Uusgootika
Uusgooti stiil ehk neogooti stiil ehk uusgootika ehk pseudogootika on historitsistlik arhitektuuristiil, mis sai alguse 1740. aastate Ühendkuningriigis. Selle populaarsus kasvas kiirelt 19. sajandi alguses, mil uusgootika austajad püüdsid taaselustada keskaegseid arhitektuurivorme vastandina tollal valitsenud klassitsismile.
Gootika avaldus peamiselt hoonete välisilmes, konstruktsioonid olid aga kaasaegsed. Uusgooti stiil oli levinud peamiselt sakraalarhitektuuris, kuid selles stiilis rajati ka näiteks kunstlikke varemeid, ühiskondlikke hooneid ja eramaju. Uusgootika kujunes Saksamaal "rahvusstiiliks". Sellel ideoloogial oli oma osa ka pärisgooti stiiliajastul pooleli jäänud Kölni toomkiriku (1842–1880) ehitustööde jätkamisel.
Selle liikumise keskmes Inglismaal oli uusgootika tihedalt läbipõimunud filosoofiliste liikumistega, mis seostusid anglikaani kõrgkiriku või anglokatoliikluse esiletõusuga. Lõpuks levis uusgooti stiil 19. sajandi kolmandal veerandil laialdaselt ka oma puhtesteetiliste omaduste toel.
Koos uusgooti stiili levikuga Inglismaal, Šotimaal ja Iirimaal kasvas huvi selle vastu kiiresti ka Mandri-Euroopas, Põhja-Ameerikas, Austraalias, Lõuna-Aafrikas ning Briti Indias. 19.–20. sajandil rajatud uusgooti stiilis ehitiste arv võib ületada autentsete gooti stiilis rajatud ehitiste arvu.
Uusgootika tõusu toetas ka keskaega ülistav medievalism. Industrialiseerimise edenedes kasvas reaktsioon masintootmise ja tehaste vastu. Maaliliste vaadete pooldajad nagu Thomas Carlyle ja Augustus Pugin suhtusid tööstusühiskonda kriitiliselt ning kujustasid tööstuse eelset keskaja ühiskonda kuldajastuna. Katoliiklusse pöördunud Pugini jaoks kandis gooti arhitektuur kristlikke väärtusi, mida klassitsism oli õõnestanud ja industrialiseerimine hävitas.[1]
Uusgooti stiilil oli ka poliitilisi seoseid. Kui "ratsionaalset" ja "radikaalset" uusklassitsismi nähti seotuna vabariikluse ja liberalismiga (nagu tõestab selle populaarsus Ameerika Ühendriikides ja vähemal määral vabariiklikul Prantsusmaal), seostati "vaimsemat" ja "traditsioonilisemat" uusgootikat monarhismi ja konservatismiga, mida peegeldas stiilide valik Westminsteri lossi taastamisel Londonis ja Kanada parlamendihoonete puhul Ottawa Parliament Hillil.
Inglise kirjanduses sündis uusgooti arhitektuuri ja kirjandusliku romantismi toel uus žanr, gooti romaan, mis algas Horace Walpole'i teosega "Otranto loss" (1764). Samuti ajendasid need 19. sajandi keskajahõngulist luulet, mis kasvas välja pseudobardlikest "Ossiani lauludest". Uusaegseid teemasid valati keskaegsete Arthuri-romaanide keskkonda, nagu seda tegi Alfred Tennyson "Kuninga idüllides". Ka saksa kirjanduses oli uusgootikal oluline mõju.[2]
Uusgooti stiil Eestis
[muuda | muuda lähteteksti]Eelromantismist lähtuvaid gooti sepikodasid ja muid kõrvalhooneid, kunstvaremeid ja pargiehitisi on Eesti mõisates rajatud juba alates 1760. aastaist (Orgital, Selis ja Keaval).
Uusgootika varaseimad suursugused näited on 1830. aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ja Peterburi arhitekti Andreas (Andrei) Stackenschneideri 1830. aastatel projekteeritud Keila-Joa mõis. Stiili suurem populaarsus jääb ent 19. sajandi teise poolde. Enamik 19. sajandil ehitatud luterlikest kirikutest ehitati uusgooti stiilis, kuid ka abikirikuid, matusekabeleid, mälestusmärke jm. Samal perioodil ehitati ka paljud vanemad kirikud osaliselt selles stiilis ümber. Teravkaartel põhinevaid uusgooti elemente kasutati mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel isegi 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal. 20. sajandi esikümnendil uusgooti stiil hääbus, leides mingil määral kasutust veel vaid sakraalarhitektuuris.
Uusgootika on hästi esindatud ka Eesti mõisaarhitektuuris: Alatskivi mõis (Šotimaal asuva Balmorali lossi jäljendus), Sangaste loss, Keila-Joa, Vasalemma, Laitse, Alu, Lehtse (varemeis), Lööne, Pihtla (varemeis), Lustivere, Kukulinna (tuudorstiilis), Aavere (varemeis), Kose-Uuemõisa matusekabel (varemeis), Esna mõisa matusekabel, matusekabel Velise mõisa kalmistul, Pilistvere kihelkonna Kabala mõisa matusekabel (varemeis).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Pugin and the Gothic Revival". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. oktoober 2007. Vaadatud 23. jaanuaril 2012.
- ↑ W. D. Robson-Scot, The Literary Background of the Gothic Revival in Germany.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]
Uusgootika – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis