India

See artikkel räägib riigist; poolsaare kohta vaata artiklit Hindustani poolsaar

---

India Vabariik hindi भारतीय गणराज्य Bhāratīya Gaṇarājya inglise Republic of India
India lipp India vapp
Riigihümn	"Jana-Gana-Mana"
Pealinn	New Delhi
Pindala	3 287 263 km²
Riigikeel	puudub
Ametlikud keeled	hindi, inglise
Rahvaarv	1 326 093 247 (juuli 2020)
Rahvastikutihedus	403,4 in/km²
Riigikord	parlamentaarne vabariik
President	Draupadi Murmu
Peaminister	Narendra Modi
Iseseisvus	15. augustil 1947
SKT	2597,491 mld $ (2017)
SKT elaniku kohta	1979 $ (2017)
Valuuta	India ruupia (INR)
Ajavöönd	maailmaaeg +5.30
Tippdomeen	.in
ROK-i kood	IND
Telefonikood	91

Rongi katusel ja külgedel sõitjad Gwaliori-Sheopuri liinil 2018. aastal. (© Yann Forget / Wikimedia Commons / CC-BY-SA)

India (hindi keeles Bhārat, inglise keeles India), ametlikult India Vabariik (hindi keeles Bhārat Gaṇarājya, inglise keeles Republic of India), on riik Lõuna-Aasias. Riigis elab üle 1,4 miljardi inimese, kes kõnelevad sadu keeli. Rahvaarvult on India alates aprillist 2023 maailmas esimesel ja pindalalt seitsmendal kohal.

Indiat ümbritsevad lõunas India ookean, edelas Araabia meri ja kagus Bengali laht. Riigil on maismaapiir läänes Pakistaniga, põhjas Hiina, Nepali ja Bhutaniga ning idas Bangladeshi ja Myanmariga. India ranniku lähedal lõunas asub Sri Lanka ja edelas Maldiivid. Andamani ja Nicobari saarte kaudu on riigil merepiir Tai ja Indoneesiaga.

Indiast pärineb kaks maailmausundit: hinduism ja budism. Rahvastikust moodustavad hinduistid umbes 80%, suurim vähemususund on islam umbes 100 miljoni järgijaga.

Üle 3000 aasta tagasi tekkis praeguse Pakistani ja India territooriumil üks maailma esimesi kõrgtsivilisatsioone Induse kultuur. Eurooplastest kinnitasid Indias uusajal esimestena kanda portugallased. 18. sajandi keskpaigas läks India ajaloos juhtroll brittide kätte, Indiast kujunes Briti impeeriumi kroonijuveel. Aastal 1947 lõppes Briti koloniaalvõim ning valdavalt hinduistlik India ja muslimite riik Pakistan (millest 1971 eraldus Bangladesh) iseseisvusid dominioonidena ning aastal 1950 kuulutati välja India Vabariik.

Viimasel ajal on India majanduse enamikus sektorites aset leidnud suur majanduskasv. India on põllumajandussaaduste netoeksportija ja tööstuses kasvab eriti tarbekaupade tootmine. Kiirelt kasvava keskklassi (200 kuni 300 miljonit inimest) mõjul on siseturul suur nõudlus. Siiski on majanduslik ja sotsiaalne kihistumine jätkuvalt suur ning vaesemate inimesteni ei ole majanduskasvu mõjud jõudnud.

India pealinn New Delhi (inglise keeles; hindi keeles नई दिल्ली, Naī Dillī) asub riigi põhjaosas Delhi linna territooriumi keskuses, Yamuna jõe läänekaldal. New Delhi pindala on 42,7 ruutkilomeetrit ja elanike arv on 21,75 miljonit (2011). Detsembris 1911 otsustas Suurbritannia kuningas George V, et India pealinn viiakse Calcuttast (praegune Kolkata) Delhisse. Linna ehitust alustati 1912. aastal vana Delhi kesklinnast umbes 5 kilomeetri kauguselt lõunas. Uus pealinn püstitati ametlikult 1931. aastal. Linna juhib ametisse määratud New Delhi munitsipaalnõukogu (NDMC).

India rahvusloomad on tiiger ja India elevant, rahvusroomaja kuningkobra, rahvuslind paabulind, rahvuslill lootos, rahvuspuu Bengali viigipuu, rahvuspuuvili mango, rahvuslaul "Vande Mataram", rahvusjõgi Ganges.

India riigipühad on vabariigi aastapäev (26. jaanuar), iseseisvuspäev (15. august) ja Gandhi Jayanti (2. oktoober). Riiklikke pühi on kokku 14 (nende hulgas nt jõulud, Holi, Id-ul-Zuha ja Buddha Jayanti).

Nimi

 Pikemalt artiklis India nimi

India nimi sellisel kujul, nagu me seda eesti keeles tunneme, tuleneb ladinakeelsest nimest India, mis on laen vanakreeka nimest Ἰνδία (India). See nimi on tuletatud Induse jõe nimest, pärineb vanapärsia sõnast hiⁿdūš ja allikaks on sanskriti सिन्धु (Sindhu), Induse jõe ajalooline nimi. Muistsed kreeklased nimetasid indialasi induslasteks (Ἰνδοί (Indoi)).

Ingliskeelses India konstitutsioonis mainitakse India võrdväärse nimena ka Bharat. Nimi (hindi keeles भारत (Bhārat) pärineb sanskritikeelsest nimest भारतम् (Bhāratam), mis on tuletatud hinduismi pühakirjades mainitud legendaarse kuninga Bharata nimest.

Inglise keeles kasutatakse India kui terviku (ka praeguse Pakistani ja Bangladeshi ala) tähistamiseks nime "Hindustan". See pärsiakeelsest nimest هندوستان pärinev nimi tähendab hindude maad ning käis enne 1947. aastat Põhja-India ja Pakistani kohta. Seda ala on nimetatud ka Ida-Indiaks, et eristada seda Ameerikas paiknevast Lääne-Indiast. Tänapäeval nimetatakse Indiaks üksnes India Vabariiki.

Asend ja piirid

India asub Lõuna-Aasias Birma ja Pakistani vahel ning piirneb Araabia mere ja Bengali lahega. India riigi pindala on 3 287 263 km², millest maismaad on 2 973 193 km² ja veeala on 314 070 km². Maismaapiiri kogupikkus on 13 888 km: riigipiir Bangladeshiga 4142 km, Bhutaniga 659 km, Birmaga 1468 km, Hiinaga 2659 km, Nepaliga 1770 km ning Pakistaniga 3190 km.

India rannajoone pikkus on 7516 km. Sellest 5423 km asub Hindustani poolsaarel ning 2094 km saartel (Andamanid ja Nicobarid, Lakshadweep). Mandriosa rannajoon koosneb 43% liivarandadest, 11% kivistest, sealhulgas kaljud ja 46% mudastest või soistest kallastest.

India põhjapoolseim punkt on Indira koloonia, mis asub Jammu ja Kashmiri osariigis ja idapoolseim punkt on Kibithu, mis on Anjawi piirkonnas Arunachal Paradesh India osariigis. Kõige lõunapoolsem punkt on Indira Point, mis asub Andamani ja Nicobari saarte Nicobari piirkonnas ning Mandri-India lõunapoolseim punkt on Cape Comorin. Sir Creek on India läänepoolseim punkt ja asub Kutchis, Guhar Moti küla lähedal, Indus Deltas Gujarati osariigis.

India ja Hiina piiritüli

Hiina Rahvavabariigi ja India piir on 3500 km pikkune ala, mis jääb Himaalaja mäestiku alale. Tegemist on raskesti läbitava ja olulise sõjalis-strateegiline piirkonnaga. Vahetult pärast India iseseisvumist 1947. aastal ja Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamist 1949. aastal annekteeris Peking Tiibeti ning tekkis olukord, kus kahe suurriigi huvid läksid vastuollu ja 1962. aastal arenes konflikt India-Hiina piirisõjaks. Praeguseks on kokku lepitud, et Sikkim kuulub osariigina India ja Tiibet Hiina koosseisu.

Sellest hoolimata tekib mõlema riigi vahel tihti konflikte. 2020. aastal tekkis Hiina ja India vahel aastakümnete suurim vaidlus piiri üle, kui 20 India sõjaväelast ja teadmata arv hiinlasi sai tulevahetuses surma. Selle tagajärjel viisid nii India kui ka Hiina Himaalaja mägedesse suurtükke, soomukeid ja kümneid tuhandeid sõdureid. Tuhanded Hiina sõdurid olid India territooriumil, kui Hiina väed ületasid maikuus Ladakhi provintsis piiri ja India pidi selle tulemusena loovutama 260 ruutkilomeetrit strateegilist territooriumi. Vaidluskohaks oli kahe riigi vahel olev Karakorami mäekuru, mis on strateegiliseks transpordisõlmeks.

Loodus

 Pikemalt artiklis India loodus

India mitmekesine maastik ja taimestik on elupaik rikkalikule loomastikule.

Maastik Rishikeshis

Indias on mitmekesine ökosüsteem: kõrbed, mäed, troopilised ja parasvöötme metsad, jõed, tasandikud ja saarestikud. India on elupaigaks 7–8 protsendile maailmas registreeritud liigile, mille hulgas on üle 45 000 taimeliigi ja 91 000 loomaliigi, moodustades senini dokumenteeritud maailma imetajate populatsioonist 8,5%, lindudest 12,6%, kaladest 11,7%, kahepaiksetest 4,6%, roomajatest 7% ja õistaimede liikidest 6%.

Looduslikud piirkonnad ja saared

Indiat põhjaosas asub Himaalaja mäestik, mille jalamilt algab viljakas ja tihedalt asustatud Induse-Gangese madalik, ning läänes Thari kõrb. Induse-Gangese madalik külgneb lõunas, India keskosas, Dekkani kiltmaaga, mida külgedelt piirava Ida- ja Lääne-Ghattid. Viimast katab must vulkaaniline pinnas ja kristalliseerunud kivimid, mille hulgas leidub ka kulda ja teemante. Araabia mere ääres on Konkani ja Malabari rannik, Bengali lahe ääres Coromandeli rannik.

Registreeritud saari on kokku 1208. India saared jagunevad saarerühmadesse piirkondliku jagunemise või saarte tekkelisuse põhjal. Eristatakse 17 saarestikurühma, millest suurima moodustavad Andamani ja Nicobari saarestik 572 saarega Bengali lahes ja Andamani meres.

Andamanid ja Nicobarid

Andaman ja Nicobari saared

Andamani ja Nicobari saared ning muud saarestikurühmad moodustavad India Andamanide ja Nicobaride liiduala. Saared asetsevad India ookeanis, umbes 1370 km Indiast ning moodustavad piiri Bengali kaguosa lahe (läänes) ja Andamani mere (idas) vahel. Andamani saarte pindala, hõlmates rohkem kui 300 saart, on kokku 6408 km². Nende hulgas kolm suuremat saart on Põhja-Andaman, Kesk-Andaman ja Lõuna-Andaman, kandes ühiselt nime Suur Andaman.

Nicobari saared asuvad Sri Lankast umbes 1300 km ida pool. Saarte pindala (kokku 19) on 1841 km².

Lakshadweep

Saar Lakshadweepi saarestikus

India väikseim liiduterritoorium Lakshadweep on Araabia meres asuv saarestik, mis koosneb 36 saarest ja mille pindala on 32 km². Territooriumi suurim saar on Androtti saar, pindalaga 4,9 km².

Nimi Lakshadweep tähendab malajalami ja sanskriti keeles "sada tuhat saart". Saarestik koosneb 12 atollist, kolmest rifist, viiest uppunud ning kümnest asustamata saarest. Lakshadweepi saarestiku pealinn on Kavaratti, mis on saarestiku suurim linn. Kõik saared asuvad 220–440 km kaugusel lähimast maismaal asuvast linnast Kochist Keralas. Saarestikus elab 64 000 inimest, kellest enamus on sunniidid. Põhiliselt räägitakse saartel malajalami keelt, välja arvatud Minicoy saarel, kus räägitakse peamiselt divehi keeles. Lakshadweepil tegeletakse peamiselt kalapüügi, kookospähklite kasvatamise ja kookoskiududest nööri valmistamisega, turism on kiirelt arenev sektor. Lakshadweep on tuntud oma eksootiliste palmisalude, valgete liivarandade, korallrahude ja laguunide poolest.

Mäestikud

 Pikemalt artiklis Himaalaja

Himaalaja on maailma kõige kõrgem mäestik. See on ka üks nooremaid mäestikke ning on pidevas muutumises. Nimi Himaalaja tähendab sõna otseses mõttes sanskriti keeles "lumekodu".

Himaalaja mäestik

Himaalaja mäestik moodustus umbes 30 miljonit aastat tagasi, kui India laam eraldus Gondwanast ja põrkas põhja poole triivides kokku Euraasia laamaga. Selle kokkupõrke tulemusel kerkis maakoor üles ja moodustus kolm paralleelset mäeahelikku, mis hõlmavad tänapäeval 30 maailma kõrgeimat mäetippu.

Himaalaja mäestik eraldab India ülejäänud Aasiast ja on võimsate jõgede, sealhulgas Gangese, Brahmaputra ja Induse allikas. Mäeahelik mängib olulist rolli ka Põhja-India kliima reguleerimisel, takistades talveperioodil külma õhu sisenemist. Indias on kõrgeimal asuvad mägiteed maailmas.

Mount Everest Kalapatthari poolt

Himaalaja koosneb paralleelsetest mäeahelikest: Sivaliku mäed lõunas; Alumine Himaalaja vahemik; Suured Himaalajad, mis on kõrgeim ja keskne vahemik; ja Tiibeti Himaalaja põhjas. Karakorami käsitletakse tavaliselt Himaalajast eraldi. Nanga Parbat ja Namcha Barwat peetakse Himaalaja lääne- ja idapunktiks.

Kuulsaim ja kõrgeim mäeahelik on Himaalaja, mis on ühtlasi ka noorim ning pikim. Himaalajas on 14 üle 8000 m kõrgust mäge, nende seas maailma kõrgeim mäetipp Džomolungma (Mount Everest; 8848 m), mis asub Nepalis. Himaalaja mäeahelikus on peaaegu kõik maailma kõrgeimad tipud ja seal rohkem kui 100 tippu, mille kõrgus on üle 7200 meetri.

Karakorami ja Pir Panjali ahelikud asuvad Himaalaja ahelikust loodes ja lõunas. Suurem osa Karakorami ahelikust kuulub vaidlusaluse India ja Pakistani territooriumile ning mõlemad riigid on sellele oma nõude esitanud. 500 kilomeetri pikkuses Karakoramis on kõige rohkem liustikke kui polaaralad välja arvata. Seal asuvad Siacheni liustik ja Biafo liustik, mis on maailmas suuruselt teine ja kolmas liustik. Pir Panjali ahelik asub Himaalaja lõunasuunas alates Indias Himachal Pradeshist ja kulgeb loodest Jammu ja Kashmiri piirkonna suunas. Seda leviala nimetatakse ka Alam-Himaalajaks, kust voolavad sellised jõed nagu Ravi, Chenab ja Jhelum. Seal asub Gulmargi linn, mis on väga oluline mäejaam.

Purvanchali mäeahelikku võib pidada Himaalaja laienduseks India idaosas, kuna selle leviala moodustumisprotsess on üsna sarnane Himaalaja omaga, ehkki leviala pole nii kõrge kui Himaalajal. Purvanchal Range ehk Ida mäeahelik koosneb kolmest osast: Patkai-Bumi mäest, Garo-Khasi-Jaintia mäest ja Lushai mäest (Mizo mäest). Megwayajas asuv Mawsynram on nende mägede tõttu kõige niiskem koht Maal ja see asub Khasi mäel. Leviala hõlmab kõiki India idaosariike, mis on üldtuntud kui Seitse õde. Satpura ja Vindhaya ahelik asuvad India keskosas ning mõlemad kulgevad teineteisega paralleelselt. Neist kahest on Satpura leviala kõrgem ning sellest saavad alguse Narmada ja Tapti jõgi. Nii Satpura kui ka Vindhaya asuvad peamiselt Madhya Pradeshis ja Maharashtras, laiendades neid Gujarati, Chattisgarhi ja Uttar Pradeshi. Kalumari tipp (752 m) ja Duphgarhi tipp (1350 m) on Vindhaya ja Satpura vahemiku kõrgeimad punktid. Need on kuulsad paljude turistide seas, sest seal asuvad Panchmarhi Hilli jaam, Kanha rahvuspark, Amarkantak ja Omkareshwari tempel.

2017. aasta seisuga on India kõrgemad mäed järgmised:

Kangchenjunga ja ümberkaudsed mäetipud

1. Kanchenjunga – 8585,91 m (kõrguselt maailma kolmas mägi)
2. Nanda Devi – 7815,98 m
3. Kamet – 7755,94 m
4. Saltoro Kangri – 7747,91 m
5. Saser Kangri I – 7672,12 m
6. Mamostong Kangri – 7516,06 m
7. Saser Kangri II – 7513,01 m
8. Saser Kangri III – 7495,03 m
9. Teram Kangri I – 7462,11 m
10. Jongsong Peak – 7462,11 m

Veestik

India Vabariiki ümbritsevad erinevatest külgedest: Lakshadweepi meri edelas, Araabia meri läänes, Bengali laht idas, India ookean lõunas. Riigi rannajoon on üsna ulatuslik – üle 7000 km pikk.

Riigis on tihe sadamate ja laevatatavate sisevooluveekogude võrgustik, kuhu kuuluvad kanalid, jõed, ojad. India siseveekogude üldine laevatatav ulatus on 14 500 km. Riigi vooluveekogude kontrollimiseks on seaduslik asutus India siseveeteede amet ehk IWAI.

India riiklikud vooluveekogud võib jagada kolmeks ja need on järgmised:

Brahmaputra jõesüsteem – ulatub Sadiyast Dhubrini

Ganga Bhagirathi Hooghly jõgi – ulatub Allahabadist Uttar Pradeshis kuni Haldiani Lääne-Bengalis

Lääneranniku kanal Kottapuramist Kollamini koos Udyogmandali ja Champakara kanaliga.

Veekogud on ka turistide parimad atraktsioonid. Neid veeressursse tulevad vaatama külastajad maailma eri nurkadest. Selle tulemusel saab India reisi- ja turismisektor hoogu juurde.

Indias on 13 suurt sadamat ning umbes 180 väikest ja keskmist sadamat. Sadamad haldavad üle 95% riigi kaubandusest ja on ka peamised sissepääsud äritegevuseks. India olulised sadamad on järgmised: Haldia, Kolkata, Visakhapatanam, Paradip, Chennai, Ennore, Cochin, Tuticorin, Mormugao, New Mangalore, Mumbai, Jawaharlal Nehru Port Trust ja Kandla.

Indias on 8 suurt jõestikku, kokku üle 400 jõega. India jõed võib jagada nelja rühma: Himaalaja jõed, Dekkani jõed, rannikujõed ja siseveekogude drenaažijõed. Märgalade (välja arvatud jõed) kogupindala Indias on 58 286 000 ha ehk 18,4% kogu riigist.

Jõed

Godvari on India kõige laiem jõgi

India jõed saab liigitada nelja suurde gruppi: Himaalaja jõed, Dekkani jõed, rannikujõed ja siseveekogude kuivendusjõed.

Himaalaja jõed tekivad lume ja liustike sulamisel ning voolavad pidevalt aastaringselt. Mussoonikuude jooksul on Himaalajas hulgaliselt sademeid põhjustades sagedasi üleujutusi. Dekkani jõed on seevastu vihmaga toidetud ja seetõttu mahult kõikuvad. Rannikuäärsed jõed on lühikesed ja piiratud valglaga. Lääne-Rajasthani siseveekogu kuivendusvooge on vähe, enamik neist on lühikesed.

Riigis on 12 suurt jõge. Brahmaputra jõgi on piiriülene jõgi. See pärineb Tiibetist ja siseneb Indiasse Arunachal Pradeshist. See läbib Assami, enne kui jõuab lõpuks läbi Bangladeshi Bengali lahte. Ganga jõgi on India pikim jõgi ja seda peetakse riigi kõige rahulikumaks jõeks. Sellel on mitu lisajõge, sealhulgas Yamuna jõgi, mis on ainus veekogu riigi pealinna New Delhi lähedal. Yamuna lisajõgi Chambali jõgi läbib Madhya Pradeshi, Rajasthani ja Uttar Pradeshi. Teiste suuremate India jõgede hulka kuulub Narmada jõgi, mis pärineb Madhya Pradeshist Amarkantakist; Godavari jõgi, mis pärineb Trayambakeshwarist Maharashtras; Krabna jõgi, mis pärineb Mahabaleshwarist; Kaveri jõgi, mis läbib Karnatakat ja Tamil Nadut; Chhattisgarhi ja Odisha kaudu voolav Mahanadi jõgi. Selle riigi teiste jõgede hulka kuuluvad Mahi, Betwa, Penner, Kosi, Tungabhadra ja mitmed teised.

Chunnu juga

India pikimad jõed:

1. Indus (suurem osa Pakistanis) – 3180 km
2. Brashmaputra (suurem osa Tiibetis) – 2900 km
3. Ganges (India rahvusjõgi) – 2700 km
4. Godavari – 1450 km
5. Narmada – 1300 km
6. Krishna – 1280 km
7. Mahanadi – 880 km
8. Kaveri – 785 km

Järved

India sisemaa on väga järvederikas. On nii looduslikke (riimvee- ja mageveejärved) kui ka inimtekkelisi järvi. Neid võib leida Kashmiri põhjaosast kuni Malabari rannikuni lõunas ja kõrbemaast Rajasthanist kuni Assamini idas. India järvi peetakse rahuliku vee, puutumatu loodusliku ümbruse ja kaunite vaadete tõttu India populaarseks turismiobjektiks.

Rajasthani Sambhari soolajärv on riigi suurim sisemaa soolajärv ning Indira Sagari järv on India suurim mageveehoidla. Pangongi järv Ladakhis ja Cholamu järv Sikkimi osariigis on loetletud maailma kaunimate järvede nimekirjas.

Manipuris asuvas Loktaki järv on kuulus mitmete ohustatud veeloomade poolest. Sikkimi Gurudongmari järv on üks maailma kõrgemaid järvi.

Indias on palju järvi, järgnevalt on mainitud vaid suuremad ja tähtsamad.

Pulicat-Spotted Pelican

Suuremad järved:

1. Vembanad
2. Wular – India suurim mageveejärv
3. Chilika
4. Pangong
5. Pulicat
6. Sardar Sarovar
7. Nagarjuna Sagar
8. Loktak

   

   Paatmaja Vemblandi järvel Keralas

Tähtsamad järved:

1. Kolleru – India suurim järv
2. Sambhar – India suurim sisemaa sooljärv
3. Puškari järv – hindude pühajärv
4. Lonari järv – Lonari järv tekkis 50 000 aastat tagasi pärast seda, kui meteoriit tabas Maad. Hiljuti muutus Lonari järve värv üleöö roosaks ja seetõttu on see olnud uudistes. Mõned eksperdid väidavad, et roosa värv võib olla tingitud vetikatest ja madalast veetasemest.
5. Pulicati järv – suuruselt teine riimvesine – järv või laguun. Saarel asub Satish Dhawani kosmosekeskus, India eduka esimese Kuu kosmosemissiooni Chandrayaan-1 stardikoht.

Järvede moodustumise ja vee (magevee või soolase vee) kvaliteedi põhjal saab Indias asuvaid järvesid klassifitseerida järgmiselt:

Tektoonilised järved: maakoore või merepõhja kerkimisel moodustunud järved, näiteks Tso Moriri ja Pangong Tso (Ladakh)

Kraatrijärved: vulkaaniliste kraatrite veega täitumisel tekkinud järved, näiteks Lonari järv Maharashtras

Jääjärv: need on liustike erosiooni / sulamise tagajärjel tekkinud järved. Suurem osa jääjärvedest asub Indias Himaalaja piirkonnas

Laguunid: moodustub liivabaaride sadestumise tõttu koos mererannikuga. Chilika järv, Pulicati järv on mõned näited.

Inimtekkelised järved: rajatud puhke-, hüdroloogilistel, ökoloogilistel ja majanduslikel eesmärkidel.

Loodusvarad

India on rikas loodusvarade poolest, millest peamisteks on vesi, viljakas pinnas, mets, maavarad ning mitmekesine taimestik ja loomastik. Need ressursid jaotuvad ebaühtlaselt. India mandril on palju biootilisi ja abiootilisi ressursse. Kuna India rahvaarv kasvab kiiresti, on ressursside ületarbimine, näiteks kontrollimatu metsaraie või ülepüük ning paljud väärtuslikud loodusvarad on kiiresti ammendumas. Indias on väga palju viljakaid maid. Sutlej-Ganga tasandike ja Brahmaputra oru Põhja-Põhja tasandiku settemuldades kasvatatakse ohtralt nisu, riisi, maisi, suhkruroo, džuuti, puuvilla, rapsi, sinepit, seesami, linaseemneid. India maapiirkonda kuuluvad kõrbealade kõrval rohkete sademetega piirkonnad alates rannikujoonest kuni Alpide piirkonnani.

Indias on ka mitmesuguseid loodusvööndeid, kuna riigis on erinev reljeef ja kliima. Metsad on kitsendatud platoodele ja künklikele mägipiirkondadele. Indias on mitmekesine elusloodus. Seal on palju rahvusparke ja sadu looduslikke pühamuid. Ligikaudu 21 protsenti kogu geograafilisest alast hõlmab metsi. Metsataimestiku mitmekesisus on suur. Metsad on küttepuude, paberi, vürtside, ravimite, ürtide jm peamine allikas. Metsadel on suur panus riigi SKPsse.

Vesi

Kivisöekaevandus Indias

Suure rahvaarvu tõttu on India ülemaailmse vee- ja kanalisatsioonikriisi keskpunktiks. Hinnanguliselt on umbes 70% India pinnaveest tarbimiseks praktiliselt kõlbmatu. 88 miljonil inimesel puudub juurdepääs puhtale joogiveele. Kõigest 33% riigi elanikest on juurdepääs traditsioonilistele kanalisatsiooniteenustele ja ligikaudu 26% India elanikkonnast praktiseerib roojamist väliskeskkonda, mis on kriitiline tegur põhjavee puhtuse säilitamiseks ning aitab kaasa veega levivate haiguste edasikandumisele, kidurusele ja surmale. Iga päev satub jõgedesse ja muudesse veekogudesse ligi 40 miljonit liitrit reovett, kusjuures ainult väike osa on piisavalt puhastatud. Maailmapanga hiljutine aruanne viitab sellele, et selline reostuse eraldumine ülesvoolu alandab majanduskasvu allavoolu asuvates piirkondades, vähendades nende piirkondade SKP kasvu kuni kolmandiku võrra. Keskkonnaseisundi halvenemisest tingitud kulud Indias on hinnanguliselt 3,75 triljonit INR (80 miljardit dollarit) aastas ja ainuüksi veereostusega seotud tervisekulud on hinnanguliselt umbes 470–610 miljardit INR (6,7–8,7 miljardit dollari) aastas. Lisaks majanduslikele kulutustele põhjustab vee reostus, kanalisatsiooni ja hügieeni puudumine ligi 400 000 inimelu kaotuse aastas.

Alates 2005. aastast on Water.org[1] mänginud olulist rolli valdkonnas edusammudel, luues 14,1 miljonile inimesele juurdepääsu puhtale veele ja kanalisatsioonile. Koostöös mikrokrediidiasutuste, eneseabigruppide föderatsioonide, eluasemefinantseerimisega tegelevate ettevõtete, kommertspankade, maksepankade, sotsiaalettevõtete ja India valitsusega mobiliseeritakse ressursse ning jagatakse teadmisi, et parandada juurdepääsu sanitaartehnikatele ja puhtale veele.

India on viimaste aastakümnete jooksul parandanud nii munitsipaaljoogiveesüsteemide kättesaadavust kui ka kvaliteeti, kuid maapiirkonnad on jäetud tagaplaanile. Paljudes India äärelinna maapiirkondades ainuke valik põhjaveeallikatele juurdepääsemiseks on puurkaevude puurimine. Iga uue puurkaevu loomine vähendab põhjavee hulka ning India üleüldine veevaru väheneb jõudsalt. Hoolimata joogivee süsteemide kättesaadavuse parandamisest, on paljud teised veeallikad saastunud nii bio- kui ka keemiliste saasteainetega ning üle 21% riigis esinevatest haigestumistest on seotud veega.

India veekriisi põhjuseks on valitsuse planeerimise puudumine, suurenenud ettevõtete erastamine, tööstuse ja valitsuse korruptsioon.

India metsaalade kaart

Mets

Mets Himachal Pradeshis

India kuulub kümne riigi hulka maailmas, kus on kõige ulatuslikum metsakatte ja metsatüüpide mitmekesisus. Mets moodustab kokku 21,67% riigi territooriumist ehk 712 249 km². Indias on ligi 188 metsatüüpi.

• Tihedat metsa on 99 278 km², see moodustab kogu metsast 3,02%.
• Mõõdukalt tihedat metsa on 308 472 km², see moodustab kogu metsast 9,38%.
• Hõredat metsa on 304 499 km², see moodustab kogu metsast 9,26%.

India metsade hulka kuuluvad igihaljad troopilised vihmametsad Andamani ja Nicobari saartel, Lääne-Ghatis ja kirdeosariikides; Himaalaja põhjaosas asuvad kuivad alpimetsad ja pooligihaljad vihmametsad, lehtpuu mussoonmetsad, okasmetsad, subtroopilised männimetsad madalamal vööndil ja parasvöötme mägimetsad. Andamani ja Nicobari saartel on lisaks igihaljatele ka pooligihaljad vihmametsad ning troopilised märjad mussoonmetsad. Maksimaalne puude mitmekesisus on leitud Lääne-Ghati troopilistest niisketest igihaljastest ja pooligihaljastest metsadest. Minimaalset puude mitmekesisust võib märgata subtroopilistes Jammu ja Kashmiri kuivades igihaljades metsades.

Global Forest Watchi (GFW) andmetel on Indias 39,1 miljonit hektarit looduslikke metsi ja 3,71 miljonit hektarit istandusi, peamiselt puitkiudude, puidu, puuviljade ja õlipalmi kohta. India metsauuring (FSI) hindas oma viimases kaheaastases India metsade osariigi aruandes Indias ligi 71,2 miljonit hektarit metsahulka – arv, mis hõlmab puude katmist istandustes ja muudel metsavälistel aladel. Andmed metsakatte muutuste kohta FSI-st aastatel 2009–2017 näitavad metsa kasvu 2 miljoni hektari võrra. Suurenemine toimus India tihedamates metsades (üle 70% võrade kattes) ja avatud metsades (10–40% võrade kattes). Vähest langust täheldati mõõdukalt tihedates metsades (40–70% võrade kattes). India metsad toetavad ligi 275 miljoni inimese toimetulekut, kes sõltuvad sealt saadavast toidust, küttepuudest, söödast ja muudest saadustest.

