Religioonipsühholoogia

Religioonipsühholoogia seletab inimese usulisi kogemusi ja usulist käitumist.

Gordon Allport arvab, et üldiselt usuvad inimesed kahel moel – sisemiselt ja väliselt orienteerituna. Sisemiselt orienteeritud inimesed leiavad usus oma elu põhimotiivi. Nad on pühendunud usulistele väärtustele, elavad oma usu tavade järgi. Väliselt orienteeritud inimeste jaoks on usk mingite teiste eesmärkide saavutamise vahend. Nendeks eesmärkideks võivad olla näiteks seltskond, eneseteostus, majanduslik heaolu, tunnustatus või midagi muud religiooniga otseselt mitteseotut.

Psühhoanalüütiline religioonikäsitlus

Psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud (1856–1939) pani aluse psühhoanalüüsi teooriale ja praktikale, kus psühhoanalüütik leiab patsiendi alateadvuse konfliktid patsiendi vabade mõtete seoste, unenägude ja fantaasiate kaudu . Psühhoanalüütilist isiksusekäsitlust nimetatakse ka süvapsühholoogiaks, mis puudutab motivatsiooni, topograafilist isiksusekäsitlust, astmelist arengukäsitlust, sisekonflikti dünaamikat ja personaalset ajaloolist määratletust. Psühhoanalüütikud arvavad, et inimest juhivad alateadlikud motiivid ehk meie käitumist suunavad alateadlikud tungid. Alateadlikud tungid jagunevad kaheks, on instinktiivsed (näiteks Sigmund Freudi libiido) ja inimloomuse juurde kuuluvad (näiteks Carl Gustav Jungi individuatsioon). Psühhoanalüütiline mõtteviis on mõjutanud arusaamist religioonist. Religiooni mõistetakse psühhoanalüütiliselt kui projektsiooni, kui seotuse ja probleemide tõlgendusviisi. Religiooniga seotult võib psühhoanalüüs tähendada nii usulise materjali kirjeldamist (nagu jumalakujund) kui ka hingehoidlikku meetodit.

Religioon kui projektsioon

Projektsioon on psühholoogiline kaitsemehhanism. Projektsioon on psühholoogias nähtus, kus eneses peituvaid mittesoovitavaid omadusi (alateadlikud mõtted, tunded ja hoiakud) nähakse teiste juures. Freud vaatleb religiooni kui projektiivset süsteemi – mütoloogline maailm on inimese alateadlike tungide ja igatsuste väljendamine. Kindel koht on jumala kujundil, sest elu võõrutab meid vajadusest isaliku kaitse ja läheduse järele. Religiooni abil püütakse toime tulla hirmuga, mis puudutab eksistentsiaalset küsimust ja looduse mõistatuslikkust. Erich Fromm käsitleb projektsiooni kui usulise allumise põhilist mehhanismi, kus omistatakse jumalale parim osa iseendast (mõistus ja võime armastada). See toob kaasa võõrandumise iseendast. Mida täiuslikumaks saab jumal, seda kehvemaks muutub inimene, seega jumala järgimisel otsib inimene tegelikult iseennast.

Religioon kui seotus/kiindumus

Religioonipsühholoogias on seotusteooriat rakendatud lähtudes sellest, et inimese jumalakujund on seotusobjekt (usklikud otsivad ja kogevad emotsionaalset lähedust Jumalaga). Kirkpatrick on leidnud, et seotusobjektiks võivad olla mistahes usulised kujundid ning inimese armastus jumala vastu on pigem lapse-vanema suhe kui romantiline armastus. Olemas on neli seotusstiili: 1) turvaline (ingl secure) stiil – mõistetakse end ja teisi positiivselt, ollakse avatud ja mittekaitsev; 2) murelik (ingl preoccupied) stiil – teisi tunnetatakse positiivselt, ennast aga negatiivselt; ollakse ärevad ja sisemise vasturääkivusega; 3) tõrjuv-eitav (ingl dismissing avoidant) stiil – ennast hinnatakse positiivselt, teisi negatiivselt; 4) tõrjuv kartlik (ingl fearful avoidant) stiil – nii ennast kui ka teisi tunnetatakse negatiivselt, suhtlemist välditakse. Lapsepõlves omandatud seoutusstiil laieneb ka jumalasuhtele – turvalise seotusstiiliga omatakse lähedamat suhet Jumalaga ja mitteturvalise seotuskogemusega inimesed otsivad usust ja jumalasuhtest aseainest.

