Süllogism

Süllogism (kreeka keeles: συλλογισμός, syllogismos, 'järeldus, tuletus') on teatud tüüpi loogiline arutluskäik, mis kasutab deduktiivset mõttetehnikat, et jõuda järelduseni kahe väite põhjal, mida väidetakse või eeldatakse olevat tõesed.

Selle varaseimas vormis (määratletud Aristotelese poolt tema teoses "Esimene analüütika" umbes aastal 350 eKr) tekib deduktiivne süllogism siis, kui kaks tõeseks peetavat eeldust (väidet või lauset) kehtivalt viitavad järeldusele ehk arutluskäigu põhiteemale, millele argument püüab tähelepanu juhtida.^[1]

Näiteks, teades, et kõik inimesed on surelikud (esimene eeldus) ja et Sokrates on inimene (teine eeldus), võime kehtivalt järeldada, et Sokrates on surelik. Süllogistlikke argumente esitatakse tavaliselt kolmerealisel kujul:

Kõik inimesed on surelikud.

Sokrates on inimene.

Seega, Sokrates on surelik.^[2]

Antiikajal eksisteerisid kaks konkureerivat süllogistlikku teooriat: Aristotelese süllogism ja stoiline süllogism.^[3] Keskajast alates kasutati kategoorilist süllogismi ja süllogismi tavaliselt vaheldumisi. See artikkel keskendub ainult sellele ajaloolisele kasutusele. Süllogism oli ajaloolise deduktiivse põhjenduse keskmes, kus fakte määrati kindlaks olemasolevate väidete kombineerimise teel, erinevalt induktiivsest põhjendusest, kus fakte ennustatakse korduvate vaatluste põhjal.

Mõnes akadeemilises kontekstis on süllogismi asendanud esimese järgu predikaatloogika, eelkõige tänu Gottlob Frege tööle, eriti tema teosele Begriffsschrift ("Mõistekirjutus"; 1879). Süllogism, olles kehtiv loogilise põhjenduse meetod, jääb alati kasulikuks enamikes olukordades, samuti loogika ja selge mõtlemise tutvustamiseks laiemale publikule.^[4]^[5]

Viited

süllogistika

↑ Lundberg, Christian (2018). The Essential Guide to Rhetoric (inglise) (Bedford/St.Martin's trükk). Lk 38.
↑ Mill, John Stuart. A System of Logic, Ratiocinative and Inductive, Being a Connected View of the Principles of Evidence, and the Methods of Scientific Investigation (inglise) (vol. 1 trükk). London. Lk Ptk. 2, 190.
↑ Frede, Michael (1974). "Stoic vs. Aristotelian Syllogistic". Archiv für Geschichte der Philosophie. 56 (1): 1–32. DOI:10.1515/agph.1974.56.1.1. ISSN 0003-9101.
↑ Hurley, Patrick J. (2012). A concise introduction to logic (11th ed trükk). Boston, MA: Wadsworth Cengage Learning. ISBN 978-0-8400-3417-5.
↑ Zegarelli, Mark (2010). Logic for Dummies. John Wiley & Sons.

[1] Lundberg, Christian (2018). The Essential Guide to Rhetoric (inglise) (Bedford/St.Martin's trükk). Lk 38.

[2] Mill, John Stuart. A System of Logic, Ratiocinative and Inductive, Being a Connected View of the Principles of Evidence, and the Methods of Scientific Investigation (inglise) (vol. 1 trükk). London. Lk Ptk. 2, 190.

[3] Frede, Michael (1974). "Stoic vs. Aristotelian Syllogistic". Archiv für Geschichte der Philosophie. 56 (1): 1–32. DOI:10.1515/agph.1974.56.1.1. ISSN 0003-9101.

[4] Hurley, Patrick J. (2012). A concise introduction to logic (11th ed trükk). Boston, MA: Wadsworth Cengage Learning. ISBN 978-0-8400-3417-5.

[5] Zegarelli, Mark (2010). Logic for Dummies. John Wiley & Sons.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

1	Barbara	Barbari			Darii			Ferio	Celaront	Celarent
2								Festino	Cesaro	Cesare	Camestres	Camestros	Baroco
3				Darapti	Datisi	Disamis	Felapton	Ferison						Bocardo
4			Bamalip			Dimatis	Fesapo	Fresison			Calemes	Calemos