Maavarad

Tingitult geoloogilisest ehitusest on Indias rikkalik maavarade valik. Esindatud on kivisüsi (suuruselt neljas kivisöevaru maailmas), antimon, plii, mangaan, vilgukivi, haruldaste muldmetallide elemendid, titaanimaak, kromiit, maagaas, teemandid, nafta ja lubjakivi.

Maavarade hulgas on esindatud rauamaak (üldiselt kõrge kvaliteediga) ja rauasulamid – mangaani ja kromiit, ning neid esineb laialdaselt üle India poolsaare. Teiste kaevandatavate metallmineraalide hulgas on vask, boksiit (alumiiniumi põhimaak), tsink, plii, kuld ja hõbe. Oluliste mittemetalsete ja mittekütuseliste mineraalide hulka kuuluvad dolomiit, kivimifosfaat, ehituskivid, keraamilised savid, vilgukivi, kips, fluorospar, magnesiit ja grafiit. Maavarade tegevkaevandused asuvad 11 osariigis ja moodustavad 90% kaevanduste koguarvust (Andhra Pradesh, Orrisa, Chhattisgarh, Jharkhand, West Bengal, Maharashtra, Tamil Nadu, Gujarat, Madhya Pradesh, Rajasthan ja Karnataka). Kokku on tegevkaevandusi 2999, millest 574 kaevandab sütt, 700 kaevandust tegelevad metalliliste mineraalide ja 1725 mittemetalliliste mineraalide kaevandamisega. Kivisütt kaevandatakse 500 kaevanduses nii pinnasest kui ka sügavikust. Tähtsaim söetootmispiirkond on Damodari jõe ääres, sealhulgas Jharia ja Raniganj põldudel Biharis ja Lääne-Bengalis, kust saadakse umbes pool kivisöe toodangust ja peaaegu kogu koksikvaliteedi söest. Uraani toodetakse Biharis tagasihoidlikes kogustes.

Peaaegu kogu India nafta pärineb Bombay avamerelt ning Gujaratilt ja Assamilt. Maagaas on Indias vähetähtis.

Taimestik

India on üks 17 megadiversumi riigist, kus kasvab ja elab 8% maailma teadaolevast taimestikust ja loomastikust.

India rahvuspuu Bengali viigipuu

India territooriumil kasvab 12% kõikidest teadaolevast taimeliikidest. Õistaimi on 15 000 liiki, millest 35% on endeemid. Viimaseid on peamiselt Kirde-Indias, Lääne-Ghattides, Loode-Himaalajal ning Andamanidel ja Nicobaridel.

Loodusliku taimkatte moodustab enamikus kohtades heitlehine või igihaljas troopiline mets. Kogu Indias on metsade raiumine ja maaviljelus algset taimkatet oluliselt mõjutatud. Suured piirkonnad, sealhulgas Gangese tasandik, on valdavalt metsatud. Malabari rannikul on säilinud suured mangroovialad ja troopilised vihmametsad, kus kasvavad muu hulgas palmid, bambused ja viigipuud.

Suurem osa Hindustani poolsaarest lõuna pool Gangese tasandikku oli algselt kaetud mussoonmetsadega, kus kasvasid tiikpuud, mahagonipuud, sandlipuud ja kaksiktiibviljakud. Loode-Indias on heitlehiseid metsi ja savanne. Rajasthanis on palju Araabia-Aafrika taimeliike. Assamis ja Ida-Himaalaja madalamatel nõlvadel leidub tihedat mägivihmametsa, kõrgematel nõlvadel okasmetsa ja rododendronipõõsastikke. Sikkimis Bhutani ja Nepali vahel on puude piir umbes 4200 m kõrgusel. Alpitaimestikus valdavad holarktilised perekonnad, näiteks nurmenukk, kivirik ja tulikas. Gangese madalike rikkalikku settepinnast on haritud juba tuhandeid aastaid ning seal kasvatatakse riisi, nisu, suhkruroogu ja kaunvilja. Lääne- ja Ida-Ghattide nõlvadel kasvavad lisaks mitmetele orhideeliikidele ka tiikpuu, roosipuu, salipuu ja sandlipuu.

Loomastik

Indias elab ligikaudu 500 liiki imetajaid, 2000 liiki linde, 30 000 liiki putukaid, mitmesuguseid kalu, kahepaikseid ja roomajaid, mis moodustab umbes 7,6% maailma imetajatest, 14,7% kahepaiksetest, 6% lindudest, 6,2% roomajatest.

Indias elab enamik maailma 3000 metsikust tiigrist

India on koduks kolmele ülemaailmselt ikoonilise liigi suurimale populatsioonile: Indias elab 57% kogu maailma tiigrite populatsioonist, 65% Aasia elevantide populatsioonist ja 82% India ninasarvikute populatsioonist. Indias elutseb mitmeid Aasia kõige haruldasemaid loomi, nagu näiteks Bengali rebane, Aasia gepard, marmorkass, Aasia lõvi, India elevant, India ninasarvik, Aasia vesipühvel jne.

Tuntumad imetajad on India elevandid, kes elavad Karnataka, Kerala ja Odisha mägistes piirkondades. Samuti leidub Indias Bengali tiigreid, kes elavad peamiselt Sundarbansis ja Brahmaputra orus. Nende kaitseks on India valitsus loonud tiigriprojekti, millega rahastatakse nende kaitset üheksas reservaadis. India on koduks ka haruldastele väljasuremisohus Aasia lõvidele, kes elavad Giri piirkonnas Gujaratis.

Muuhulgas leidub Indias ka metsikuid eesleid (Rajasthani piirkonnas), Nilgiri langureid, lõvisaba makaake, Nilgiri manguste, Malabari tsiibetkasse Lõuna-Indias ja täpilisi hirvi. Palju leidub leoparde ja hunte. India siseosas asuv Dekkani kiltmaa on koduks Aasia geparditele.

India elevant

Lisaks imetajatele leidub looduses hulganisti madusid, kahepaikseid (110 liiki) ja roomajaid. Tuntuimad neist on krokodillid ja kuningkobrad. Viiendik India ligi 400 maoliigist on mürgised. Gangeses, Brahmaputras ja mujal elab pika koonuga krokodilliliik gaviaal.

Paljud India loomad on lähedases suguluses Aafrika liikidega, näiteks india ninasarvik, india elevant ning paljud sarvlindlased ja linnud sugukonnast Leiothrichidae. Teised on ainult alamliigid, sealhulgas leopard ja aasia lõvi (Giri metsas).

Linnades ja linnade lähedal elab palju ahviliike, sealhulgas hulmanid, ja palju raipelinde. Tavalised on ka märgaladega seotud linnud, näiteks toonekurglased, haigurlased, iibislased ja kahlajad.

Indias leidub 172 loomaliiki, mida Rahvusvaheline Looduskaitseliit peab üle maailma ohustatuks, mis on 2,9% kogu maailmas ohustatud liikide arvust. Nende hulka kuulub 53 imetajat, 69 lindu, 23 roomajat ja 3 kahepaikset.

Väljasuremisohus olevate liikide kaitseks on Indias loodud 400 looduskaitseala ja 80 rahvusparki, mis annavad peavarju paljudele metsloomadele. Nende elupaikade kadumine ja väljasuremise oht on tingitud peamiselt keskkonnareostusest, metsade hävitamisest ning salaküttimisest.

Kliima

India kliima koosneb paljudest ilmastikutingimustest ulatuslikus geograafilises ulatuses ja mitmekesise topograafiaga, mis teeb üldistused keeruliseks. Lõuna-India kliima on üldiselt kuumem ja niiskem kui Põhja-Indias. Lõuna-India on lähedal asuvate rannikute tõttu niiskem. Lõuna pool ei lange talvel temperatuur alla 10 °C ja suvel kipub temperatuur tavaliselt ületama 40 °C. Lähtudes Köppeni süsteemist, on Indias kuus peamist kliimatüüpi alatüüpi, ulatudes kuivadest kõrbetest läänes, Alpide tundrast ja liustikest põhjas ning niisketest troopilistest piirkondadest, mis toetavad vihmametsi edelas ja saarte territooriumil.

Paljudes piirkondades on väga erinevad mikrokliima tingimused, mistõttu on see üks kliima poolest kõige mitmekesisemaid riike maailmas. India kliima koosneb erinevatest ilmastikutingimustest laialdases geograafilises ulatuses ja mitmekesise topograafiaga, mis teeb üldistused keeruliseks. Lõuna-India kliima on üldiselt kuumem ja niiskem kui Põhja-Indias. Lõuna-India on lähedal asuvate rannikute tõttu niiskem. Rahva lõunapoolsetes osades pole talvel temperatuur alla 10 °C ja suvel kipub temperatuur tavaliselt ületama 40 °C. Lähtudes Köppeni süsteemist, on Indias kuus peamist kliimatüüpi alatüüpi, ulatudes kuivadest kõrbetest läänes, Alpide tundrast ja liustikest põhjas ning niisketest troopilistest piirkondadest, mis toetavad vihmametsi edelas ja saarte territooriumil. Paljudes piirkondades on väga erinevad mikrokliima tingimused, mistõttu on see üks kliima poolest kõige mitmekesisemaid riike maailmas.

Suuremas osas Dekkani kiltmaast on troopiline kliima, põhjapiirkonnas on temperatuurid tunduvalt madalamad. Geograafiliste tegurite tõttu on suuremas osas Indias ja Lõuna-Aasia idaosa kliima teistsugune, kui laiuskraadidele tüüpiline. Puudub pöörijoonelähedane kõrbe- ja rohtlavöönd, sest maismaa ja meri soojenevad maismaamasside ebasümmeetrilise asendi tõttu ekvaatori suhtes erinevalt. Himaalaja mõjutab suurema osa India kliimat, sest mäed kaitsevad Tsentraal-Aasia külma eest ja takistavad Kesk-Aasia katabaatiliste tuulte ligipääsu, mistõttu on suurem osa Indiast soojem kui ülejäänud alad, mis asuvad sarnastel laiuskraadidel. Thari kõrb meelitab ligi niiskusesisaldusega suvised edelamussooni.

Riigi meteoroloogiaosakond järgib nelja aastaaja rahvusvahelist standardit mõningate kohalike kohandustega: talv (jaanuar ja veebruar), suvi (märts, aprill ja mai), mussoon (vihmane) hooaeg (juuni kuni september) ja mussoonijärgne periood ( Oktoobrist detsembrini).Riigi meteoroloogiaosakond järgib nelja aastaaja rahvusvahelist standardit mõningate kohalike kohandustega: talv (jaanuar ja veebruar), suvi (märts, aprill ja mai), mussoon (vihmane) hooaeg (juuni kuni september) ja mussoonijärgne periood ( oktoobrist detsembrini).

Kogu India Himaalajast lõuna pool asetseb troopikavöötmes ja seal domineerivad Aasia mussoonid.

Mussoonipilved Nagercoil kohal

Juunist septembrini puhub edelamussoon ja sajab vihma. Õhk on sooja ookeani kohal kogunud endasse palju niiskust, mis sajab vihmana alla, kui tuuled ületavad rannikulähedasi mägesid. Detsembrist veebruarini puhub kuivemat tuult ning märtsist maini on kliima kuiv ja kuum.

Enamikus kohtades moodustavad suvemussooni (juunist oktoobrini) aegsed sademed vähemalt 80% aastasest sademete hulgast. Loodepiirkondade kõrbetes, kuhu mussoonid enamasti ei ulatu, on sademeid vähe, rannikumadalikel ja mäenõlvadel on neid palju. Mäenõlval paiknev Cherrapunji küla Meghalaya osariigis on maailma sademeterikkaim koht: sealne aasta keskmine sademete hulk on 11 000 mm.

India rannikualad on rohkete sademetega, mistõttu jäävad rannad ja kaguosa vihmaperioodi kõige raskemate rünnakute alla ning neid räsivad igal aastal tsüklonid ja üleujutused. Eriti suurt kahju kannatab kagurannik. Himaalajas uhub vihm palju mulda ja kruusa jõgedesse. Iga-aastaste üleujutuste ajal toovad Ganges ja selle lisajõed tasandikele viljakandvaid setteid. Need setted on aastatuhandete jooksul soodustanud intensiivset põllumajandust, kuid need ka raskendavad kunstlikku niisutust ja hüdroenergeetikat.

Jaanuaris ja veebruaris puhuvad kirdest talvemussoonid. Sajab vähe ja ilm on jahe. Vihmaperioodide vahele jäävad kuiva ja sooja ilmaga kevad ja sügis. Kogu Indias Himaalajast lõuna pool on kevad, suvi ja sügis väga soojad: igal aastal tuleb ette temperatuuri üle 50 °C. Eriti Gangese tasandiku niiske õhk teeb kliima mõnikord raskesti talutavaks. Lõuna-Indias on ka talvel päris soe. Dekkani kiltmaal on jahedam, Põhja-Indias esineb ka pakast.

Talvel moodustub Aasia kohal suur kõrgrõhuala, mille mõju all on ka põhjapoolkera külmapoolus. Suuremas osas Indias ja lähedastel merealadel puhub sel ajal kirdemussoon. Põhja-Indias Himaalaja lähedal valitsevad loodetuuled. Kirdes asetsevad mäed takistavad Siberi külma õhu sissetungi. Dekkani kiltmaal on enamikus kohtades troopiline kliima, jaanuari keskmine temperatuur on 20–25 °C, Põhja-India tasandikel langeb see umbes 15 °C-ni. Talvel on üldiselt kuiv, kuid Dekkani kiltmaa idaranniku lõunaosas, kus mussoon on kogunud Bengali lahelt piisavalt niiskust, sajab palju vihma.

Kevadel Aasia kõrgrõhkkond nõrgeneb ja kirdemussoon vaibub. Tugeva päikesekiirguse ning kuiva pilvitu kontinentaalõhu tõttu võib minna väga soojaks. Paljudes kohtades on mai aasta kõige soojem kuu.

Vastu suve läheb ilm ebastabiilseks. Edelamussoon puhub ühtelugu, tuues niisket õhku ning pilvi ja vihma. See suvemussoon on lõunapoolkera kagupassaadi jätk. Pärast ekvaatori ületamist pöördub õhuvool paremale ja puhub Kagu-Aasia poole. Seda põhjustab madalrõhkkond, mille kese on Indiast loodes. Seal, kus edelamussoon puhub mägedesse, sajab palju, paiguti üle 2000 mm aastas, Cherrapunji külas Assamis üle 12 000 mm aastas. See piirkond on samal laiuskraadil nagu Aafrika keskne kõrbepiirkond. Loode-India kõrbeosas sajab alla 200 mm aastas. Kõrb on seal sellepärast, et mäed takistavad sajuõhu ligipääsu.

Üleujutus Indias

Juuli keskmine temperatuur on kaugel põhjas üle 30 °C ning Dekkani kiltmaal vahemikus 25–30 °C. Meretuule, pilvede ja päikese vähesuse tõttu on juuli ja august sageli jahedamad kui mai. Mussoonisüsteem võib kirjeldatud mustrist oluliselt kõrvale kalduda: ühel aastal võib sadada keskmisest poole rohkem, teisel aastal poole vähem. Mõnikord algab suvemussoon hilja. Tuleb ette sajuta perioode ja tugevat sadu lühikese aja jooksul. Mussoonkliima võib kaasa tuua põuda, näljahäda ja üleujutusi.

Suvel on keskmine temperatuur 37,8–46,1°.

• India madalaim registreeritud temperatuur oli 1995. aastal Ladakhis Drases −60,0°.
• Kõrgeim Indias registreeritud temperatuur oli 2016. aastal Phalodis Jodhpuri ringkonnas Rajasthanis 51,0°.

Loodusõnnetused

India ainulaadne geoklimaatiline seisukord ja suur sotsiaal-majanduslik haavatavus katastroofide eest põhjustab loodusõnnetuste sagenemist. India on üleujutuste, tsüklonite, laviinide, kuuma- ja külmalainete, maalihete, äikese, maavärinate ja põudade suhtes väga haavatav.

Põud Indias: Niranjana jõgi

Riikliku katastroofijuhtimisameti andmetel on Indias umbes 40 miljonit hektarit maad üleujutuste all (umbes 12% kogu maismaa pindalast), 68% maast on põua, maalihete ja laviinide suhtes haavatav, 58,6% maismaad on maavärinaohtlik ning tsunamid ja tsüklonid on regulaarne nähtus 5700 km pikkusel alal kogu rannajoone 7516 km-st.

Ülemaailmse kliimariski indeksi 2019. aasta aruande kohaselt on India äärmuslike ilmastikutingimuste tõttu maailmas 14. kõige haavatavam riik. Aruandes märgiti, et 2017. aastal kaotas India katastroofide tõttu umbes 2736 inimelu, jäädes alla Puerto Ricole, kus suri 2978 inimest. Lisaks moodustasid Indias selliste õnnetuste tõttu tekkinud majanduskahjud umbes 13 789 miljonit dollarit, mis on suuruselt 4. kohal maailmas.

Aastatel 1970–2009 koges India 371 looduskatastroofi, mille tagajärjel hukkus 1 51 000 ja kannatada sai 1,86 miljardit inimest. Indias on kõige sagedasem katastroof üleujutused, mis moodustavad 52% kõigist õnnetustest, järgnevad tsüklonid (30%), maalihked (10%), maavärinad (5%) ja põuad (2%).

katastroofi kahjudest infrastruktuurile, põllusaagile ja inimeste elatisele, üleujutused on kõige kulukamad, moodustades 63% kõigist kahjudest, järgnevad tsüklonid (19%), maavärinad(10%) ja põuad (5%). Inimohvrite poolest on kõige kahju tekitavamate õnnetuste seas Indias maavärinad, mille seas on 33% ohvritest. Looduskatastroofid mõjutavad mitte ainult inim- ja füüsilist kapitali, vaid kujutavad tõsist ohtu ka India majandusarengule. Samuti suurendavad sagedased katastroofid eelarvesurvet kesk ja osariigi valitsustele ning lisaks halvendavab see inimeste sotsiaalset ja majanduslikku olukorda.

Riik

India on parlamentaarne vabariik, mis toimib India põhiseaduse alusel. India põhiseadus pärineb 1950. aastast. See sätestab, et India on demokraatlik ja ilmalik vabariik.

India on liitriik, kuigi seda sõna põhiseaduses ei kasutata. Põhiseadus sätestab nii keskvõimu kui ka osariikide volitused ja piirangud. Keskvõimul on osariikide suhtes kõik volitused, mida pole eksplitsiitselt osariikidele üle antud. Jammu ja Kashmiri osariigil on suuremate volitustega eristaatus. Osariiki valitseb valitsus, mida juhib osariigi peaminister, kelle määrab kohalik seadusandlik kogu, mis valitakse üldvalimistel viieks aastaks. Keskvalitsust esindab kuberner, kes täidab sarnast rolli nagu föderaaltasandil president. Osariigi võimud kehtestavad seadusi ja haldavad põllumajanduse, politsei ning osalt hariduse ja tööturu, kohalike finantside ja maksude jm valdkondi. Liiduterritooriume haldab föderaalvalitsus.

Indias kehtib võimude lahusus. Seadusandlik võim on parlament (Sansad), mille alamkoda on Rahvakoda (Lok Sabha) ja ülemkoda on Osariikide Koda (Rajya Sabha). Täidesaatev võim kuulub presidendile (riigipea), peaministrile (valitsusjuht) ja valitsusele.

Parlament

 Pikemalt artiklis India parlament

Rahvakoja liikmed valitakse valimisõigusega täiskasvanute (üle 18-aastaste) üldistel valimistel. Valimisi korraldatakse iga viie aasta tagant. Rahvakoja 543 liiget valitakse 543 valimisringkonnast.

India parlamendihooned New Dahlis

Igaüks neist esindab oma valimisringkonda. Valimisringkondade arvu on mitu korda suurendatud, et hoida sammu rahvaarvu kasvuga. Kaks liiget määrab president angloindialaste esindajateks. 79 kohta on reserveeritud kastitutele ja 41 hõimurahvastele. Rahvakoja liikmed jäävad ametisse viieks aastaks või seni, kuni president saadab selle laiali. Kui president kuulutab välja erakorralise seisukorra, võib nende ametiaeg pikeneda. Rahvakoja hoone asub New Delhis Sansad Bhavani Lok Sabha kodades. Rahvakojal on rohkem volitusi kui Osariikide Kojal. Rahvakojal on eksklusiivne volitus võtta vastu kulusid nõudvaid seadusi. Ta võib valitsusele umbusaldust avaldada ja võib algatada põhiseaduse muutmise protseduuri.

Osariikide Kojas on maksimaalselt 250 (praegu 245) liiget, kellest valdava enamiku (praegu 233) valivad osariikide seadusandlikud kogud ühe ülekantava hääle meetodil. Ülejäänud 12 liiget nimetab president. Presidendi poolt nimetatud liikmed kannavad hoolt kunsti, kirjanduse, teaduse ja sotsiaalteenuste eest. Osariikide Koja istungid toimuvad New Delhis parlamendihoones. Osariikide Kogu on seadusandlikes toimingutes Rahvakojaga võrdväärne, välja arvatud tarnimise valdkonnas, kus viimasel on ülekaalukas volitus otsuseid teha. Osariikide Kogul on volitused, mis kaitsevad osariikide õigusi riigi tasandil. Osariikide Kogu volitused seisnevad peamiselt vetoõiguses Rahvakojas vastu võetud seaduseelnõude suhtes.

Täidesaatev võim

President

 Pikemalt artiklis India president

India Vabariigi president on India riigipea ja India relvajõudude ülemjuhataja. Alates 25. juulist 2017 on India president Ram Nath Kovind.

India presidendi valib valimiskogu, kuhu kuuluvad India parlamendi mõlemad kojad ja India kõigi osariikide seadusandlikud kogud.

Presidendi ametikoht on suuresti tseremoniaalne, kuid ta võib näiteks Rahvakoja laiali saata ja võib kuulutada ühes või mitmes osariigis välja erakorralise seisukorra (viimasel juhtumil on tarvis parlamendi mõlema koja heakskiitu kahe kuu jooksul). Kuigi India põhiseadus näeb ette, et president saab oma volitusi teostada otsese või alluva võimu kaudu, teostab kõiki presidendile antud täidesaatvaid volitusi siiski India peaminister ministrite nõukogu abiga. President tegutseb ministrite toel seni, kuni see ei riku põhiseadust.

Presidendi peamine kohustus on säilitada ja kaitsta India riiki, mille kohta annab ta ametisse astudes ka vande. President on kõigi sõltumatute põhiseaduslike üksuste ühine juht. Kõik tema tegevused, soovitused ja järelevalvevolitused täitev- ja seadusandlike üksuste üle peavad olema vastavuses põhiseadusega. India president võib kõik parlamendis vastu võetud seaduseelnõud kinnitada, tühistada või tagasi saata. Seaduseelnõu, mille president allkirjastab, muutub automaatselt ametlikuks seaduseks. Kui president saadab seaduseelnõu tagasi ja sama eelnõu võetakse parlamendis uuesti vastu, muutub see seaduseks ka ilma presidenti kinnituseta. Kuigi põhiseaduse kohaselt on presidendil kohustus tegutseda peaministri nõuandel, annab lõpliku korralduse ikka president. Tegelik täitevvõim on siiski peaministril. Presidendil puudub pädevus muuta kohtuotsuseid.

Vaata ka India presidentide loend.

Peaminister

Vaata ka: India peaminister

India Vabariigi peaminister on India valitsusjuht. Alates 26. maist 2014 on peaminister Narendra Modi.

Peaminister on valitsuse kõrgeim liige. Ta võib valida ja vallandada kabineti liikmeid ning jaotada nende vahel ametikohad. Ta on valitsuse eesistuja ja esimees. Peaminister on India presidendi peamine nõunik ja ministrite nõukogu juht. Ta võib olla Rahvakoja või ka Osariikide Koja liige, kuid peab olema Rahvakojas enamust omava erakonna või koalitsiooni liige.

Peaministri ülesanded on:

• juhtida valitsust;
• juhtida riigiorganeid;
• nõustada ja toetada presidenti;
• esindada riiki rahvusvahelistes delegatsioonides ja rahvusvahelistel kohtumistel;
• viia ellu täidesaatvat võimu.

Peaministril peab olema Rahvakogu enamuse toetus. Kui peaminister ei suuda presidendi korraldusel tõendada Rahvakogu toetust, peab ta tagasi astuma.

Valitsus

 Pikemalt artiklis India valitsus

Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Minister peab olema parlamendi ühe koja liige. Valitsust juhib peaminister, keda nõustab kabineti sekretär, kes on ka haldusteenistuse ja muude avalike teenistuste juht. Teised ministrid on ministeeriumite juhid või riigiministrid, kes alluvad otseselt mõnele teisele ministrile. Riigiministrid tegelevad tavaliselt mõne konkreetse osaga valitsuse ülesannetest.

Valitsuse määrab ametisse president, kes abistab täitevvõimu asjaajamistes.

Valitsus vastutab Rahvakogu ees kollektiivselt oma tegevuse eest.

Õiguskord

 Pikemalt artiklis India õiguskord

Briti vallutus tõi kaasa India õigussüsteemi muutumise inglisepärasemaks. Pärast iseseisvumist kodifitseeriti rohkem hinduistlikku ja islami õigust, eriti isiku-, perekonna- ja pärimisõiguse alal, kuid keele, terminoloogia, pretsedendi arvestamise ja muu poolest on India õigussüsteem ikka veel üldise õiguse tugeva mõju all. India karistusõigus põhineb peamiselt 1860. aastast pärineval ja 1861. aastal jõudnud karistusseadustikul (viimane parandus 1993), milles Inglismaa karistusõigust on kohandatud India oludega, arvestades hinduismi reegleid.

Hinduistlik õigussüsteem hõlmab hinduismi elementidega õiguskorrad (peale India õiguskorra ka Nepali õiguskorra). Aluseks on Manu seadused 1. sajandist pKr. Pühakirjades kirjapandud reeglid puudutavad peamiselt era- ja karistusõigust. Klassikalise, nüüdseks hüljatud hinduistliku õiguse järgi korraldas abielu perekond, asjaosaliste nõusolekul ei olnud tähtsust. Kastidevaheline abielu oli põhimõtteliselt keelatud, teatud juhtudel oli takistuseks ka perekonnanimede kokkulangemine. Abielu lahutada ei saanud, aga kui naine ei täitnud oma abielulisi kohustusi, võis mees teatud tingimustel võtta uue naise. Lesknaine ei tohtinud uuesti abielluda, uut abielu oleks peetud kehtetuks ja sellest sündinud lapsi väljaspool abielu sündinuks.

Islami sissetung 9. sajandil tõi Indiasse islami õiguse ning Briti kolonisatsioon üldise õiguse süsteemi. Nii lõimis hinduistlik õigussüsteem endasse teiste õigussüsteemide reegleid. Brittide asutatud kohtud, mis suures ulatuses rakendasid hinduistlikku õigust, ei pidanud hinduistlikke pühakirju ainsaks õigusallikaks. Nagu Inglismaalgi, pidasid nad otsustavaks allikaks varasemaid kohtuotsuseid.

Aastal 1955 võeti Indias vastu isiku-, perekonna- ja pärimisõiguslikud seadused, sealhulgas hindu abieluakt abielu sõlmimisest ja abielu õiguslikest tagajärgedes. See läänemõjuline seadus keelab polügaamia, lubab lahutust ja kaotab juriidilised takistused eri kastidest inimeste abiellumiseks.

Kohtud ei tunnista usureegleid, mis on praeguste seadustega vastuolus, paljud inimesed elavad aga usureeglite järgi, nii palju kui võimalik.

Kohtud

 Pikemalt artiklis India kohtusüsteem

Põhiseaduse järgi kuulub kohtuvõim India ülemkohtule, osariigikohtutele, ringkonnakohtutele ja istungikohtutele. India kohtusüsteem on ühtne, kohtud ei jagune föderaalkohtuteks ja osariikide

India ülemkohtu hoone

kohtuteks. India ülemkohus on osariikide kõrgemate kohtute apellatsioonikohus. Ülemkohtu ülesanne on kaitsta põhiseadust, lahendada keskvalitsuse ja osariikide vahelisi vaidlusi, tühistada kõik põhiseadusega vastuolus olevad kesk- või osariikide seadused ja kaitsta kodanike põhiõigusi.

India ülemkohus koosneb peakohtunikust ja kuni 34 kaaskohtunikust, kelle kõik nimetab ametisse India president peakohtuniku nõuandel. India peakohtunik on ülemkohtu juht. India ülemkohut peetakse riigi kõige mõjuvõimsamaks riigiasutuseks. Ülemkohtul on ulatuslikud volitused apellatsiooni- ja nõuandva jurisdiktsiooni näol. Ülemkohtu peamiseks ülesandeks on lahendada põhiseaduslikke probleeme.

Alates 18. novembrist 2019 on India peakohtunik Sharad Arvind Bobde

Riigikaitse

India relvajõud koosnevad sõjaväest (Bhāratīya Thalsēnā), mereväest (Bhartiya Nāu Senā) ning lennuväest (Bhartiya Vāyu Senā). Relvajõududes teenivate inimeste arvu poolest on India teisel kohal maailmas pärast Hiinat. Kokku teenib seal aktiivselt ligi 1 455 550 inimest ning mobilisatsioonipotentsiaal on 5 137 500 inimest.

India armee – sikhide kerge jalaväerügement

Aastal 2006 oli relvajõudude rahuaegne suurus 1 325 000 meest. Maaväes teenis 1 100 000, mereväes 55 000 ja lennuväes 170 000 meest. Reservis oli kokku 1 155 000 meest.

Sõjavägi koosneb 6 operatiivjuhtkonnast: Lõuna operatiivjuhtkond staabiga Punes, Põhja operatiivjuhtkond staabiga Udhampuris, Ida operatiivjuhtkond staabiga Kolkatas, Lääne operatiivjuhtkond staabiga Chandigarhis ning Kesk operatiivjuhtkond staabiga Lucknowis. Lisaks neile on olemas ka sõjaväe õppejuhtkond staabiga Shimlas ning 2005. aastal moodustatud Kagu operatiivjuhtkond staabiga Jaipuris. Operatiivjuhtkonnad jagunevad korpusteks, korpused diviisideks, diviisid brigaadideks, brigaadid rügementideks ja/või pataljonideks, rügemendid ja pataljonid roodudeks, roodud rühmadeks ning rühmad jagudeks. Maavägi on võimeline tegutsema India piirile iseloomulikul tasandike, džunglite ja kõrgmägedega maastikul. Sellel on tähtis osa ka sisejulgeoleku tagamisel. Sisejulgeolekut tagavad esmajoones sisejulgeolekujõud, kuhu kuulub 1 721 500 meest, (reservis on 1 293 000 meest).

Merevägi koosneb kolmest juhtkonnast (lääne, ida ja lõuna), iga alluvuses üks laevastik. Lääne laevastik baseerub Mumbais, Ida laevastik baseerub Visakhapatnamis ning Lõuna laevastik baseerub Cochinis. Taotletakse, et India merevägi oleks piirkonnas domineeriv.

