Mine sisu juurde

Tšekaa

Allikas: Vikipeedia
Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon
Lühend Tšekaa
Asutatud 20. detsember 1917
Tegevuse lõpetanud 6. veebruar 1922
Tüüp riiklik julgeolek
Peakorter Admiraliteedi prospekt 6/2, Petrograd
Lubjanka väljak, Moskva
Juhtkond esimees Feliks Dzeržinski
Emaorganisatsioon Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu

Tšekaa (vene keeles чрезвычайная комиссия, lühend ЧК [tšek'aa]) ehk Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (vene keeles Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией и саботажем при Совете народных комиссаров РСФСР, lühend ВЧК СНК РСФСР ehk ВЧК [vetšek'aa]) oli Venemaa Nõukogude Vabariigi ja Vene SFNV riikliku julgeoleku asutuste üldnimetus aastail 1917–1922.

Nõukogude luureteenistuste ajalugu
KGB embleem

ÜEK loomine

[muuda | muuda lähteteksti]

(25. oktoobril vkj) / 7. novembril 1917, bolševike ja parempoolsete esseeride võimuhaaramise ja Asutava Kogu laialiajamise vastase protesti märgiks alustasid endise Venemaa Ajutise Valitsuse ning Petrogradi linna- ja riigiametnikud streiki. Streigis osalesid Petrogradis asuvate ministeeriumide ja Riigipanga ametnikud, mille tulemusel olid maksmata palgad ligi 80 000 inimesele Petrogradis.

6. vkj / 19. detsembril 1917 toimus Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu istung, millel arutati võimalusi streigi murdmiseks ja riigiasutuste rahastamise taastamiseks. Feliks Dzeržinski kava kohaselt loodi Vladimir Lenini algatusel ja Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu korraldusel (7. detsembril vkj) / 20. detsembril 1917 Petrogradis bolševike võimu tagamiseks Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon. Asutus kandis edaspidi järgmisi nimetusi:

  • Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (Всероссийская чрезвычайная комиссия при Совете народных комиссаров по борьбе с контрреволюцией и саботажем (ВЧК)[1])
  • –august 1918, Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (ВЧК СНК РСФСР – Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией и саботажем при Совете народных комиссаров РСФСР)
  • Augustist 1918 kuni 6. veebruarini 1922 Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja ametialaste kuritegude vastu võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon (ВЧК СНК РСФСР – Всероссийская чрезвычайная комиссия по борьбе с контрреволюцией, спекуляцией и преступлениям по должности при Совете народных комиссаров РСФСР).

Erakorralisest Komisjonist sai nõukogude riigi ja bolševike partei proletariaadi diktatuuri, punase terrori ja luureorganisatsioon.

Ehkki tšekaad reorganiseeriti ja nimetati korduvalt ümber, on selle organisatsiooni ja selle töötajate (tšekistide) esialgne nimetus rahvasuus säilinud tänapäevani.

Kindlustuskompanii Rossija hoone, enne 1917. aastat

Nõukogude Venemaad hõlmanud Erakorraliste Komisjonide keskasutuse looja ja selle esimene juht oli Feliks Dzeržinski.

Vladimir Lenini juhitav Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu võttis 6. detsembril vastu otsuse ja 7. vkj / 20. detsembril 1917 kogunes esmakordselt Erakorraline Komisjon, mille esimesse koosseisu kuulusid tolleaegsed bolševike partei esindajad ja osaliselt senised Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee liikmed: Vassili Averin, Vladimir Vassiljevski, Dmitri Jevsejev, Nikolai Židelev, Ivan Ksenofontov, Georgi Ordžonikidze, Jēkabs Peterss, Kārlis Pētersons ja Valentin Trifonov[2]. Erakorraliste volitustega komisjon allus Venemaa Nõukogude Vabariigi ja pärast Vene SFNV moodustamist Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogule ning kandis ametlikku nimetust Vene SFNV RKN juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži (hiljem Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Ametialaste Kuritegude) Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon.

