Mine sisu juurde

Tallinna Niguliste kirik

Allikas: Vikipeedia
Niguliste kirik
Riik Eesti
Asukoht Tallinn, Harju maakond
Ehituse lõpp 1230
Koordinaadid 59° 26′ 9,3″ N, 24° 44′ 33,9″ E
Kaart

Tallinna Niguliste kirik on basilikaalne gooti kirik Tallinnas, Niguliste tänav 3. Kirik on pühitsetud kaupmeeste ja meresõitjate pühak Nikolausele.

Niguliste kirik oli keskajal linna uhkemaid pühakodasid. 16. sajandi alguses oli seal üle kahekümne kõrvalaltari. Osa museaalidena eksponeeritud kunagistest kultuslikest kunstiteostest on tellitud Euroopa suurtest kunstikeskustest. Omal ajal maksid need teosed suuri summasid. See annab kaudset tunnistust Tallinna Hansa-aegsete kaupmeeste jõukusest. Tuntumaid teoseid on Lübecki hiliskeskaegsete meistrite Bernt Notke "Surmatants" ja Hermen Rode töökojas valminud peaaltari retaabel, mida võib praeguseni kirikus näha. Eksponeeritud on ka 16. sajandi algul kirikule annetatud ligi nelja meetri kõrgune seitsmeharuline seisulühter.[1]

1984. aastast on kirik tegutsenud Eesti Kunstimuuseumi filiaali Niguliste muuseum-kontserdisaalina. Eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi vana kunsti kogu ning korraldatakse korrapäraseid orelikontserte. Muuseumi kogus on Eesti kesk- ja varauusaegse kirikukunsti silmapaistvaim ja väärtuslikem osa.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Kiriku sisevaade

Niguliste kirik oli keskajal üks Tallinna kahest kogudusekirikust ning linna tähtsamaid pühakodasid. Kaupmeeste ja meresõitjate kaitsepühakule Nikolausele pühitsetud kirik (saksa k. St. Nikolai-Kirche zu Reval) on rajatud arvatavasti 13. sajandi keskel.

On oletatud, et kirik rajati algkujul 1230. aastal Ojamaalt saabunud saksa kaupmeeste asula keskusena. See oletus on ümber lükatud.[viide?]

Niguliste kirik

13. sajandil ei olnud Tallinn veel täies ulatuses kaitserajatistega ümbritsetud. Niguliste oli oma raskriivpalkidega sissepääsude, laskeavade ja pelgupaikadega ühtlasi kaitsekirik. 14. sajandil pärast linnamüüri valmimist sai Nigulistest tavaline kogudusekirik.

Oletatavasti valmis esialgu neljatahuline väike ruudukujuline kooriruum, mille müürid asuvad praeguse kooriosa keskkoha all.

13. sajandi lõpuks lisandus kirikule kolmelööviline nelja võlvikuga pikihoone. See oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika, mõõtmetega 26,4×31,7 meetrit, kuid selle võlvikute laius erines praegusest. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid.

13. sajandi lõpuks valmis ka käärkamber koori põhjaküljel.

Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mida kroonis vimperg. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa: algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist.

Lõunaseinas asetses kolmikkaarelise avaga väike kaheastmeline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal müüriti 15. sajandil kinni, kuid avastati ja taastati restaureerimistöödel 1960. aastatel.

14.–16. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

14. sajandil ehitati hulk juurdeehitisi. Lõunaküljele praeguse Püha Antoniuse kabeli kohale püstitati sellest poole väiksem[viide?] Püha Matteuse kabelööviga. Torni lõunaküljele püstitati Püha Matteuse kabel.[2], põhjaküljele aga (läänest ida poole liikudes) Püha Barbara kabel torni äärde, Püha Jüri kabel peaportaali ette ning Väike kabel, mis on kahe kõrge kaarava abil põhjalööviga ühendatult[2] säilinud tänini.

Kirik ehitati põhjalikult ümber 1405–1420, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on paljunurkse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Koor toetub neljale piilarile ning koosneb 9 võlvikust. Neist 2 idapoolset piilarit on analoogselt pikihoone piilaritega neljatahulised, läänepoolsed aga kaheksatahulised. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud tänini. Kiriku seinu ehitati nii kesk- kui ka külglöövides kõrgemaks.

