Sven-Erik Olsson

Sven-Erik Olsson
Sven-Erik Olsson
Sünniaeg	7. juuli, 1923; Pärnu, Eesti
Surmaaeg	7. märts, 1985; Arosa, Šveits
Teenistus	Relva-SS 1939-1945
Auaste	Oberscharführer
Sõjad/lahingud	Normandia lahing 1944; Cottbusi lahing 1945
Autasud	II klassi Raudrist; I klassi Raudrist; Saksa Rist kullas; Must haavatumärk; Hõbedane jalaväerünnakmärk; Pronksist Lähivõitluse naast

Sven-Erik Olsson (7. juuli 1923 Pärnu – 7. märts 1985 Arosa, Šveits) oli eesti-rootsi perekonnas sündinud Saksamaa sõjaväelane.

1930. aastal läks Pärnus kooli, kuulus baltisaksa noorteorganisatsiooni.

1939. aastal astus vabatahtlikult Relva-SS-i.

1. mail 1941 ülendati Sturmmanniks ja 1. juunil 1941 Unterführeranwärteriks. 1. septembril 1942 ülendati Unterscharführeriks. 1943. a. algul oli ta raadiojaama juht ja teda autasustati hõbedase Jalaväerünnakmärgiga. 1. mail 1944 anti Olssonile Oberscharführeri auaste. Augustis 1944 sai Falais' kotist väljamurdmisel haavata. Pärast paranemist naasis ta 10. SS-Soomusdiviis Frundsbergi juurde, autasustatud Raudristi 2. ja 1. klassiga, pronksist Lähivõitluse naastuga ja musta Haavatumärgiga. 1945. a. kevadel võitles Pommeris. 20. aprillil 1945 autasustas Brigadeführer Heinz Harmel teda Saksa Ristiga kullas.

Pärast sõja lõppu õnnestus Olssonil jõuda lääneliitlasteni ja end neile vangi anda.

1947. aastal asus ta elama Rootsi ja abiellus seal Danzigist küüditatud sakslannaga. Töötas Stockholmis arvutispetsialistina.