Enne Erakorralise Komisjoni moodustamist täitis Rahvakomissaride Nõukogu juures sunni ja täitevvõimu ülesandeid Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee, mis pärast 29. oktoobril 1917 13 ÜVKTK liikme koopteerimist nimetati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuvaks Sõja-Revolutsioonikomiteeks (Военно-революционный комитет при ВЦИК), kuid kuna SRK kuulusid ka Nõukogude Venemaa koalitsioonivalitsuse liikmed vasakesseerid, siis otsustas bolševistliku enamusega Rahvakomissaride Nõukogu moodustada ainult bolševikele alluva poliitilise politsei, mis oleks võinud ellu viia halastamatut proletariaadi diktatuuri ning kõigi teiste poliitiliste parteide vastu suunatud poliitilisi repressioone. 5. detsembril 1917 SRK likvideeriti ja ööl 6. vastu 7. detsembrit toimunud RKN istungil otsustati luua erakorraline komisjon.

Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon asus 20. detsembrist (ukj) 1917 kuni märtsini 1918 Petrogradi linna- ja politseivalitsuse ruumides Admiraliteedi prospekt 6/2[3]. Asutuses oli algul 40 töötajat koos autojuhtide ja käskjalgadega, märtsis 1918 aga juba 120 inimest ja see kolis koos teiste Nõukogude Venemaa riigiasutustega 11. märtsil 1918 uude pealinna Moskvasse Lubjanka tänavale.

ÜEK ülesanded

[muuda | muuda lähteteksti]

Komisjoni ülesandeks oli "Tõkestada kontrrevolutsioonilisi ja sabotaaži asju ning katseid kogu Venemaal, anda revolutsioonilise kohtu alla kontrrevolutsionääre ja sabotööre, välja töötada abinõud nendevastaseks võitluseks ja halastamatult neid ellu viia.

Mõjutusmeetoditena oli tšekaa asutamiskäskkirjas ette nähtud profülaktilised meetmed – konfiskeerimised, toidukaartidest ilmajätmised ja rahvavaenlaste nimekirjade avaldamine.

ÜEK juhid ja organisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

ÜEK 20. detsembril 1917

[muuda | muuda lähteteksti]

Erakorralise Komisjoni esmane organisatsioon ja juhtkond 7.vkj / 20. detsembril 1917

  • Esimees (председатель)
  • Esimehe seltsimees (asetäitja) (товарищ председателя (заместитель));
  • komisjoni sekretär.

Erakorralises Komisjonis moodustati kolm osakonda:

  • Informatsiooniline osakond (информационный отдел),
  • Organisatsiooniline ja filiaalide osakond (организационный и филиальный отдел),
  • Võitlus (kontrrevolutsiooni- ja sabotaaživastane) osakond (отдел борьбы)[4].
    • Abiteenistused: majandus-, komandandi- ja autoteenistus.

Tšekaa esimeseks aktsiooniks oli Petrogradi ametnikke ühendava streigi keskkomitee tegevuse uurimine, aktivistide vahistamine ja komitee liikmepaberite konfiskeerimine.

  • 8. detsembril 1917 moodustati viiest isikust koosnev Tšekaa Presiidium, mille esimees oli Feliks Dzeržinski;
  • 11. detsembril 1917 otsustati moodustada täiendav Spekulatsiooni vastu võitlemise osakond (отдел по борьбе со спекуляцией), ülem Vassili Fomin (2.1918–);
  • jaanuaris 1918 moodustati kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu võitlemise osakonnas pangaametnike ametialaste kuritegudega võitlemise allosakond;

Esialgu loodi Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon Petrogradis, kuid pärast Vene SFNV pealinna üleviimist Moskvasse märtsis 1918 ja bolševike kontrolli all oleva territooriumi suurenemist laienes poliitilise lojaalsuse kontrolli aparaat kubermangude ning maakondade erakorraliste komisjonidega.