Kognitiivne religioonikäsitlus

Kognitiivne psühholoogia ehk tunnetuspsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib inimese vaimseid protsesse (tähelepanu, keelekasutus, mälu, taju, probleemilahendamine, loovus ja mõtlemine). Uurib, kuidas inimene tunnetab maailma, mäletab, mõtleb ja kuidas hingeelu suunab käitumist. Religioonipsühholoogia uurib, kas on olemas konkreetsed usulised tunded, mõtted ja tahe ning mille poolest erinevad need mitteusulistest tunnetest, mõtetest ja tahtest. Need tunded, mõtted ja tahe muutuvad usulisteks, kui nad on sisult religioossed. Kui õues on ilus ilm, inimene rõõmustab, sest jumal on kinkinud ilusa ilma – sellisel juhul on tegemist usulise rõõmuga. Kognitiivse psühholoogia mõisteid on religioonipsühholoogias kasutatud ennekõike uskumuste analüüsimisel, usulise põhjendamise (atributsiooniprotsessi) käsitlemisel ja usuliste tunnete analüüsimisel.

Uskumuste käsitlemine

Uskumuste ehk arvamuste ja seisukohtade käsitlemisel on religioonipsühholoogias kaks lähenemist. Esimene on puhtalt kognitiivne – uskumust määratletakse ratsionaalse seisukohana ehk uskumus on see, mida inimene väidab end uskuvat. Teisel juhul peetakse uskumuste käsitlemist kui seisukohtade, tunnete ja hoiakute kompleksiks: uskumus omab inimesele nii ratsionaalset kui ka emotsionaalset mõju. Tõnu Lehtsaar on toonud näite uskumusest, milles jumal toetab heategijaid – see usk innustab inimest head tegema ja teise aitamisest rõõmu tundma, kuna see on jumalik tegu.

Atributsiooniteooria ehk põhjendamisteooria

Atributsiooniteooria ehk põhjendamisteooria seisneb selles, kuidas inimene seletab enda ja teiste käitumise ning sündmuse põhjusi. See teooria jaotab käitumise põhjused kaheks – on sisemised põhjused (iseloomust tingitud) ja välised põhjused (situatsioonist tingitud). Näiteks, kui inimesel läheb mingis tegevuses halvasti või kukub läbi, näeb see sama isik, et läbikukkumise põhjuseks oli olukorrast tulenev tegur. Kui aga kukub läbi keegi teine, mõeldakse, et läbikukkumise põhjuseks oli tolle inimese sisemine tegur. Ennast nähakse paremas valguses sündmuse seletamises.

Atributsioon muutub usuliseks, kui sündmusele või käitumisele omistatakse jumalik või religioosne põhjendus ja/või päritolu. On olemas situatsioonide ja iseloomuga seotud tingimused, mis suurendavad usuliste seletuste tõenäosust. Esiteks kui käitumine ja sündmus toimub usulises kontekstis (näiteks õnnetunne ja abistamine omandavad jumaliku päritolu ning tähenduse) ning teiseks kui sündmusele ei ole tavapärast seletust. Arbitsiooniteooriat on religioonipsühholoogias kasutatud usulise fenomeni lõplikuks seletamiseks, ehk sündmuste ja käitumise jumalikku päritolu võib olla inimese omistatud seletus.

Vaata ka

• Usundisotsioloogia
• Usundifenomenoloogia
• Usundifilosoofia