Lennuvägi koosneb 5 juhtkonnast: Kesk lennuväe juhtkond staabiga Allahabadis, Ida lennuväe juhtkond staabiga Shillongis, Lääne lennuväe juhtkond staabiga Uus-Dlehis (Subroto park), Lõuna lennuväe juhtkond staabiga Thiruvantapuramis, Edela lennuväejuhtkond staabiga Gandhinagaris. Lennuväe juhtkonnad jagunevad tiibadeks, tiib jaguneb eskadrillideks, eskadrill – lülideks.

Varustuses on lääne, Nõukogude ja India varustus. India tööstus suudab toota peaaegu igat liiki varustust, sealhulgas tuumarelvi ja keskmaarakette. 1970. aastatest pärinenud varustus on välja vahetatud.

Sõjad ja relvajõudude missioonid

India igivaenlane on Pakistan, sest neil on lahkarvamused Kašmiiri asjus. Aastatel 1949, 1965 ja 1999 oldi Kašmiiri pärast sõjas. Aastal 1971 oli India sõjas Pakistaniga Ida-Pakistani (praegune Bangladesh) pärast ja 1962. aastal oli India sõjas Hiinaga. Aastatel 1987–1990 sekkus India iseseisvalt Sri Lanka kodusõtta.

India relvajõud osalevad ÜRO missioonides.

Valimised

Vaata ka: India poliitika

India valimiskomisjon on põhiseaduslik föderaalorgan, mis vastutab kõigi India valimiste eest. Valimiskomisjon tagab, et valimised oleksid vabad, erapooletud ja õiglased.

Inimesed valimisjärjekorras Delhis

Valimiskomisjon tagab eelvalimised, valimised ja valimistele järgsed toimingud vastavalt seadusele. Kõiki valimistega seotud vaidlusi või probleeme lahendab valimiskomisjon. India ülemkohus on leidnud, et kui olemasolevatest seadustest ei piisa valimistega seotud probleemide lahendamiseks, on valimiskomisjonil põhiseaduse kohaselt volitus toimida vastavalt vajadusele. Isik, kes soovib kandideerida India valimistel, peab esitama oma kandidatuuri valimiskomisjonile, mille põhjal valimiskomisjon avaldab kandidaatide nimekirja. Parteid ei tohi kampaaniateks kasutada riigivõimu ressursse ega kandidaate altkäemaksuga mõjutada. Valitsus ei saa valimisperioodil algatada ühtegi projekti.

India Vabariigi valimised hõlmavad:

• parlamendiliikmete valimised;
• riigi seadusandlike kogude valimised;
• riigi seadusandlike nõukogu liikmete valimised;
• külade ja linnade nõukogu liikmete valimised.

India esimesed üldvalimised toimusid 1951. aastal ja need võitis India Rahvuskongress. 1990. aastal lõppes Indias üheparteiline võim ning poliitikat hakkas juhtima koalitsioonivalitsus. 2014. aasta aprillist maini toimunud kuueteistkümnendad Rahvakoja valimised taastasid üheparteilise valitsuse süsteemi, sest Bharatiya Janata partei suutis koguda enamuse häältest.

Maailma suurimad demokraatlikud valimised leidsid aset 2019. aastal. Hääletamine leidis aset seitsmes erinevas faasis 11. aprillist kuni 19 maini. Sellel perioodi jooksul oli võimalus hääletada 900 miljonil valijal, kellest 130 miljonil avanes selline võimalus esimest korda. See ei olnud ainult maailma suurimaks demokraatlikuks ettevõtmiseks, vaid ka üks kõige kallimatest.

Haldusjaotus

India jaguneb 28 osariigiks (states) ja 8 liiduterritooriumiks (union territories):

India osariigid ja liiduterritooriumid

1. Andamanid ja Nicobarid
2. Andhra Pradesh
3. Arunachal Pradesh
4. Assam
5. Bihar
6. Chandigarh
7. Chhattisgarh
8. Dadra ja Nagar Haveli ja Daman ja Diu
9. Delhi
10. Goa
11. Gujarat
12. Haryana
13. Himachal Pradesh
14. Jammu ja Kashmir
15. Jharkhand
16. Karnataka
17. Kerala
18. Ladakh
19. Lakshadweep
20. Lääne-Bengal
21. Madhya Pradesh
22. Maharashtra
23. Manipur
24. Meghalaya
25. Mizoram
26. Nagaland
27. Odisha
28. Pandžab
29. Puducherry
30. Rajasthan
31. Sikkim
32. Tamil Nadu
33. Telangana
34. Tripura
35. Uttar Pradesh
36. Uttarakhand

2019. aastal jagati Jammu ja Kashmiri osariik Jammu ja Kashmiri ning Ladakhi liiduterritooriumiks. 2020. aastal liideti Dadra ja Nagar Haveli ning Daman ja Diu liiduterritoorium Dadra ja Nagar Haveli ja Damani ja Diu liiduterritooriumiks.

Rahvastik

Demograafilised näitajad

 Pikemalt artiklis India demograafilised näitajad

Rahvaarv

India rahvaarv seisuga 2. märts 2021 oli 1 389 012 340.

Aasta	Rahvaarv
1700	137 026 000
1725	140 413 000
1750	155 212 000
1775	198 344 000
1800	255 000 000
1825	256 469 000
1850	283 496 000
1875	300 963 000
1900	271 306 000
1925	263 071 000
1950	350 445 000
1975	600 763 000
2000	1 014 003 800
2005	1 094 985 000
2025	1 370 028 000
2050	1 706 951 000

India rahvastikupüramiid (2016)

Aastatel 1975–2010 kahekordistus rahvaarv 1,2 miljardini, kusjuures miljardini jõuti 1998. aastal. Alates aprillist 2023 on India Hiina ees maailma kõige suurema rahvaarvuga riik.Eeldatavasti saab Indiast 2030. aastaks esimene riik, kus elab üle 1,5 miljardi inimese, ja rahvaarv peaks aastaks 2050 kasvama 1,7 miljardini.

Pärast iseseisvumist on rahvaarvu kasvu peetud üheks riigi suuremaks probleemiks. Seda on püütud ohjeldada pereplaneerimisprogrammidega. Sündimuse piiramine ei ole hinduismiga vastuolus, kuid vaesed talupojaperekonnad on sellele sageli vastu seisnud, sest laste tööga on võimalik teenida. 1970. aastate keskpaigas pidi valitsus peaaegu vaeste maatööliste steriliseerimiskampaaniale vastuseisu tõttu sõjaväelisele erakorralise seisukorra kehtestama ja järeleandmisi tegema. Üha rohkem on aru saadud, et rahvastiku kasv on eelkõige vaesusprobleem ja koos keskklassi kiire kasvuga, eriti Lõuna-Indias, on sündimuskordaja üha langenud.

Iga kümne aasta tagant peetakse rahvaloendus. Viimased olid 2001. aasta India rahvaloendus ja 2011. aasta India rahvaloendus. Paljud sünnid ja surmad jäävad registreerimata.

Rahvastiku sooline, vanuseline ja etniline koosseis

Indias Lääne-Bengalis, Myanmari ja Bangladeshi piiril elava mru põlisrahva tants

Indias elab 710 miljonit meest ja 660 miljonit naist. 2011. aastal oli India rahvastikus 940 naist 1000 mehe kohta. Naiste nii väike osakaal (48%) on maailmas peaaegu ainulaadne. Asi on naiste halbades elutingimustes ja poisslaste sündimise eelistamise.

2020. aastal oli 0–14-aastaste elanike osakaal 26,16% ja tööealise elanikkonna (15–65-aastased) osakaal 67,27% protsenti ning 6,57% indialastest oli üle 60-aastased. Eeldatakse, et 2020. aastal on indialase keskmine vanus 29 aastat, Hiina puhul 37 aastat, Jaapani puhul 48; ja aastaks 2030 peaks India sõltuvussuhe olema veidi üle 0,4. Laste arv kulmineerus Indias siiski üle kümne aasta tagasi ja nüüd langeb. Alla viie aasta vanuste laste arv saavutas tipu 2007. aastal ja sellest ajast alates on see arv langenud. Alla 15-aastaste indialaste arv saavutas tipu veidi hiljem (2011. aastal) ja on nüüd ka languses.

India on paljurahvuseline riik, kus elavad tuhanded väikesed etnilised ja hõimurühmad. Riigis on üle kahe tuhande etnilise rühma.

Iive ja keskmine eluiga

Aastatel 1991–2001 oli aastaiive 2,1%, aastatel 2001–2011 oli see 1,8%. Sündimuskordaja on 3% ja oodatav eluiga sünnihetkel on 68,9 aastat.

1970. aastal suri 1000 elusalt sündinud lapsest 137, 1994. aastal 79. Imikute suremus on maal umbes 50% suurem kui linnas. Emade suremus on umbes 4%. Emade surmadest maailmas leiab 17% aset Indias, samuti 21% alla viieaastaste laste surmadest.

Keskmine eluiga oli 1994. aastal 61 aastat, naistel pisut kõrgem kui meestel. Ajavahemikul 2006–2011 oli keskmine eluiga meestel 65,8 aastat ja naistel 68,1 aastat.

Keeled

 Pikemalt artiklis Keeled Indias

India keelepiirkonna kaart: India osariigid ja territooriumid kõige kõneldavamate keelte jagunemise järgi

India põhiseadus on tunnustanud 22 riigis levinud keelt, millest ametlikud keeled on hindi ja inglise keel ja neid räägitakse enamikus India linnades. Peale nende 22 keele on sadu murdeid, mis lisavad riigile keelelist mitmekeelsust. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel kõneldakse Indias enam kui 1000 keelt, kusjuures 121 keelt neist on üle 10 000 inimese emakeeled. Siiski räägib suurem osa elanikest (96,71%) oma emakeelena neid keeli, mis jäävad 22 põhiseadusega tunnustatud keelte hulka.

India osariikide piirid, mis on tõmmatud 1953. aastal ja hiljem, järgivad suuresti keelealasid. 22 suuremat piirkondlikku keelt, sealhulgas hindi keel, on osariikide ametlikud keeled. Aastal 2003 said ametlikeks maithili keel, dogri keel, bodo keel ja santali keel. On veel 35 ametliku keele kandidaati, millest paljusid peetakse sageli hindi keele murreteks.

78% elanikkonnast kõneleb India keeli, 19% draviidi keeli, 1,1% austroaasia keeli ja 1,01% Tiibeti-Birma keeli. Kaks isoleeritud keelt: nihali keelt räägitakse Maharashtras ja burušaski keelt Kashmiris. Kõige rohkem emakeelseid kõnelejaid on hindi keelel, 2011. aasta seisuga 41% elanikkonnast. Indias on üle 200 kohaliku keele, kuid enamik neist kirjakeeleta ja väheste kõnelejatega.

Usundid

Väidetavalt 11. sajandil rajatud budistlik mungaklooster Spiti orus Himaalajas, Indias

India on usundite poolest mitmekesine. India põhiseadus näeb ette usuvabaduse ning sätestab, et riigiusundit ei ole.

Indias usundid on hinduism, džainism, budism ja sikhism. Kuigi India religioonid on seotud Indiaga ajaloo kaudu, ei ole need pärinenud ainult India alalt, vaid on osa religioossete uskumuste kooslusest.

Hinduism on India levinuim usund, mille järgijaid on umbes 80% rahvastikust. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuism, šivaism, šaktism ja smartism ning kuus koolkonda: nyaya, vaisheshika, sāmkhya, jooga, mimansa ja vedaanta. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab mitmesuguseid jumala- ja lunastuskäsitlusi. Hinduism on väga salliv: peamine nõue on (vähemalt formaalselt) tunnistada veedade autoriteeti. Hinduismi peamiseks sihiks on vabanemine ehk mokša ja selleni jõudmisel on põhikontseptsiooniks individuaalse surematu hinge aatmani ühinemine jumaliku absoluudi brahmaniga. Selleni püütakse jõuda mitmesuguste vaimsete harjutuste abil, millest tuntumad on pühendumine ja jooga.

Kuldne tempel Vellores on kaetud 1500 kg puhta kullaga

Džainism tekkis umbes samal ajal budismiga. Džainiste on Indias umbes 0,4%. Džainismi dualistliku filosoofia järgi on hinge (dživa) eesmärgiks vabanemine (mokša) materiaalse keha itkest, mis toimub individuaalse, st ilma jumala abita, eetilise enesetäiustumise teel, milles tähtis osa on askeesil.

Budism tekkis Indias 4. või 5. sajandil, selle looja on Buddha ehk Siddharta Gautama. Budismi tähtsaim õpetus on eneseületusega pärast taassünde ja surma jõuda Nirvaanasse. Budismi järgijaid on 0,8%.

Sikhism on monoteistlik religioon, mis loodi 16. sajandil m.a.j. See arenes välja esimese guru Guru Nanaki (1469–1539) vaimsetest õpetustest. Sikhismis kutsutakse jumalat imeliseks õpetajaks, kes on ajatu, vormitu, mõistetamatu ja nähtamatu looja. Jumalal ei ole sikhismis kindlat sugu, kuid tõlgetes kasutatakse jumalale viidates mehelikku vormi. Ebareaalsus ehk maya on selle usu peamine õpetus, mis rõhutab, et ajutised ja ebareaalsed väärtushinnangud, nagu isekus, viha, ahnus, kiindumus ja iha ehk nii-öelda viis varast, on peamised probleemid, mis suunavad inimesi ära armastusest, maya'st ja jumalast. Sikhismis on keelatud abieluvälised suhted ja igasuguse religioosse auastme saamine (võidakse aga saada guru hooldajaks), lisaks sellele ei tohi lõigata juukseid, tarvitada uimasteid, mängida hasartmänge ega süüa rituaalideks ohverdatud loomade liha. Sikhismil on umbes 13 miljonit järgijat.

Islami järgijad moodustavad India rahvastikust umbes 13,4%. Mumbai piirkonnas on elab umbes 120 000 parsi, kelle usund on zoroastrismi tänapäevane versioon. Hõimurahvad on animistid või praktiseerivad rahvalikku hinduismi. Kristlus on levinud peamiselt Lõuna- ja Kirde-Indias. Kristlasi on 2,3% rahvastikust.

Usukogukonnad ei saa alati omavahel hästi läbi. Näiteks on hinduistide ja muslimite vahel sageli vägivaldseid kokkupõrkeid. Usulise kuuluvuse järgi jaotati varasem India territoorium 1947. aastal peamiselt hinduistliku India ja peamiselt islamiusulise Pakistani vahel (viimane hõlmas ka praeguse Bangladeshi ala).

Asustus

India suuremad linnad on Mumbai, Delhi, Chennai, Kolkata, Bangalore, Hyderabad, Ahmadabad, Pune, Surat ja Kanpur. Nende seas on mõned maailma kõige suuremad linnad. Miljonilinnu on 32.

Rahvastiku tihedus on 324 in/km². See on üks maailma tihedamini asustatud riikidest. Rahvastiku tihedus varieerub 13 Arunachal Pradeshis 9294 in/km²-ni Delhi liiduterritooriumil.

65% India elanikest elab maal ja 35% linnas. Linnaelanike osakaal on 2020. aastaks võrreldes 1950. aastaga (17%) kahekordistunud ja eeldatavasti elab 2050. aastaks pool India elanikest linnas. Üle 15 miljoni indialase elab väljaspool Indiat. Paljud peavad Indiaga tihedat sidet ning teevad kodumaale investeeringuid ja ülekandeid.

Vaata ka

• India linnade loend rahvaarvu järgi
• Vähemalt miljoni elanikuga India linnastute loend

Ühiskond

India – vaesed rookatusega kodud segunevad jõukate betoonelamute kõrval

Hindustani poolsaarele on aastatuhandete jooksul sisse rännanud erinevad rahvad, kes on aja jooksul osaliselt kokku sulanud. India muutis tervikuks muu hulgas Briti kolonisatsioon. Iseseisva India valitsus on püüdnud kujundada India ühist identiteeti, kuid sellegipoolest on India killustunud nii eri keelte ja usundite kui ka kastisüsteemi tõttu.

Indias on väga suured klassivahed ja hoolimata majanduskasvust viimastel aastakümnetel, on Indias endiselt sotsiaal-majanduslikke probleeme.

Umbes 88 miljonit inimest ehk 6,7% India rahvastikku elas allpool Maailmapanga rahvusvahelist vaesuspiiri (1,25 USA dollarit päevas). Absoluutses vaesuses elavaid inimesi on Indias kõige rohkem: ÜRO hinnangul üle 400 miljoni inimese, India võimude hinnangul 250 miljonit inimest. Walk Free sihtasutuse andmetel elas 2016. aastal umbes 18,3 miljonit inimest (1,4% elanikkonnast) mingis tänapäeva orjanduse vormis nagu näiteks sunnitöö, lastetöö, inimkaubandus ja sunniviisiline kerjamine. Vaeseid on kõige rohkem rahvarohketes põhja- ja idaosariikides ning suurlinnade suurtes slummides. Paljudel vaestel on kastisüsteemist tulenevad tööhõivepiirangud. Kõigil, kes elavad allpool India ametlikku vaesuspiiri, on õigus kaardile, millega saab osta riiklikult subsideeritud toidukaupu. Maal on käivitatud taristuprojekte, mis annavad maatöölistele ja väiketalupoegadele hooajalist lisateenistust.

India supiköök majanduslikult vähekindlustatud inimestele

Aastaks 2003 ei olnud indialased enam kõige vaesemad maailmas. 270 miljonit inimest elas allpool India ametlikku vaesuspiiri, umbes 300 miljonil inimesel oli eurooplaste omaga võrreldav elustandard. India vaesuspiiri alla jäävate inimeste osakaal langes 54%-lt 1972. aastal 26%-ni 2006. aastal. ÜRO arenguprogrammi aruande andmetel suutis India kümne aasta (2005/2006–2015/2016) jooksul vaesusest välja tuua 271 miljonit inimest.

Kiiresti kasvav keskklass, kuhu 1990. aastatel kuulus umbes 200 miljonit inimest, elab tingimustes, mis on võrreldavad Lääne-Euroopaga.

India on maailmas neljas riik miljardäride arvu poolest, mis näitab äärmist ebavõrdsust. 2000. aastal oli miljardäre 9, 2017. aastal juba 101. 2020. aastal haldas rikkaim 1% rahvastikust neli korda rohkem raha kui vaesemad 70% rahvastikust.

Töötus ja kõikuv teenistus on jäänud põhiprobleemiks nii põllumajanduses kui ka linnade mitteformaalses majanduses. 1990. aastate majandusreformid on teinud töö kasvavas erasektoris ligitõmbavamaks ning avaliku sektori kärped on teinud töö riigiaparaadis vähem tasuvaks ja vähem prestiižikaks.

Alates 1991. aastast on India majanduslik ebavõrdsus osariikide vahel kasvanud. Aastal 2007 oli rikkaim osariik üle kolme korra rikkam kui vaeseim osariik. Rikkaim liiduterritoorium või osariik on Maharashtra (420 miljardit USA dollarit) ning vaeseim Andamanid ja Nicobarid (930 miljonit USA dollarit).

Auto on 2,5 protsendil elanikest.

Kastisüsteem

 Pikemalt artiklites Kastisüsteem ja Ādivāsī

Lõuna-Aasias on kastisüsteem kehtinud juba aastatuhandeid. Kast (jāti 'sünd') on rangelt reglementeeritud sotsiaalne kogukond, millesse inimene on sündinud. Mõne jāti '​ga on seotud

India kastisüsteem

konkreetne ametinimetus, kuid läbivat seost kutsealadega ei ole. Üldiselt eeldatakse, et omavahel abielluvad ühe jāti liikmed, inimesed järgivad oma jāti reegleid (näiteks suguluse, ameti, eluviisi ja toitumise kohta) ning suhtlevad teiste jātide liikmetega vastavalt oma sotsiaalsele positsioonile. Näiteks peab kõrge jāti esindaja olema taimetoitlane ega tohi elatuda füüsilisest tööst. Nimede järgi on võimalik ära tunda üle 2000 jāti. Kokku on neid üle 3000. Ühes jāti '​s võib olla paarsada kuni mitu miljonit inimest.

Kastisüsteem on saanud alguse hinduismist, kuid on osalt laienenud ka väljapoole seda. Hinduistide seas kuulub jāti tavaliselt ühte neljast seiusest ehk varnasse, millest igaühel on traditsiooniline sotsiaalne funktsioon: braahmanid (preestrid) on sotsiaalse hierarhia tipus, järgnevad kšatrijad (sõdalased), vaišjad (algselt talupojad, hiljem kaupmehed) ja šuudrad (käsitöölised ja töölised). See, millisesse varnasse mingi jāti liigitatakse, sõltub osalt sellest, kui palju see rühm traditsiooniliselt puutub kokku mõne "saasteainega", näiteks veri, menstruatsiooniveri, sülg, sõnnik, nahk, mustus ja juuksed. Jāti '​devahelise suhtlemise piirangute eesmärk on olnud vältida jāti suhtelise puhtuse rikkumist madalamast jāti lähtuva saastamise tõttu. Viies, kõige madalam rühm, kastitud ehk pantšamad, kes tegelesid lihttöödega, jäid varnade süsteemist välja. Varem nimetati neid puutumatuteks, kuid Mahatma Gandhi eeskujul hakati neid nimetama haridžanideks ('Višnu lapsed'). Viimasel ajal on nad hakanud end nimetama aga dalititeks ('rõhutud'). Neil on halvemad töökohad, väiksem sissetulek ja madalam sotsiaalsem staatus. Maakohtades on nad tavaliselt ilma maata ja teevad suurema osa põllumajanduslikust tööst. Nad tegelevad ka mitme rituaalselt saastava tööga, näiteks nende suurim rühm tšamarid tegelevad nahatöötlemisega. Paljud nende rühmad on registreeritud kui Scheduled Castes; neil on eesõigused neile reserveeritud kohtade näol kõrgkoolides, esindusorganites ja avaliku sektori tööhõives. Kastitud moodustavad 16% (1991) rahvastikust. Nende eluviis on sageli eripärane, näiteks söövad paljud neist liha.

On olemas ka jāti '​de ja varnade vaheline mobiilsus. Kõrgemasse kasti üleminekut nimetatakse sanskritiseerumiseks. Suurlinnades ei peeta kastireeglitest nii rangelt kinni nagu maal. Sõlmitakse kastidevahelisi abielusid, kuigi need on ikka veel erandlikud. Kuigi tänapäeval on palju kastineutraalseid töökohti, näiteks halduses, on kõrgematel ametikohtadel valdavalt kõrgemate kastide esindajad. Jõukus on muutunud tähtsamaks kui kast.

Hõimurahvad

Põhja-India põliselanikud

Ka "hõimurahvad" (põliselanikud) on väljaspool kastisüsteemi. Suur osa neist on ametlikult registreeritud kui Scheduled Tribes, kes moodustavad 8,6% (2011) rahvastikust. Neid nimetatakse ka ādivāsī 'esmaasukad'. Nad on välimuselt, keelelt ja eluviisilt väga erinevad. Enamik neist elab piirkonnas Gujarati ja Rajasthani lõunaosast ja Maharashtra põhjaosast Madhya Pradeshi, Andhra Pradeshi põhjaosast ning Orissast, kus nad moodustavad olulise vähemuse, kuni kirdeosariikideni, sealhulgas näiteks Nagalandi ja Mizoramini, kus nad on enamuses. Nad elavad metsades või metsade ümbruses ning elatuvad metsasaadustest.

Hulk rühmi on välja suremas. Üks väiksemaid on Andamani saartel elavad onged (umbes 20 inimest). Seevastu näiteks bhilid, gondid ja santalid on rahvad, kuhu kuulub üle 5 miljoni elaniku. Mõned rühmad on siiani kütid-korilased, teised tegelevad alepõllundusega või on tavalised talupojad või põllutöölised. Mõned rühmad on nomaadid. Et osa neist on oma maadelt ja metsadest välja tõrjutud, on nad sunnitud tegema linnas juhutöid. Siiski on nad suure osa oma kultuurilistest eripäradest säilitanud.

Hõimurahvastel on samasugused eesõigused nagu dalititel ning nende asualadele eraldab riik lisavahendeid. Nende staatus India ühiskonnas on sellegipoolest jäänud madalaks.

Hõimurahvad on üldisemalt egalitaarsemad kui teised India rahvad. Naiste seisund on parem. Kaasavara asemel on tavaliselt mõrsjaluna. Mõned rühmad võtavad tasapisi üle hinduistide usundi ja traditsioonid, teised püüavad oma eripära säilitada.

Vaata ka Registreeritud kastid ja hõimud Indias.

Soorollid

India ülemaailmne soolise ebavõrdsuse edetabel

Meeste ja naiste soorollide ebavõrdsus on Indias süvitsi arenenud. Pardah-nimeline tava, mida harrastatakse peamiselt Põhja-Indias ja konservatiivsete hinduistide või moslemite perekondade seas eeldab, et naised lahkuvad kodumaalt üldjuhul ainult mehe saatjana. Nüansid tavas varieeruvad rahvuste, religioonide ja sotsiaalse tausta vahel. Näiteks võivad abielus hindu naised, eriti Põhja-India piirkondades, kanda vanema meessugulase juuresolekul oma mehe poolel ghoonghati (teatud tüüpi loori või pearätti). Konservatiivsete perekondades looritavad hindu naised oma nägu ja vaikivad vanemate meessoost abikaasade juuresolekul nii kodus kui ka kogukonnas. Minia kannab loori isegi oma ämma ees. Need tavad rõhutavad austussuhteid, piiravad heakskiitmata kohtumisi ja suurendavad perekonna autoriteetsust.

Sooline ebavõrdsus on muutumas ja tänapäeval koheldakse India haridussüsteemis poisse ja tüdrukuid enamasti võrdselt, andes mõlemale võimaluse omandada haridus. Ehkki harjumused on visad muutuma ja on endiselt seotud paljude piiravate ühiskondlike ootustega, saavad haritud naised ühiskonnas rohkem võimalusi tööhõivatuse ja poliitilise esindatuse kaudu. Kasutusel on ka soorollide ebavõrdsuse vähendamist pooldavad tegevuskavad naistele.

Naiste seisund läbi aja

Naiste osakaal India riigi ulatuses

Veedade kultuuri ajal 1500–500 eKr valitses enamjaolt sooline võrdsus ja naiste olukord oli päris hea. Naistel oli võimalik omandada haridust, abiellumise iga oli 17–18 aga sundust selleks ei olnud, abielupartnerit sai naine ise valida ja abielludes sai maja ühisvaraks. Naiste õigused ja staatus hakkasid halvenema alates 1000 eKr seoses tootmise ja eraomandi suurenemisega. Leevendust pakkus budismi tekkimine, kuna budistlikud kloostrid pakkusid naistele haridust. Samaaegselt aga propageeriti abiellumise ea alandamist, mis takistaks naistel hariduse omandamist. Dharmasuutrad 400 eKr – 100 eKr soovitasid, et tüdrukud peaksid abielluma siis, kui algab puberteet. 2 sajandil rõhutas India filosoof Yajnavalkya, et tüdrukud peaksid abielluma juba enne puberteeti, selleks ajaks oli see juba saanud üldlevinud praktikaks.

Hullemaks tegi naiste olukorra 1. sajandi paiku kirjutatud Manu seadus ehk Manu smriti, tuntud ka kui Manava-Dharma-shastra, mis sätestas, et "lapsepõlves kuulub naine isale, nooruses mehele ja kui ta isand (abikaasa) on surnud siis poegadele. Naine ei tohi kunagi olla iseseisev." Selle seaduse kohaselt on naise ülesanne hoolitseda oma mehe eest ja kohelda teda kui jumalat. Sellest ajast hakkasid levima ka monogaamse abielu ja naiste vooruslikkuse ideed. Abielurikkumise eest olid naistele karistused karmid, seejuures meestega oldi palju leebemad. Naiste hariduse allakäik koos varajase abieluga kehtestas meeste ülemvõimu ja tekitas olukorra, kus naised olid sõltuvad ja alistatud. Alates 5. sajandist tekkis diskussioon sati ehk leskede põletamise koos surnud abikaasaga ümber, mida hakkasid 8. sajandist alates aktiivselt propageerima tekstid nagu Parasarasmirti. Sellest ajast muutuski sati erinevates India paikades tavaliseks praktikaks. Samal ajal seati ka niyoga ehk surnud mehe vennaga abiellumisele piirangud ja aastaks 1000 keelati see paljudes kohtades täielikult.

11. sajandil alguse saanud moslemite sissetungiga muutus olukord veelgi halvemaks. Naistel keelati kuulumine usulistesse ja õiguslikesse organisatsioonidesse. Moslemite perioodil võeti kasutusele durkha (purdha), algas naiste eraldamine, mitmikabielu ja ühepoolse abielulahutuse õigus meestele.

Selline olukord kestis kuni 19. sajandi alguseni, millal Briti liberaalidest reformistid ja avalik arvamus pooldasid naiste olukorra leevendamist ning ebaõiglaste traditsioonide keelustamist. Tööstusliku tootmise suurenemisega tekkis vajadus kaasata naisi tööjõuna, seega oldi huvitatud naiste õiguste edendamisest. Esimene samm oli William Benticki 1892. aasta määrus, mis keelustas Briti Indias sati. 1929. aasta seadusega seati tüdrukute abiellumise vanusepiiriks 14. 1937. aastal võeti vastu naiste omandiõiguse seadus, millega kehtestati lese õigus pärida oma surnud abikaasa kinnisvara. Mahatma Gandhi liikumine, kus naised osalesid nii vabadusvõitlejate kui ka kongressi liikmetena, aitas olukorra muutumisele kaasa. 1950. aastatel vastu võetud seadused Hindu Code bills, parandasid hariduse, töö ja kinnisvara võimaluste kättesaadavust veelgi.

Perekond

Perekond on oluline institutsioon, millel on enamiku indialaste elus keskne roll ning mille mõiste ulatub tavapärasest läänelikust tähendusest kaugemale, hõlmates laiemat pereringi. Kollektivistliku ühiskonnana rõhutatakse sageli lojaalsust ja vastastikust sõltuvust. Perekonna huvid on tavaliselt üksikisiku omadest tähtsamad ning inimese isiklikku elu mõjutavad otsused – näiteks abielu ja karjääritee – tehakse tavaliselt ühiselt konsulteerides. Inimesed kipuvad tegutsema oma pere maine huvides, kuna üksikisiku tegu võib mõjutada perekonna reputatsiooni kogukonnas.

Ehkki enamik pereliikmeid elavad geograafiliselt lähestikku või kuuluvad samasse ametirühma, on linnastumise ja rände kasvu tõttu nooremad põlvkonnad muutnud traditsioonilist normi. Tänapäeval on paljudel inimestel ulatuslik perevõrgustik, mis on levinud paljudesse erinevatesse piirkondadesse. Sidemed oma laiendatud perekonnaga välismaal on sageli palju tihedamad kui enamikul ingliskeelsete lääne ühiskondade inimestel. Välismaal elavad indialased hoiavad tihedat sidet oma Indiasse jäänud perega regulaarsete telefonikõnede, rahaülekannete saatmise ja võimaluse korral külastamise kaudu.