Tegevuse alguseks märtsis 1918 Moskvas olid tšekaa keskaparaadis juba põhiosakonnad:

  • Kontrrevolutsiooni vastu võitlemise osakond, ülem Mārtiņš Lācis;
  • Spekulatsiooni vastu võitlemise osakond;
  • Ametialaste kuritegude vastu võitlemise osakond;
  • Linnaväline osakond, ülem Vassili Fomin (1919–),
  • Informatsioonibüroo.
  • Uurimisallüksus, ülem Grigori Zaks

11.–14. juunil 1918 Moskvas toimunud Ülevenemaaline erakorraliste komisjonide I konverentsil, võeti vastu otsus moodustada nõukogude võimu kindlustamiseks ning võitluseks kontrrevolutsiooniga Erakorralised Komisjonid kõigis nõukogude võimu all olevates oblastites, kubermangudes ja maakondades, raudteesõlmjaamades, sadamates ning piiriäärsetes piirkondades. Piirkondlikud tšekaa asutused allusid keskasutusele (ÜVEK-le) ning olid aruandekohuslased kohalikele nõukogudele ja nende täitevkomiteele.

Pärast Vene SFNV riigiasutuste üleviimist Moskvasse asus Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon Moskvas Lubjanka piirkonnas.

ÜEK märtsis 1918

[muuda | muuda lähteteksti]

ÜEK 1921. aastal

[muuda | muuda lähteteksti]
(parteijuhtkonna ihukaitse ning diversioonitöö ettevalmistamine ja teostamine), ülem Abram Belenki

Ülevenemaalise EK Kolleegiumisse kuulusid suuremate ja tähtsamate struktuuriüksuste juhid. 1922. aastal olid kolleegiumis: Vene SFNV SA rahvakomissar ja tšekaa esimees F. Dzeržinski, esimehe asetäitja J. Unszlicht, SOV ülem V. Menžinski, Eriosakonna ülem G. Jagoda, Idamaade osakonna ülem J.Peterss, Spetsosakonna ülem G. Boki, Petrogradi kubermangu GPU ülem S. Messing, Moskva kubermangu GPU ülem F. Medved

Eelnev
Venemaa Nõukogude Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Ülevenemaaline Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon 		Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Ülevenemaaline Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Ametialaste Kuritegude Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon
1918–1922 		Järgnev
Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Riiklik Poliitvalitsus (1923–1930)
Eelnev
Venemaa Nõukogude Vabariigi Siseasjade Rahvakomissariaat (1917) 		Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaat
1918–1930 		Järgnev
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (1930–1941)
1917

ÜEK tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]
1918
  • 5. jaanuaril võttis relvastatud riigipöörde tulemusena võimu haaranud Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu määruse, millega "tunnistas kõik katsed võtta endale võimuülesandeid – kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks" («О признании контрреволюционным действием всех попыток присвоить себе функции государственной власти) ning määras selle üle kontrolli teostama erakonnalised komisjonid kubermangudes ja linnades. Võimuhaaramiste mahasurumiseks lubati kasutada kõikvõimalikke vahendeid kuni relvajõu kasutamiseni[5].
  • 6. jaanuaril võttis Vene SFNV Justiitsrahvakomissariaat vastu määruse uue vanglakolleegiumi loomiseks, mis teostaks kontrolli kinnipidamiskohtade üle.
  • Kevadel 1918 moodustati bolševike võimu all olevates maapiirkondades kubermangu ja maakonna tšekaad (1918–1919), maakonna tšekaad saadeti laiali 1919. aasta kevadel võimuliialduste eest;
  • 11. juunil võttis ÜVEK I konverents, millest võtsid osa loodud 43 EK esindajad vastu oblasti, kubermangu ja maakonna nõukogude juures asuvate EK põhimääruse;
  • 13. juuni otsustas Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni Kolleegium moodustada EK alluvatest relvastatud salkadest Erakorralise Komisjoni vägede korpus;
  • 14. juunil võttis ÜVEK I konverents vastu otsuse allutada raudtee kaitse erakorralise komisjonile;
  • 14. juunil otsustas Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee oma dekreediga välja arvata nõukogude võimuorganitest kõik paremesseerid, esseerid-tsentristid ja menševikud kui rahvavaenlased[6]. Vaata ka III Vene revolutsioon.
  • 5. septembril 1918 kuulutas Vene SNFV Rahvakomissaride Nõukogu välja määruse nr 710 «О красном терроре» punase terrori kohta, mida praktikas viisid ellu EK-d linnades ja kubermangudes;
  • septembris võttis ÜVEK Kolleegium vastu kubermangu ja maakonna EK põhimääruse («Положение о губернских и уездных ЧК»), mis määratles kubermangude EK koosseisud, ülesanded ja struktuurid, mille kohaselt oli kubermangu erakorralises komisjonis 4 põhiosakonda:
  • osakond võitluseks kontrrevolutsiooniga;
    • 1. jaoskond tegeles tööga sõjaväes
    • 2. jaoskond tegeles keisrirežiimi silmapaistvate tegelaste, kirikutegelaste, seltside ja ühingute jälgimisega, mis ei tegelenud poliitikaga
    • 3. jaoskond tegeles parteiorganite järelevalvega.
  • osakond võitluseks spekulatsiooniga
  • osakond võitluseks ametialaste kuritegudega

