Ain Mere

Ain Mere
Sünniaeg	22. veebruar 1903 Vändra Uue-Vändra vald
Surmaaeg	5. aprill 1969 Leicester, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik
Teenistus	Eesti kaitsevägi ja sõjavägi Saksa Riigi Relva-SS
Auaste	kolonelleitnant SS-Obersturmbannführer
Juhtinud	Eesti Omavalitsuse Omakaitse Staabi Üldosakond Eesti Julgeolekupolitsei ja SD Saksa Riigi Relva-SS Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 43. SS-vabatahtlike rügement I pataljon/46. Relva-SS Grenaderirügement II pataljon
Autasud	Kotkaristi IV klassi teenetemärk Saksa Riik I ja II klassi Raudrist

Ain Mere (kuni 22. veebruarini 1936 Ervin Martson; 22. veebruar 1903 Vändra Uue-Vändra vald – 5. aprill 1969 Leicester, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik) oli Eesti sõjaväelane (major), teise maailmasõja ajal Saksamaa sõjaväes (Obersturmbannführer).

Noorus

Ta sündis Vändras, kus sai alghariduse. Vabadussõja puhkemisel õppis ta Tallinna II Reaalkoolis. Ta astus vabatahtlikuna Tallinna Kooliõpilaste Roodu, mis hiljem sai nimetuse Tallinna Kooliõpilaste Pataljon.

Tegevus Vabadussõjas

Tallinna Kooliõpilaste Pataljon saadeti 30. detsembril 1918 rindele laiarööpmelise soomusrongi nr 3 mehituse täienduseks. 1919. aasta kevadel lõunarindel sai soomusrongi vagun, kus viibis Mere, punaste patareist tulistatud granaadist täistabamuse. Granaat lõhkes vagunis ja tekkinud õhusurve paiskas Mere kuulipildujaluugist välja. Selle tulemusena sai ta hulga raskeid haavu pähe ja näkku. Haavad nõudsid mitut operatsiooni, mille Tartu sõjaväehaiglas tegi kirurgiaprofessor Werner Zoege von Manteuffel. Pärast paranemist saabus Mere tagasi Tallinna, kus jätkas teenistust Kooliõpilaste pataljonis, samuti õpinguid koolis.

Tegevus Eesti Vabariigi ajal

1921. aastal lõpetas Mere Tallinna II Reaalkooli ja astus samal aastal Sõjaväe Tehnikakooli. Lõpetas 27. juunil 1923 Sõjaväe Tehnikakooli autoosakonna, ülendati nooremleitnandiks ning määrati teenima Sõjaministeeriumi Mehaanika Töökodadesse, kus asus autotöötoa töödejuhataja kohale. 1924. aastal nimetati see asutus ümber Sõjaministeeriumi Arsenaliks ning Mere määrati samast päevast tööstustehnikuks. 1. aprillist 1924 viidi Mere omal soovil üle Lennuväerügementi, lähetati seal õppejaoskonda lendurite klassi, mille lõpetas 1925. aastal. 10. novembrist 1924 – 1. aprillini 1927 teenis maalennudivisjoni töökodade ülema kohal. Asus Tallinna Tehnikumis masinaehitust õppima, kuid teenistusülesannete täitmise tõttu jäid need õpingud pooleli.

Pärast sõjaväelenduri kutse omandamist sai ta korralduse asuda Claude Scudamore Emery käe all lendurinstruktoriks õppima. Lõpetas kursuse 23. märtsil 1926. 1. aprillist 1927 määrati ta eskadrilli nr 9 instruktori kohusetäitjaks ja mootoriteaduse lektoriks. 1928. aastal sai ta veelkord instruktorikoolitust, sedapuhku kuninglike õhujõudude Flight Lieutenant O.E. Worsley juhatusel. Samast sügisest töötas ta Lennukooli õppejõuna mootoriteaduse ning materjalide ja nende ümbertöötamise alal. 1929. aasta algul kinnitati ta eskadrilli nr 9 instruktori kohale ning mõni kuu hiljem määrati ta sama eskadrilli rühmaülemaks. 1. juulist 1930 Lennukooli ümberformeerimisel sai ta I salga ülemaks. Samal aastal korraldatud esimese Eesti lennuvõistluse võitja.

1931. aastal asus Kõrgemasse Sõjakooli õppima. Selle lõpetamisel määrati ta Sõjavägede Staapi, kus oli 5. osakonna B-jaoskonna ülem majori auastmes.

Meret autasustati Kotkaristi IV klassi teenetemärgiga. Kõrgema Sõjakooli lõpetamisel tunnistati Mere diplomitöö kursuse parimaks.

Tallinna linna perekonnaseisuametniku otsusega 22. veebruarist 1936 määrati Ervin Martsoni uueks perekonnanimeks Mere ja uueks (ees)nimeks Ain, seega pole ta kunagi kandnud Ain-Ervin Mere nime.