Laste suhted oma tädide ja onudega on sama tugevad kui nende suhted vanematega. Paljudes India piirkondades on tavaline leida kolm või neli koos elavat põlvkonda. Isa (või vanim poeg, kui isa pole kohal) on tavaliselt patriarh, samal ajal kui tema naine võib valvata kõiki leibkonda kolinud tütreid ja miniaid. Suuremad perekonnad kalduvad järgima vanemate traditsioonilist hierarhiat. Linnapiirkondades elavad inimesed tavaliselt väiksemates kogukondades, kuid omavad tugevaid sidemeid oma laiema perekonnaga.

Abielu

Hindude pulmad

Indias pole perekonnas suuremat sündmust kui pulm, mis kutsub dramaatiliselt esile kõiki võimalikke sotsiaalseid kohustusi, sugulussidemeid, traditsioonilist väärtust, kirglikke meeleolusid ja majanduslikke ressursse. Abielu peetakse kõigi India inimeste jaoks elementaarseks ja nii-öelda kohustuslikuks, mis tähistab üleminekut täiskasvanuikka. Mõned vanemad alustavad abielu korraldamist ja kaaslase leidmist juba lapse sündides, kuid enamik teeb seda hiljem.

Korraldatud abielud (arranged marriage) on levinud kogu Indias, ehkki abielusuhete ootused ja tavad varieeruvad sõltuvalt piirkonnast ja usust. Abielud sõlmitakse tavaliselt kosjasobitaja, paari vanemate või mõne muu usaldusväärse kolmanda osapoole kaudu. Erinevalt varasematest aegadest, kui inimestele enne pulmi ei öeldudki, kellega nad abielluma peavad, on nüüd tavalisem, et pere konsulteerib enne pulmi paariga nõusoleku saamiseks.

Korraldatud abielusid mõjutavad peaaegu alati kasti kuuluvused. Seetõttu abielud piirduvad tavaliselt samast kastist pärit kaaslasega või mõnel juhul samast usust kaaslasega. See on osaliselt tingitud sellest, et abielude sõlmimine on perekondlik tegevus, mis viiakse läbi laiema kogukonna juba olemasolevate võrgustike kaudu. Kuigi inimesed abielluvad samas kastis, väldivad perekonnad abiellumist samas alamkastis. Korrastatud abielu ja kastide endogaamia institutsioonid võimaldavad vanematel mõjutada nii oma laste tulevikku kui ka säilitada kohalikku ja sotsiaalset struktuuri. Kastidevahelisi abielusid ei korraldata peaaegu kunagi. Selliseid abielusid tuntakse kui armastusabielusid ja need muutuvad üha tavalisemaks. Sõltumata sellest, kuidas abikaasa leitakse, konsulteeritakse abiellumisprotsessis peaaegu alati perekonnaga.

Ideaalse partneri leidmine võib olla keeruline ülesanne seetõttu kasutavad lapsevanemad oma sotsiaalvõrgustikke sobiva sotsiaalse ja majandusliku seisundiga potentsiaalsete pruutide ja peigmeeste leidmiseks. Linnaelanikud kasutavad abikaasa otsimisel üha sagedamini ajalehtedes ilmuvaid abielu kuulutusi. Reklaamides teatatakse tavaliselt religioonist, kastist ja haridusest, rõhutatakse naiste ilu ja meeste (ja tänapäeval isegi naiste) teenimisvõimet ning kaasavara suurusele. Tavaliselt peetakse pulmi pere külades, olenemata sellest, kas pere elab nende külas või mõnes suuremas linnas. Pulmad võivad kesta mitu päeva ja konkreetsed tavad varieeruvad sõltuvalt piirkonnast ja perede usundist.

Maapiirkondades korraldatakse perekondadevahelised kokkulepped tavaliselt ilma, et paar omavahel kohtuks. Noored elukutselised mehed ja nende pered võivad saada päringuid ja fotosid mitme tütarlapse perekonna esindajatelt. Nad võivad saata oma sugulased kohtuma kõige lootustandvamate kandidaatidega ja seejärel minna ise ringreisile, et kohtuda noorte naistega ja teha lõplik valik. 1990. aastate alguses seob üha enam sel viisil sõlmitud abielusid India pruudid ja peigmehed Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Lähis-Idas elavate India päritolu abikaasadega.

Peaaegu kõiki India lapsi kasvatatakse põhimõttel, et vanemad korraldavad nende abielud, kuid üha rohkem noori, eriti kõrgkoolide haridusega inimesi, leiavad endale ise abikaasa. Armuabielusid peetakse pisut skandaalseks alternatiiviks õigesti korraldatud abieludele. Kõrgemates klassides tekivad need pooleldi korraldatud armastusabielud üha enam noorte vahel, kes on pärit veidi erineva astme kastidest, kuid on hariduse või tööalaselt võrdsed.

Pärast abielu sõlmimist toimuvad mitmed rikkalikud rituaalid. Igal usundi rühmal, regioonil ja kastil on veidi erinev rituaalide komplekt. Üldiselt hõlmavad kõik pulmad võimalikult palju pruutpaari sugulasi ja kaaslasi. Pruudi perekond korraldab tavaliselt suurema osa tseremooniatest ning rahastab suure hulga külaliste majutamist, pidusööki, kaunistusi ja peigmehe peo kingitusi. Need korraldused on sageli ülikeerukad ja kallid ning mõeldud pruudi perekonna staatuse parandamiseks. Peigmehe pidu palkab tavaliselt bändi ja toob pruudile häid kingitusi, näiteks ehteid ja rõivaid, kuid need ületavad pruudi poolelt saadud kingitused tavaliselt palju.

Tänapäeval jätavad perekonnad tulevastele pruutidele ja peigmeestele rohkem vabadust ise endale kaaslane leida. Perekond võib abi osutada kontaktide loomisel ja tutvustamisprotsessis, kuid üldjuhul jääb lõplik otsus pruudi/peigmehe teha.

Linnastumine

India linnastumise kaart

Linnastumise kiirenemine mõjutab sügavalt India ühiskonna muutusi. Rohkem kui veerand riigi elanikkonnast on linnastunud. Mumbai (Bombay) on praegu maailmas suuruselt kuues linnapiirkond 18 miljoniga ja Kolkata (Calcutta) on 13 miljoni kohal neljateistkümnes. Viimastel aastatel on India suurimad linnad kasvanud kaks korda kiiremini kui väikelinnad ja külad, kusjuures paljus on see tingitud maapiirkondade ja linnade rändest. Suurimad linnad on tihedalt asustatud, ülerahvastatud, mürarikkad, saastatud ning neil puudub puhas vesi, elekter, kanalisatsioon ja korralik eluase.

Traditsioonilised kastihierarhiad on linnades nõrgad, kuid kastisidemed on endiselt olulised, kuna napp töökoht saadakse sageli kastiastmete, sugulaste ja sõprade kaudu. Leidlikkus ja visadus iseloomustavad vaeseid linnatöölisi, kes toetavad end paljude ülesannete kaudu ettevõtjate, väikekaupmeeste ja lihttöölistena.

Kasvava keskklassi auastmed ilmnevad üha enam linnades, kus haridus- ja töövõimalused neile kasuks tulevad. Nende jaoks, nagu kõigi linna elanike jaoks, kinnitatakse seoseid naabruskonna solidaarsuse, vabatahtlike ühenduste ja festivalipidustuste kaudu.

Linnad on kaubanduse, hariduse, teaduse, poliitika ja valitsuse suured sõlmpunktid, millest sõltub riigi toimimine. Näiteks on India filmitööstus maailma suurim, selle keskuseks on Mumbai ja Chennai, kus kasvab ka populaarsete telejaamade arv. Need annavad väikelinnaelanikele ja külaelanikele edasi elavat linnaeluviisi, mõjutades miljonite püüdlusi.

Sotsiaalsed revolutsioonid saavad linnavisionääride toetust, näiteks kasvava naisliikumise kujundajad. Suuresti haritud linnanaiste eestvedamisel püüab liikumine soolist õiglust väga erinevates küsimustes, keskendudes eriti noorte naiste kaasavara mõrvade eskaleeruvale küsimusele, mida on aastas tuhandeid. Vaeste naistöötajate ülekaalukate majanduslike vajadustega tegelevad sellised organisatsioonid nagu Ahmedabadi füüsilisest isikust ettevõtjate naiste ühendus (SEWA), mida juhib Ela Bhatt.

Inimkaubandus

Indias peetakse inimkaubandust äriliseks seksuaalseks ärakasutamiseks, sunniviisiliseks tööks, sundabieludeks ja pereteenistuseks organiseeritud kuritegevuseks. Walk Free Foundationi arvutuste kohaselt on Indias vangis 14 miljonit inimest. Tänapäeval toimub 90% inimkaubandusest Indias riigisiseselt. Mõned ohvrid töötavad palgata majapidamistüdrukutena. Teised sõlmivad sundabielusid võõrastega, keda nad pole kunagi kohanud. Mõned on sunnitud töötama kaevandus- või põllumajandussektoris. Teised müüakse lõbumajadesse.

Inimkaubanduse ära hoidmiseks on India kriminaalkohtusüsteemil väga piiratud ressursid ning sisesed korruptsiooniprobleemid. 2014. aastal tegeles plitesi üleriigiliselt vaid 720 inimkaubanduse juhtumiga.

Haridus

 Pikemalt artiklis India haridussüsteem

India põhiseaduse järgi peab riik hoolitsema kuni 14-aastaste laste tasuta ja kohustusliku kooliskäimise eest. Haridus toimub hindide või inglise keeles ning kõik õpilased peavad õppima oma emakeelt, hindi ja inglise keelt.

Kool Goas

India koolisüsteemis on neli haridusastet:

• algharidus (6–10 aastat) – algab lasteaiast ning lõpeb algkooliga (1.–5. klass);
• põhiharidus (11–14 aastat) – 6.–8. klass;
• alamastme keskharidus (14–16 aastat) – 9.-10. klass. Õppekava koostab üleriigiline pädev asutus National Council of Educational Research and Training ning õppekavade ühtlustamiseks on riiklik õppekava raamistik;
• ülemastme keskharidus ja kutseharidus (17–18-aastased). Ülemastme keskhariduse alla kuuluvad klassid 11–12. Õppetöö toimub hindi või inglise keeles ning tunnistuse saamiseks on aja sooritada 5–6 eksamit ning eksamikekuse poolsed lisaained. Kutseõpe võib võimaldada juurdepääsu kõrgharidusele. Nominaalne õppeaeg on 3 aastat. Kaheaastase nominaalajaga õppekavad on enamasti ülemastme keskhariduse (10 + 2) baasil.

Kirjaoskamatus on ikka veel levinud, alles 1991. aastal ületas lugeda oskajate osatähtsus (52,9%) kirjaoskamatute osatähtsuse.

India haridustraditsioon põhineb mitmeti Briti võimu aegsetel haridustraditsioonidel, kuid on ka orienteeritud India kultuurile ja identiteedile. Üks rahvuslikule suunale alusepanijaid oli kelle algatustel pärast India iseseisvumist oli suur mõju järgnevate aastate haridusreformidele. Haridus oli India majandusarengu viie aasta plaanidesse sisse võetud. 1985. aasta haridusreform nägi ette, et tuleb välja töötada õppekavad, mis peegeldavad India kultuuri, võrdsust ja demokraatiat ning arvestavad kohalikke olusid.

Avaliku koolisüsteemi kõrval on erakoole ja Inglise tüüpi internaatkoole. Alates 1986. aastast eriti mahajäänud haridusega piirkondades hakatud rajama andekate laste koole (Navodaya Vidyalayasid). Neid oli 1990. aastal 280 ja kolmandik kohti on neis reserveeritud tüdrukutele.

Väljalangevus koolist on suur ja iga klassiga üha kasvav, aastal 1986 tegi kohustusliku haridustee läbi 54% õpilastest. Väljalangemise vähendamiseks on sisse seatud tasuta koolivorm, koolitoit ja õpikud ning on koolihooneid remonditud. Ametliku statistika (1990) järgi käib algkooliastmel koolis 90% lastest, 11–13-aastastest käib koolis 50% ja 14–17-aastastest 30%. Koolis käivad rohkem poisid. Kooliskäijate protsent erineb osariigiti oluliselt. Hariduse kohalik kavandamine ja andmine on osariikide pädevuses. Tuleb arvestada nii kohaliku usku ja keelt kui ka üleriiklikke nõudeid.

Koduõpe on Indias seadusega lubatud, kuid ei ole eriti populaarne. Valitsus on seisukohal, et vanemad võivad lapsi kodus õpetad, kui neil on selleks võimalus ja vajalikud vahendid.

Peale formaalse haridussüsteemi on olemas täiskasvanuharidus, mis põhineb kaugõppel ja avatud ülikoolidel, mida oli 1996. aastal seitse. Igas osariigis on keskhariduse eksamikeskus v.a. Acunchal Pradesh, Sikkimm ja enamikul liiduterritooriumidel, nagu näiteks Delhi, Andaman ja Nicobar. Tegutseb ka palju tunnustamata eksamikeskusi, 2018. aastal teatati 11 illegaalse eksamikeskuse tegevusest.

India kõrgharidussüsteem on üks maailma keerukamaid. Ülikoolid on haridusministeeriumi kontrolli all ning rahastus tuleb osariikide valitsuselt. Kokku on ülikoole 875. India valitsus on tugevalt edendanud teaduse ja tehnoloogia põhist kõrgharidust. Ülikoolide tüübid jagunevad nelja kategooriasse:

• Keskülikoolid, mis on asutatud parlamendi seadustega ning on haridusministeeriumi kõrghariduse osakonna haldusalas. 2020. aasta seisuga kuulub nende alla 54 ülikooli.
• Osariigi ülikoolid, mida juhivad iga India osariigi valitsus ning on asutatud seadusandliku kogu seaduste alusel. 2020. aasta seisuga on neid 411.
• Ülikoolitüüpi kõrgkoolid, on ülikoolid, mis on saanud haridusministeeriumi kõrghariduse osakonnalt autonoomia ja on ametlikult akrediteeritud staatusega, kuid neil puudub õigus nimes kasutada sõna "ülikool" 2017. aasta seisuga on selliseid ülikoole Indias 123.
• Eraülikoolid, mis on heakskiidetud komisjoni poolt. 2017. aasta seisuga on neid 282.

Pea igas India ülikoolis on tagatud ka majutusvõimalus kõigile üliõpilastele. Võrreldes paljude teiste riikidega on see üsna odav. Üliõpilaste on õigus töötada õpingute kõrvalt osalise tööajaga.

Teadus ja tehnoloogia

Ametiühingu Liidu teaduse, tehnoloogia ja maateaduste minister dr Harsh Vardhan külastab India suurimat teadusnäituse (PoI) avamist Mysurus 3. jaanuaril 2016

Pärast iseseisvumist algatas Jawaharlal Nehru reformid India kõrghariduse ning teaduse ja tehnoloogia edendamiseks. India tehnikainstituudi, mille moodustas 22-liikmeline teadlaste ja ettevõtjate komitee tehnilise hariduse edendamiseks, avas 18. augustil 1951 Lääne-Bengali osariigis Kharagpuris haridusminister Maulana Abul Kalam Azad. Peagi avati tehnikainstituudid Bombays, Madrases, Kanpuris ja Delhis, samuti 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate alguses koos piirkondlike Riiklike Tehnoloogiainstituutidega. 1960. aastatest alates võimaldasid tihedad sidemed Nõukogude Liiduga India kosmoseuuringute organisatsioonil India kosmoseprogrammi kiireks arendamiseks ja tuumaenergia edendamiseks Indias, isegi pärast India esimest tuumakatsetust 18. mail 1974 Pokhranis.

Kõigist teadus- ja arendustegevuse kulutustest Aasias moodustavad India kulutused umbes 10% ja teaduspublikatsioonide arv kasvas 2007. aastaks viie aasta jooksul 45%. Ent India endise teadus- ja tehnoloogiaministri Kapil Sibali sõnul on India võrreldes arenenud riikidega teaduses ja tehnoloogias maha jäänud. Indias on ainult 140 teadlast 1 000 000 elaniku kohta, samas kui Ameerika Ühendriikides on 4651. India investeeris aastatel 2002–2003 teadusse ja tehnoloogiasse 3,7 miljardit dollarit Võrdluseks võib öelda, et Hiina investeeris teadusse ja tehnoloogiasse Indiast umbes neli korda rohkem, Ameerika Ühendriigid aga umbes 75 korda rohkem kui India.[5]

Kui India on aastatel 2000–2015 oma teadustööde kogumahtu neljakordistanud, edestades Venemaa ja Prantsusmaa absoluutarvu aastas, on Hiina ja Brasiilia selle määra ületanud.

Majandus

India mitmekesine majandus hõlmab traditsioonilist põllumajandust, nüüdisaegset põllumajandust, käsitööd ning palju tööstusharusid ja teenindust. Veidi alla poole tööjõust on hõivatud põllumajanduses, kuid kolmas sektor toob sisse lõviosa sissetulekutest ja annab ligi kolmandiku India toodangust. Hiljuti oli põllumajanduses hõivatud kolmveerand tööjõust ning põllumajandus andis veerandi SKT-st. Tööstus andis 24% ja teenindus 51% SKT-st. Sektorite vahel on suur tootlikkuse erinevus. India majandusaasta algab 1. aprillil.

Iseseisvuse ajal on majanduspoliitikale suurt tähelepanu pööratud. Juba 1940. aastate lõpus pärast iseseisvumist hakati ellu viima auahneid majanduslikke kavasid. India võttis omaks sotsialistliku mudeli. Majandust hakati suuresti riiklikult juhtima, koostades viie aasta plaane ning rakendada protektsionismi. Nõukogude Liidust sai India tähtsaim poliitiline tugi ja koostööpartner. Riik taheti industrialiseerida, saavutada majanduslik sõltumatus Suurbritanniast, ergutada majanduskasvu ning niimoodi võidelda vaesusega. Peaminister Jawaharlal Nehru seadis 1950. aastatel eesmärgiks muuta vaene agraarmaa moodsaks ühiskonnaks, kus sissetulekud jaotuvad võrdselt. Seda tahtis ta saavutada kodumaisel finantseerimisel ja omandil põhineva industrialiseerimise abil. Kapitali nappuse ja soovi tõttu tõsta arengu tempot võttis riik 1956. aastal tööstuse arengu eest kogu vastutuse. See tähendas muu hulgas otsest kontrolli panganduse, energeetika ja rasketööstuse üle. Turumajandust pärssis ka tootmislitsentside süsteem tööstuses. See tõi kaasa väikese tööviljakuse, mida põhjustasid muu hulgas ettevõtete ebasoodne suurus, vananenud tehnoloogia ja ülepaisutatud personal. Alates 1970. aastate lõpust, kui sai selgeks, et India majandus jääb Kagu-Aasia riikide arengust maha, hakati mõtlema, kuidas riigi arengumudelit muuta. Ent alles siis, kui Nõukogude Liit kokku varises ja avalikud eelarved ning maksebilanss 1990. ja 1991. aastal ohtu sattusid, hakati IMFi juhtimisel majanduse aluseid tõsiselt muutma. Alates 1990. aastatest on majandust järk-järgult liberaliseeritud, nii et rõhk ei ole enam tööstustoodangul. Majandussektorid, mis olid reserveeritud avalikule sektorile, sealhulgas taristu, terasetööstus ning nafta- ja energiasektor, avati erainvesteeringutele. Välismaa investoritel lasti Indias kanda kinnitada, tootmislitsentsid kaotati ning riigiettevõtteid hakati erastama. Ka kapitaliturud liberaliseeriti. Suuri raskusi oli panganduse erastamisega, sest pangad olid laenudega ebarentaablitele ettevõtetele kandnud suurt kahju. Indiat püüti maailmamajandusse integreerida kaubanduspoliitika liberaliseerimisega: vähendati tolle ja muid importi piiravaid abinõusid ning India ruupia muudeti vabalt konverteeritavaks.

Liberaliseerimine ja erastamine ei ole lõpule viidud. Siiski on alates 1994. aastast majanduskasv olnud 7% ringis aastas, jäädes alla ainult Hiina omale. Seda stimuleerivad keskklassi tarbimine ja haritus, sealhulgas inglise keele oskus, ning välismaa investeeringud.

Paljud tähtsamad sektorid on riigi omanduses. Riigile kuuluvad praktiliselt kõik pangad ja suur osa põllumajanduskaupade hulgikaubandusest. Riik reguleerib paljude põllumajanduses kasutatavate toodete, sealhulgas väetiste hinda. Ka raudteed ja suur osa bussitranspordist on avalikus omanduses. Tervishoid ja haridus on valdavalt avalik, kuid on ka palju erahaiglaid, -koole ja -ülikoole.

Majandus on mitmekülgne. On kõrgtehnoloogilisi sektoreid: tuumaenergeetika, nafta ammutamine, kosmoseuurimine ja infotehnoloogia. India on suur tarkvara eksportija.

Vaesus on vähenenud nii absoluutselt kui ka suhteliselt. Suured sotsiaalsed ja geograafilised kontrastid on säilinud. Näiteks on põllumajanduses tööviljakus seitse korda väiksem kui teistes majandusharudes. Aastal 2006 käivitati suur maapiirkondade tööhõiveprogramm, mille eesmärk oli 60 miljoni inimese vaesusest väljatoomine. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist on India suurimateks koostööpartneriteks saanud USA ja Hiina. Nafta impordi tõttu on kasvanud on kaubandus OPECi maadega. Väliskaubanduse defitsiit on suur (2005. aastal 40 miljardit USA dollarit). Riigivõlgade teenindamine on koormav.

Rahvusvahelise valuutafondi (IMF) andmetel oli India nominaalne SKT väärtus aastal 2020 ligikaudu 2,6 triljonit USA dollarit, sellega oli India maailmas 6. kohal. India SKT elaniku kohta oli samal aastal 1877 USA dollarit (142. koht maailmas). India on üks maailma suuremaid ja kiiremini kasvavaid majandusi.

India on tööjõu suuruse poolest Hiina järel maailmas teisel kohal, tööjõulisi inimesi on 472 miljonit. Peaaegu 42% nendest on hõivatud põllumajandussektoris, 26,18% sekundaarses sektoris ja 32,33% teenindussektoris. Üle 94% nendest töötab nn organiseerimata sektoris (sõltumatud kalamehed, kudujad, parkalid, farmerid, istandustöölised jms). Aastal 2017 maksis ainult 2% India tööjõust tulumaksu.Hoolimata organiseerimata sektori valdavast osast hõives moodustab see ainult 57% India SKT-st ehk üheksa korda väiksem töötaja kohta võrreldes organiseeritud sektori töötajatega. Organiseeritud sektorisse kuuluvad riigiametnikud, riigiettevõtete töötajad ja eraettevõtete registreeritud töötajad.

PricewaterhouseCoopersi (PwC) 2011. aasta aruande kohaselt võib India SKP ostujõud aastaks 2045 Ameerika Ühendriikide omale järele jõuda. Järgmise nelja aastakümne jooksul peaks India SKP kasvama keskmiselt 8% aastas, millega India oleks maailma kõige kiiremini kasvav majandus aastani 2050. Aruandes tuuakse ära peamised kasvutegurid: noor ja kiiresti kasvav tööealine rahvastik, töötleva tööstuse kasv, hariduse ja insenerioskuste taseme tõus ja tarbijaturu pidev kasv, mille taga on kiiresti kasvav keskklass. Maailmapanga sõnul peab India jätkusuutliku majandusarengu saavutamiseks keskenduma avaliku sektori reformidele, infrastruktuurile, põllumajanduse ja maaelu arengule, maa- ja tööalaste eeskirjade kaotamisele ning erainvesteeringute, ekspordi, hariduse ja tervishoiu soosimisele.

Põllumajandus

Teelehtede korjamine

India on põllumajandustoodangu suuruse poolest Hiina järel maailmas teisel kohal.

Põhilised põllumajandustooted on suhkruroog, riis, nisu, pühvlipiim, piim, kartulid, köögiviljad, banaanid, mais, ning mangod ja guajaavid. Tähtsamad toidutaimed on riis, nisu, hirss ja kaunviljad. Tähtsamad müügiks kasvatatavad taimed on õlitaimed, suhkruroog, puuvill, džuut, tubakas, teepõõsas ja kartulid.

Puuvillaistanduses

Peamised põllumajandusosariigid on Uttar Pradesh, Punjab, Haryana, Madhya Pradesh, Andhra Pradesh, Telegana, Bihar, Lääne-Bengal, Gujarat ja Maharashtra.

Aasia riikidest on kõige enam haritavat maad Indial, ligi 39 protsenti Aasia haritavast maast. 2018. aasta seisuga on maa jagunenud järgmiselt:

• Põllumajanduslikus kasutuses on 60,5% maast, sealhulgas haritava maana 52,8%, püsikultuuride all 4,2% ja püsikarjamaana 3,5%.
• Metsade all on 23,1%, muud maad on 16,4%.
• Niisutatud maa (aastal 2012) võtab enda alla 667 000 km².

Haritavat maad oli 2016. aasta seisuga Indias 156 463 000 hektarit. Viimase 55 aasta jooksul on mõõdetud maksimaalseks väärtuseks 1984. aastal 163 618 000 ja minimaalseks 1961. aastal 155 806 000.

Umbes 55% maast on ülesharitud. Iseseisvusajal on haritava maa pindala kasvanud 38%.

Indiast on pärit 167 liiki teravilja, rohkem kasvatatakse hirssi, puuvilja, vürtse, köögivilju, kaunvilju ning kiud- ja õliseemnetaimi.1960. aastatel alustati nn rohelist revolutsiooni. Valitsus toetas produktiivsete teraviljasortide, eriti nisusortide aretamist. Nisukasvatus oli levinud Pandžabis. Hiljem kaasati ka teised piirkonnad ja programmi laiendati riisile ja teistele põllumajandustaimedele. Produktiivsete teraviljasortide kasvatamine nõuab rohkelt vett, ja kunstliku niisutuse väga ulatuslikul arendamisel oli rohelises revolutsioonis keskne koht. Ka väetiste tootmine suurenes oluliselt ja hakati kasutama rohkem pestitsiide. Kõik see nõuab uusi viljelusviise ning talupoegadelt teatud algkapitali, ja uuendused olid alguses edukad eriti rikkamates piirkondades ja kõige jõukamate talupoegade puhul. 1990. aastatel kasvatati umbes kolmel neljandikul põllumaal produktiivseid sorte, ja alates 1960. aastatest oli niisutatud piirkonna pindala kahekordistunud, ulatudes rohkem kui 40%-ni haritavast maast.

Hoolimata uutest tehnikatest on tootlikus suuremas osas põllumajandusest endiselt madal ning maal on levinud vaesus. Üks peamisi põhjusi on maa ebavõrdne jaotus. 30% maarahvastikust on ilma maata ja veel 30%-l on maad alla 2 ha. Majapidamisel on keskmiselt umbes 1,7% maad ja see näitaja langeb. Need miljonid vaesed talupojad ja maatöölised on Indias suur vaesusprobleem.

Loomakasvatus on paljudele maainimestele lisasissetulekuallikas. Lehmi ja pühvleid on umbes 185 miljonit. Neid kasutatakse veoloomadena nii põllul kui ka teedel ning lehmasõnnikut kasutatakse väetisena ja põletatud kujul kütusena. Lehmad annavad vähe piima. Riik toetab piimandust uurimistöö, aretuse ja nõustamisega. On loodud piimaühistuid ligi 9 miljoni liikmega, linnade keskklassi seas kasvab piimatoodete nõudlus. Lihaveiseid ei kasvatata, sest valdav enamik India inimestest ei söö loomaliha. Kitsi ja lambaid on 185 miljonit, neilt saadakse piima, villa ja ka liha neile indialastele, kes ei ole taimetoitlased. Süüakse ka kana ja muna, kanu on umbes 490 miljonit.

Kalandus

Kalandus on India majanduses tagasihoidlikul kohal. Kalurid kuuluvad madalamatesse kastidesse ja on traditsiooniliselt kõige vaesemate seas. Kala püütakse paatidelt mererannikult, jõgedest ja järvedest. Valitsus toetab kalakasvatust ja kaubanduslikku avamere kalapüüki. Kalasaagid kasvavad. India ekspordib oma kala peaaegu 90-le riigile, millega teenib umbes 1,8 miljardit kuus. Kõige enam eksporditakse krevette ja tiigerkrevette. Vesiviljelust aretatakse Indias suurtes veekogudes, paakides ning tiikides. Enamik nendest tiikidest on eraisikute valduses. Alates 2010. aastast on India krevett punases nimekirjas, sest nende püüdmiseks kasutatavad vahendid ja meetodid on ohlikud teisele mereelukatele nagu näiteks merikilpkonnadele.

Mäendus

Indias on 7% maailma teadaolevatest söevarudest ning Indis on suurimate söetootjate seas. Pool söetoodangust pärineb Biharist ja Lääne-Bengali osariigist. Kaevandatakse palju muid maavarasid, sealhulgas rauda, vaske, kulda, tsinki ja pliid.

Naftatoodang kasvab, kuid on väike. Puuraugud on Assamis ja Mumbai lähedal meres.

Tööstus

Peamised tööstusharud on tekstiilitööstus, keemiatööstus, toiduainetetööstus, terasetööstus, transpordivahendite tööstus, tsemenditööstus, mäendus, naftatööstus, masinatööstus, tarkvaraarendus, ravimitööstus. India loodusvarade maht on suuruselt neljas maailmas, kaevandussektor annab 2,5% riigi SKT-st. India on maailmas suuruselt teine söe, tsemendi ja terase tootja ning suuruselt kolmas elektri tootja.

India telekommunikatsioonitööstus on mobiil- ja nutitelefonide ning internetikasutajate arvu poolest maailmas suuruselt teine. 2020. aastal oli India mobiilsidevõrgu pakkuja Bharti Airtel maailmas suuruselt teine. Samuti on suurenenud India IT-sektori võimsus: 1998. aastal oli sektori osakaal SKT-st ainult 1,2%, aastaks 2019 on see tõusnud 7,7%-ni. India IT-sektori kasv on tingitud suurest madala kuluga ja kõrgel tasemel inglise keelt kõnelevast spetsialistide kihist ja nõudluse suurenemisest allhankeid soovivate välistarbijate poolest ning aastaks 2025 oodatakse IT-sektori osakaalu tõusu 10%-ni SKT-st.

Tööstus annab 24% SKT-st.

Tööstust on riik ulatuslikult reguleerinud ja osa tähtsamaid tööstusharusid on otseselt riigi omanduses. Riik on püüdnud välja arendada tööstussektori, mis suudab Indiat varustada kõigi oluliste tööstuskaupadega, ja selleks on väliskaubandusele, investeeringutele ja tootmisele kehtestatud ranged reeglid. Alates 1991. aastast on reegleid oluliselt liberaliseeritud. Põhjuseks on olnud tiheda koostööpartneri Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ning väliskaubanduse kasvav liberaliseerumine maailmas.