Kubermangu EK esimehe valis VK(b)P kubermangukomitee.

Piiriäärsetes (Pihkva kubermangu ja Põhja Oblasti Kommuunide Liidu erakorraliste komisjonide koosseisus olid veel piiriosakonnad.

  • Oktoobris 1918 Kesktäitevkomitee poolt vastuvõetud Ülevenemaalise ja kohalike EK põhimääruse («Положение ВЦИК о Всероссийской и местной чрезвычайных комиссиях») kohaselt lisandus kubermangu EK, veel neljaski osakond
  • osakond kubermangus asuvate maakondade EK juhtimiseks;

Maakondade erakorralistes komisjonides oli:

  • osakond võitluseks kontrrevolutsiooni ja ametialaste kuritegudega
  • osakond võitluseks spekulatsiooniga
  • 19. detsembril 1918 loodi tšekaa eriosakonnad (особые отделы ВЧК).

1918. aasta lõpuks oli Nõukogude Venemaa kontrolli all oleval territooriumil moodustatud 40 kubermangu erakorralist komisjoni ja 356 maakonna erakorralist komisjoni.

Pärast nõukogude vägede kallaletungi Ukraina Rahvavabariigile moodustati 3. detsembril 1918 Üleukrainaline Erakorraline Komisjon (Всеукраинская чрезвычайная комиссия (ВУЧК)), mille ülemaks määrati Mārtiņš Lācis.

1919
  • 20. jaanuaril võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu otsuse maakondade EK likvideerimisest ning asjade üleandmisest kubermangu EK-dese.
  • 17. mail, võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu otsuse kinni peetud isikute kinnipidamiseks ja koonduslaagrite (kriminaalkurjategijate ja erivanglate) haldamiseks Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadis eriosakonna loomiseks. Laagrite organiseerimine kubermangudes ja vajadusel ka maakondades jäi tšekaa ülesandeks. Ametlikult loodi 5 tüüpi laagrid: eriotstarbelised, üldtingimustega koonduslaager, jaotuslaager, sõjavangilaager. Vaata ka GULAG.
1920
1921
  • 14. jaanuaril 1921 moodustati Tšekaa Salajas-Operatiivvalitsus (Секретно оперативное управление ВЧК), mille koosseisus olid kõik tšekaa operatiivstriktuuriüksusued;
  • 8.–16. märtsil 1921 toimunud VK(b)P VK(b)P X Kongressil võeti vastu otsus sõjakommunismi asendamisest uue majanduspoliitikaga NEP.
  • 18. märtsil 1921 lõppes Kroonlinna ülestõusu mahasurumine, mille osalejatest 2103 inimest mõisteti Petrogradi Tšekaa ja Vabariigi Soome piirivalve eriosakonna ning Kroonlinna eriosakonna Troika poolt mahalaskmisele, 6459-le määrati pikk vabaduskaotus ja vähemolulistele osavõtjatele asumiselesaatmine.
  • aprillis loodi seoses Vene NFSV ja välisriikide vahel ekspordi-impordialase majandus-kaubandustegevuse taastamisega tšekaas ärilis-tööstusliku luure osakond (oтдел коммерчески-промышленной разведки) majandusluure.
  • 5. mai 1921. loodi EK juures asuv Spetsosakond;
  • augustis 1921 vastavalt VK(b)P KK Poliitbüroo otsusele arreteeriti Petrogradis bolševike võimu suhtes vaenulikud intelligendid ning saadeti nad sunniviisiliselt Venemaalt välja [7].
  • 8. detsembrist 1921 moodustati tšekaa salakaubaga võitlemise jaoskond;
1922
  • 27. septembril võttis NSV Liidu Töö ja Kaitse Nõukogu vastu otsuse, et NSV Liidu riigipiire (maismaa ja merepiiri) valvab ja kaitseb Riiklik Poliitvalitsus (GPU), mille koosseisus moodustati RPV vägede Üksik Piirikorpus, mille koosseisu lülitati varem Punaarmee alluvuses olnud piirikaitseüksused. ÜPK, mille alluvuses oli ligikaudu 50 000 piirivalvurit, allus GPU ülemale ja tema asetäitjale. PÜK ülemaks oli RPV vastuluureosakonna ülem.
 Pikemalt artiklis NSV Liidu piirivalve

