Austria-Ungari

	Austria-Ungari Österreich-Ungarn (saksa) ; Osztrák–Magyar Monarchia (ungari) ; Rakousko-Uhersko (tšehhi) ; Austro-Ugarska (horvaadi) 1867–1918
	Vapp (1915–1918)
	Austria-Ungari impeerium aastal 1914
Valitsusvorm	konstitutsiooniline monarhia, personaalunioon (kaksikmonarhia)
Keiser-kuningas	Franz Joseph I (1867–1916) ; Karl I (1916–1918)
Peaminister	Friedrich Ferdinand von Beust (1867, esimene) ; Heinrich Lammasch (1918, viimane)
Pealinn	Viin (primaarne) ; Budapest (sekundaarne)
Religioon	peamiselt katoliku usk, ; ka õigeusk, kalvinism, judaism, luterlus, sunni islam (pärast 1908. aastat)
Pindala	681 727 km² (1918)
Rahvaarv	52 800 000 (1914)
Riigikeeled	Saksa ; Ungari ; Tšehhi ; Horvaadi
Rahaühik	kulden ; kroon (pärast 1892. aastat)
Deviis	"Indivisibiliter ac Inseparabiliter" ; 'Jagamatu ja lahutamatu'
Hümn	"Gott erhalte Franz den Kaiser" ; "Jumal hoia keiser Franzi"
Austria keisririik	Saksa-Austria vabariik ; Esimene Ungari vabariik ; Esimene Tšehhoslovakkia vabariik ; Lääne-Ukraina Rahvavabariik ; Teine Poola vabariik ; Rumeenia kuningriik ; Sloveenide, horvaatide ja serblaste riik ; Banat, Bačka ja Baranja ; Itaalia kuningriik

Austria-Ungari oli kaksikmonarhiaga riik Kesk-Euroopas, mis eksisteeris aastatel 1867–1918.

Austria-Ungari moodustamine

Austria-Ungari riik tekkis rahvusriikide moodustumise tulemusel. 1859 sai Austria keisririik Itaalias lüüa Sardiinia ja Prantsusmaa liidult ja kaotas loodavale Itaalia kuningriigile Lombardia. Aastal 1866, püüdes ühendada saksakeelseid riike enese võimu alla, kaotas Austria Preisimaale Austria-Preisi sõja. Oma suurriigiseisundi kindlustamiseks ja sisevastuolude mahendamiseks otsustati Austria-Ungari kompromissiga anda Ungari kuningriigile 1867. aastast eristaatus, mis kajastus ka riigi nimes. Kummalgi riigiosal oli oma põhiseadus, parlament ja valitsus.

Austria-Ungari pindala oli 1914. aasta seisuga 676 615 km². Sellega oli Austria-Ungari Euroopa suuruselt teine riik Venemaa keisririigi järel. Riigis elas 1914. aastal hinnanguliselt 52,8 miljonit inimest ja sellega oli Austria-Ungari elanike arvult kolmas riik Euroopas Venemaa ja Saksamaa järel.

Kaksikmonarhia nimed tema kodanike ametlikult tunnustatud keeltes: horvaadi keeles Austro-Ugarska, itaalia keeles Austria-Ungheria, poola keeles Austro-Węgry, rumeenia keeles Austro-Ungaria, saksa keeles Österreich-Ungarn, serbia keeles Aустро-Угарска, slovaki keeles Rakúsko-Uhorsko, sloveeni keeles Avstro-Ogrska, tšehhi keeles Rakousko-Uhersko, türgi keeles Avusturya-Macaristan, ukraina keeles Австро-Угорщина, ungari keeles Ausztria-Magyarország.

Juriidilises mõttes oli Austrial ja Ungaril ainult üks ühine seadus: 1713. aastast pärit pragmaatiline sanktsioon, mis kirjeldas troonipärimist. See tagas, et Austria ja Ungari monarhiks oli alati sama isik. Kõik ülejäänud seadused, kaasa arvatud identse sisuga seadused nagu Austria-Ungari kompromiss, oli vaja kinnitada nii Austria kui ka Ungari parlamendis. Vastuvõetud seadused avaldati ametlikes väljaannetes, mis ilmusid kaheksas keeles. Üldiselt püütigi saavutada identse sisuga seaduste vastuvõtmine ning sellepärast moodustati Austria ja Ungari parlamendi ühiskomisjon, kuhu kuulus kummastki parlamendist 60 liiget ja mis arutas nii kuningliku kui ka keiserliku (ehk nii Ungari kui ka Austria) valitsuse ministrite ettepanekuid, püüdes saavutada kompromissi.