Pikka aega domineerisid rasketööstus, masinaehitus ja toorainete tootmine, kuid tarbekaupade tootmine kasvab jõuliselt.

Cora + Spink seljakoti firma eetilise naha tootmine

India nahatööstus moodustab maailmas umbes 93% kogu nahatoodangust. Sellel tööstusharul on India majanduses märkimisväärne koht suure eksporditulu ja kasvu tõttu ning on muutunud pelgalt toorainetarnijast lisandväärtusega toodete eksportijaks. Naha ja nahatoodete kogueksport Indiast oli aastatel 2019–2020 5,07 miljardit USA dollarit. 2019. aasta aprillist kuni 2020. aasta märtsini olid India nahatoodete peamised turud USA (17,22%), Saksamaa (11,98%), Suurbritannia (10,43%), Itaalia (6,33%) ja Prantsusmaa (5,94%). Naha ja nahatoodete kogueksport 2000. aasta aprillist kuni 2021. aasta veebruarini oli 2,98 miljardit USA dollarit, võrdluseks 2021. aasta veebruari käive, mis oli 298,87 miljonit USA dollarit. 2020. aasta aprillist kuni 2021. aasta jaanuarini hõlmasid eksporditavad tooted nahast jalatsikomponente (165,68 miljonit USA dollarit), nahkrõivaid (261,99 miljonit USA dollarit) ja muid nahktooteid (765,82 miljonit USD).

India autotööstus on viimastel aastatel olnud kiires kasvutrendis ning jõudnud tootlikkuse poolest ette isegi Saksamaast. Prognooside kohaselt saab Indiast 2026. aastaks maailmas suuruselt kolmas autotööstuse turg, võttes üle seni Jaapanile kuulunud poodiumikoha.

Ülemaailmsel allhangete turul on Indial võtmepositsioon. Allhanked andsid 2006. aastal 5% SKT-st. Neil on potentsiaal oluliselt kasvada. Tegeldakse näiteks USA klientidele helistamisega, raamatupidamisega, arstide diktofonidelt mahakirjutamisega ja teiste töödega, mida tänapäeva infotehnoloogia võimaldab kaugelt teha. India eelised on suhteliselt väikesed töötasud, kõrge tehniline tase ja inglise keelt kõnelevate haritud noorte olemasolu. Tänu allhangetele on tekkinud suhteliselt hästi teenivad noored, kes elavad vanemate juures (Indias lahkutakse vanemate juurest alles abielludes). Noorte tarbimiskäitumise muutumine on üks põhjus, miks linnades avatakse üha rohkem ostukeskusi.

Traditsiooniliselt India tööstuses kesksel kohal olnud tekstiilitööstus annab praegugi 12% tööstustoodangust.

Miljonid pered nii linnas kui ka maal teenivad lisasissetulekut käsitööga, näiteks kudumise, õmblemise või keraamikaga. Levinud on ka süsteem, kus ettevõtjad tellivad näiteks hambaorke, väikesi sigarette, bīṛī '​sid või ilutulestikurakette, kodus töötajatelt. Sageli valmistavad neid lapsed väga halbades tingimustes.

Teenindus

Teeninduse maht on suur ja kasvav nii avalikus kui ka erasektoris. Sellega on hõivatud 25% tööjõust ja see annab 60% SKT-st.

Teed ja transport

Indias on umbes 3,2 miljonit km maanteid. Aastatel 1971–2005 kasvas teedevõrk rohkem kui kolm korda.

Maanteeliiklus kasvas aastatel 2000–2005 igal aastal 7–10% ja sõidukite arv kasvas samal ajal 12% aastas. India suure keskklassi heaolu kasv ja majanduse liberaliseerumine on toonud kaasa isiklike autode arvu suure kasvu: aastal 1971 oli neid 682 000, aastal 2003 juba 8,2 miljonit. Peale selle on 50 miljonit kahetaktilise mootoriga sõidukit, peamiselt väikesed mootorrattad ja motorollerid. See on toonud kaasa liiklusõnnetused, liiklusohutuse halvenemise ning linnade suure õhusaaste. Mõnes linnas, näites Delhis peavad bussid ja rikšad kasutama kütusena maagaasi. Teedevõrku on parandanud suured maanteed Delhi, Mumbai, Kolkata ja Chennai vahel. Rajatakse ka maanteid Srinagarist põhjas Kanyakumarini lõunas ning Porbanderist läänes Silcharini idas.

India maantee ja liiklus

India transpordisüsteemi selgroog on raudtee. Esimene vedur läbis 1853. aasta 16. aprillil 34 km Mumbaist Thaneni. Aastal 2002 moodustas raudteevõrk 63 100 km ja sõitjate arv oli 51 miljonit. Raudteid ehitatakse juurde. Rongid on tavaliselt aeglased, aga suurlinnade vahel sõidab üha rohkem kiirronge. Raudteed teenindab üle miljoni töötaja.

Kaubalaevu on palju. Mahu järgi arvestades pool kaubalaevastikust kuulub riigiettevõttele Shipping Corporation of India. Tähtsamad sadamalinnad on Mumbai, Kochi-Ernakulam, Vishakhapatnam ja Kolkata. Kõigis neis tegeldakse ka laevaehitusega. Kanali- ja jõelaevadel on tähtis koht Gangese ja Brahmaputra jõgikonnas ning Keralas Backwatersis.

India siselennuliiklus on üks kõige kiiremini kasvavaid maailmas. Reisijate arv kasvas 2006. aastal rohkem kui 20%. Mõnel liinil konkureerivad lennufirmad otseselt raudteega, eriti pärast odavlendude tekkimist. 2007. aastal ühinesid riiklikud lennuettevõtted Indian (varem Indian Airlines) ja Air India. Ka välislennuliiklus on tänu valitsuses avatud taeva poliitikale kasvanud, eriti alates 2007. aastast. Krooniliselt ülekoormatud lennujaamad jäid pudelikaelaks, kuid peaaegu kõigis India suurlinnades on kavandatud lennujaamade laiendamist.

Side ja kommunikatsioon

Esimestel aastakümnetel pärast iseseisvumist oli Indias 23 000 postkontorit, nüüd on neid ligikaudu 155 000. Mobiilsidevõrk on kiiresti kasvanud ja lisandunud on umbes 5 miljonit uut kasutajat. Ligipääs Internetile on kõigis suurtes linnades.

Väliskaubandus

Aastal 2019 oli India mahult üheksas importija ja kaheteistkümnes eksportija maailmas.

Peamised ekspordiartiklid on naftatooted, vääriskivid, masinad, raud ja teras, kemikaalid, sõidukid ning rõivad. India on suuruselt teine tekstiili eksportija maailmas Hiina järel. India on suurim üldiste ravimite tootja maailmas. India meditsiinitööstus annab 50% maailma vaktsiini vajadustest. Samuti on riigil suur inseneride ja teadlaste ressurss, aastal 2019 tarnisid India ravimiettevõtted üle 80% retroviirusevastasest ravimitest, mida kasutatakse AIDS-i vastu võitlemiseks, ning 50% kogu maailma vaktsiininõudlusest.

India ekspordib umbes 7500 liiki tarbekaupa 140 riiki. India suurimad ekspordiriigid olid aastal 2019–2020 Ameerika Ühendriigid (16,94% kogu ekspordist), Araabia Ühendemiraadid (9,20%), Hiina (5,5%), Hongkong, Singapur, Suurbritannia, Holland, Saksamaa, Bangladesh ja Nepal.

Peamised impordiartiklid on toornafta, vääriskivid, masinad, väetis ning raud ja teras. Aastal 2018 oli India maailma suurim söebriketi (27,2 miljardi dollari väärtuses), teemantide (24,9 miljardit dollarit), palmiõli, hõbeda ja mineraal- või keemiliste väetiste importija. Suurimad impordipartnerid olid Hiina (13,7% kogu impordist), Ameerika Ühendriigid (6,88%), Araabia Ühendemiraadid (5,8%), Saudi Araabia (5,55%), Iraak, Šveits, Hongkong, Lõuna-Korea, Indoneesia, Singapur.

Turism

25. jaanuaril peetakse Indias riiklikku turismipäeva. 2014. aastal tehtud uuringu kohaselt oli India üks kiiremini kasvavaid turismi sihtkohti kogu maailmas, olles nimekirjas üheteistkümnes. Kõige lootustandvam on see, et reiside ja turismi otsene panus SKPsse kasvab Indias eeldatavasti aastatel 2014–2024 keskmiselt 6,4 protsenti aastas.

Turismil on India majandusele suur roll. Aruannete kohaselt panustas reisi- ja turismitööstus 2015. aastal India SKPsse kokku 124,8 miljardit dollarit. See tähendab, et ligi 6% India kogutoodangust moodustas reisimine ja turism. Sektoris on ligi 40 miljonit töökohta, mis teeb selle riigi suurimaks tööandjaks. Valitsus teeb suuri jõupingutusi, et riik saaks puhtamaks, et raudteejaamades ja avalikes kohtades oleks rohkem mugavusi ning populaarsetes külastuskohad oleksid kõigile piisavalt ohutud.

India turismisektorit haldab Turismiministeerium (Ministry of Tourism). Turismiministeerium on riikliku poliitika ja programmide väljatöötamise ning keskvalitsusasutuste, osariigi valitsuste ja erasektori tegevuste koordineerimise keskus turismi arendamiseks ja edendamiseks riigis, mida juhib turismiminister.

Turismi peadirektoraadil on riigis 20 kontorit ja 8 kontorit välismaal ning üks allkontor India suusa- ja alpinismiinstituut (IISM). Välismaal asuvad kontorid vastutavad peamiselt turismi edendamise ja turundamise eest oma piirkonnas ning India välibürood vastutavad turistidele infoteenuse osutamise ja väliprojektide edenemise jälgimise eest.

Tāj Mahal

Vaatamisväärsused

Põhja-India

Tāj Mahal haudehitis on üks India populaarseim vaatamisväärsus, mis asub riigi põhjaosas Agra linna lähedal. Taj Mahal on ehitatud kogu Indiat valitsenud suurmogul šahh Džahani käsul. Valitseja kutsus kokku oma aja suurimad kunstnikud, et püstitada armastatud naisele täiuslikem mausoleum. Päikesekiired, mis Taj Mahali valgustavad, peegelduvad hiigelbasseini vees kord pimestavvalge, kord roosa, kord kuldkollasena. 2003. aastal külastas seda rohkem kui kolm miljonit inimest. Samuti on see UNESCO maailmapärandi nimistus.

Amber Fort (आमेर का किला )

Punane kindlus Red Fort on tähtis vaatamisväärsus, mis on samuti UNESCO maailmapärandi nimistus. Selle ehitas šahh Jahan 1648. aastal kui mogulite võimu asukoht – roll, mida ta säilitas aastani 1857. Uhke poolkuukujuline Punane kindlus New Delhis, sai nime selle ehitamisel kasutatud uimastava punase liivakivi järgi ja hõlmab enam kui kahe ruutkilomeetrist ala, mida ümbritseb suur vallikraav. Peamiselt pakuvad huvi kaks suurimat väravat: Lahore värav (kindluse peasissekäik) ja peenelt kaunistatud Delhi värav, mida keiser kunagi pidulikeks rongkäikudeks kasutas.

Jaisalmeri kuldne linn on saanud enda nime kollase liivakivi järgi mida on kasutatud enamus selle linna hoonete ehitusel, see on vana arhitektuuriga oaas, mis asub keset Thari kõrbe liivaluidete vahel. Kunagine strateegiline tugipunkt on tänapäeval täis häärbereid, väravaid ja hiigelsuurt Jaisalmeri kindlust, mida tuntakse ka kuldse kindlusena – see on 12. sajandist pärinev ehitis, mis ilmestab linna silueti. Samuti asub linnas Maharaja palee, mille ehitust alustati 1500. aastate alguses ja mida iga järgnev valitseja kuni 19. sajandini täiustas. Ka asub linnas hästi säilinud tuhandeaastane raamatukogu Gyan Bhandar, kus on hoiul 16. sajandi käsikirjad ja muistised. Kuldne tempel Harmandir Sahib on Ram Dasi soovil 1577. aastal asutatud oluline sikhide ajaloo ja kultuuri keskus, mis avati Amritsaris 1604. aastal. See on Sikhide kõige püham paik Indias, ehitatud hindu ja islami stiilide segus. Seda nimetatakse sageli kuldseks templiks kauni kuldkaunistuse tõttu. Templi alumine marmoriosa on kaunistatud lille- ja loomamotiividega. Suur kuldne kuppel tähistab lootoseõit, mis on sikhidele puhtuse sümbol.

Amer Fort (on kasutatud ka nimekuju "Amber") ehitati kindlustatud paleena 1592. aastal Maharaja Man Singh I käsul ja on pikka aega olnud Jaipuri pealinn. Sealseid pealmisi vaatamisväärsusi on esimene sisehoov Jaleb Chowk, kus on palju kaunistatud elevante, ja Shila Devi tempel, mis on pühitsetud sõjajumalannale. Tähelepanuväärne on ka kõrvalolev Publiku saal (Diwan-i-Am) koos peenelt kaunistatud seinte ja terrassidega, kus sageli ronivad ahvid.

India värav Mumbais

Püha Varanasi linn, üks Hindude peamine palverännakukeskus, piirneb võimsa Gangese jõega, mis on oluline religioosne sümbol. Varanasi on üks vanimaid siiani asustatud linnu maailmas. Gangeses suplemine on hindude jaoks oluline ning paljudes kohtades, mida nimetatakse "ghatideks", on trepid, mis viivad alla jõkke, kus ustavad enne palveid suplevad. Gangesega külgnevas vanas kvartalis asub 1780. aastal ehitatud Kashi Vishwanathi tempel.

Lõuna-India

India väravast (Gateway of India) Mumbais avaneb muljetavaldav 26 meetri kõrgune vaade Araabia merele. Kuningas George V ja tema abikaasa kuninganna Mary saabumise mälestuseks 1911. aastal ehitatud triumfikaar avati 1924. aastal suure uhkuse ja tseremooniaga ning oli mõnda aega linna kõrgeim ehitis. Ehitatud täielikult kollasest basaldtist ja betoonist, on see tähelepanuväärne oma indosaratseenia kujunduse poolest ning oli India värav ka 1948. aastal, kui britid lahkusid ja India iseseisvus.

Meditsiiniturism

Meditsiiniturism ehk raviturism on turismiharu, mille puhul reisitakse meditsiiniteenuste tarbimise eesmärgil. Levinumad teenused, mille pärast välismaale reisitakse, on hambaravi, ilukirurgia ja viljatusravi. Meditsiiniturismi esmased vormid olid spaakuurordid ja sanatooriumid.

Viimaste aastate jooksul on India kogunud tuntust kui meditsiiniturismi üks peamisi sihtriike. 2015. aastal oodati Indiasse üle kolme miljoni patsiendi, kellest enamiku moodustasid lääne turistid, kuid oli ka inimesi rikastest araabia maadest. Tänu turistide pidevale juurdevoolule on India tõusmas populaarsuselt esimeseks meditsiiniturismi sihtkohaks, möödudes sellega Taist.

Ligi pool India meditsiiniturismisektorist on koondunud Chennai linna Lõuna-Indias, mis on oma heade haiglatega kogunud tuntust nii kohalike kui ka välisturistide seas.

India kui meditsiiniturismi sihtkohariigi populaarsuse tõusu taga on kahtlemata odavamad hinnad võrreldes teiste riikidega. Hoolimata madalatest hindadest on India paremates haiglates (tihti erahaiglad) arvestatav kvaliteet, eriti tehnika ja arstide väljaõppe osas. Paljud Indias välismaalastega töötavad arstid on ise läänes meditsiini õppinud ja praktiseerinud. Intervjuus ühe Suurbritannias õppinud India arstiga ilmnes, et mõnede protseduuride hinnad on Indias vaid 10% tavapärasest hinnast Ameerika Ühendriikides. Ehkki enamik sealsetest klientidest on kohalikud ja araabia maade kodanikud, on üha enam kasvamas Euroopa ja Ameerika turistide arv. Chennai haigla doktori sõnul tunnevad paljud Indiast pärit arstid kohustust tulla kodumaale tagasi ning tema sõnutsi on oodata üha enamate kõrgelt haritud arstide Indiasse tagasipöördumist.

Ametiühingud

19. sajandi lõpus algas India industrialiseerimine, esimesena arendati tekstiili- ja terasetööstust. Töölisi tõi juurde raudteede ehitamine ja raudteeliiklus, kuid tekstiili- ja terasetööstuste ning raudteetöölised jäid veel vaid väikseks osaks kogu töörahvast.

India Ametiühingute kohtumine

Esimesed töölisi kaitsvad seadused võeti vastu Briti tekstiilitööstuse nõudmisega, mis pidas India tekstiilitööstust väikeste palkade ja pika tööajaga tööturul konkurentsi kahjustavaks.

20. sajandi esimesel kümnendil hakati looma ametiühinguid ja korraldama streike. Esimesed ametiühingud olid nõrgad, aga streigiliikumine laienes. Esimene ülemaailmne ametiühinguorganisatsioon All India Trade Union Congress (AITUC) loodi aastatel 1919–1920. Selle esimene esimees oli ühtlasi iseseisvusliikumise ajal India Rahvuskongressi esimees. Rahvuskongress oli orienteeritud tegelema kodanlike probleemidega ja mõistis halvasti tööliste vajadusi. AITUCi liikmeskond kasvas ja ühing hakkas kaitsema töövõtjate huve. 1924. aastaks kasvas AITUCi liikmete arv 140 tuhandelt 250 tuhandele. Ühingule avaldas mõju ka vastasutatud India Kommunistlik Partei, mis Manabendra Nath Roy ideedele tuginedes rõhutas töölisliikumise sõltumatust kodanlikest rahvusliikumistest.

AITUCis puhkes võitlus kommunistliku partei, rahvuskongressi ja mittepoliitilise sotsiaaldemokraatlikult meelestatud suuna vahel. 1920. ja 1930. aastatel toimus mitu lõhenemist ja taasliitumist. Sageli oli tüliküsimuseks see, millisesse rahvusvahelisse ametiühinguorganisatsiooni astuda. Poliitilised vastuolud lahendati osalt tänu otsusele mitte astuda rahvusvahelistesse organisatsioonidesse. Veidi aega enne teist maailmasõda taastati ühingu terviklikkus, kuid peagi tekkisid uued lõhed. Kongressipartei oli sõjas osalemise vastu, kui sõda ei puudutanud Indiat. Roy, kes oli kommunistlikust parteist välja heidetud, nägi Saksamaa ja Itaalia režiimis ohtu ja toetas nende vastu võitlemist. Kommunistlik partei oli Kominterni liini järgides sõja vastu, kuni Saksamaa 1941. aastal ründas Nõukogude Liitu. Sõja ajal võttis India Kommunistlik Partei AITUCi juhtimise üle ning jäi kommunistide mõju alla. Näiteks oli partei esimees Shripad Amrit Dange aastaid ka AITUCi peasekretär.

Kui Briti India 1947. aastal jagunes Indiaks ja Pakistaniks, asutas rahvuskongress oma ametiühinguliidu Indian National Trade Union Congress (INTUC). Aastal 1948 lahkusid rahvuskongressi sotsialistid AITUCist ning asutasid koos Roy pooldajatega oma ametiühinguliidu Hind Mazdoor Sabha (HMS). HMSil ei õnnestunud siiski jääda suureks kolmandaks jõuks ametiühinguliikumises, sest asutati United Trade Union Congress (UTUC), mis toetus regionaalsetele ja poliitilistele jõududele. Kõigil neljal organisatsioonil oli poliitiline lähtekoht, aga 1955. aastal asutati Bharatiya Mazdoor Sangh (BMS), mis lähtus hinduismist ega tunnistanud klassivastuolusid.

Kui alates 1960. aastate keskpaigast lõhenes, tekkisid parteid, mis ütlesid kommunistlikust pärandist lahti. Iga partei asutas oma ametiühinguliidu, sageli erineva regionaalse fookusega, näiteks Centre of Indian Trade Unions (CITU) fookusega Lääne-Bengalile, kus emapartei CPI(M) oli mitu aastat võimul. Sotsialistlik-sotsiaaldemokraatlik HMS ei ole seotud ühegi poliitilise organisatsiooniga; sotsialistlik Praja Socialist Party lagunes 1950. aastatel. HMS on pidanud läbirääkimisi AITUCi ja teiste ametiühinguliitudega, kuid ühinemist ei ole toimunud. 1990. aastate keskel oli Indias 12 ülemaalist ametiühinguliitu.

Liikmete arvud kõiguvad oluliselt, sageli vastavalt poliitilisele konjunktuurile. Killustumine on töövõtjate organiseerumisele halvasti mõjunud. Ülemaalised liidud ei haara kõiki ametiühinguid. Organiseerumist raskendab ka tööhõive suur kõikumine. Ainult umbes 10 protsendil töölistest on püsiv töö. Töölised moodustavad umbes 35% rahvastikust, 10% neist kuulub ametiühingutesse.

Kõige suurem liit on alates 1990. aastatest BMS, millel on oma andmetel 7,6 miljonit liiget. Järgnevad liitude oma andmetel INTUC (4,4 miljonit), HMS (3,2 miljonit), CITU (3 miljonit) ja AITUC (1,6 miljonit). Chief Labour Commissionersi andmetel olid need arvud 1994. aastal vastavalt 3,1 miljonit, 2,7 miljonit, 1,5 miljonit, 1,8 miljonit ja 923 000. Teistel liitudel on alla miljoni liikme. Peale nimetatud liitude on ka avalikus ja erasektoris töötavate teenistujate ametiühinguliidud.

Meedia

 Pikemalt artiklis India meedia

Trükiajakirjandus

The Times of India ajalehe peakontor

Hoolimata vaesusest ja kirjaoskamatusest on Indias arenenud ja õitsev ajakirjandus. Ilmub sadu päevalehti rohkem kui sajas keeles ja murdes.

Esimene ajaleht, ingliskeelne Bengal Gazette, asutati 1780. aastal James Augustus Hicky poolt. Kõige mõjukamad päevalehed on prestiižikas The Times of India (asutatud 1838), The Indian Express (1932) ja The Hindu (1878). 21. sajandi alguses on üks suuremaid päevalehti hindikeelne Dainik Jagran (asutatud 1942), mille tiraaž on üle 3,5 miljoni (2016) ning mida loetakse eriti Põhja-Indias. Enamik ajalehti on väikesed eraettevõtted, aga suured ajalehed, nagu The Times of India ja The Indian Express, kuuluvad mõjukatele finantssuguvõsadele.

India usulised, sotsiaalsed ja keelelised erinevused ei ole üleriiklikule ajakirjandusele soodsad. Ingliskeelne ajakirjandus orienteerub eriti linnade haritud keskklassile ning on jäänud valdavaks ka pärast India iseseisvumist. Alates 1990. aastatest on indiakeelne ajakirjandus siiski üha peale tunginud, eriti väljaspool miljonilinnu.

Ka ajakirju on väga palju. Nende seas on tunnustatud uudisteajakiri India Today (asutatud 1975).

Kui jätta kõrvale erakorralise seisukorra aeg 1975–1977, on trükiajakirjandusel olnud suhteliselt vabad tingimused ja ajakirjandusvabadus.

Teadeteagentuurid

Tähtsamad üleriiklikud teadeteagentuurid on The Press Trust of India (PTI, asutatud 1947) ja United News of India (UNI, asutatud 1961).

Ringhääling

Raadio ja televisioon olid kuni satelliittelevisiooni tulekuni 1990. aastate alguses riigi range kontrolli all.

Kuigi meelelahutustelevisioone on üha rohkem, on raadiol ja televisioonil suur osa ka riigi hariduslikus ja sotsiaalses arengus.

Raadio

Regulaarsed raadiosaated algasid 1990. aastatel. All India Radio (AIR/Akashwani), mille peakontor on New Delhis, on üks maailma suurimaid raadiovõrke. See jõuab enamikuni India elanikkonnast.

Televisioon

Riiklik televisioon katab kõik India osariigid ja jõuab rohkem kui 90%-ni elanikkonnast.

Aastal 1976 sai India televisioon All India Radio iseseisvaks osaks, mille nimeks sai Door Darshan. Door Darshanil on mitu üleriiklikku kanalit ja hulk piirkondlikke jaamu. Pärast televisiooni vabakslaskmist 1990. aastatel tekkis hulk kommertstelejaamu ning paljude kanalitega kaabel- ja satelliittelevisioon levis plahvatuslikult.

Valitsuse hariduskavade osana on koolidesse ja suurematele väljakutele paigutatud televiisoreid ühiseks vaatamiseks.

Tervishoid

 Pikemalt artiklis India tervishoid

Tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse poolest on India 195 riigi seas 145. kohal. India konkurentsieelis seisneb suures hulgas hea väljaõppega meditsiinitöötajates. India on teiste Aasia riikide ja lääneriikidega võrreldes kulukonkurentsivõimeline. Operatsioonid on umbes kümme korda odavamad kui USAs ja Lääne-Euroopas.

India tervishoiuteenuste süsteem jaguneb avaliku ja erasektori vahel.

Avalik tervishoid on peamiselt osariikide pädevuses. Aastal kulutati Indias tervishoiule 6% SKT-st, sealhulgas avalikule tervishoiule 1,3%. Ainult 39% ressurssidest kasutatakse detsentraliseeritud tervishoius. Aastal 1994 sai India 251 USA dollarit tervishoiule suunatud välisabi. Aastal 1992 oli Indias 4,7 arsti 10 000 elaniku kohta ja 6,8 haiglavoodit 10 000 elaniku kohta. Tervishoid on nii tulude kui ka tööhõive poolest üks suuremaid sektoreid. See hõlmab haiglaid, meditsiiniseadmete tootmist, kliinilisi uuringuid, allhankeid, telemeditsiini, meditsiiniturismi ja tervisekindlustust.

Kõik India kodanikud saavad tasuta ambulatoorset ja statsionaarset arstiabi riiklikes tervishoiuasutustes. Tervishoiuteenuste korraldamise eest vastutavad osariigid. Et riiklikes meditsiiniasutustes on töötajatest ja varudest tõsine puudus, otsivad paljud leibkonnad abi eraõiguslikelt abipakkujatelt ja maksavad mustalt. Väikese sissetulekuga inimeste jaoks käivitas valitsus hiljuti maksudest rahastatud riikliku tervisekaitseskeemi (Ayushman Bharat-Pradhan Mantri Jan Arogya Yojana ehk PM-JAY), mis võimaldab neil saada erakliinikutes ka tasuta esimese ja teise tasandi arstiabi. Teatud elanikkonnarühmadele, näiteks riigiteenistujatele ja vabrikutöölistele, on ka mingil määral tervisekindlustuse meetmeid. Eraõiguslik vabatahtlik kindlustus on olemas, kuid selle kasutamine on piiratud.

India põhiseadus kohustab valitsust tagama kõigile õiguse tervisele. Iga osariik peab tagama tervishoiuteenustele üldise tasuta juurdepääsu. Tervishoid on aga krooniliselt alarahastatud.

Föderaaltasandil vastutavad tervishoiuteenuste korraldamise ja osutamise eest tervishoiuteenuste direktoraatide ning tervishoiu- ja perekaitse osakonnad. Nende alla kuulub kogu arstiabi alates esmatasandi arstiabist ja apteekidest kuni teise ja kolmanda astme haiglaravini. Nende asutuste vastutusalas on ka tervishoiutöötajate juhtimine ja jälgimine, föderaalse rahastusega riiklike terviseprogrammide pakkumine, terviseteabe ja statistika kogumine, toidu ja ravimite kvaliteedi kontroll, kohalike tervishoiuasutuste ja -organisatsioonide järelevalve ning alternatiivmeditsiini edendamine. Et osariigid vastutavad tervishoiu eest sõltumatult, on teenuste osutamise mudelites, kindlustuskaitses ning teenuste kättesaadavusess osariigiti erinevusi.

Mõningaid algatusi juhivad ja/või rahastavad ühiselt keskvõim ja osariikide võimud, näiteks riiklik tervisemissioon, perekonna heaolu ja rahvastiku kontrolli algatus.

Kommuuni tasandil vastutavad Panchayati Raj (kohalik juhtimine) asutused maal rohujuuretasandi juhtimise ja haldamise eest. Need valitsusasutused mängivad olulist rolli esmatasandi tervisekeskuste loomisel ja aitavad kaasa erinevatele sotsiaalpoliitikatele sellistes valdkondades nagu haridus, põllumajandus ja transport.

Kuigi India on meditsiiniturismi tippsihtkoht, on tervishoid seal luksus, mis on kättesaadav ainult maksejõulistele.

Tervisekindlustus

Ravikindlustuse ulatus Indias: statistika NSSO uuringust

Riiklikud ja erasektori tervishoiukulud moodustavad SKPst on hinnanguliselt 3,9 protsenti, mis on oluliselt väiksem kui maailma keskmine 9,9 protsenti. Ligikaudu veerandi tervishoiukuludest moodustab avalik sektor.

On mitmeid riiklikke kindlustusskeeme, sealhulgas Rashtriya Swasthya Bima Yojana ehk RSBY, mis tagab haiglaravi enamiku haiguste ja krooniliste terviseprobleemide korral inimestele, kes elavad allpool vaesuspiiri. Ambulatoorne ravi, esmatasandi ravi ja kõrgetasemeline kolmanda taseme arstiabi ei kuulu selle alla.

Uus riiklik tervisekaitseskeem on mõeldud väikese sissetulekuga isikutele. See skeem annab 500 000 India ruupiat (7000 USA dollarit) pere kohta aastas teise ja kolmanda taseme tervishoiuteenuste katmiseks statsionaarsest kuni järelravini. Abikõlblikkus põhineb leibkonna puuduse tasemel, mis on määratletud sotsiaalmajanduslike kastide loendusel. Kava hõlmab umbes 100 miljonit vaest perekonda. Abi saajad registreeritakse automaatselt süsteemis ja nad saavad seetõttu hüvitisi sularahata tehingutena.

Riiklike kindlustusskeemide rahastamine on jagatud keskvõimu ja osariikide võimude vahel. Näiteks panustab enamik osariike 40-protsendilise osalusega riikliku tervisekaitsekava kulude katteks, ülejäänud 60 protsenti annab keskvalitsus.

RSBY olemasolevast eelarvest on eraldatud riikliku tervisekaitseskeemi rahastamine, mis on 2018. aastast kahekordistunud, et katta laienevad riiklikud kindlustuskulud. Nende algatuste täiendavaks toetamiseks suurendati tulumaksumäära 3 protsendilt 4 protsendile, et aastas koguda hinnanguliselt 110 miljardit India ruupiat (1,54 miljardit USA dollarit).

Osariigid korraldavad ise oma tervisekavasid, enamasti RSBY eeskujul. Lisaks pakuvad oma töötajatele tervisekaitset avaliku sektori ettevõtted (riigiettevõtted) ja autonoomsed valitsusasutused, nagu kesk- ja osariigiülikoolid.