1. detsembril koostas ÜK(b)P KK sekretär Vladimir Uljanov ÜK(b)P KK Poliitbüroole määruse projekti, mille Keskkomitee ka samal päeval kinnitas ning määras komisjoni, kuhu kuulusid: Lev Kamenev (Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee), Dmitri Kurski (justiitsrahvakomissar) ja Feliks Dzeržinski (siseasjade rahvakomissar) seda teostama. Määruses vähendati tšekaa eriõigusi ning vähendati volitusi vahistamiseks, piirates vahi all pidamiset tähtaega ühe kuuni ja nende läbivaatamisekohtute poolt, samuti komisjoni nimetuse muutuse.

Toimunud VK(b)P XI Kongress kinnitas Keskkomitee ettepaneku pärast 1923. aasta jaanuaris VK(b)P Keskkomitee poolt kinnitamist tšekaa likvideerimise projekti ja tegi Józef Unszlichtile ülesandeks GPU põhimääruse ettevalmistamise.

6. veebruaril võttis Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidium vastu otsuse tšekaa likvideerimisest ning kohtuväliste repressioonide läbiviimiste volituste piiramisest («Об упразднении Всероссийской чрезвычайной комиссии и о правиле производства обысков, выемок и арестов») ja Vene NFSV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Riikliku Poliitvalitsuse (Государственного политического управления (ГПУ) при НКВД РСФСР), loomise kohta. 9. veebruaril kinnitas ÜK(b)P KK Poliitbüroo Vene NFSV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuva Riikliku Poliitvalitsuse põhimääruse.

1923

15. novembril kinnitas NSV Liidu Kesktäitevkomitee Presiidium (NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) põhimääruse. OGPU ülesandeks jäid võitlus spionaažiga, banditismiga, nõukogude võimu vastaste relvastatud väljaastumistega, transportliinide ja riigipiiri kaitse, riigivastaste väljaastumiste uurimine.

ÜEK erivolitused ja punane terror

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Punane terror

Kommunistlik Partei kasutas oma relvastatud kaitse organit – tšekaad kommunistliku režiimi jaoks eriti ohtlikel ajahetkedel nõukogude võimu vastaste suhtes terrori ja ebaseaduslike hukkamiste läbiviimiseks, milleks vastavalt sõjalisele olukorrale Venemaa kodusõja ajal anti VK(b)P KK ja Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu poolt tšekaale eriõigusi nõukogude võimu vastaste hukkamiseks väljaspool kohtulikku menetlust vastavalt "revolutsioonilisele südametunnistusele" ning operatiivolukorrale vastavas tšekaa tegevuspiirkonnas.

Pärast saksa vägede pealetungi hoo vähenemist piirati juunis 1918 tšekaa eriõigusi mahalaskmisõigusega kriminaalkurjategijate ja suurspekulantide suhtes, ajutiselt mitte kasutades seda erandlikku karistusviisi poliitiliste kirjategijate suhtes.

17. veebruaril 1919 piiras Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee tšekaa erivolitusi ning võimaldas teostada ilma kohtumenetluseta hukkamisi ainult piirkondades, kus oli välja kuulutatud sõjaseisukord.