7. novembril 1938 valiti major Ain Mere Eesti käsipalliliidu esimeheks.

1940. aasta riigipööre

Eesti okupeerimisel Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal ja järgnenud Eesti regulaararmee üksuste liitmisel Punaarmeega määrati Mere 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 180. Eesti laskurdiviisi Staabi 1. osakonna (Staabi operatiivosakond) ülema asetäitjaks.

10. oktoobril 1940 värvati Mere Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi andmetel 180. Eesti Laskurdiviisi eriosakonna agendiks agendinimega Müller.

Mere suurimaks teeneks loeti Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi andmetel põrandaaluse organisatsiooni paljastamist, mis olevat ette valmistanud Nõukogude võimu kukutamist ja uue valitsuse moodustamist. Mere seni avalikustamata ettekanded olevat olnud nii tähtsad, et need esitati Moskvas isiklikult NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi rahvakomissarile Lavrenti Beriale. Mere olevat saanud preemiaks 500–600 rubla.

Deserteerumine Punaarmeest

Pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algust taandus 180. Laskurdiviis Venemaale, kus 28. juulil 1941 Porhovi rindelõigus Mere deserteerus Punaarmeest ja jooksis sakslaste poole üle, võttes kaasa kogu staabi kirjavahetuse ja kaardimaterjali. Tema poolt kaasatoodud kaardid põhjustasid venelaste lennuväele raskeid kaotusi, kuna sakslaste Luftwaffe ründas kaasatoodud kaartide põhjal Tuleblja lennuvälja, mille olemasolust neil enne aimugi polnud . Luftwaffe rünnaku tulemusel hävis üle 60 Punaarmee lennuki.

Tegevus Eestis 1941. aastal Eesti Omavalitsuses

1. augustiks 1941 saadeti ta tagasi Eestisse, kus astus Tallinna-Nõmme Omakaitse teenistusse Staabi I jaoskonna (operatiivjaoskond ehk juhtimine) ülemana, 28. augustist 1941 oli ta Omakaitse Staabi Üldosakonna ülem.

Pärast Eesti alade vallutamist hakkas 15. septembril 1941 tööle Eesti Omavalitsus ja 18.09.41 määras selle sisedirektor Oskar Angelus politsei- ja omakaitse ülemaks Johannes Soodla. Politsei ja omakaitse loomisel püüti võimalikult palju aluseks võtta varem Eestis kehtinud struktuure. Politsei ja Omakaitse Valitsus sai kindla organisatsioonilise struktuuri 28. oktoobriks 1941 ja sinna kuulusid ka Poliitilise Politsei inspektuur, Kriminaalpolitsei inspektuur, Eesti Omakaitse, Eesti Välipolitsei, Tuletõrje ja Piiriomakaitse. 8. oktoobril 1941 asus ta tööle Tallinn-Harju Poliitilisse Politseisse. 8. detsembril 1941 määrati ta Poliitilise Politsei ülemaks.

1942. aasta märtsis moodustati Eestis Suursaksa Riigi Saksa okupatsioonivõimude repressiivorgan Riigi Julgeoleku Peaameti organisatsiooni eeskujul Julgeolekupolitsei ja SD Eestis, mis koondas ühisesse organisatsiooni eri osakondadena kriminaal- ja ka poliitilise ehk julgeolekupolitsei IV osakonna (Gestapo).

Tegevus Eesti Julgeolekupolitsei ülemana

11. mail moodustati tagasiulatuvalt 1. maist 1941 Eesti Politsei (kriminaalpolitsei) ja Poliitilise Politsei ühendamise teel Eesti kindralkomissariaadi kindralkomissari Karl Siegmund Litzmanni määruse alusel Eesti Omavalitsuse juhile alluv Eesti Julgeolekupolitsei ja SD, mille ülemaks sai Ain Mere. Julgeolekupolitsei ja SD Dienststelle Reval'i eesti ja saksa sektori üldjuht oli Mere otsene ülemus Martin Sandberger. Mere NKVD agenditoimik oli selleks ajaks Riia kaudu Venemaale evakueeritud ega sattunud sakslaste kätte, vastasel korral oleks teda oodanud mahalaskmine.

Ain Merele allusid Eesti Julgeolekupolitsei ja SD ametnikest koosnenud 1942. aastal asutatud erikohtud. Need erikohtud langetasid tuhandetele inimestele surmaotsuseid, mis viidi täide 24 tunni jooksul. Ta osales ka ülekuulamistel, millega kaasnesid piinamised. 1942. aasta augustis loodi Mere otsesel osavõtul 30 km kaugusel Tallinnast Jägala koonduslaager. Oma käskkirjaga nimetas Mere selle laagri ülemaks Aleksander Laagi ja tema asetäitjaks Ralf Gerretsi. 1942. aasta septembris saabus Eesti Julgeolekupolitsei käsutusse kaks ešeloni juudi soost vange Tšehhoslovakkiast ja Saksamaalt. Major Mere viibis isiklikult Raasiku jaamas, kui ešelonid sinna saabusid, ning juhtis ise vangide selekteerimist ja hukkamist. 1942–1943 inspekteeris Mere mitu korda Jägala laagrit ja andis komandandile juhtnööre vangide hukkamiseks. Mere ja Laak korraldasid Jägala laagris joominguid, kuhu lasti tuua laagris kinnipeetavaid naisi, kes pärast tapeti. Mere korraldusel valiti tema jaoks välja ja saadeti talle mahalastute riietusesemeid ja väärtasju.