Teine oluline tervisekindlustusskeem on keskvõimu tervishoiuskeem, mida korraldab ja haldab Tervishoiu- ja Perekaitse Ministeerium, mis kehtib praegustele ja pensionile jäänud keskvalitsuse töötajatele ja nende ülalpeetavatele. Abikõlblikkuse tagamiseks ei ole sissetuleku- ega palganõudeid. Katvus hõlmab tervishoiuteenuseid allopaatiliste, homöopaatiliste ja alternatiivmeditsiiniliste ravimeetodite jaoks. 2019. aasta lõpu seisuga registreeriti selle skeemi kohaselt umbes 3,6 miljonit abisaajat.

2013. aastal laiendati RSBY-d kaevuritele. Samas kui teatud istandustöötajate rühmad allutati India elukindlustuse korporatsiooni kaudu hallatavale valitsuse sotsiaalkindlustusskeemile Aam Admi Bima Yojana (AABY), mis osutab tervisekindlustusteenuseid, mis on seotud surma ja puude määramisega vanusevahemikus 18–59.

Oluline sotsiaalse tervisekindlustuse skeem on töötajate riiklik kindlustusskeem, mille korraldab Töö- ja Tööhõiveministeerium 10 või enama töötajaga ettevõtete tööjõule. Varem olid abikõlblikud ainult tehastes töötavad töötajad, kuid skeemi on laiendatud ka teiste tööstusharude ettevõtetele, nagu hotellid, restoranid, transpordifirmad, ajalehefirmad ja kinod. See on India ainus tõeline tervisekindlustusskeem, millesse panustavad nii töötajad kui ka tööandjad. Praegu maksavad töötajad 0,75 protsenti oma palgast, tööandjad aga 3,25 protsenti. Töötaja riikliku kindlustuse saamiseks peab töötaja teenima kuus 21 000 India ruupiat (294 USA dollarit). Töötajate ja nende perede kindlustuskaitse hõlmab rasedus- ja sünnitusabi, samuti tööga seotud vigastuste korral töövõimetus- ja surmahüvitisi. Osariikide valitsused maksavad kaheksandiku meditsiinilise hüvitise kulutustest, kuni 1500 India ruupiat (21 USA dollarit) elaniku kohta aastas. Hõlmab see umbes 133 miljonit abisaajat.

36 protsendil Indias kindlustatud isikutest on erakindlustus, mis hõlmab ainult haiglaravi.

1999. aasta kindlustuse reguleerimise ja arendamise ameti seadus lubas eraettevõtetel siseneda ravikindlustuse turule. 1999. aasta seadus võimaldas erakindlustuse ostmist ka eraisikutel, kes ei ole kaetud riiklike kindlustusskeemidega. Erakindlustus moodustab praegustest tervishoiukuludest nüüd peaaegu 4,4 protsenti. Hõlmatud teenused sõltuvad kindlustusskeemist. Riikliku tervisekaitseskeemi kohaselt on teise ja kolmanda taseme arstiabi kaetud, kuid mitte ambulatoorne teenus. Keskvalitsuse tervishoiusüsteem ja töötajate riiklik kindlustuskorporatsioon katavad igat liiki abi, sealhulgas ambulatoorset ravi ja ravimeid. Muu riiklikult toetatava kindlustuskaitse alla kuuluvad kõik teise ja kolmanda taseme, haiglaeelsed ning haiglaravi järgsed raviteenused.

Esmatasandi arstiabi

Tervise ja Tervisekeskuste Programmi raames uuendatakse kogu riigis 150 000 alamkeskust (tervishoiusüsteemi madalaim tase), et pakkuda terviklikke esmatasandi tervishoiuteenuseid, tasuta hädavajalikke ravimeid ja tasuta diagnostikateenuseid. Toitumistoetust antakse ka kõigile tuberkuloosihaigetele ravi ajal 500 India ruupiat (7 USA dollarit) kuus. Muude esmatasandi tervishoiuteenuste pakkujate hulka kuuluvad esmatasandi tervisekeskused ja kogukonna tervisekeskused. Patsiendi registreerimine pole vajalik.

Esmatasandi tervisekeskused on esimene külakogukonna ja meditsiiniabi kokkupuutepunkt. Need keskused pakuvad ravi- ja ennetusteenuseid 20 000–30 000 inimesele ning toimivad suunamisüksusena kuuele alamkeskusele, milles on neli kuni kuus voodit. Kogukonna tervisekeskused toimivad nelja tervisekeskuse suunamiskeskusena ning pakuvad ka võimalusi sünnitusabiks ja erispetsialistide konsultatsiooniks. Alamkeskused on mõeldud emade ja laste tervise, haiguste tõrje ja tervisenõustamise korraldamiseks 3000–5000 elanikkonnale. Kuue alamkeskuse järelevalvet teostab vähemalt üks ämmaemanda abi või üks naissoost tervishoiutöötaja, üks meessoost tervishoiutöötaja ja üks täiendav terviseedendustööd tegev tervishoiutöötaja.

Kõigile meditsiinitöötajatele, sealhulgas esmatasandi arstidele ja eriarstidele, kes töötavad riiklikes ambulatoorsetes või statsionaarsetes raviasutustes, makstakse kindlat palka, mis varieerub sõltuvalt tööpiirkonnast ja spetsialiseerumisastmest. Praegu puuduvad tulemuspõhised maksesoodustused.

Arstidel on lubatud osariikides erakliinikuid pidada vastavalt nende elukoha ja praksise osariigi kehtestatud määrustele. Osades osariikides, kus see on keelatud, saavad arstid täiendavat mittepraktiseerimise hüvitist. Mõned riikliku süsteemi arstid rikuvad kehtivaid reegleid, tehes riikliku tööaja sees erapraksises vastuvõtte. Samuti on mõningaid tõendeid selle kohta, et patsiendid on maksnud oma arstidele mitteametlikke makseid teenuste eest, mida eeldatavasti osutatakse tasuta, et parandada nende ravi kvaliteeti. Kogukonna tervisekeskused osutavad ka ambulatoorset eriarstiabi ning neil peab olema neli meditsiinispetsialisti (kirurg, üldarst, günekoloog ja lastearst), keda toetab parameedik ja muu personal. Neil peab olema ka 30 voodikohta, labor, röntgeniteenused ja muud rajatised. Iga keskus teenindab 80 000–120 000 inimest. Kõik ambulatoorsed eriteenused, mida kogukonna keskustes ei osutata, suunatakse piirkonnahaiglatesse.

Haiglad

Mumbais asuv Saifee haigla

Riiklikku süsteemi kasutavaid patsiente saab suunata piirkonnahaiglasse, mis on lõplik saatekeskus. Piirkonnahaiglad osutavad kogukonna tervisekeskustega sarnaseid teenuseid, nagu erakorraline abi, rasedus- ja sünnitusabi ning vastsündinute hooldus, kuid teenindatakse suuremaid linnakeskusi. 2015. aastal tegutses kokku 763 piirkonnahaiglat, mis paiknesid enamasti suure rahvaarvuga osariikides. Kesk- ja osariigi valitsuse rahastatud kliinilised haiglad ja hariduskeskused pakuvad eriarstiabi, näiteks oftalmoloogia, kardiotorakaalkirurgia, neuroloogia, traumade, vähi ja narkomaania alal. Piirkondlike haiglate tasemeid tõstetakse kolmanda taseme tervishoiuasutusteks, et parandada juurdepääsu eriteenustele ja tugevdada arstide tööjõu võimekust. Riiklikud haiglad moodustavad kogu riigis ainult umbes 10 protsenti haiglate koguarvust. Ülejäänud osi haldab peaaegu täielikult kasumit teeniv erasektor ja vähest osa heategevusorganisatsioonid. Erasektori haiglate arv on märgatavalt kasvanud riiklike asutuste ebakvaliteetse ravi ja meditsiiniturismi kasvu tõttu. Enamikus riiklikes haiglates määratakse hinnad administratiivselt. Riiklikele piirkondlikele ja kolmanda taseme haiglatele makstakse tasu iga-aastase eelarvemehhanismi kaudu, mida rahastab riik või keskvalitsus. Kõik erahaiglad tegutsevad teenustasu eest, ilma teenuse hinna standardiseerimiseta.

Meditsiiniharidusasutused

Pooled meditsiiniharidusasutused kuuluvad erasektorisse, teine pool avalikku sektorisse. Õppemaks riiklikes koolides varieerub sõltuvalt valitsuse omandivormist ja osariigist. Tavaliselt on viie aasta õppetasu 100 000–500 000 INR (1400–7000 USD). Erakoolide õppemaksud on viie aasta jooksul 3–5 miljonit INR (42 000–70 000 USD).

Ravimid

Oluliste ravimite loetelus olevad retseptiravimid on tasuta, kuigi neist on sageli apteekides puudus. Vaktsineerimised, HIV-ravimid ning malaaria ja teised putukate kaudu levivate haiguste ravimid on tasuta. Eelpool nimetatud nimekirja mittekuuluvate ravimite eest tuleb maksta täishinda.

Rahvatervis

 Pikemalt artiklis India rahvatervis

• Umbes 30 protsendil lastest on sünnikaal alla 2500 g.
• Alla viieaastastel lastel on keskmiselt 1,7 kõhulahtisuse episoodi aastas. Ilma kiire ravita on laste kõhulahtisus eluohtlik – see on kõige sagedasem väikelaste surma põhjus Indias. Laste kõhulahtisus on sagedane probleem joogivee madala kvaliteedi tõttu (ametlikult on puhas joogivesi maal kättesaadav 84 protsendile rahvastikust) ning et paljud naised ei toida oma lapsi rinnaga (linnades saab rinda 34% kolmekuistest lastest).
• Lapsi vaktsineeritakse muu hulgas tuberkuloosi vastu. Ametlikult saab vaktsiini umbes 90% lastest, kuid tegelik protsent arvatakse olevat oluliselt madalam.
• Raua-, A-vitamiini ja joodipuudusest põhjustatud haigused on suhteliselt sagedased.
• Veel 1995. aastal esines 69 protsendil koolieelikutest alatoitlust.
• Malaariat põeb aastas hinnanguliselt 15 miljonit India elanikku, kellest sureb umbes 20 000.
• 1993. aastal leiti 450 000 uut pidalitõve juhtu, kuid tõhusa ravi tõttu sai samal aastal 900 000 inimest terveks.
• Tuberkuloosi haigestumine kasvab. 1991. aastal oli 1,6 miljonit juhtu, mis moodustas veerandi kõigist maailma tuberkuloosijuhtudest.
• 3,8% on rasvumise levimus, 10,4% on diabeedi levimus (2016).
• 2017. aastal arvati Indias olevat 2,14 miljonit inimest, kes põdesid AIDSi.
• Hepatiit on väga sagedane haigus. B-hepatiidi viiruse kandjaid on hinnanguliselt 43 miljonit.
• Südame- ja veresoonkonnahaiguste, vähi ja õnnetuste osakaal kasvab, kuid nendesse suremise kohta ei ole usaldusväärseid andmeid.
• Koroonapandeemia on Indiat rängalt mõjutanud.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis India ajalugu

Mahajanapada kaart

Esimesed India eelajaloolised paigad pärinevad vähemalt 250 000 eKr ning esimesed põllumajanduslikud asundused ilmusid umbes 7000. aastal eKr.

Vanimad jäljed inimasustusest nüüdse India aladel on kiviaegsed varjupaigad Bhimbetkas Madhya Pradeshi osariigis, kust on leitud koopamaalinguid. Paikne asustus tekkis Lääne-Indiasse 8500 aastat tagasi, arenedes lõpuks Induse kultuuriks, mis pärineb aastast 3400 eKr. Induse ehk Harappa kultuuris kujunesid välja niisutuspõllundus, kindlustatud linnad (Kalibangan, Dhorãji) ja kaubandus. 18. sajandi järel eKr kultuuri põhiosa hääbus, kuid äärealadel (Lothal) säilis see umbkaudu 1000. aastani eKr.

Induse tsivilisatsioonile järgnes veedade ajastu, mis pani aluse hinduismile ja India varase ühiskonna teistele kultuurilistele aspektidele, lõppedes 6. sajandil eKr. II aastatuhande II poolel eKr tungisid Põhja- ja Loode-Indiasse aarjalased. Umbkaudu 550 eKr rajati Indias terve rida iseseisvaid kuningriike ja vabariike, mida tuntakse Mahajanapadade nime all.

Max Mülleri 19. sajandi keeleteooriast alguse saanud aarialaste sissetungi teooria, millele toetusid ka paljud teised teadlased, on hakanud uute avastuste valguses muutuma. Teadlaste ja arheoloogide leiud ei toeta sissetungiteooriat. Seega on tekkinud uus teooria, et aarialased on India rahvad, kes pärast Sarasvati jõe kuivamist liikusid läänest itta.

Aleksander Suure sissetung

Aastal 326. eKr tungis Aleksander Suur oma sõjaväega Indiasse, pärast Induse jõe ületamist suundus ta Taxila poole. Ta esitas väljakutse Jhelumi ja Chenabi jõgede vahel asuva kuningriigi valitsejale kuningas Porusele. Indialased said verises lahingus lüüa, kuigi nad kasutasid elevante, keda makedoonlased polnud varem näinud. Alexander vangistas Poruse, kuid lubas ta tal oma kuningriigi haldamist jätkata.

Retke käigus Hydaspese ja Induse jõgede poole lõunasse, otsis Alexander üles brahminid, India filosoofid, kes oli tuntud oma tarkuse poolest ning debateeris nendega filosoofilistel teemadel. Temast sai Indias legendaarne valitseja, olles nii tark filosoof kui ka kartmatu vallutaja.

Üks küla, kus Alexander oma sõjaväega peatus, kuulus mallidele, keda peeti üheks sõjakaimaks India hõimuks. Nende rünnakus sai Alexander haavata, kui nooleots tungis läbi tema turvise ülakehasse. Makedoonia ohvitserid päästsid ta napilt ning ta põgenes külast.

Aleksander Suur ja tema sõjavägi jõudsid Induse suudmesse 325. aasta juulis ning pöördusid seejärel läände kodu poole.

Maurya impeerium

Aleksander Suure surmaga kaasnenud segadus andis Chandragupta Mauryale võimaluse vabastada riike kreeklaste ikke alt ning okupeerida Punjabi ja Sindhi provintsid. Hiljem alistas ta Nandade võimu Magadhas kasutades Kautilya abi, ning lõi kuulsusrikka Maurya impeeriumi 322 eKr. Chandraguptale, kes valitses 324–301 eKr, anti tiitliteks Vabastaja ja Bharata Esimene Keiser.

Vanemaks saades hakkas Chandragupta huvituma rohkem religioonist ning ta pärandas trooni oma pojale Bindusarile 301 eKr. Bindusar vallutas edukalt oma 28 valitsusaastaga Dekkani kõrgmaa ning pärandas seejärel trooni oma pojale Ashokale 273 eKr.

Ashoka, kes valitses 269–232 eKr, oli üks kuulsaim Maurya dünastia kuningas ning ka üks suuremaid kuningaid kogu Indias ajaloos. Ashoka raidkirju on leitud kivisse ja sammastesse raiutult strateegilistes India osades, näiteks Lampakas (Laghman tänapäeva Afganistanis), Mahastanis (tänapäeva Bangladeshis) ja Brahmagiris Karnatakas. Mõnede raidkirjade järgi kuulutas Ashoka pärast Kalinga kuningriigi (tänapäeva Orissa) vastasele sõjakäigule järgnenud tapatalguid, et loobub verevalamisest ning hakkas toetama vägivallavaba valitsemisviisi, teisisõnu ahimsat, toetades sellega teooriat õiguslikust valitsemisest. Tema sallivus erinevate religioonide ja keelte suhtes peegeldas India mitmekesisusest ning arvatakse, et Ashoka ise oli budist. Varased budistlikud lood tõestavad, et Ashoka kutsus pealinnas kokku budistliku nõukogu, reisis tihti oma riigis ringi ning saatis budistlikke misjonäridest saadikuid Sri Lankale.

Ashoka eelkäijate loodud suhted Hellenistliku maailmaga tulid talle väga kasuks. Ta saatis diplomaatilis-religioosseid missioone Süüria, Makedoonia ja Epiiruse valitsejate juurde, kes õppisid India religioossete traditsioonide, eriti budismi kohta. India loodeosas olid väga levinud Pärsia kultuuri elemendid, mis võivad selgitada Ashoka raidkirjade raiumise põhjuseid – raidkirju seostati peamiselt Pärsia valitsejatega. Ashoka kreeka- ja arameakeelseid raidkirju Kandaharis Afganistanis seostatakse samuti tema sooviga säilitada sidemeid rahvaga väljaspool Indiat.

Ashoka valitsusaja lõpuks kattis Maurya impeerium kogu territooriumi Hindu Kushist Bengalini ning laius üle Afganistani, Baluchistani ja kogu India, välja arvatud väike osa Lõuna-Indias. Tema impeeriumi alla kuulusid ka Nepali ja Kashmiri orud.

Pärast Ashoka surma said troonile nõrgad valitsejad, mis andis provintsidele julgust nõuda tagasi oma iseseisvust. Suure impeeriumi haldamine oli raske ülesanne, millega uued valitsejad toime ei tulnud ning Ashoka mantlipärijate omavaheline tülitsemine andis Maurya impeeriumi lagunemisele vaid hoogu juurde ning 1.saj pKr kehtestasid Kushanad oma valitsuse Loode-Indias.

Kushana kuningriik

Pärast Maurya impeeriumi lagunemist 2. sajandil eKr sai Lõuna-Aasiast killustatud riikide kogum. India valveta jäetud loodeosa piir andis võimaluse paljudele sissetungidele, mis leidsid aset 2.saj eKr kuni 3.saj. Nii nagu aarjalastest, said ka sissetungijatest indialased pärast sissetungi ja paikseks jäämist. See periood tunnistas ka märkimisväärseid saavutusi intellektuaalsetes ja kunstilistes valdkondades, mida inspireerisid kultuuride levik ja sünkretism. Indokreeklased (baktrialased) India loodeosast andsid oma panuse numismaatika arengule, sama tegid ka Kesk-Aasia steppidest pärit shakad (sküüdid), kes olid asunud elama Lääne-India aladele. Samal ajal suruti Kesk-Aasia Mongoolia steppidest välja nomaadidest yuezhid, kes omakorda asusid elama India loodealale ning tõrjusid välja shakad ja rajasid Kushana kuningriigi (1. saj eKr – 3. saj). Kushana kuningriigi koosseisu kuulusid mõned Afganistani ja Iraani alad, lisaks India alad loodest Purushapurast (Peshawar, Pakistan) itta Varanasini (Uttar Pradesh) ja lõunasse Sanchini (Madhya Pradesh). Lühikese aja jooksul ulatus kuningriik veelgi kaugemale põhja Pataliputrani.

Kushana kuningriik oli kaubanduse tiigliks India, Pärsia, Hiina ja Rooma impeeriumide jaoks ning kontrollis olulist osa legendaarsest Siiditeest. Kanishka, kes valitses kaks dekaadi, pääsedes troonile umbkaudu 78 pKr, oli kõige märkimisväärsem Kushana valitseja. Ta pöördus budismi ning kutsus kokku suure budistide nõukogu Kashmiris. Kushanad olid patrooniks Gandharani kunstile, mis oli segu Kreeka ja India stiilidest ning sanskriti kirjandusest. Nad algatasid ka uue ajastu 78 pKr, mida tuntakse Shaka nime all. Samuti sai nende loodud kalender India poolt ametlikult tunnustatuks 22. märtsil 1957 ning on siiani kasutusel.

Gupta impeerium

Gupta impeeriumi valitsusala

3. sajandist valitses Indiat Gupta dünastia, mida nimetatakse vahel ka India kuldajaks. Lõuna-India suurriikide hulka kuulusid Chalukya, Chola ja Vijayanagara keisririik. Sel ajastul õitsesid teadus, tehnika, insenerikunst, kunst, loogika, keeleteadus, kirjandus, matemaatika, astronoomia, usund.

Gupta dünastia esimene kuulus kuningas oli Ghatotkatša poeg Chandragupta I. Ta abiellus Kumaradeviga, licchavide klanni pealiku tütrega, millest sai Chandragupta I elus oluline verstakivi. Abieluga sai kuningas kaasavaraks Pataliputra, millest sai alus tema impeeriumile ning algas licchavide abiga naaberterritooriumite vallutamine. Chandragupta I valitses Magadha (Bihar), Prayaga ja Saketa (Uttar Pradeshi idaosas) üle. Tema kuningriik laius Gangesest Allahabadini. Talle omistati ka tiitel Maharajadhiraja (kuningate kuningas). Chandragupta I valitsusaeg kestis umbkaudu 50 aastat.

Chandragupta I järel asus aastal 330 troonile Samudragupta, kes valitses umbes 15 aastat. Ta oli militaarias geenius ning juhtis sõjakäiku üle Dekkani ning alistas Vindhya regiooni metsades elavad hõimud.

Samudragupta mantlipärija Chandragupta II, tuntud ka kui Vikramaditya, vallutas suured territooriumid Malwas, Gujaratis ja Kathiawaris. Sellega tõi ta Guptade dünastiale veelgi rohkem rikkust ning jõukust. Tema valitsusajal toimus aktiivne kaubavahetus läänepoolsete riikidega ning suure tõenäosusega oli just Chandragupta II valitsusajal aktiivne sanskriti suur poeet ja näitekirjanik Kalidas koos mitmete teadlaste ja õpetlastega.

Guptade võimu nõrgenedes Põhja-Indias 5.–6. sajandil tekkisid mitmed iseseisvad väikeriigid ning algasid hunnide sõjaretked Indiasse. Hunnide pealik Toramara oli väga edukas suurte Gupta impeeriumi osade vallutamisel. Tema poeg Mihirakula oli õel barbar ning ühtlasi ka üks hullemaid türanne, kelle kaks India päritolu printsi, Yasodharman Malwast ja Baladitya Magadhast kukutasid ning sellega lõppes tema võim Indias.

Harshavaradhana

7. sajandi alguses, pärast oma venna Rajyavardhana surma tuli Thaneswari ja Kannauj troonile Harshavaradhana (606–647 pKr). 612. aastaks oli Harshavardhana kindlustanud oma kuningriigi India põhjaosas. Aastal 620 tungis Harshavardhana oma sõjaväega Chalukya kuningriiki Dekkanis, mida valitses tol ajal Pulakesin II. Pulakesin II reageeris kohe ning lõi Harshavaradhana väed tagasi. Thaneswari ja Kannauj kuningas oli tuntud eri religioonide tolereerimise, võimekate haldusasutuste ja heade diplomaatiliste suhete poolest. Ta hoidis diplomaatilisi suhteid Hiinaga ja saatis isegi saadikuid visiitidele, kes vahetasid Hiina valitsejatega mõtteid ning täiendasid teadmisi teineteisest. Hiina päritolu rändur, Hiuen Tsang, kes külastas Indiat Harshadvaradhana valitsusajal on edasi andnud värvikad kirjeldused sotsiaalsetest, majanduslikest ja religioossetest tingimustest kuninga valitsusajal, Tsang hindas India kuningat kõrgelt. Pärast Harshavardhana surma jäi India taas ilma kõrgemast keskvõimust.

Maalid Ajanta koobastes Aurangabadis Mahārāshtra osariigis, 6. sajand

Pärast islami sissetungi Kesk-Aasiast 10.–12. sajandil langes suurem osa Põhja-Indiast Delhi sultanaadi ning seejärel suurmogulite riigi võimu alla. Akbar Suure ajal valitsesid Indias kultuuriline ja majanduslik õitseng ning usuline harmoonia. Moguli keisrid laiendasid oma riiki üle suurema osa Ees-Indiast. Samas panid mogulite võimule vastu mõned Kirde-India kuningriigid, millest tugevaim oli Ahomi kuningriik Assamis. Mogulite tagakiusamise tõttu arendasid sikhid välja võitluskunsti traditsiooni ning rajasid Sikhi impeeriumi, mis püsis kuni Inglise-sikhi sõdadeni 19. sajandi keskel. Esimesena ohustas mogulite ülevõimu Rajputi hindu kuningas Maha Rana Pratap Mewarist 16. sajandil, seejärel aga Maratha konföderatsioon, mis valitses 18. sajandi keskpaigas suurt osa Indiast.

Ida-India Kompanii tõus

16. sajandil asutasid Euroopa suurvõimud Portugal, Hollandi Vabariik, Prantsusmaa kuningriik ja Inglismaa kuningriik‎ Indiasse oma kaubajaamad ning kasutasid ära India sisekonflikte, et rajada kolooniaid. Briti Ida-India Kompanii asutati aastal 1600, mis esialgu ei sekkunud niivõrd India poliitikasse, vaid keskendus kauplemisele. Samas algusest peale hakkas kompaniil tekkima oma relvajõud, sest konkurendid ei pidanud enda jaoks vastuvõtmatuks võitlemises turu pärast vägivalda kasutama. Esialgu kaubitses kompanii Indiaga üksikreisidena või kasutades kaubajaamu ja asumaid Java saarel, kuid pidas juba siis läbirääkimisi sultaniga, asutamaks uusi kaubajaamu, sest kõige võimsamal konkurendil Portugalil juba olid omad Chittagongis, Bombeis ning Goa Piirkonnas. Inglise Ida-India kompanii sai loa asutada kaubajaam Surati 1619. aastal. 1639. aastal laiendati tegevust Madrasesse, 1668 Bombeisse ning 1690. aastal Calcuttasse. 1634. aastal lubas mughali sultan inglastel kobu Bengali piirkonnas maksuvabalt kaubitseda. 1686. Aastal toimus esimene relvakonflikt mughalite keskvõimu ja kompanii vahel. Põhjuseks oli kompanii katse välja pressida paremad kaubitsemise tingimused kogu Indias. Relvakonfliktis said kompanii väed lüüa ning pidi maksma trahvi. Aastatel 1750–1778 kasvas kompanii relvajõudude suurus 3000 mehelt 67 000-le. Just sellel perioodil hakkas Ida-India Kompanii sekkuma mughalite keisririigi poliitikasse ning dikteerima endale kasulikku poliitikat. Samas, säilitas mughali sultan enamuse võimust. 1856. aastaks oli enamik Indiast Kompanii mõju all. Aasta hiljem pani ülemaaline mäss, mida tänapäeval nimetatakse India esimeseks iseseisvussõjaks või sipoide mässuks, kompanii võimu tõsiselt kõikuma.

Briti India

 Pikemalt artiklis Briti India

1856. aastal toimunud ülemaaline niinimetatud mäss ei piirdunud tegelikult Sepoide ehk Indialastest värvatud Briti Ida-India Kompanii sõduritega, vaid levis kõikidesse ühiskonnakihtidesse. Mässul oli mitmeid põhjusi, muuhulgas topeltmaksud krooni kasuks, kui ka Briti Ida-India Kompanii kasuks, sekkumine India traditsioonidesse, nagu näiteks Inglaste keeldumine tunnistamast teatud isikute aadlistaatust ning maa hõivamine suurmaaomanikelt. Viimaseks sädemeks oli aga torust laetava Enfield 1853 aasta vintpüssi relvastusele võtt Ida-India Kompanii vägede poolt. Selle vintpüssi kuulid ja püssirohi olid pakitud paberpadrunitesse, mille kasutamise esimeseks sammuks oli hammustada see lahti. Need paberpadrunid olid määritud rasvaga, mis tekitas kultuurse probleemi, sest searasva kasutamise korral ei oleks selliste padrunite lahtihammustamine vastuvõetav moslemitele ning loomarasva kasutamise korral hindudele. Inglaste otsus välja vahetada laskmise väljaõppes India päritolu sõduritele padruni lahtihammustamine selle lahtirebimisega kätega ei aidanud olukorda, vaid küttis sipoide kahtlusi. Ei aidanud ka "kuivade" padrunite relvastusse võtt, et sipoid määriksid neid ise nende arust sobiliku määrdega. Kuulujutud ringlesid ikka, et padrunid on määritud loomarasvaga ning kui Inglased võtsid kasutusele uut tüüpi vahatatud paberi, olid sipoid juba veendunud, et see paber ise sisaldab loomarasva.

Sepoide hukkamine. Kunstnik: Vassili Vereštsagin, umbes aasta 1884.

1858. aastal, pärast mässu nurjumist, järgnes sellele Briti reaktsioon. Ida-India Kompanii lakkas oma tegevuse, Mughali troon likvideeriti ning Indias viidi sisse nõndanimetatud Otsene Valitsus (ingl. k British Raj), mida saab nimetada ka asehalduskorraks, sest India valitsemiseks määras sellest ajast pale Briti Kroon Indiasse asekuninga.

India Iseseisvusliikumine

Uue keskklassi kujunemine osalt tööstuse arengu, kuid enamasti haritud indialaste koloniaalvalitsusse töölevõtmise tulemusena ning brittide avalik rassism äratasid indialaste poliitilise eneseteadvuse. 1885. aastal asutati India Rahvuskongress, mis esialgu aktsepteeris Suurbritannia valitsust, kuid hiljem kujunes välja radikaalne vasak tiib, mis seadis välismaalaste õiguse valitseda Indiat kahtluse alla.

Kaadrid India tänavalt 1906. aastal

India oli Rahvasteliidu asutajaliige alates 10. jaanuarist 1920. 20. sajandil algatasid India Rahvuskongress ja teised poliitilised organisatsioonid üldrahvaliku iseseisvusliikumise. Suurt osa liikumisest juhtisid Mahatma Gandhi ja India Rahvuskongress, pannes miljonid inimesed osalema mitmes ülemaalises vägivallatus kodanikuallumatuse aktis. Gandhi kõrval, iseseisvusliikumise karismaatilise liidrina tõusis ka Subhas Chandra Bose. Bose pärines Bengali piirkonnast Kayastha kasti (Literaatide ja haritlaste kast Bengali kastisüsteemis) kuuluvast perekonnast. Saanud suurepärase hariduse ning õppinud tundma nii traditsioonilist India kultuuri, kui ka Inglise kultuuri, Bose kujunes järjepidevaks rahvuslaseks ja India iseseisvuse eest võitlejaks. 1921 aastal astus Bose India Rahvuskongressi ning kohtus ka siis Mahatma Gandhiga. Gandhi ja Bose näisid diametraalselt vastupidised. Gandhi oli veendunud patsifist ja demokraat, rahumeelse ja diplomaatliku lähenemise pooldaja. Bose aga kurtis, et Gandhi arusaamad on ebakindlad ja ebatäpsed ning usk rahumeelsesse lahendusse naiivne. Kui Gandhid iseloomustab temale omistatud aforism "On palju asju, mille eest oleksin valmis surema, kuid pole olemas midagi, mille eest oleksin võimeline tapma", siis Bosed iseloomustab aforism "Andke minule verd ja ma annan teile vabaduse". 1930-31 oli Bose Calcutta linnapea ning 1938-39 India Rahvuskongressi president. 1939 aastal aga eraldus tema koos oma kaasamõtlejatega uude fraktsiooni Kogu India Esiplokk.