  • 20. juunil 1919 andis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee välja dekreedi («Об изъятии из общей подсудности в местностях, объявленных на военном положении»), millega anti piirkondades, kus oli Venemaa kodusõja ning välisriikidega peetavate sõjategevusega välja kuulutatud sõjaseisukord, õiguse tšekaale ja selle Eriosakondadele kohe maha lasta isikud, kes osalevad süütamistes, plahvatustes, raudtee tahtlikkus rikkumises ja muudes kontrrevolutsiooniliste kavatsustega tegevustes.

ÜEK vastuluurealane tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

ÜEK riikliku julgeoleku alane tegevus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Kodumaa ja vabaduse kaitse liit" (Союз защиты родины и свободы), Boriss Savinkov
  • "Rahvuslik liit" (valgekaartliku suunitlusega)

Piirkondlikud EK allasutused[8]

[muuda | muuda lähteteksti]

Piirivalve EK-d

[muuda | muuda lähteteksti]

Punaarmee EK eriosakonnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude võimu kontrollaparatuur sõjaväe kontrolliks loodi Venemaa kodusõja ajal 1918. aasta sügisel, II Ülevenemaalise erakorraliste komisjonide konverentsi otsusega. Konverentsi otsusega otsustati moodustada kõigil kodusõja rinnetele ning tegevaarmeedes tšekaa eriosakonnad õigusega määrata järelevalve teostamiseks komissare sõjaväeüksustesse. 9. detsember 1918 moodustati kolleegiumi otsusega tšekaa koosseisus tšekaa sõjaline osakond – sõjaväe kontrolli teostavate eriosakondade keskasutusena, mille juhiks määrati Mihhail Kedrov.

1919. aasta alguses liideti sõjaväele allunud sõjaline kontroll ja tšekaa sõjaline osakond ühiseks vabariiklikuks eriosakonnaks, mille juhiks määrati Mihhail Kedrov. 1. jaanuaril 1919 välja antud käskkirjaga käskis Kedrov moodustada ühised eriosakonnad rinnete, armeede, sõjaringkondade ja kubermangude juures.

 Pikemalt artiklis Eriosakond
Eelnev
Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon 		Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Ametialaste Kuritegude Vastu Võitlemise Erakorraline Komisjon
1918–1922 		Järgnev
Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaadi juures asuv Riiklik Poliitvalitsus (1923–1930)
Eelnev
Venemaa Vabariigi Siseministeerium (1917) 		Vene SFNV Siseasjade Rahvakomissariaat
1918–1930 		Järgnev
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaat (1930–1941)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ "Уголовное право. ИСТОРИЯ СОВЕТСКОГО УГОЛОВНОГО ПРАВА. А.А. Герцензон, Ш.С. Грингауз, Н.Д. Дурманов, М.М. Исаев, Б.С. Утевский. Издание 1947 г. Allpravo.ru. – 2003". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. aprill 2016. Vaadatud 20. mail 2010.
  2. ↑ Создание 8–го спецотдела ВЧК
  3. ↑ Музей истории политической полиции России
  4. ↑ «Правда», 1927 г., № 290.
  5. ↑ Собрание узаконений правительства РСФСР. 1918. №
  6. ↑ Декреты Советской власти. М.: Политиздат, 1964. Т.3. С.266
  7. ↑ Постановление Политбюро ЦК РКП(б) об утверждении списка высылаемых из России интеллигентов
  8. ↑ ИНСТРУКЦИЯ ЧРЕЗВЫЧАЙНЫМ КОМИССИЯМ НА МЕСТАХ
  9. ↑ Органы ВЧК–ГПУ–ОГПУ на Северном Кавказе. (1918–1934 гг.)[alaline kõdulink]

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • «Еженедельник Чрезвычайных Комиссий по борьбе с контрреволюцией и спекуляцией» 22. september – 27. oktoober 1918, 1–6, toimetaja Vassili Fomin, tšekaa linnavälise osakonna ülem
  • «Красный Террор» (Еженедельник Чрезвычайной Комиссии по борьбе с контрреволюцией на Чехословацком фронте. Казань, 1 ноября 1918 г., № 1)
  • «Красный Меч» («Орган Политотдела Особого Корпуса войск В.–У.Ч.К.», Киев, 18 августа 1919 г., № 1)

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Tšekaa&oldid=6572766"