Rootsi dominioonid

Rootsi kuningriigi dominioonid (rootsi keeles Svenska besittningar)^[viide?] olid Rootsi monarhi kontrolli all olevad territooriumid, mis ei olnud täielikult integreeritud Rootsi riigi koosseisu.

Rootsi dominioonide erilise staatuse^[viide?] aluseks oli 1634. aasta Riigihalduskorralduse § 46, mille kohaselt "Mitte keegi, kes ei ela Rootsi ja Soome eraldatud ja vanades piirides, ei oma sõnaõigust Riksdagil või teistel kohtumistel...".^[viide?] Soome Suurvürstiriik oli Rootsi kuningriiki täielikult integreeritud osa.

Dominioone valitsesid Rootsi krooni määratud kindralkubernerid, säilitades endise poliitilise ja halduskorralduse. Vaata ka Rootsi kindralkuberneride loend.

Pikemalt artiklis Rootsi suurvõimu ajastu

Läänemere-äärsed dominioonid

Pikemalt artiklis Läänemereprovintsid

Ajavahemikul 1561–1629 vallutas Rootsi Läänemere-äärsed territooriumid, mis kaotati Põhjasõja ja Uusikaupunki rahulepingu tulemusel Vene impeeriumile 1721. aastal.

Käkisalmi

Käkisalmi lään asetses Karjalas Laadoga järvest läänes ja põhjas ning kuulus Rootsi riigi koosseisu aastatel 1580–1595 ja liideti uuesti Rootsi riigiga 1617. aasta Stolbovo rahulepinguga, mille koosseisu kuulus ta kuni 1721. aastani, mil ta pärast Põhjasõja kaotust liideti Uusikaupunki rahulepingu tulemusel Venemaa keisririigiga.

Pikemalt artiklis Käkisalmi lään

Ingerimaa

Ingerimaa läks Rootsi kuningriigi koosseisu koos Lõuna-Karjalaga 1617. aastal Stolbovo rahulepinguga, mis lõpetas Ingeri sõja. Ingerimaa vallutati ühena esimestest piirkondadest Venemaa tsaaririigi poolt ning Ingerimaa seniste Rootsi keskuste Nyeni ja Schlüsselburgi kohale asutati 1703. aastal tulevane Venemaa pealinn Peterburi.

Pikemalt artiklis Ingerimaa kubermang

Eestimaa

Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Eestimaa läks Rootsi võimu alla Liivi sõja käigus Venemaa vallutusohu tulemusena, mille vältimiseks andsid Vana-Liivimaa – Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud 1561. aasta (4. juunil) ning Tallinna linna (6. juunil) end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, andes ustavusvande Rootsi kuningas Erik XIV-le. Eestimaast moodustati Rootsi kroonile alluv Eestimaa kubermang (rootsipäraselt Idaprovints (Östersjöprovinserna) ning 1629. aastal Altmargi vaherahuga loovutas Poola kõik Väina jõest põhja pool asuvad alad Rootsile, selle tulemusel läks kogu Mandri-Eesti Rootsi võimu alla. 1645. aastal Brömsebro rahuga sai Rootsi Kolmekümneaastase sõja tulemusena Taanilt Saaremaa ja Muhu saare ning 1660. aastal Oliwa rahuga Ruhnu saare.^[viide?]

Liivimaa

Pikemalt artiklis Läänemereprovintsid#Liivimaa provints

Rootsi-Poola 1626.–1629. aasta sõja tulemusena sõlmiti Rootsi ja Rzeczpospolita vahel 1629. aastal Altmargi vaherahu, millega Rzeczpospolita loovutas Rootsile suure osa Liivimaa hertsogkonnast, Pärnu vojevoodkonna, Tartu vojevoodkonna ning Riia linna.

Lõuna-Eestist ja Põhja-Lätist kujunes Liivimaa ehk Liivimaa provints, keskusega Riias, kuhu kuulus ka Saaremaa, mis küll säilitas teatud eriseisundi.