Need institutsioonid, mis olid Austrial ja Ungaril ühised, tähistati väljendiga "keiserlik ja kuninglik" (lühendatult k.u.k.). Ühised olid näiteks sõjalaevastik ja sõja ajal ka sõjavägi. Ühised olid ka kolm ministeeriumi: keisrikoja- ja välisministeerium, sõjaministeerium ning rahandusministeerium. Ülejäänud institutsioonid olid Austria ja Ungari poolel erinevad.

1867 lepiti kokku, et ühisesse riigikassasse maksab Austria 70% ja Ungari 30% selle eelarvemahust, aga see osakaal vaadati iga 10 aasta tagant uuesti läbi ja 1907 tõusiski Ungari osa 36,4%-ni. Alates 1880. aastatest tegutsesid Austria-Ungaris liikumised, mis soovisid luua kolmikmonarhia Horvaatia osalusel. Sellele oli poliitilise eliidi seas palju toetajaid (ka näiteks keiser Karl I), kuid see ei saanud teoks. 1917 pidid toimuma uued läbirääkimised ja formaalselt lagunes Austria-Ungari just sellepärast, et riigieelarve Ungari osa suuruses ei jõutud kokkuleppele.

Austria-Ungari lagunemine

Esimese maailmasõja ajal, 1917. aasta mais teatasid Austria parlamendi poola, ukraina, tšehhi, sloveeni ja horvaadi saadikud oma taotlusest moodustada rahvusriigid. 1918. aasta 16. oktoobril andis keiser Karl I riigi Austria-osale nn Rahvaste manifesti (Völkermanifest), mis nägi ette vabade rahvaste konföderatsiooni asutamise, kuid impeerium lagunes.

Austria-Ungari lagunes 24. oktoobril 1918 Ungari lahkulöömisega. Austria-Ungari maa-alal tekkisid uued riigid Tšehhoslovakkia, Ungari ja Austria. Osa Austria-Ungari maa-alast läks Itaaliale, Jugoslaaviale, Poolale ja Rumeeniale.

Austria-Ungari impeerium lagunes:

Austria sakslased moodustasid 21. oktoobril Austria-Saksa rahvuskogu ja valitsuse;
tšehhid ja slovakid kuulutasid 28. oktoobril välja Tšehhoslovakkia vabariigi;
Galiitsia liitus oma riikluse taastanud Poolaga;
sloveenid ja horvaadid ning Bosnia ja Hertsegoviina eraldusid 29. oktoobril ja moodustasid koos serblastega Jugoslaavia kuningriigi;
Rumeenia Kuningriik võttis oma kontrolli alla Transilvaania;
31. oktoobril 1918 lõpetas Ungari valitsus reaaluniooni Austriaga;
11. novembril loobus Karl I keisrivõimust Austrias ja 13. novembril kuningavõimust Ungaris; Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia kuulutati vabariikideks.

Riigi haldusjaotus

Austria ja Ungari piir oli juba keskajal Doonau lisajõgi Leitha (Lajta), sellepärast nimetati riigi Austria osa Tsisleitaaniaks ja Ungari osa Transleitaaniaks. 1908. aastal oli riigi kolmandaks osaks Austria ja Ungari ühisvaldus ehk kondomiinium: Bosnia ja Hertsegoviina.

Religioonid Austria-Ungaris. "Andrees Allgemeiner Handatlas", 1. trükk, Leipzig 1881

Tsisleitaania

Böömimaa kuningriik, keskus Praha
Dalmaatsia kuningriik, keskus Zadar
Galiitsia ja Lodomeeria kuningriik, keskus Lviv
Alam-Austria ertshertsogkond, keskus Sankt Pölten
Ülem-Austria ertshertsogkond, keskus Linz
Bukoviina hertsogkond, keskus Tšernivtsi
Kärnteni hertsogkond, keskus Klagenfurt
Kraini hertsogkond, keskus Ljubljana
Salzburgi hertsogkond, keskus Salzburg
Ülem-Sileesia hertsogkond, keskus Opole (Austria Sileesia)
Alam-Sileesia hertsogkond, keskus Opava (Austria Sileesia)
Steiermargi hertsogkond, keskus Graz
Määrimaa markkrahvkond, keskus Brno
Tirooli vürstiriik (Gefürstete Grafschaft Tirol), keskus Innsbruck
Vorarlberg, keskus Bregenz
Küstenland:

Gefürstete Grafschaft Görz und Gradisca
Trieste linn
Istria markkrahvkond

Transleitaania

Bosnia ja Hertsegoviina oli Tsisleitaania ja Transleitaania ühisvalduses.