1937. aastaks oli neljateistkümnest provintsiadministratsioonist üksteist Rahvuskongressi all, kuid arvuka moslemi vähemuse huvide esindamine ebaõnnestus ning selle juhid võtsid 1940. aastal vastu revolutsiooni, mis nõudis autonoomse islamiriigi Pakistani loomist.

Vaba India (Azad Hind) lipp. 1943–1945

Jaapani Keisririik tegi katseid korraldada koostöö Briti kolooniate iseseisvusliikumistega veel enne Teise Maailmasõja puhkemist. Jaapani Keiserliku Sõjaväe vastuluureohvitser, kolonelleitnant Fujiwara Iwaichi, suutis aastatel 1940-1941 püstitada püsikontakt Birmasse ja Siiamisse pagenud India rahvuslastega, näiteks Giani Pritam Singh Dhilloni ning Thai-Bharat Kultuurloožiga. Fujiwara agentuur nime (藤原機関, Fujiwara(Efu)-Kikan) saanud eriüksuse agendid kontakteerusid ka Malais baseeruvate indialastest Briti armee sõduritega, eesmärgiga veenda neid oma koloniaalisandate vastu hakata, mis neil sageli ka õnnestus. Paljud indialased ei olnud rahul nende kohtlemisega brittide poolt. Briti armees oli ilmselge diskriminatsioon, sest indialastest ohvitserid ootasid auastmekõrgendust oluliselt kauem, kui nende Eurooplastest kolleegid, palk oli madalam ning teenimise tingimused viletsamad.

1942. aasta jaanuaris, pärast Singapuri langemist Jaapani keiserliku sõjaväe kätte, langes jaapanlaste kätte sõjavangidena ligi 45 000 indialasest Briti armee sõdurit. Suurem osa neist suudeti värvata jaapanlaste poolt toetatavasse India vabadusvõitlejate üksusse kapten Mohan Singhi juhtimise all, mis sai nimeks Azad Hind Fauj ehk India Rahvuslik Armee. Mohan Singh leidis kõikehõlmavat heakskiitu leitnantkolonel Fujiwaralt, kuid juba 10 kuud hiljem, 1942. aasta detsembris, läks ta tülli Lõuna Ekspeditsiooniarmee juhatuse ja marssal Terauchi Hisaichiga. See sundis marssal Mohan Singhi India Rahvusliku Armee juhataja kohalt maha võtma ning koguni arreteerima.

1943. aastal Subhas Chandra Bose, kes enne sõda oli pandud revolutsioonilise tegevuse eest Briti võimude poolt koduaresti ning 1941. aastal põgenenud läbi Nõukogude Liidu Saksamaale, naasis jaapanlaste kutsel Kagu-Aasiasse. Jaapanlaste arvates sobis Bose täiuslikult juhtima India Rahvuslikku Armeed. Jaapanlaste korraldatud küsitlused näitasid, et isegi indialased pooldasid Subhas Chandra Bosed. Jaapani Keisriväe Lõuna Ekspeditsiooniarmee juhatuse ootused läksid täide: Subhas Chandra Bose suutis karismaatilise juhina elavdada India iseseisvusliikumist ning muuta see sõjas kõlblikuks jõuks.

Marssal Terauchi siiski kahtles, kas India Rahvuslikule armeele saab usaldada midagi enamat, kui spionaaž ja propaganda, kuid 1944. aastaks, U-Go pealetungi alguseks suutis Subhas Chandra Bose veenda teda ning kindral Sugiyamat kaasata India Rahvuslikku Armee liitlasarmee staatuses. Plaan seisnes selles, et Jaapani Keiserlik Sõjavägi ja India Rahvuslik Armee löövad endale tee vabaks Imphalini ning sealt edasi India Rahvuslik Armee organiseerib partisanisõda Lääne Indias. Samuti marssal Terauchi plaan eeldas suure hulga Indialastes Briti sõdurite veenmises pooli vahetama.

Subhas Chandra Bose haud Tokyos

Kuigi alguses oli pealetung suhteliselt edukas, märtsis-juulis 1944 toimunud Imphali piiramine kukkus läbi ning algas suur taganemine. Taganemises hukkus nälga ja haavadesse suur hulk nii Jaapani kui ka India sõdureid. 1945. aasta kampaania oli Jaapani poolele veelgi raskem. Briti väed tungisid peale ning Birma kindral Aung San märtsis 1945 vahetas pooli ning hakkas sõdima jaapanlaste vastu. Algas taganemine Birmast Siiamisse. Jaapani kapitulatsiooni ajaks septembris 1945 plaanis Subhas Chandra Bose esialgu jääda Vaba India Ajutise Valitsusega Singapuris ning langeda Brittide kätte. Tema arvates kohtuprotsess tema üle ning võimalik surmanuhtlus võisid muutuda sädemeks, mis süütaks Indias revolutsioonitule. Kuid teised valitsuse liikmed veensid teda otsima toetust Nõukogude Liidult. Levinuma versiooni kohaselt lendas ta 16. augustil Saigoni, kus kohtus marssal Terauchiga ning rääkis temale oma plaanist kasutada India vabaduse eest võitlemiseks nõukogude abi. Kuigi Terauchi ei saanud Sõjaväe kõrgemalt juhatuselt õnnistust Boset aitama, austusest ja sümpaatiast Bose vastu nõustus teda isiklikult aitama ning leidis temale viisi üle lennata Daireni linna, ümberistumisega Tokyos. Subhas Chandra Bose hukkus lennukiõnnetuses Formosa kohal 18. augustil 1945. Tema põrm maeti Tokyos Renkō-ji templi aeda.

India Rahvuslik Armee endiste ohvitseride üle mõistsid Inglase kohut novembrist 1945 kuni maini 1946 nõnda nimetatud "Punase Kindluse Protsessis". Tribunaali ajal muutus olukord Indias väga mässuohtlikuks ning isegi kolmele põhilisele süüdistatavale määrati vaid sümboolne karistus.

Mahatma Gandhi (paremal) koos Jawaharlal Nehruga, 1937. Nehrust sai 1947. aastal India esimene peaminister

Iseseisev India

15. augustil 1947 sai India Suurbritannialt iseseisvuse, kuid eraldati islamienamusega alad, millest moodustati eraldi riik – Pakistan. Senised vasallvalitsejad pidid liituma kas India või Pakistaniga, iseseisvumise võimalust neile ei antud. 26. jaanuaril 1950 sai Indiast vabariik ning jõustus uus konstitutsioon.

India jagunemine ei kõrvaldanud India ja Pakistani vahelisi erimeelsusi (eriti Kashmiri, Pandžabi ja Bengali küsimuses), mis arenesid 1965. aastal sõjaks ja teravnesid uuesti 1971. aastal, pärast Ida-Pakistanis iseseisva Bangladeshi moodustamist. Sõjaoht kerkis taas, kui mõlemad maad arendasid 1998. aastal välja tuumarelva (esimene tuumakatsetus toimus 1974. aastal) Ägedad kokkupõrked Kashmiri pärast 2002. aastal sisaldasid juba tuumasõja ähvardust. India sõjavägi sundis 1961. aastal portugallased nende rannikuenklaavidest lahkuma, võitles 1962. aastal Hiinaga piiri pärast ja sekkus Sri Lankas, et kaitsta tamili vähemust (1986–1990).

Iseseisvuse väljakuulutamisest saati on India pidanud võitlema usulise vägivalla, kastieelarvamuste, kommunistlike sisside, terrorismi ning separatistlike vastuhakkudega, eriti Jammu ja Kashmiri osariigis ning Kirde-Indias. 1990. aastatest saati on terrorism puudutanud paljusid India linnu. India on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (toona veel Briti India nime all) blokivälisusliikumise asutajaliige.

Alates 1991. aastast on majandusreformid toonud India maailma kiireimini kasvavate majanduste sekka.

Vana-India meditsiin

Hindu mütoloogia kohaselt avaldas looja-jumal Brahma iidsed vaimsed tekstid – neli veedat – muistsetele nägijatele, keda tuntakse rišidena. Nemad andsid teadmised edasi suktade, sakritikeelsete värsside kujul. Veedades, eriti "Atharveedas", on viiteid tervisele ja tervendamisele ning ravivahenditele. Varaste tervendusmeetodite alused tunduvad olevat olnud hügieen, taimsed ravimid, religioossed rituaalid ja palved, kaasa arvatud mantrad. Haiguse esmaseks põhjuseks peeti deemonlikku seestumist, mille ravimiseks kasutati patukahetsust, palveid ja loitsimist. Siiski ei moodusta veedade tekstid ametlikku või terviklikku meditsiinisüsteemi ning väitel, nagu pärineks ajurveda otse veedadest, ei pruugi olla alust. Pigem tundub, et meditsiinisüsteem arenes aja jooksul, haarates endasse nii budistlikke kui ka muid traditsioone. Seda seisukohta toetavad tähelepanuväärsed sarnasused varaste budistlike meditsiiniliste ja hilisemate ajurveda tekstide vahel ning paistab, nagu oleks mõningaid ajurveda tekste nende esmailmumise järel teatud aja möödudes religioossetel põhjustel muudetud. On ka teada, et varaseid budistlikke munki ja järgijaid innustati inimkonna suhtes kaastunde kasvatamise harjutusena ravimisega tegelema ning et nad töötasid välja uusi ravipraktika meetodeid.

India vanima teadusliku meditsiinialase teksti kirjutas esimesel sajandil õukonnaarst Charaka. See sisaldab teavet farmaatsia, õige toitumise, arstieetika ja patsiendi andmete konfidentsiaalsusest. Samuti õpetab tundma üldist haiguste patoloogiat ja ravima kõhulahtisust, palavikku, turseid, kasvajaid, pidalitõbi, naha haigusi ja kollatõve. "Sushutra Samhita" on India esimene meditsiinialane tekst, mis sisaldab kirurgiat. Neljandal sajandil Gupta impeeriumi õukonna arsti kirjutatud teoses kirjeldatakse, kuidas sooritada operatsioone, ja nimetatakse 125 instrumenti, mis on vajalikud opereerimiseks. Muu hulgas osati keisrilõiget, läätsekae eemaldamist, ilukirurgia protseduure, ninaoperatsioone, naha siirdamist, lahtiste luumurdude ravimist, amputatsioone ja eemaldatud jäsemete külgeühendamist. Anatoomia tundmaõppimiseks pidid kirurgid osalema lahkamistel.

Veterinaaria oli 4. sajandiks arenenud India eripäraks tänu hinduismi usule loomade pühadusse. Ülikud pidasid erilisi haiglaid oma hobustele ja elevantidele. Tekkis unikaalne India meditsiiniharu Hastyayurveda, mis tegeles elevantide eluea pikendamisega.

Kultuur

 Pikemalt artiklis India kultuur

Veedade ajastul (u 1750/1500–500 e.m.a) pandi alus hinduistlikule filosoofiale, mütoloogiale, teoloogiale ja kirjandusele. Tekkisid mitmed uskumused ja tavad, mida järgitakse tänaseni, näiteks dhárma, kárma, yóga ja mokṣa. India paistab silma usulise mitmekesisuse poolest. Riigi levinumate usundite hulka kuuluvad hinduism, budism, sikhism, islam, kristlus ja džainism. Levinuimat usundit, hinduismi, on kujundanud mitmed mõtteviisid, sealhulgas upanišadid, yogasūtra, bhakti ja budistlik filosoofia.

Kirjandus

 Pikemalt artiklis India kirjandus

India kirjandus on üks vanimaid kirjandustraditsioone maailmas. India kirjandus pole kunagi olnud ühtne, vaid koosneb paljudest kirjandusest, mis on loodud India paljudes vanades, keskaegsetes ja tänapäevastes keeltes. Lisaks India keeltele ja draviidi keeltele on palju kirjutatud inglise keeles.

Vanimad teadaolevad teosed on kirjutatud sanskriti, paali ja tamili keeles.

Sanskritikeelne kirjandus

 Pikemalt artiklis Sanskritikeelne kirjandus

Olulisimate sanskritikeelsete teoste hulka kuuluvad veedad (1300–500 eKr), upanišadid (umbes 700–500 eKr) ja kaks mahukat eepost "Mahābhārata" ja "Rāmājana". Tekstid käsitlevad hinduismi mütoloogiat ja usundiga seotud teemasid. Lisaks loodi sanskriti keeles palju muid olulisi teoseid religiooni, filosoofia, poliitika ja teaduse alal.

Kui veedakirjandus peegeldab preestrite valitsevat rolli, siis kaks suurt eepost "Mahābhārata" ja "Rāmājana" annavad tunnistust ühiskonna struktuuri muutumisest. Need kaks eepost on India mahukaimad luuleteosed ning kuuluvad hinduistliku mütoloogia tähtsaimate allikate hulka.

Tähtsamad luuletajad pärast Kālidāsat olid Bhartrihari (7. sajand), Amaru (8. sajand) ja Bilhana (11. sajand). Džajadeva (12. sajand) teos "Gītagovinda" on luule ja draama vahepealne.

Klassikalised sanskritikeelsed romaanid on proosateosed, mis on stiililiselt lähedased eepilisele luulele. Nende sisu ei ole aga enamasti võetud mitte religioossest pärimusest, vaid muinasjuttudest. Tähtsamad autorid on Dandin, Subandhu (7.–8. sajand) ja Bānabhatta (7. sajand).

Klassikalise India näitekirjanduse žanreid, tegelasi, süžeesid jms on põhjalikult käsitletud teoreetilistes teostes. Tuntuim õpik on Bharata Muni "Nāṭyaśāstra", mis praegusel kujul pärineb arvatavasti 6. sajandist. Tähtsamad näitekirjanikud on Bhāsa (4. sajand või varem), Kālidāsa, Harša (7. sajand) ja Bhavabhūti (7.–8. sajand).

Paalikeelne kirjandus

 Pikemalt artiklis Paalikeelne kirjandus

Pärast budismi teket 5. sajandil eKr sai paali keelest oluline kirjakeel, milles on muu hulgas kirja pandud theravaada koolkonna pühakiri paali kaanon.

Kirjandus teistes praakritites

Džainismi pühakirjad on tradeerunud ardhamagadhi keeles. Neid on rikkalikult kommenteeritud nii praakritis kui ka sanskritis.

Praakrititest arenesid kirjakeeled. Üks varajane näide on 1. sajandist pärinev maharaštrikeelne luuleantoloogia "Gāhā Sattasaī", mis omistatakse Lõuna-India kuningale ja luuletajale Hālale.

Klassikalises näitekirjanduses räägivad kuningas, ministrid ja brahmiinid sanskritis, alamast seisusest mehed ja kõik naised, välja arvatud haritud naised, näiteks kurtisaanid, räägivad praakritis.

Keskaegne India kirjandus

Keskajal avaldas islam kui uus mõttevool suurt mõju India kirjandusele ja sanskriti keel muutus üha vähem oluliseks. Seda ajavahemikku iseloomustab eriilmeline ning lai mõtte- ja tundeväljendus, mistõttu erinevad keskaegsed India kirjandusteosed oluliselt klassikalisest kirjandustraditsioonist.

Sanskritist ja Kesk-India praakrititest arenesid välja uued keeled, nagu hindustani, bengali, pandžabi ja marathi keel, millel kujunesid omad kirjandustraditsioonid. Hinduistlikku religioosset luulet hakati nüüd kirjutama kohalikes keeltes. Uute kirjanduste silmapaistvamad esindajad on hindi autorid Tulsīdās, Kabir ja Mirabai, marathi kirjanik Dnyaneshwar ning gudžarati autor Narasinh Mehta.

Urdu luules sulandusid islami ja pärsia mõjud India elementidega. Urdu keelest sai suurmogulite õukonnakeel, mis õitses 17. sajandil ja milles kirjutati palju armastusluulet. Kõige kuulsamad näited on luuletaja Mirza Ghalibi gaseelid ja tänapäeva Pakistanis austatud Muhammad Iqbali teosed.

Uusaegne India kirjandus

19. sajandil tugevnesid Lääne mõjud India kirjanduses. Tingimused olid soodsad bengali kirjandusele, mis elas läbi õitsengu. Bengali kirjanduse tuntuim esindaja on luuletaja ja filosoof Rabindranath Tagore, keda peetakse tänapäeval India rahvusluuletajaks ning kes on India ainus Nobeli kirjandusauhinna laureaat. Tema luuletuste viisistustest said India hümn ja Bangladeshi hümn.

Alates 20. sajandist kirjutavad paljud India kirjanikud ka inglise keeles.

Kaasaegne India kirjandus hõlmab riigi kõiki suuremaid kirjakeeli ja käsitleb väga laia teemade ringi. Tuntuimad kaasaegsed autorid on Salman Rushdie, Arundhati Roy, R. K. Narayan, Mulk Raj Anand, Rohinton Mistry, Ruskin Bond, Amrita Pritam, Mahasweta Devi, Vikram Seth, Amitav Ghosh, Anita Desai ja Dom Moraes.

Tamili kirjandus

 Pikemalt artiklis Tamili kirjandus

Lõuna-Indias arenes klassikalisel ajajärgul esimesena kirjakeeleks tamili keel. Vanimad teosed on umbes 2000 aastat vanad. Tamili kirjanduse varajasest õitseajast pärineb Sangami kirjandus. Lisaks heroilistele tekstidele kuningatest ja sõdadest on tuntud ka tamilikeelne armastusluule. Esimese sajandi paiku kirjutatud "Tolkāppiyam" on vanim tamili keele grammatika. Tuhanded armastusluuletused, mis kirjutati Madurais 1.–5. sajandini, toetuvad sellele grammatikale. 

Kirjandus teistes draviidi keeltes

Rabindranath Tagore (1909) oli bengali kirjanik, kelle tööde seas oli India hümn "Jana-Gana-Mana"

Hiljem said olulisteks kirjakeelteks kannada, telugu ja malajalami keel. Varaseimad kannada- ja telugukeelsed kirjandusteosed (9.–11. sajand) on mõjutatud sanskritikeelsetest eeskujudest.

Kirjandus uusindia keeltes

Kirjandust uusindia keeltes on peale klassikaliste eeskujude mõjutanud islami vallutus alates 12. sajandi lõpust, kristlik misjon ja Briti ülemvõim. Mõned kirjanikud püüdsid ühendada hinduismi ja islamit. Varajane urdukeelne kirjandus on stiililt ja motiivistikult peaaegu tervenisti islamlik. Lääne kultuuri mõju tõi India kirjandusse näiteks patriootilise luule ja ühiskonnakriitilised realistlikud romaanid.

Bengali kirjandus

 Pikemalt artiklis Bengali kirjandus

Varajase bengali kirjanduse üks põhimotiive on Krišna ja Rādha armastus. See oli ühtaegu religioosne ja erootiline motiiv. Selle žanri üks tähtsamaid esindajaid oli Caṇḍīdās (15. sajand).

19. sajandil algatas Ram Mohan Roy modernse proosastiili. Seda arendas oma romaanidega lääne eeskujul edasi Bankim Chandra Chattopadhyay.

Tähtsaim uusaegne bengali kirjanik oli maailmakirjandusse kuuluv Rabindranath Tagore.

Hilisemate bengali kirjanike seas on luuletajad Jibanananda Das ja Bishnu De (Bishnu Dey) ning prosaist Bibhutibhusan Bandyopadhyay.

Kunst

 Pikemalt artiklis India kunst

India kunst on tihedalt seotud religiooniga. Nii India arhitektuur, India skulptuur kui ka India maalikunst on religioossed: hinduistlikud, budistlikud või džainistlikud. Islami vallutused Põhja-Indias ja hilisem Mogulite riik tõi India kunsti uue elemendi. Muslimid tõid kaasa uusi arhitektuurivorme ja -tehnikaid ning ehitasid hooneid, mis on maailma väljapaistvamate arhitektuuriteoste seas. Hiljem on suur osa India kunstist ja arhitektuurist võtnud eeskuju lääne kunstist.

India kunstitraditsioon on pikk. Leitud on tuhandeid Induse kultuurist pärit pitsateid, millele on enamasti graveeritud looma-, kuid mõnel ka inimkujutised. Tuntuim on Pashupati pitsat. Järgnes pikk ajavahemik, millest pole peaaegu midagi säilinud. Hilisem säilinud India kunst on peaaegu eranditult vastupidavatest materjalidest religioossete skulptuuride või müntide kujul. Võib arvata, et algselt oli oluliselt rohkem puidust ja savist taieseid ning suurehitisi, mis pole säilinud.

Päris India kunstiajalugu algab 3. sajandil eKr Maurjate riigi valitseja Ašoka ajal, kui võeti tõsiselt kasutusele kiviarhitektuur. Ašoka lasi kogu Hindustani poolsaare kaljuseintele ja kivisammastele raiuda 25 edikti (Ašoka ediktid), mis propageerivad budismi, millesse Ašoka oli pöördunud. Sambad koosnevad siledaks poleeritud tüvesest kapiteeliga, millel on loomafiguuriga abakus. Tuntuim on Sārnāthi sammas nelja poollõviga tipus, mida on kujutatud ka India vapil.

Klassikaline periood ehk Guptade ajastu 4.–6. sajandil on India kunsti verstapost. Sel ajastul sünteesiti varasemad kunstikoolkonnad. Guptade ajastu skulptuuri iseloomustavad harmoonilised kehaproportsioonid. Paljud hinduistlikud jumalused omandasid sel ajal oma ikonograafilised tunnused. Hinduistlikud templid omandasid kuju, millest sai hilisema Põhja-India templiarhitektuuri stiilinorm.

Maalikunst

 Pikemalt artiklis India maalikunst

India maalikunsti võib jagada kolmeks: seinamaal, miniatuurmaal ja kangamaal.

India maalikunst algas esiajal koopamaalingutega, kuid kliimatingimuste tõttu on väga varasest ajast säilinud vaid üksikud näited. Koopamaalinguid, mille vanuseks arvatakse olevat kuni 10 000 aastat, on leitud näiteks Bhimbetka kaljukoobastest.

Kõige märkimisväärsemateks freskosarnasteks seinamaalideks peetakse 5.–7. sajandi budistlikke seinamaale Ajanta kaljutemplites, kus on kujutatud stseene Buddha elust ja džatakatest. Vanimad hinduistlikud maalid on seinamaalid Badami kaljutemplis 578. aastast.

Budistlikus kunstis esinevad sageli mandalad – maagilised mustrid ja diagrammid, mis tavaliselt on budistliku universumi sümbolid. Neid kasutatakse mediteerimisel. Värvirikkad mandalad kaunistavad kloostrite ja templite seinu või siis on maalitud pildirullidele.

Kangamaalide temaatika on rahvalikum. Neid kasutasid näiteks rändlaulikud oma lugude illustreerimiseks, samuti olid need suveniirideks palveränduritele. Väga vähesed säilinud kangamaalid on vanemad kui 200 aastat, kuid on selge, et traditsioon on oluliselt pikem.

Käsikirjade illustreerimisel on Indias pikk traditsioon. Raamatute miniatuurmaalid on tehtud lagunevatele materjalidele nagu paber ja kangas. Kangamaal on kaduma läinud. Vanimad säilinud illustreeritud käsikirjad on budistlikud palmilehekäsikirjad umbes 11. sajandist. Säilinud on ka arvukad džainistlikud illustreeritud käsikirjad 13. sajandist (džainistlikminiatuurmaal sai alguse umbes 11. sajandil Lääne-Indias). Alates 14. sajandist sai paber üldisemaks, nii et kunstnikud ei olnud enam seotud palmilehe kitsa ja pikliku formaadiga. 14. sajandi lõpust 17. sajandini kasutati džainistlikus miniatuurimaalis väga stiliseeritud figuure.

Akbar kohtub oma poegadega Fatehpur Sikris. "Akbarnama" (1573)

Islami mõju tugevnemisega 12. sajandil muutus maalikunst kui pärsia õukonnakunsti peamine vorm järk-järgult olulisemaks. Õukonnakunsti kõrgtasemeks peetakse suurmogulite stiili, mille õitseng kestis 16.–18. sajandini. Ennekõike arenes kiiresti miniatuurmaal. Aineseks oli peaaegu eranditult ilmalik, näiteks olulised riigitegelased, õukonnaelu ning olulised ajaloosündmused. 16. sajandi teisel poolel kujunes välja iseseisev indo-islami miniatuurmaalistiil, suurmogulite maalikunst, mis sisaldas muu hulgas keisrite elulugude ja pärsia luule illustratsioone. Ka pärsia keelde tõlgitud "Mahābhārata" ja "Rāmājana" illustreeriti rikkalikult suurmogulite stiilis. 17. sajandi alguses õitses portreemaal.

Suurmogulite stiil oli vastastikuses mõjus ka Raadžputi maalikoolkonnaga, mis kujunes 16. sajandil Rajasthani kuningriikide õukondades. See keskendus aga valdavalt hinduistlikele teemadele, näiteks illustreeriti hinduistlikke eeposeid "Mahābhāratat" ja "Rāmājanat". Eriti hinnatud oli Krišna eluloo kujutamine. Raadžputtide õukondade rohkuse tõttu kujunes palju maalikunsti alakoolkondi. Tuntumad neist olid Bundi koolkond, Mewari koolkond, Marwari koolkond ja Kishangarhi koolkond. Kõigile neile on omane voolav stiil ja eredad värvid. Sageli kujutati figuure ilma varjudeta.

Briti koloniaalvõim tõi maalikunstis kaasa vapustavad muutused. 19. sajandi lõpus hakkas traditsiooniline India maalikunst manduma. Selle asemel jäljendasid kunstnikud nagu Raja Ravi Varma Lääne stiile, ennekõike realismi. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses leidis aset India-pärase maalikunsti taassünd. Kõige silmapaistvam oli Abanindranath Tagore'i asutatud Bengali koolkonnas. Taheti lääne mõjust vabaneda ja hakati kasutama vanemaid päritolu stiilielemente. Eeskuju võeti näiteks Ajanta seinamaalidest ja miniatuurimaalidest.

Nüüdisaja India maalikunst laenab jätkuvalt läänelikest kunstivooludest, kuid jätkab ja arendab ka India traditsioonilist maalikunsti. 20. sajandi olulisemate kunstnike seas on Jamini Roy ja Amrita Sher-Gil (1913–41). Tuntud nüüdisaja maalikunstnik oli ka Maqbool Fida Husain.

Lisaks on Indias alati olnud tugev rahvaliku maalikunsti traditsioon. Maakohtades võib paljude hoonete välisseintel näha maalinguid. Tähelepanuväärne on Madhubani stiil, mida viljeldakse Mithila piirkonnas. Üha rohkem tähelepanu saab ka India hõimurahvaste kunst.

Skulptuur

 Pikemalt artiklis India skulptuur

Shiva skulptuur 11. sajandist

Religioosses kunstis on arhitektuur ja skulptuur lahutamatult seotud. Jumaluse või pühaku kuju on austusobjekt. Reljeefid kujutavad sageli õpetlikke või mütoloogilisi stseene. Dekoratiivsed on templireljeefide taime- ja loomamotiivid. Hindustani poolsaare kõige varajasem skulptuur pärineb Induse kultuurist (3300–1700 eKr) tänapäeva Pakistani alal. Tuntuimad näited on kivist ja pronksist kujud, ehkki valdav osa leide on keraamikast ning kivist pitsatid loomade ja jumalate kujutistega. Kultuuri ja budistliku perioodi vahelisest ajast on säilinud vähe skulptuure. Hinduismi tähtsamate jumaluste Višnu, Šiva ja Durga kujud ilmusid esimestel sajanditel pKr. Tavaliselt on neid kujutatud rohkem kui kahe käega. Mitu jumalat võivad sulada kokku üheks. Varauusajal valitsesid suurt osa Indiast moslemid, kes skulptuuri ei viljelenud ja lasid hävitada suure osa olemasolevast religioossest skulptuurist.

Arhitektuur

 Pikemalt artiklis India arhitektuur

India arhitektuurile on mõju avaldanud mitmesugused usundid ja kultuurid. Paljude Indias levinud arhitektuuristiilide seast on kaks tuntumat vastanduvat ajaloolist stiili hinduistlik templiarhitektuur ja India islami arhitektuur. Kummalgi on palju piirkondlikke vorme.

Madurai Meenakshi templi läänevärav

Budistlikus arhitektuuris on kõige levinum mälestis stuupa. Teised budistlikud ehitustüübid on tšaitja (tempel) ja vihaara (klooster). Vanimad säilinud kloostrid ja templid on raiutud kaljuseintesse umbes 3.–2. sajandil eKr. Neid on muu hulgas Bhajas, Karlis ja Elloras. Kõige tuntumad on 29 kaljukoobast Ajantas (Ajanta kaljutemplid).

Ka Hinduistlikus arhitektuuris on paljud varajased hästi säilinud templid raiutud kaljuseintesse, sealhulgas Kailāsa tempel Elloras (8. sajand) ja selle kaasaegsed Šiva templid Elephantas. Need on rikkalikult kaunistatud seinamaalide ja reljeefidega. Vanimad säilinud hinduistlikud kivitemplid pärinevad 5.–8. sajandist (Aihole ja Badami) järgivad lihtsat põhiplaani, mille keskmes on pühamu ise, väike pime ruum garbhagriha, kus elab jumalus, kellele tempel on pühitsetud. Põhja- ja Lõuna-India templiarhitektuuril on märgatavad stiilierinevused, eelkõige tornide ja portaalide kujus. Templitornid on põhjastiilis kõrged ja ümarad (śikhara), lõunastiilis madalamad ja püramiidjad (vimāna).

Džainistlik arhitektuur on kasutanud kohalikke arhitektuurivorme, mida nad on kohandanud oma rituaalidele. Iseloomulikud on suured templikompleksid pühadel mäetippudel. Abu mäele Rajasthanis rajati 1031. aastal esimene paljudest valgest marmorist templitest. Sravana Belgolas Karnatakas esindab Lõuna-India draviidimõjulist templistiili.

India islami arhitektuur tekkis Islami vallutuste tagajärjel 11. ja 12. sajandil. Muslimid tõid uusi ehitisetüüpe: mošeed, hauasambad, paleed ja kindlused. Islami pühamud ei ole kujudega kaunistatud, Mošeesid ehivad kalligraafia, geomeetrilised mustrid ja stiliseeritud leheornamendid. Üks vanemaid islami ehitisi on Quwwat ul-Islami mošee Delhi-Lalkotis, mis ehitati 1193. aastal. Suur osa India arhitektuurist, sealhulgas Tāj Mahal ja teised suurmogulite ja Lõuna-India arhitektuuri näited, ühendab kohalikud traditsioonid välismaalt sissetoodud stiiliga.

Briti koloniaalperioodil muutusid valdavaks uusklassitsism, uusgootika ja uusbarokk. Indoislami ja Euroopa stiilide sulamist tekkis uus stiil, mida hakati nimetama indosaratseeni stiiliks. Pärast iseseisvumist mõjutasid kohalikku arhitektuuri modernismi ideed. Tuntuimad modernsed ehitised on Lootose tempel (1986), Namsai kuldpagood (2010) ja IIT Hyderabad (2015).