Saaremaa

1643. aastal Rootsi ja Taani vahel puhkenud Torstensoni sõja ülemvõimu pärast Läänemere maades lõpetas 1645. aastal Brömsebro rahu, millega Rootsi omandas Saaremaa. Erinevalt teistest Liivimaa kubermangu maakondadest oli Saaremaal oma asehaldur, Saaremaa rüütelkond, konsistoorium (kirikuvalitsus) ning Eesti- ja Liivimaast erinev maksusüsteem.

Dominioonid Skandinaavias

Brömsebro (1645) ja Roskilde rahulepingu (1658) alusel laienesid Rootsi krooni valdused lõunas. Taani loobus rahulepingu tingimustega Blekingest, Bohuslänist, Hallandist ja Skånest, mida Rootsi suutis hoida oma valduses, vaatamata hilisematele Skåne sõjale, aastatel 1674–1679. 1679. aasta Lundi rahulepingu kohaselt säilitasid provintsid oma vanad seadused ja privileegid, piirkondade lõplik integreerimine Rootsi riigi koosseisu toimus 1721. aastal.

Dominioonid Euroopa mandril

1630. aastal otsustas Rootsi kuningas Gustav II Adolf sekkuda Kolmekümneaastasse sõtta ning Saksa protestantlikele vürstiriikidele ja vabalinnadele appi minna ning suundus oma armeega Pommerisse.

Bremen ja Verden

Pikemalt artiklites Bremen-Verden ja Bremen-Verdeni kindralkuberneride loend

Rootsi Bremen ja Verden 1655. Frederick de Wit

Rootsi sai 1648. aastal Kolmekümneaastase sõja lõpetanud Vestfaali rahulepingu alusel kaks piiskopkonda Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni vürstiriigist ning eraldiasetseva Wildeshauseni linna. Rootsi kaotas antud territooriumid Braunschweigi ja Lüneburgi kuurvürstile 1719. aasta rahulepinguga.

Pommeri

Pikemalt artiklites Pommeri kindralkuberneride loend ja Rootsi Pommeri

1648. aasta Vestfaali rahulepingu alusel sai Rootsi oma valdusse ka Pommeri ala, mis asetses Saksamaa põhjaosas Läänemere rannikul. Ülejäänud Pommeri hertsogiriik oli juba Rootsi võimu all pärast 1630. aasta Stettini rahulepingut ja läks lõplikult Rootsi kontrolli alla pärast 1653. aasta Stettini rahulepingut, mille Rootsi ja Brandenburgi kuurvürst sõlmisid hertsogiriigi jagamiseks. Lepingu järgi sai Rootsi Põhja-Pommeri ja Ees-Pommeri koos Stettiniga. 1720. aastal kaotas Rootsi Põhjasõja tulemusel Pommeri lõunapoolsed alad koos Stettini linna ning Usedomi ja Wollini saare Preisi kuningriigile. 1814. aastal kaotas Rootsi järelejäänud maa-alad koos Stralsundi linna ja Rügeni saarega Taani kuningriigile.

Wismar

Pikemalt artiklis Rootsi Wismar

Rootsi sai Saksamaa linna Wismari koos linna ümbritsevate maadega oma valdusse 1648. aasta Vestfaali rahulepingu alusel. 1803. aastal Wismari linn panditi ja anti üle Mecklenburgile.

Ameerika mandril

Pikemalt artiklis Uus-Rootsi

Aastatel 1638–1655 paiknes Põhja-Ameerika idaranniku Delaware'i jõel Rootsi kuningriigi koloonia Uus-Rootsi.

Uus-Rootsi hõlmas osa praegusest Ameerika Ühendriikide Delaware'i, New Jersey ja Pennsylvania osariigist.

1655. aastal vallutasid Uus-Rootsi hollandlased, kes omakorda 1664. aastal alistati Suurbritannia kuningriigi kolonisaatorite poolt Uus-Inglismaalt. Pärast seda rootslaste asumaad enam ei taastatud.