Riigivalitsemine

Austria-Ungari riigi juht oli Austria keiser, kes oli ühtlasi Ungari kuningas:

1848–1916 Franz Joseph I (1830–1916);
1916–1918 Karl I (1887–1922), eelmise vennapojapoeg, 1918 monarhia kaotati.

Valitsusjuhid olid kantslerid:

24. detsember 1867 – 30. detsember 1867 Ferdinand von Beust (1809–1886);
30. detsember 1867 – 24. september 1868 Karl Wilhelm Philipp von Auersperg-Gottschee (1814–1890);
24. september 1868 – 15. jaanuar 1870 Eduard Taaffe (1833–1895);
15. jaanuar 1870 – 1. veebruar 1870 Ignaz Edler von Plener (1810–1908);
1. veebruar 1870 – 12. aprill 1870 Leopold Ritter Hasner von Artha (1818–1891);
12. aprill 1870 – 6. veebruar 1871 Alfred von Potocki-Pilawa (1822–1889);
6. veebruar 1871 – 30. oktoober 1871 Karl Siegmund von Hohenwart (1824–1899) (kohusetäitja);
30. oktoober 1871 – 25. november 1871 Ludwig von Holzgethan (1810–1876) (kohusetäitja);
25. november 1871 – 15. veebruar 1879 Adolf Wilhelm Daniel von Auersperg (1821–1885);
15. veebruar 1879 – 12. august 1879 Karl von Stremayr (1823–1904) (kohusetäitja);
12. august 1879 – 11. november 1893 Eduard von Taaffe (1833–1895);
11. november 1893 – 19. juuni 1895 Alfred August von Windischgratz (1851–1927);
19. juuni 1895 – 30. september 1895 Erich von Kielmansegg (1847–1923);
30. september 1895 – 30. november 1897 Kasimir Felix von Badeni (1846–1909);
30. november 1897 – 5. märts 1898 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
5. märts 1898 – 2. oktoober 1898 Franz von Thun und Hohenstein (1847–1916);
2. oktoober 1898 – 21. detsember 1899 Manfred von Clary und Aldringen (1852–1928);
21. detsember 1899 – 18. jaanuar 1900 Heinrich Ritter von Wittek (1844–1930) (kohusetäitja);
19. jaanuar 1900 – 1. jaanuar 1905 Ernest von Koerber (1850–1919);
1. jaanuar 1905 – 2. mai 1906 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
2. mai 1906 – 2. juuni 1906 Konrad zu Hohenlohe-Waldenburg-Schillingsferst (1863–1918);
2. juuni 1906 – 15. november 1908 Max Wladimir von Beck (1854–1943);
15. november 1908 – 28. juuni 1911 Richard von Bienerth-Schmerling (1863–1918);
28. juuni 1911 – 3. november 1911 Paul Gautsch von Frankenthurn (1851–1918);
3. november 1911 – 21. oktoober 1916 Karl von Stergkh (1859–1916);
31. oktoober 1916 – 20. detsember 1916 Ernest von Koerber (1850–1919);
20. detsember 1916 – 23. juuni 1917 Heinrich von Clam-Martinic (1863–1932);
23. juuni 1917 – 27. juuli 1918, rüütel Ernst Seidler von Feuchtenegg (1862–1931);
27. juuli 1918 – 27. oktoober 1918 Max von Hussarek von Heinlein (1865–1935);
27. oktoober 1918 – 11. november 1918 Heinrich Lammasch (1853–1920);
12. november 1918 Karl Renner (1870–1950).^[1]

Austria-Ungari riigi kolm parlamenti olid Austria kahekojaline Riiginõukogu (Reichsrat), Ungari kahekojaline Riigipäev (Magyar Országgyülés) ning 1910. aastal esimest korda valitud Bosnia ja Hertsegoviina Maapäev (Bosanski sabor).

Vaata ka

Viited

↑ "ЦИСЛЕЙТАНИЯ (АВСТРИЙСКАЯ ИМПЕРИЯ) 21.12.1867–12.11.1918". Originaali arhiivikoopia seisuga 4.08.2008. Vaadatud 4.08.2008.

Välislingid

Marta Sorgsepp, Austria-Ungari Balkani-poliitika aastail 1912–1913. – Ajalooline Ajakiri nr 3–4/1936

[1] "ЦИСЛЕЙТАНИЯ (АВСТРИЙСКАЯ ИМПЕРИЯ) 21.12.1867–12.11.1918". Originaali arhiivikoopia seisuga 4.08.2008. Vaadatud 4.08.2008.

[1]