Vaibakunst

 Pikemalt artiklis India vaibad

Vaibakudumine sai Indias alguse 16. sajandil, kui Suurmogulite riigi valitseja Akbar tõi pealinna Agrasse Pärsia päritoluga kunstnikke ja käsitöölisi. Nende abiga asutas ta vaibakudumise keskused linnadesse Agrasse, Delhisse ja Lahore'i. 16. ja 17. sajandil olid populaarsed keeruliste taimemustritega nn mogulivaibad. Need olid võrreldavad Safaviidide-aegsete Pärsia vaipadega. Vaibakudumine jätkus Warangalis, Dekkani kiltmaal ja mujal.

19. sajandil hakati jälle kasutama moguliteaegseid mustreid. Põhja-India Agras, Amritsaris ja Lahore'is on sellest ajast saadik käinud vaipade kõikuva kvaliteediga masstootmine. Vaipu koovad muu hulgas vangid.

Tavaliselt kootakse vaipu puuvillast, pinnal on villaudemed. Kashmiris ja mujal tehakse siidvaipu. Kõikjal Indias kootakse puuvillast õhukesi vaipu dhurrie '​sid, millel on lihtsad geomeetrilised mustrid või pildid.

Muusika

 Pikemalt artiklis India muusika

India ulatuslikkuse ja mitmekesisuse tõttu hõlmab India muusika arvukalt žanre, mis hõlmavad klassikalist muusikat, rahvamuusikat, rokki ja poppi (Bollywood). Muusika ajalugu ulatub tagasi aasta tuhandeid ning on välja kujunenud lahutamatu osana sotsiaal-religioossest elust ning hõlmab mitme mandiosa eripärasusi, varieerudes tihtipeale regiooniti. Klassikaliseks muusikaks loetakse põhja hindustani ja lõuna Karnataka muusikat ja nende erinevaid rahvapäraseid edasiarendusi.

Populaarseim India levimuusika vorm on filmimuusika või laulud ja muusika India filmidest, mille müük hõlmab 72% kogu muusika läbimüügist. Filmimuusika on sümbioos klassikalisest muusikast ja läänelikust kompositsioonist, et luua Indiale iseloomulikke meloodiaid. Traditsiooniliselt ei laula näitlejad filmides ise, vaid selleks kasutatakse kutselisi lauljaid, näitlejate ülesandeks on laulmist imiteerida. India popmuusika põhineb rahvamuusika ja klassikalise muusika segust, mida toetavad üldjuhul modernsed rütmid ka muust maailmast. Popmuusika sai alguse Lõuna-Aasias tänu lauljale Ahmed Rushdi ja ta laulule "Ko Ko Korina" aastal 1966.

Patriootlikud tunded on indialastega püsinud alates vabadusvõitluse ajastust. India hümni "Jana-Gana-Mana", mille on kirjutanud Rabindranath Tagore, ja "Vande Mataram", mille kirjutas Bankim Chandra Chattopadhyay, mis on India rahvuslaul, loetakse olulisemateks muusikapaladeks, mis India rahva on ühendanud.

Tants

 Pikemalt artiklis India tantsukunst

Bharatanatyami tantsija Mamallapuramis, India Tantsu Festivalil

Klassikaline tants ja draama jutustab eeposte lugusid kõrgelt stiliseeritud vormis, läbi keeruliste mudrate ehk käeliigutuste ja keha asendite. Näiteks on ainuüksi silma avamiseks vähemalt 36 viisi. Seega alustatakse klassikalise tantsu õppimist varases eas samamoodi nagu lääne ühiskonnas balletti.

India muusika-, tantsu ja teatriakadeemia on määranud kaheksale tantsustiilile klassikalise tantsu staatuse. Paljud neist on jutustava vormiga ja sisaldavad mütoloogilisi elemente. Need stiilid on Tamil Nadu osariigi bharatanatyam, Uttar Pradeshi kathak, Kerala kathakali ja mohiniyattam, Andhra Pradeshi kuchipudi, Manipuri manipuri, Odisha odissi ja Assami sattriya. Populaarsemad India rahvatantsud on Punjami bhangra, Assami bihu, Jharkhandi, Odisha ja Lääne-Bengali Jhumair ja chhau, Gujarati garba ja dandiya, Rajastani ghoomar ja Maharashtra lavani.

Neist näiteks Põhja-India klassikaline tants kathak on saanud tugevaid mõjutusi Islami õukonnatantsust. Manipuri tants on pärit Birma piiri äärsest Manipuri osariigist ning sellele on iseloomulik tantsijate õrn õõtsumine ja sirged triibulised seelikud, mis meenutavad rohkem Birma rahvariideid ja jätavad neist mulje, kui nukkudest keerleval alusel. Rabindranath Tagore oli vaimustatud Manipuri tantsust ja tänu tema toetusele sai see tants maailmas tuntuks.

"Manipuri" dramaatilises tantsuetenduses etendatakse tihti Radha ja Krišna armulugu

Lõuna-India klassikaline tants bharatanatyam on saanud nime 2. sajandil kirjutatud Natya Shastra ja autori Bharata järgi. Tantsijad on tavaliselt ilusad naised, värvilistes üsna liibuvates sarides, kaunistatud peaehetes, juustes jasmiiniõied ja käte ümber kuldsed käevõrud. Tantsitakse paljajalu, lärmakate kellukestega pahkluude ümber.

Kuchipudi on 17. sajandil on klassikaline Lõuna-India tants. See segab pühadust sündsusetusega ja on tänapäeval väga populaarne New Delhis, Andhra Pradeshis ja Tamil Nadus.

Kathakali on enim viimistetud klassikalise tantsu vorm, mis sai alguse Malabari rannikul Kerala osariigis. Tavaliselt ōues toimuvad etendused võivad kesta kuni 12 tundi, kaasates terve meeskonna esinejaid, kes kõik on meessoost. Materjaliks on reeglina eeposed "Rāmāyana" ja "Mahābhārata".

India rahvatantsul on palju stiile ning teemad peegeldavad külaelu ja tavaliselt jutustavad sündsusetuid lugusid võrgutatud ja armukesest hüljatud neiust. Kurikaelteks on nendes lugudes ka koletislik ämm või ahne maaomanik. Enamikul küladest on erilised rituaalsed tantsud haiguste ärahoidmiseks. Haigust etendav jumalus ehitakse, seejärel sõidutatakse ta muusikute ja tantsijate saatel kaarikul külapiirile ja lükatakse piiri taha naabritele. Veel on levinud kepitants, kus kahes vastassuunas liikuvas ringis hoiavad mehed ja naised kahte pulka kätes. Pidevalt kiiremini liikudes löövad nad pulki vastakuti. Tantsivad akrobaadid, kes esinesid linaparkides ja festivalidel, esitasid tihti põleva mõõga neelamise ja sütel kõndimise tantsu.

Teater

India teatris sulavad kokku muusika, tants ja improviseeritud või kirjutatud dialoog. Tihti käsiteldav teema on hinduistlik mütoloogia, kuid inspiratsiooni on leitud ka keskaegsetest armastuslugudest, sotsiaalsetest sündmustest ja poliitikast. India teatri hulka loetakse Gujarati piirkonna bhavai, Lääne-Bengali jatra, Põhja-India nautanki ja ramlila ning Maharashtra tamasha. India teatriakadeemia (National School of Drama) asub New Delhis. See on India kultuuriministeeriumile alluv eraldi asutus.

Nukuteater

Rajasthani nukunäitleja

Hinduistlikud filosoofid hoidsid nukunäitlejaid au sees ja tõid paralleele jumala kui nukunäitleja ja universumi kui nukulava vahel. "Srimad Bhagavata", eepos jumalus Krišnast lapsepõlves, jutustab sellest, kuidas ta kolme nööriga (Satta, Raja ja Tama) universumit marioneti kombel juhib.

Indiast on leitud peaaegu kõiki nukutüüpe. Nukuteater on läbi ajaloo traditsioonilise meelelahutusena olulisel kohal olnud. Nagu traditsioonilises teatris, põhinevad etenduste teemad ka nukuteatris peamiselt eepostel ja legendidel. Nukkudel riigi eri kohtadest on oma olemus, milles peegelduvad piirkondlikud maali- ja skulptuuristiilid.

Filmitööstus

Hindikeelne India film "Bhabhi" aastast 1938

India filmitööstus on tegutsenud juba üle saja aasta, alates 19. sajandist. Esimene filmi tegid vennad Lumière'd, kes olid sündinud Prantsusmaal. 1896. aasta 7. juulil näitasid vennad Mumbais Watsoni hotellis kuut filmi. See tähistabki nüüdseks ühe maailma suurima filmitööstuse sündi. Pärast esimeste filmide näitamist Mumbais, said indialased inspiratsiooni, mis andis filmitööstuse sünnile edasise tõuke. India filmikunsti isaks peetakse Dadasaheb Phalket, kes avaldas esimese täispika tummfilmi "Raja Harischandra" 1913. aastal. Dadasaheb tegi selle filmi täiesti üksi. Aastatel 1913–1918 produtseeris ta 23 filmi. Järk-järgult kasvas tööstus tohutul kiirusel, eriti 1917.–1932. aastani, kuid Teine maailmasõda vähendas filmide produtseerimist drastiliselt. Tänapäevase filmitööstuse alguseks peetakse 1947. aastat. Sellel ajal oli filmide põhiliseks teemaks tavalise inimese kannatused, tähelepanu all olid näiteks prostitutsioon ja polügaamia. Sellel ajal läbis filmitööstus silmapaistva muutuse – filmid, käsikirjad ja näitlejad muutusid kvaliteetsemaks. 1950. ja 1960. tuntakse kui India filmi ajaloo kuldset ajastut. Mille jooksul tõusid tähtedeks sellised näitlejad nagu Guru Dutt, Raj Kapoor ja Meena Kumari. Sellel ajal muutus muusikatööstus väga oluliseks filmide tegemisel ning tekkisid paljud regionaalsed tööstused. 1990. aastatel muutus tööstus rohkem selliseks nagu see on tänapäeval, filmide stsenaariumid on rohkem maailma ilustavad, sellega tahetakse inimestele pakkuda vaheldust igapäevasele maailmale, mis on tihti täis ebameeldivusi. Suur osa filmidest on armulood. Viimasel paaril aastal on tekkinud tähelepanuväärne ja innovaatiline muutus, millega on hakatud rohkem tootma filme, mis on suunatud rahvusvahelistele filmifestivalidele või lühifilme.

Kinotööstus on juurdunud assami, bengali, bhodžpuri, hindi, kannada, malajalami, pandžabi, gudžarati, marathi, oria, tamili ja telugu keelekultuuris. India on maailma suurim mängufilmide tootja ning tegutsenud juba alates 1913. aastast. Hoolimata ammusest algusest, fenomenaalsest produktiivsusest ja kiirest edust, ei saanud India filmikunst valitsuselt tööstuse staatust aastani 1998. Erinevalt Hollywoodist on filmiäri Indias detsentraliseeritud. India filmitööstus koosneb kogu Indias tehtud filmidest, hõlmates piirkondlikud tööstused Andhra Pardeshis, Assamis, Karnatakas, Keralas, Maharashtras, Orissas, Punjabis, Tamil Naduandis, Lääne-Bengalis ja teistes osariikides. India filme vaadatakse laialdaselt kogu maailmas, tänu kultuurilisele ja keelelise lähedusele eriti Lõuna-Aasias ja Lähis-Idas. Tihti kasutatakse lühendit Bollywood, et viidata kogu India kinole, kuid see sisaldab ainult Bombaist pärinevat hindikeelset filmitööstust. Tegelikult moodustab India filmitööstuse eri regioonide filmikunst, mis on mõjutatud piirkondlikest keeltest, kultuurist ja ajaloost. India 1991. aasta rahvaloenduse järgi on seal eristatav 144 piirkondliku keelt, millest filme toodetakse 30. keeles. Iga osariigi suurima kõnelejate arvuga keel, nende hulgas Hindi, Bengali, Marathi, Kannada, Tamili ja Telugu, on oma piirkondliku filmitööstuse aluseks.

• India näitlejate loend

Bollywood

Hindi kino ehk Bollywood, varasema nimega Bombay kino, on India hindikeelne filmitööstus, mis asub Mumbais. Nimi on tulnud nimedest "Bombay" ja "Hollywood". Koos Lõuna-India kino ja teiste India filmitööstustega moodustavad nad India kino, mis on toodetud mängufilmide arvult maailma suurim. Bollywood moodustab suurima sektori (43%) kassatulust, sellele järgnevad Lõuna-India telugu ja tamili filmitööstused (kokku 36%).. Alates 1970. aastatest on Bollywoodi populaarseim kommertsžanr olnud masala film, mis segab erinevad žanrid, sealhulgas märul, komöödia, romantika ja draama, muusikaliste numbritega. Masala filmid kuuluvad tavalised muusikalfilmide žanri alla, mille suurim produtsent alates 1960. aastatest on olnud India kino.

• Bollywoodi näitlejate loend

Toidukultuur

1. Põhja- ja Lääne-India kodus valmistatud lõunasöök. 2. Lõuna-India Thali õhtusöök.

 Pikemalt artiklis India köök

India köök on üks maailma mitmekesisemaid kööke, mida iseloomustab kohalike teraviljade, vürtside, köögiviljade ja puuviljade kasutamine.

Iga piirkonna toidukultuur sisaldab palju roogasid ja toiduvalmistamise tehnikaid. India köök on saanud mõjutusi Pärsiast, Vana-Kreekast, mongolitelt ja Lääne-Aasiast. Uue Maailma toiduained, nagu tšillipipar, tomat, kartul ja kõrvits, mille tõid Indiasse araabia ja portugali kaupmehed 16. sajandil. Koloniaalajal kasutusele võetud Euroopa toiduvalmistamisviisid lisasid India köögile mitmekesisust.

Sagedamini kasutatavad vürtsid on tšillipipar, must sinepiseeme (rai), köömned (jeera), kurkum (haldi, manjal), lambalääts (methi), juudavaik (hing, perungayam), ingver (adrak, inji) ja küüslauk (lassan, poondu). Populaarsed on vürtsisegud, mis on piirkonniti erinevad. Karri lehtede kasutamine on tüüpiline kogu Lõuna-India köögile. Magusates roogades kasutatakse kardemoni, muskaatpähklit, safranit ja roosi kroonlehtede essentsi.

Termini "karri" all mõistetakse Indias tavaliselt pigem kastet kui vürtse. India hindude, budistide ja džainide kogukondade pikaajaline taimetoitlus on avaldanud India köögile tugevat mõju. Taimetoitlus on laialt levinud ning taimetoitlased moodustavad 20–42% India elanikkonnast.

Traditsiooniliselt süüakse toite istudes kas põrandal, väga madalal toolil või patjadel. Enamasti süüakse ilma söögiriistadeta, kasutades selleks parema käe sõrmi (mitte vasaku, sest seda kätt kasutatakse pärast soolestiku puhastamist). India kultuur dikteerib, et kätega söömine on meeldiv kogemus, mis aktiveerib söögiriistade asemel nn kuuenda meele. Traditsiooniliselt kasutatakse sõrmi toidu temperatuuri mõõtmiseks ja maitsete kombineerimiseks, näiteks rebitakse tükk leiba (roti, naan) ning volditakse see väikeseks taskuks, millega saab soovitud koguse toitu kühveldada.

Traditsioonilised riided

India naiste riietus: salwar kameez, traditsiooniline sari ja kholi

Esimese aastatuhande alguseni Indias riietusesemed ei õmmeldud. Kesk-Aasiast pärit kušaanide saabumine (umbes 48 e.m.a) muutis Põhja-India eliidi seas populaarseks Kesk-Aasia stiilis lõigatud ja õmmeldud rõivad. Selliste riiete valik kasvas ning nende kasutamine laienes Delhi sultaniriigi ja Suurmogulite impeeriumi võimuletulekuga, mil kehtestati moslemite võim. Erinevate rõivaesemete seas, mis keskajal ja varauusajal Põhja-Indias kasutusele võeti ning mida tänapäevalgi kantakse, on pyjama ja shalwar'i püksid, tuunikataoline kurta ja kleiditaoline shalwar'i kameez. Lõuna-Indias kasutati samal ajal ikka veel traditsioonilist viisi mähitud ja õmblemata rõivad.

Churidari püksid

India kõige tuntum traditsiooniline rõivaese on sari, mida kannavad naised ühe pika riidetükina. Sari kogupikkus on ligi viis ja pool meetrit ning laiuselt alakeha suurune. Tänapäeval kantakse sari ka peas või loorina näo ees. Sari all kantakse alusseelikut ja kinnituseks vöö. Mõnikord kantakse sari ka choli ehk erilise särgiga, mis katab peamise osa ülakehast, samal ajal kui sari ise varjutab kehakontuure ja katab keha keskosa.

Mehed kannavad sarnast, kuid lühemat rõivaeset, mida kutsutakse dhotiks. Seda kantakse samuti ümber vöökoha mässituna ja ühele poole seotuna. Ida-Indias mässitakse riie alakeha ümber, Põhja-Indias mässitakse riie esmalt jalgade ümber ja kinnitatakse tagant.

Traditsiooniline õmblusteta rõivaese on chaddar ehk sall, mida kannavad nii mehed kui naised jaheda ilmaga ülakeha katmiseks, teatud juhtudel kannavad naised seda loorina pea katmiseks. Teine selline riideese, mida kantakse õmblemata ümber pea seotuna on traditsiooniline turban ehk pagri.

Shalwar'i püksid on tavaliselt vöökohalt laiad ning alt kitsamad ja krookes, neid hoiab vöökoha peal nöör või elastne vöö. Püksid on tavaliselt laiad ja kottis aga võivad olla ka alt kitsamaks muutuva lõikega, mida kutsutakse churidar'ideks. Shalwar'i kameez meenutab pikka särki või tuunikat, mille õmbluskohad lõppevad vöökoha juurest ja sellest allpool on küljed jäetud lahti, mis muudab selle kandmise mugavamaks. Kui varem kasutati kameez'i tegemisel traditsioonilisi lõikeid, siis tänapäeval kasutatakse euroopalikest mõjutustest inspireeritud külgeõmmeldavaid varrukaid ja kraed. Kui krae puudub, sarnaneb see pigem kurtaga. Kameez'i kandsid kõige varem mosleminaised, tänu kellele muutus riideese aina populaarsemaks.

Kurtat, mis on välja arenenud Kesk-Aasia rändrahva tuunikatest, kantakse nii argirõivana kui ka pidulikel sündmustel. Traditsioonilise tava järgi valmistatakse kurta puuvillast või siidist. Seda võib kanda lõdvalt või kõvasti ümber keha seotuna ja tavaliselt ulatub see kandja põlvedest natukene kõrgemale. Traditsioonilise kurta käiste pikkus ulatub randmeteni ja lõige ei kitsene, varruka ääred on palistatud. Tavaliselt pole kurtal kraed, kuid püstkrae kasutamine on populaarsemaks muutumas. Seda kannavad nii mehed kui ka naised pyjama, shalwar'i, churidar'i või teksapükstega.

Viimase 50 aasta jooksul on India mood suuresti muutunud. Globaliseerumine ja lääneliku elustiili mõjutused on näha inimeste igapäevariietustes. Naised on hakanud traditsiooniliste rõivaste asemel kandma seelikuid ja teksapükse ning enamasti tööklassi mehed kannavad vabal ajal teksapükse ja T-särki. Põhja-Indias kantakse tänapäeval sari vaid pidulikel või ametlikel üritustel. Traditsioonilist salwar'i kameez'i kannavad naised churidar'i või teksapükstega. Meeste kurtade pikkus ulatub tavaliselt säärteni. Pulmadeks ja pidulikeks üritusteks kannavad keskmisest ja kõrgemast klassist mehed bandgala't või lühikesi Nehru veste ja pükse. Peigmees ja peiupoisid kannavad šerwani'sid ja churidar'e.

Rahvuslikud pühad

Riigi ja rahvuslikke pühi on kokku 14 (nt jõulud, Holi, Id-ul-Zuha ja Buddha Jayanti).Ainult kolm riigipüha on ametlikult riiklikud, nendeks on vabariigi aastapäev, iseseisvuspäev ja Mahatma Gandhi sünnipäev. Suurema osa riigipühadest määrab iga osariigi valitsus igal aastal läbirääkimisvahendite seaduse alusel ja nende kuupäevade loendid avaldatakse tavaliselt järgmise aasta detsembris.

Mangofestival

Kevadel

• Vasanta Habba – ( ವಸಂತ ಹಬ್ಬ), mis tähendab kevadfestivali, on kultuurifestival, mille korraldab Nrityagrami sihtasutus Bangalore linnas Indias. See on väga populaarne sündmus ja seda peetakse India klassikaliseks Woodstockiks. Selle esimest korda 1990. aastal peetud festivali idee oli Nrityagrami asutaja Protima Bedilt. Festival toimub Hesaraghatta linnas Bangalore äärelinnas ja meelitab kohale parimaid muusikuid, tantsijaid ja kultuurikunstnikke kogu Indiast. Alustades oma asutamisaastal umbes 3000-liikmelisest publikust, oli 2003. aasta üritusel üle 40 000 inimese.
• Baisakhi (13. aprill) – festivali ajalugu ulatub aastasse 1699. See on sikhide kalendris oluline sündmus, kuna sikhide guru Gobind Singh austas viit oma järgijat Panj Pyarase ('armastatud viis') austatud tiitliga. Baisakhi on ka India põhjaosas põllukultuuride koristamise aeg. Põllumehed tähistavad hommikut kõigeväelise palvega, millele järgneb visiit Baisakhi Melasse. Seda päeva iseloomustavad muusika ja tantsud, nagu Gidda ja Bhangra (Punjabi rahvatantsud), maadlusmatšid (Akharas), rikkalik Punjabi toit ja lõpmatud sõidud ning ostuvõimalused. Ehkki enamik India osariike peab seda festivali, on see riigi igas osas tuntud eri nimedega. Seda nimetatakse Assamis Rongali Bihuks, Lääne-Bengalis Nabha Barshaks, Biharis Vaishakhaks, Tamil Nadus Purtahnduks ja Keralas Višuks.
• Elephanta festival – klassikalise tantsu ja muusika vabaõhupidustus, kus esinevad tuntud artistid.
• Kala Ghoda festival – kahenädalane visuaal- ja esituskunsti ekstravaganza toimub Mumbai tähtsamais piirkonnas Kala Ghodas.

Suvel

• Janmashtami (11. augustil) – seda festivali peetakse kogu Indias Hindu Shravani kuul (august / september) "Aštamil" ehk Krishna Pakshi kaheksandast päevast kaks nädalat. Janmashtami on tuntud ka kui Gokulashtami, Srijayanti ja Krishnasthami. Krishna pühendunud jälgivad tema kuju peaaegu terve päeva ja öö, kummardades ja valvates teda, rääkides ja kuulates temast jutte ning lauldes Gitast laule. Kogu Põhja-Indias tähistatakse seda sündmust lauldes ja tantsides. Keskööl vannitakse imik Krišna kuju ja asetatakse see hälli, mida kiigutatakse kellahelina saatel.
• Rahvusvaheline lillefestival – Sikkimis leiduvate eksootiliste õistaimede näitusel on muu hulgas eksponeeritud umbes 500 orhideeliiki.
• Rahvusvaheline mangofestival
• Iseseisvuspäev (15. august)

Diwali festival

Sügisel

• Gandhi Jayanti (2. oktoobril) – Mohandas Karamchand Gandhi sünnipäev
• Diwali ehk valguspüha – hinduistliku usu järgijad Indias ja mujal tähistavad valguspüha Diwalit. Viiepäevane festival sümboliseerib valguse võitu pimeduse üle. Pidustuste ajal valgustavad inimesed oma kodud, aknad ja linnatänavad küünalde, laternate ja värvidega. Festivali haripunkt on pidustuste kolmas päev (6. või 7. november), mis on kõige pimedam päev aastas.

Talvel

• Ülemaailmne hindi päev (10. jaanuaril)
• India armee aastapäev (15.jaanuaril)
• Vabariigi aastapäev (26. jaanuaril)
• Märtrite päev (ka Mahatma Gandhi surma-aastapäev) (30. jaanuaril)
• Kõrbepidustus – kolmepäevane kultuuripidu liivadüünidel kaamelite võitluste, kaamelipolo, rahvatantsude ja muusikaga

Filosoofia

Vaata ka: India filosoofia

India filosoofia (sanskriti: darśana) viitab mitmekesistele filosoofilistele traditsioonidele, mis on tekkinud iidsetest aegadest. India filosoofilised traditsioonid hõlmavad erinevaid põhimõisteid ja ideid. Nende hulka kuuluvad dhárma, karma, pramāṇa, duḥkha, saṃsāra ja mokṣa.

India filosoofia erinevad suunad on rühmitatud tulenevalt nende suhetest veedadega. Džainism ja budism tulevad veedade perioodist, kuid hinduismi traditsioonid tekkisid pärast veedade perioodi. Hindud klassifitseerivad India filosoofilisi traditsioone kas õigeusklikeks (āstika) või heterodoksneteks (nāstika).

Jaini filosoofia

Jaini epistemoloogia ja budism on ainsad säilinud "unortodokssed" traditsioonid. Kõige olulisemad elemendid on karma teooria, vägivallatuse doktriin (ahiṃsā) ja "mitmepoolsuse" teooria (Anēkāntavāda).

Budistlik filosoofia

Budistlik filosoofia algab mõttest "Gautama Buddha" ning on kultuurideülene ja rahvusvaheline nähtus. See sai alguse India regioonist Magadha ja hiljem levis ülejäänud India subkontinendil, Ida Aasias, Tiibetis, Kesk-Aasias ja Kagu-Aasias. Budistlik filosoofia tegeleb epistemoloogia, metafüüsika, eetika ja psühholoogiaga.

Jooga

Jooga õpetaja ja õpilane

Jooga on India filosoofiast tulnud õpetus vaimse tervise arenguks ja vabanemiseks. Kõige klassikalisem ja rohkem praktiseeritum on kaheksaosaline ehk ashtanga jooga. See jaguneb kaheksaks osaks, mis õpetavad kontrollima ja arendama meeli. Ashtanga jooga kaheksa astet on järgmised:

1. Yama ehk talitsemine või ohjeldamine, hoidumine ebakõlblatest tegudest;
2. Niyama ehk vaoshoitus või kontroll, tähelepanu ihu ja meele üle;
3. Āsana ehk kehahoid või istumise asend;
4. Prānāyāma ehk hingamine, selle jälgimine ja kontrollimine;
5. Pratyāhāra ehk endassetõmbumine, eemaldumine välisest;
6. Dhāraṇā ehk keskendumine, püsimine ühel objektil;
7. Dhyāna ehk mõtlus või meditatsioon;
8. Samādhi ehk süüvimine

Sport

India sport on mitmekesine, alates hõimumängudest tavalisemate spordialadeni nagu Kabaddi, kriket, sulgpall ja jalgpall.

India kõige populaarsem spordiala on kriket. Indian Premier League on vaatajaskonna poolest suurim kriketiliiga ja kuues suurim spordiliiga maailmas. Kriketi maailmameistrivõistlused on kolmel korral toimunud Indias: aastatel 1987, 1996 ja 2011. India koondis osutus võitjaks 1983. aastal.

Lisaks kriketi maailmameistrivõistlustele on India olnud Aasia Mängude (1951, 1982), Rahvaste Ühenduse mängude (2010) ja noorte jalgpalli maailmameistrivõistluste (2017) korraldajariik. Tuntuimad rahvusvahelised India võistlused on tennisevõistlused Maharashtra Open, golfivõistlused India Open ja sulgpallivõistlused India Open.

Kõige populaarsem kohalikku päritolu spordiala on Kabaddi, mida mängitakse mitmel pool Aasias. Muud levinud kohalikud spordialad on kho-kho ja tuulelohevõitlus. Kogu maailmas on tuntud male, snuuker ja polo, mille kõigi tekkelugu on seotud Indiaga.

Kabaddi väljak Bhimberis

Üks vanimaid India võitluskunste on Keralast pärit Kalarippayattu, mida on mainitud Sangami kirjanduses 400 eKr ja 600 pKr. See koosneb paljudest treeningu etappidest:

• ajurveeda massaaž seesamiõliga, et muuta keha paindlikkumaks;
• seeria kiireid liigutusi, et saavutada kontroll ühe või teise kehaosa üle;
• keerulised mõõgavõitlustehnikad.

Jalgpall on suuruselt teine populaarseim spordiala Indias osalejate arvu järgi ning suuruselt kolmas televaatajate arvu poolest kriketi ja uuesti populaarsust koguva kabaddi järel. India suurim jalgpalli liiga on India superliiga, mille peaülesanne on India jalgpalli nii riigisiseselt, kui ja ülemaailmselt. Indial on ka olemas oma rahvuskoondis (India jalgpallikoondis), mis esindab riiki Aasia mängudel, olümpial ning ka jalgpalli meistrivõistlustel.

India sportlased on olümpiamängudel võitnud kokku 28 medalit, sh 9 kuldmedalit. Suurimat edu on saatnud meeste maahokikoondis, mis on võitnud kaheksa kuldmedalit.

Praktilist infot

• Liiklus on vasakpoolne.
• Kuupäevavorming: pp/kk/aaaa
• Sihtnumber koosneb 6 numbrist.
• Ametlik mõõdusüsteem: meetermõõdustik (SI).
• Elektrivõrk: 220 V; 50 Hz
• Telesignaal: PAL B/G

Vaata ka

• Eesti-India suhted

Kirjandus

• Wendy Doniger O'Flaherty (toim). Karma and Rebirth in Classical Indian Traditions, University of California Press 1980.
• Geraldine Forbes. Women in Modern India, Cambridge University Press 1996.
• Peter Robb. A History of India, Palgrave 2002.
• J. N. Dixit. India-Pakistan in War & Peace, Routledge 2002.
• The World Bank. India: Sustaining Reform, Reducing Poverty, Oxford University Press 2003.
• Hermann Kulke, Dietmar Rothermund. A History of India, 4. trükk, Routledge 2004.
• Barbara D. Metcalf, Thomas R. Metcalf. A Concise History of Modern India, 2. trükk, Cambridge University Press 2006.
• Fred R. Clothey. Religion in India: A Historical Introduction, Routledge 2006.
• Stanley Wolpert (peatoimetaja). Encyclopedia of India, 4 köidet, Thomson Gale 2006.
• Arvind Panagariya. India: The Emerging Giant, Oxford University Press 2008.
• Ali Javid. World Heritage Monuments and Related Edifices in India, Algora Publishing 2008.
• Burton Stein. A History of India, 2. trükk, Wiley-Blackwell 2010.
• Alain Daniélou. India ajalugu, tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda, Valgus: Tallinn 2011.
• VasudhaDalmia, Rashimi Sadana (toim). The Cambridge Companion to Modern Indian Culture, Cambridge University Press 2012.
• Sumit K. Majumdar. India's Late, Late Industrial Revolution: Democratizing Entrepreneurship, Cambridge University Press 2012.