1486–1493 ehitati täielikult ümber Matteuse kabel (alates 17. sajandist nimetatud Antoniuse kabeliks). Selle käigus suurendati kabelit kahe võlviku võrra, millega ta muutus avaraks neljavõlvikuliseks keskpiilariga ruumiks.[3] Püha Antoniuse kabeli fassaad on keskaegse Tallinna gootika iseloomulik näide: kõrge peaviil on varustatud arvukate petikniššide ning kaubaluugiavaga, neljaastmeline astmikportaal aga on ümbritsetud puhastest kividest ehisseinaga.

Rekonstrueeritud kiriku uus torn valmis 1515. Selle kiviosa oli praegusest ühe korruse võrra madalam ning ta oli varustatud gooti telkkiivriga, mis sisaldas veel nelja väikest nurgatorni ja sarnanes Oleviste kiriku praeguse tornikiivriga.

15.–16. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

1520. aastate alguses jõudsid Tallinnasse esimesed evangeelsed jutlustajad. Martin Lutheri algatatud reformatsiooniliikumine sai varakult siinsete linnavõimude toetuse ning alustati kirikuelu ümberkorraldamist.

Niguliste oli ainus kirik Tallinna all-linnas, mille sisustus jäi puutumata 1523. aastal luterliku reformatsiooniga kaasnenud pildirüüstest. Koguduse kaval eestseisja lasi kiriku lukud sulatina täis valada ning märatsev rahvas ei pääsenud sisse.

Kirikutorni muna, tuulelipp ja rist

Niguliste kirikust sai luterlik kogudusekirik. 16. sajandi keskel sai Niguliste luterliku pildiprogrammiga renessanss-stiilis kogudusepingid, millel kujutati Vana ja Uue Testamendi tegelasi. 17. sajandi keskpaigas telliti kirikule koguduserõdud. 1624. aastal annetas Bogislaus von Rosen Kristuse elu kujutavate stseenidega kantsli.[4] Kirikusse maetud jõukate linnakodanike, aadlike ja pastorite auks püstitati seintele epitaafe ja vappepitaafe.

17.–19. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]
Niguliste kirik Tallinnas (1850). Theodor Gehlhaar
Vaade Niguliste kirikule ja ümbrusele 1880ndad

17. ja 18. sajandi ümberehitused puudutasid eelkõige kiriku põhjapoolseid juurdeehitisi ja torni. Kiriku põhjaküljele ehitati hauakabelid, nende seas Bogislaus von Roseni (1651), Gustav Adolf Clodti (1673) ja Peter August von Holstein-Becki kabel (1773). Aastal 1673 ehitati ümber keskaegne Püha Jüri kabel. Selle lääneosa kohale rajati barokne von Clodti hauakabel, mille katusel on latern. Kabeli idaosa rekonstrueeriti eeskojaks. Sinna ehitati sammastega kaunistatud portaal ning voluutviil, mida kroonivad arvukad skulptuurid. 1773 ehitati läänetorni põhjaküljele keskaegse Püha Barbara kabeli asemele barokne Peter August Friedrich von Holstein-Becki hauakabel. Kiriku läänetorni rekonstrueeriti 1682–1696. Avariiolukorras olnud torni kiviosa parandati ja ehitati ühe korruse võrra kõrgemaks ning rajati uus barokne tornikiiver. Selles on kaks laternat ja kellakappidega alumine osa.

1846–1850 toimusid tööd kiriku varisemisohtu sattunud kooris, mis lammutati ning taastati uutel vundamentidel endisel kujul. Vahetati ka enamiku akende ehisraamistik.

20. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

1926. aastal eemaldati kirikust keskkütte ehitamisel 30 tünnitäit luukeresid.[5]

Märtsipommitamine 1944

[muuda | muuda lähteteksti]
Niguliste kirku pastoraat ja hoov
Varemetes Harju ja Niguliste tänava nurk mai 1948
Taastamistööd Harju Rüütli tänaval (1948)

1943. aastal alustati kiriku kunstivarade evakueerimist. Sõjapakku jõuti viia vaid osa teostest. 1944. aasta märtsipommitamise ajal sai kirik pommitabamuse. Hävisid katused ja tornikiiver, ning peaaegu kõik kirikusse jäänud esemed, hävisid ka kantsel ning mitmed uhked epitaafid[6], orel, 17. sajandist pärinevad nikerdatud väärid ja pingistikud, nikerdseinad ning 1556–1558 rae liikmetele ehitatud renessanss-stiilis nikerdpingistik.

Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Hävines ka kirikust lõunasuunas asunud Niguliste kiriku pastoraat.

Kõige väärtuslikumad kunstivarad on alles tänu nende kiirele evakueerimisele. Muuhulgas päästeti

Kõik need esemed on leidnud koha restaureeritud hoones. Peale nende on säilinud veel 13. sajandi lõpust pärinev tammepuust krutsifiks, mis paikneb ajaloomuuseumis, ning 1477 Tallinna kullassepa Hans Ryssenbergi valmistatud tornmonstrants, mis kingiti 1710. aastal enne Tallinna privileegide kinnitamist diplomaatilistel kaalutlustel vürst Menšikovile ja paikneb praegu Peterburis Ermitaažis.

Niguliste kirik pärast tulekahju (1982)

Restaureerimine

[muuda | muuda lähteteksti]
Tornikiivri taastamine 1984. aastal

1940. aastate lõpus oleks kirik äärepealt lammutatud, aga otsustati siiski restaureerida.

Restaureerimistööd kestsid 1953–1984. Siis tehti ka olulisi uuringuid, mis võimaldasid hoone taastada võimaluste piires algsel kujul.

1950. aastatel ehitati uuesti üles varisenud keskpiilarid koos kõrgseintega ning hoone kaeti uute võlvide ja katustega.

1960. aastatel avati ning restaureeriti 15. sajandil suletud lõunaportaal ja Püha Antoniuse kabeli perspektiivportaal, samuti kabelit pikihoonega ühendanud kaarava.

Vastrenoveeritud kirik langes tulekahju ohvriks 1982. aasta. ööl vastu 13. oktoobrit, kuid on restaureeritud.

1983. aastal taastati barokne tornikiiver. See järgib 1695 rajatud ja 1898 parandatud kiivri vorme ning on 105 m kõrgune.

Taasavamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1984. aastal sügisel avati muuseum-kontserdisaaliks kohandatud hoone Eesti Kunstimuuseumi filiaalina. See on üks väheseid Põhja-Euroopa muuseume, mis paikneb endises sakraalhoones, võimaldades keskaegset ja varauusaegset kirikukunsti esitleda ajaloolises keskkonnas. Muuseumis on hoiul Eesti kõige väärtuslikum ja suurem kirikukunstikogu.

Tallinna Niguliste kiriku peaaltari retaabel

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Niguliste kiriku peaaltar
Niguliste kiriku altar

Niguliste kiriku kahe tiivapaariga peaaltari retaabel valmistati aastatel 1478–1481 Lübecki meistri ja maalija Hermen Rode töökojas. Altar on mõõtmetelt üks suuremaid – laius avatud tiibadega 6,3 m, kõrgus 3,5 m. See on üks uhkemaid ja paremini säilinud hiliskeskaegseid Põhja-Saksa altariretaableid ja üks 15. sajandi hansalinnade suurimaid. Teosel on kujutatud rohkem kui 40 pühakut ja piiblitegelast. Altari suletud tiibadel on kujutatud 16 stseeni püha Nikolause ja püha Viktori elust. Altar valmis Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonna tellimusel – mõlema gildi vapid on kujutatud kaupmeeste ja meremeeste kaitsepühaku püha Nikolause poolt päästetud laeval. Tüübilt on tegemist predellale toetuva kahe tiivapaariga kappaltariga. Kappaltari põhirahastajateks peetakse Niguliste koguduse kõrval Tallinna Suurgildi ja Mustpeade vennaskonda, sest nende embleeme on kujutatud retaabli suletud ja poolavatud asendis.[7]

Roseni kabeli ehissein

Kabelid kirikus

[muuda | muuda lähteteksti]
Holstein-Becki hauakabel Niguliste kiriku kõrval Rüütli tänava ääres

Kiriku kõrval oli ka oma kalmistu (Niguliste kalmistu), mida kasutati 1772. aastani. Pärast seda keelati kiriku kõrvale inimeste matmine ning uus kiriku kalmistu rajati 1773 Koplisse (Kopli kalmistu).

