurit ja ohvitseri. Seega mobiliseeriti alates 1939. aasta augustist Punaarmeesse 34 900 000 ja ei demobiliseeritud sõja lõpuni 1945 rivikõlbulikke. Punaarmee suurus sõja ajal ei ületanud kunagi 5,5 miljonit.

1970. aastatel oli Nõukogude Armees 4 200 000 – 4 500 000 sõdurit ja ohvitseri.

Punaarmee väeosade standardkoosseis 1941. aastal

• Punaarmee laskurdiviis
  • 3 laskurpolku
  • 1 välisuurtükipolk
    • 14 438 sõdurit ja ohvitseri
    • 558 autot
    • 16–70 tanki
    • soomukit
    • 54 tankitõrjesuurtükki
    • miinipildujat
• Punaarmee motoriseeritud diviis
  • 3 laskurpolku
  • 1 kerge välisuurtükipolk
  • 1 haubitsapolk
    • 58 soomukit
    • 1400 autot
    • 67 tanki: 51 T-26 ja 16 T-37
    • 12 500 meest
• Punaarmee tankidiviis
  • 2 tankipolku
  • motoriseeritud laskurpolk
    • 375 tanki: 63 KV-1 ja KV-2, 210 T-34, 26 BT-7, neist 7 raadioga, 76 T-26, neist 54 keemiatanki
    • 95 soomukit: 56 BA-10, 39 BA-20
    • 1145 veoautot ja 83 traktorit
    • 689 ohvitseri, 161 poliitilist ohvitseri, 430 tehnikut/administraatorit, 2400 allohvitseri, 7261 reameest
• ratsaväediviis
  • ratsaväelast
  • 64 tanki
• lennuväediviis
  • 200–400 lennukit
  • välisuurtükiväepolk
    • 24–36 122–152 mm suurtükki, kõrgema ülemjuhatuse reservi polkudel kuni 48 suurtükki
  • Punaarmee tankitõrjepolk
    • 66 tankitõrjesuurtükki, nende hulgas ka 107 mm kahurid
    • autod
    • vedukid

Punaarmee Nõukogude-Saksa rindel

 Pikemalt artiklis Idarinne (Teine maailmasõda)

Punaarmee pärast Teist maailmasõda

Pärast Teise maailmasõja lahingutegevuse lõppu Euroopas 9. mail 1945 anti 28. juulil 1945 välja seadlus "Tegevarmee vanemate aastakäikude vanemate aastakäikude demobiliseerimisest", mille alusel demobiliseeriti sõja ajal mobiliseeritud, aastatel 1895–1917 sündinud sõjaväelased.

Sõja ajal moodustatud rinnete asemel moodustati NSV Liitu ja hõivatud Euroopa riike hõlmavad sõjaväeringkonnad ning väegrupid, mille aluseks oli 1945. aasta 9. juulil NSV Liidu kaitse rahvakomissari käskkiri nr 0139 "Olemasolevate sõjaväeringkondade piiride muutmisest ja uutest ringkondadest".

Moodustati sõjaväeringkonnad:

• Leningradi sõjaväeringkond, staap Leningrad, koosseisus Leningradi oblast ja Leningradi linn, Novgorodi ja Pihkva oblast ning Eesti NSV territoorium. Juhataja Nõukogude Liidu marssal Leonid Govorov;
• Minski sõjaväeringkond, staap Minsk, koosseisus Minski, Polotski, Molodetšni, Vitebski, Mogiljovi oblast. Juhataja kindralleitnant V. Razuvajev;
• Baranovitši sõjaväeringkond, staap Bobruisk, koosseisus Baranovitši, Bresti, Grodno, Pinski, Bobruiski, Polesje ja Gomeli oblast. Juhataja Nõukogude Liidu marssal Semjon Timošenko;
• Moskva sõjaväeringkond, staap Moskva, koosseisus Moskva, Kalinini, Jaroslavli, Vladimiri, Tula, Rjazani oblast ja Moskva linn. Juhataja kindralpolkovnik P. Artemjev;
• Smolenski sõjaväeringkond, staap Smolensk, koosseisu: Smolenski, Velikije Luki, Kaluga, Brjanski oblast. Juhatajat ei olnud määratud;
• Gorki sõjaväeringkond, staap Gorki linn, koosseisus Gorki, Kostroma, Ivanovo oblast, Tšuvassi ANSV Ivanovo oblast. Juhataja kindralleitnant I. Smirnov;
• Doni sõjaväeringkond, staap Rostov Doni ääres, koosseisus Rostovi, Stalingradi, Astrahani oblast. Juhataja kindralpolkovnik P. Belov;
• Stavropoli sõjaväeringkond, staap Stavropol, koosseisus Stavropoli krai, Groznõi oblast, Kabardiini ANSV, Põhja-Osseetia ANSV. Juhataja kindralleitnant I. Korovnikov;
• Kubani sõjaväeringkond, staap Krasnodar, koosseisus Krasnodari krai. Juhataja kindralmajor V. Olenin;
• Tbilisi sõjaväeringkond, staap Tbilisi, koosseisus Gruusia NSV, Armeenia NSV. Juhataja kindralpolkovnik S. Trofimenko;
• Bakuu sõjaväeringkond, staap Bakuu, koosseisus Aserbaidžaani NSV, Dagestani ANSV. Juhataja kindralpolkovnik V. Kolpaktši;
• Stepi sõjaväeringkond, staap Alma-Ata, koosseisus Kasahhi NSV va Lääne-Kasahstani oblast, Gurjevi oblast ja Aktjubinski oblast. Juhataja kindralleitnant P. Kurbatkin;
• Turkestani sõjaväeringkond, staap Taškent, koosseisus Turkmeenia NSV, Kirgiisi NSV. Juhataja armeekindral I. Petrov;
• Voroneži sõjaväeringkond, staap Voronež, koosseisus Voroneži, Orjoli, Tambovi, Kurski oblast. Juhataja kindralleitnant V. Romanovski;
• Lääne-Siberi sõjaväeringkond, staap Novosibirsk, koosseisus Novosibirski, Omski, Tjumeni, Kemerovo oblast ja Altai krai. Juhataja kindralleitnant V. Kudrjumov;
• Balti sõjaväeringkond, staap Riia, koosseisus Läti NSV, Leedu NSV. Juhataja armeekindral Ivan Bagramjan;
• Erisõjaväeringkond, staap Königsberg, koosseisus Ida-Preisimaa põhjaosa. Juhataja kindralpolkovnik K. Galitski;
• Taga-Karpaatia sõjaväeringkond, staap Tšernovtsõ, koosseisus Stanislavski, Ternopoli, Tšernigovi, Vinnitsa oblast, Ukraina Taga-Karpaatia, Kamenets-Podolski oblast ilma Berezdovo, Polonski, Šepetelovo, Izjaslavski ja Slavutskita. Juhataja armeekindral A. Jeremeneko;
• Tauria sõjaväeringkond, staap Simferopol, koosseisus Krimmi oblast, Hersoni oblast ja Zaporižžja oblast. Juhataja kindralleitnant K. Melnik;
• Kaasani sõjaväeringkond, staap Kaasan, koosseisus Tatari ANSV, Kirovi oblast, Udmurdi ANSV, Mari ANSV, Tšuvašsi ANSV. Juhataja kindralpolkovnik N. Gussev;
• Ida-Siberi sõjaväeringkond, staap Irkutsk, koosseisus Irkutski oblast, Krasnojarski krai, Jakuudi ANSV, Tuva Autonoomne oblast. Juhataja kindralpolkovnik P. Romanenko;
• Lvovi sõjaväeringkond, staap Lviv, koosseisus Lvovi oblast, Volõõnia oblast, Rovno oblast, Žitomiri oblast, Drogobõtši oblast ja Kamenets-Podolski oblast Berezdovo, Polonski, Šepetelovo, Izjaslavski ja Slavutski rajoonid. Juhataja kindralpolkovnik M. Popov;
• Kiievi sõjaväeringkond, staap Kiiev, koosseisus Kiievi, Tšernigovi, Sumi, Poltava, Kirovogradi oblast. Juhataja kindralpolkovnik Andrei Gretško;
• Odessa sõjaväeringkond, staap Odessa, koosseisus Odessa, Nikolajevi, Izmaili oblast ja Moldaavia NSV. Juhataja kindralpolkovnik V. Juškevitš;
• Volga-äärne sõjaväeringkond, staap Kuibõšev, koosseisus Kuibõševi, Uljanovski, Penza ja Saratovi oblast. Juhataja kindralpolkovnik V. Godov;
• Uraali sõjaväeringkond, staap Sverdlovsk, koosseisus Sverdlovski, Molotovi, Tšeljabinski ja Kurgani oblast. Juhataja kindralpolkovnik F. Kuznetsov;
• Lõuna-Uraali sõjaväeringkond, staap Tškalov, koosseisus Tškalovi oblast, Lääne-Kasahstani oblast, Gurjevi ja Aktjubinski oblast, Baškiiria ANSV. Juhataja armeekindral G. Zahharov;
• Harkovi sõjaväeringkond, staap Harkov, koosseisus Harkovi, Dnepropetrovski, Stalino, Vorošilogradi oblast. Juhataja Ivan Tjulenjev;
• Belomorje sõjaväeringkond, endistes piirides, sõjaväeringkonna juhatajat ei määratletud;

Sõjaaegsete rinnete ümberformeerimise sõjaväeringkondadeks lõpetati 1945. aasta 1. oktoobriks.

Lisaks NSV Liidu territooriumil asuvatele sõjaväeringkondadele moodustati ka Teise maailmasõja tulemusel okupeeritud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide territooriumidel Nõukogude okupatsioonivägede väegrupid:

• Nõukogude okupatsioonivägede grupp Saksamaal, mis hõlmas Ida-Saksamaad ja Austriat;
• Põhja väegrupp, hõlmas Poolat ja Tšehhoslovakkiat;
• Keskväegrupp, hõlmas Ungarit;
• Lõuna väegrupp, hõlmas Rumeenia territooriumi.

Punaarmee aastapäev

Punaarmee päeval 23. veebruaril 1918 toimus esimene massiline vabatahtlikkuse alusel punaarmeelaste võtmine Punaarmeesse Petrogradis ja Moskvas. Samuti loetakse seda päeva Punaarmee esimese lahingu päevaks keiserliku Saksamaa vägedega, kus toimus esimene relvakonflikt seni takistamatult Pihkva suunalt Petrogradi suunal pealetungi arendanud Saksa vägedega.

Nõukogude ajal tõlgendati seda kui võitu Saksa vägede üle Narva all, kuid lahing Narva all toimus 28. novembril 1918 ja 23. veebruaril toimusid tegelikult kohaliku tähtsusega lahingud Punaarmee Põhjarinde 7. armee väeosade ja evakueeruva Saksa armee vahel Pihkva piirkonnas.

Vaata ka

• Punakaart
• Eestimaa Punaarmee
• Metgetheni veresaun

Välislingid

• Viktor Suvorov: Inside the Soviet Army
• 1939. aasta Punaarmee välimäärus