Tegevus Eesti Leegionis

1943. aasta aprillis komandeeriti Mere julgeolekupolitseist erivolinikuks Eesti Leegioni rügemendi Estland värbamise alal ja hakkas ühtlasi Eesti SS-vabatahtlike brigaadi 43. SS-vabatahtlike rügemendi I pataljoni ülemaks. Ta juhtis edukalt oma üksust Rossonõ partisanide vabariigi purustamisel, samuti hiljem Neveli rindel.

1944. aasta veebruaris Narva rindele siirdunud, määrati Mere 46. Eesti SS-Vabatahtlike rügemendi I pataljoni ülemaks, kellena osales Punaarmeele suuri kaotusi põhjustades 24. veebruaril Punaarmee väeosade valduses oleva Riigiküla sillapea likvideerimisel (II pataljoni allüksused Rudolf Bruusi juhtimisel põhjast, I pataljon lõunast).

1944. aasta suvel määrati vahepeal Obersturmbannführer'iks ülendatud Mere Eesti väeosade kindralinspektorile Brigadeführer Johannes Soodlale alluvasse Sõjaväe Ringkondade Peastaapi staabiülemaks. Kindralinspektori käsul evakueeriti Sõjaväe Ringkondade Peastaap kogu koosseisuga septembris 1944 Saksamaale, kus see tegutses edasi Ersatzkommando nime all.

5. veebruaril 1945 Berliinis asutas Ain Mere koos SS-Obersturmbannführer'i Harald Riipaluga SS-i vastastikuse abi organisatsiooni Stille Hilfe für Kriegsgefangene und Internierte eesti osakonnana organisatsiooni Eesti Vabaduse Liit/SS-Ühisabi, mille patroon oli isiklikult Heinrich Himmler, keda kutsuti istungitele aukülalisena.

Lahingutes osutatud juhtimisvõime ja julguse eest autasustati teda I ja II.klassi Raudristiga.

Elukäik pärast teise maailmasõja lõppu

Pärast Saksamaa kapitulatsiooni 1945 langes Mere sõjavangi ja viibis mõnda aega Uklei vangilaagris, kust vabanedes sai D.P. (Displaced Person – ümberasustatud isik) staatuse.

Mere siirdus 1947 Inglismaale, kus kuni surmani töötas Leicesteris ühes kohalikus tekstiilitööstuses. Ta osales Inglismaal innukalt eestlaste seltskondlikus tegevuses, olles aastaid Inglismaa Eestlaste Ühingu juhatuse liige. Ta oli surmani korp! Sakala Inglismaa koondise esimees.

KGB hakkas Mere vastu huvi tundma 1956. aastal, kui teda üritati agendiks värvata. Kui need katsed ei andnud tulemusi, koostati Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee poolt tema ja Ralf Gerretsi, Jaan Viik suhtes süüdistusakt ning Mere mõisteti 1961 Tallinnas toimunud sõjakurjategijate protsessil tagaselja surma. Suurbritannia Meret välja ei andnud, kuna pidas Nõukogude Liidu esitatud süütõendeid ebapiisavateks.

1960 tehti Merele kõrivähi kõrvaldamise operatsioon, mille tagajärjel kaotas ta normaalse kõnelemisvõime. Ain Mere suri 5. aprillil 1969 kopsupõletikku. Pärast tema surma kolis tema abikaasa Nina (1915–1999) koos tütar Ainoga (1949–2006) Leicesterist USA-sse, kus nad elasid New Jersey osariigis Lakewoodis.

Kirjandus

• Rauno Võsaste. "Ain Mere. Valel poolel", Ferricrux 2014.
• Toivo Kitvel, Toomas Türk, Arvo Lennart Vercamer (koostajad). Põhjakotkad. Eesti lendurid ja lendurvaatlejad tsaariajast kuni 1940. aastani. Tallinn, 2011.

Välislingid

• Peep Varju, Kes kaitseks Eesti ohvitsere NKVD-KGB laimu eest?, Kultuur ja Elu 4/2008
• Pekka Erelt, Mees, kes reetis mängeldes, Eesti Ekspress, 5. oktoober 2008
• Priit Hõbemägi, Koputajad raiuti raamatusse, Eesti Ekspress, veebruar 1997
• Kirje ohvitseride andmebaasis