Tallinna Niguliste kiriku kogudus

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Tallinna Niguliste kogudus, Tallinna Niguliste koguduse vaimulikud

Tallinna Niguliste kiriku kogudus oli eelkõige saksakeelne. Pärast Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) asutamist 1917. aastal rajati mõned aastad hiljem üks rootsi ja üks Saksa praostkond. Tallinnas kuulusid Saksa praostkonda 1939. aastal teiste hulgas ka Oleviste, Niguliste ja Toomkogudus.

Tallinna Niguliste kirikut kasutas ka jumalateenistuseks 1934. aastal moodustatud Tallinna Emmause kogudus[8], mille õpetaja oli Tallinna praostkonna vikaarõpetaja ja mitme kooli usuõpetaja Paul Kuusik. Baltisakslaste lahkumise järel Eestist, moodustati Tallinnas uus Niguliste kogudus. Selleks ühinesid Tallinna Jaani koguduse III pihtkond ja õhtukogudus Emmaus (1. märtsil 1941). Esimene jumalateenistus peeti Niguliste kirikus 1. septembril 1940. Pärast Niguliste kiriku põlengut 1944. aastal liideti uus Niguliste kogudus Tallinna toomkogudusega.

Niguliste koguduse õpetajaid

[muuda | muuda lähteteksti]

Niguliste muuseum-kontserdisaal

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Niguliste muuseum
Bernt Notke "Surmatants"

Hoone on ehitatud ümber muuseum-kontserdisaaliks. Selleks vajalikud abiruumid on rajatud hoone põhjatiiva ette maa alla.

Niguliste muuseum-kontserdisaalis on eksponeeritud kolm Eesti neljast olulisemast keskaegsest kunstiteosest.

Antoniuse kabel

[muuda | muuda lähteteksti]

Antoniuse kabelis asub säilinud osa Lübeckist pärit meistri Bernt Notke unikaalsest maalist "Surmatants" (15. sajandi lõpp) ning püha Antoniuse altar (16. sajand). Antoniuse kabelis paiknevad Harju-Risti koguduse võidukaaregrupp, puitskulptuurid, mis viidi 1959. aastal Eesti NSV Kultuuriministeeriumi poolt kirikust kunstimuuseumi ajutisele restaureerimisele. Vaatamata riigikorra vahetumisele pole kogudusel õnnestunud kujusid tagasi saada ning need asuvad siiani Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.

Hõbedakamber

[muuda | muuda lähteteksti]

Hõbedakambris on eksponeeritud gildide, tsunftide, Mustpeade vennaskonna ja kiriku hõbevara. Suurepärase akustikaga saal on armastatud kontserdipaik.

Vaatamisväärsused

[muuda | muuda lähteteksti]

Epitaafid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vappepitaafid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Eesti vappepitaafide loend

Hauakivid

[muuda | muuda lähteteksti]

Muu kirikusisustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Pilte

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Niguliste kirikust Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumi kodulehel".
  2. ↑ 2,0 2,1 Merike Kurisoo (2010). Niguliste muuseum. Muuseumijuht. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum.
  3. ↑ Mai Lumiste, Rasmus Kangropool (1990). Niguliste kirik. Tallinn: Kunst.
  4. ↑ Krista Kodres (2005). Eesti kunsti ajalugu 2, 1520-1770. Tallinn: Kultuurileht.
  5. ↑ 30 tünni surnuluid. Esmaspäev, 26. juuli 1926, nr. 30, lk. 1
  6. ↑ Koost. Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv (1997). Tallinn tules: dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9.-10. märtsil 1944. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv.
  7. ↑ Merike Kurisoo (2015). Rode altar. Tallinna Niguliste kiriku peaaltari retaabel. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum.
  8. ↑ Kristjan Luhamets, Koguduse lugu: Tallinna Emmause, Peetruse ja Kolmainu koguduste lood, https://e-kirik.eelk.ee/

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tallinna_Niguliste_kirik&oldid=6752887"